Eesti Vabariigi nimel
Kohus Kohtukoosseis
Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere ja Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
31.08.2015 Tallinnas 2-13-21098 AO hagi DH vastu võla ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.09.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
DH apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AO (IK XXXXXXXX), lepinguline esindaja adv Andrei Veressov Kostja DH (IK XXXXXXXXXX), volitatud esindaja VŠ
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Jätta Harju Maakohtu 11.09.2014 otsus tsiviilasjas nr. 2-13-21098 muutmata, kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud DH kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,
kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Vastavalt Riigikohtu lahendile 3-2-1-147-14 tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentise esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Asjaolud AO esitas 07.05.2013 Harju Maakohtule hagi DH vastu 13 000 euro ja viiviste 155,80 euro ja edaspidise viivise alates 30.04.2013 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras saamiseks. Hageja laenas 22.01.2012 tähtajatu suulise lepinguga kostjale 20 000 eurot. Kostja tagastas laenu osaliselt 12.07.2012 – 3000 eurot, 20.07.2012 – 1000 eurot, 05.11.2012 – 1000 eurot, sularahas 2000 eurot, kokku 7000 eurot. Hageja ütles lepingu üles 07.01.2013, kostja sai teate lepingu ülesütlemise kohta kätte 16.01.2013. Kostja pidi tagastama ülejäänud laenuosa 13 000 eurot 18.03.2013, mida pole teinud. Hageja andis kostja palvel 17.02.2012 kostjale veel 5000 eurot laenu, märkides kandes „ülekanne“, kuid selle maksis kostja tagasi 2012.a aprillis. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja sai hagejalt laenu 22.01.2012 suulise laenulepingu järgi 20 000 eurot ja laenu tagastamise tähtaeg oli 31.12.2013, intress 0%. Kostja tagastas hagejale laenu: 22.04.2012 - 5000 eurot, 12.07.2012 - 3000 eurot, 20.08.2012 1000 eurot, 05.11.2012 – 1000 eurot, sularahas 2800 eurot, kokku 12 000 eurot, võlg on 7800 eurot. Kuna laenu tagastamise tähtaeg oli 31.12.2013, siis ei olnud hagi esitamise ajal laen muutunud sissenõutavaks ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja maksis kostjale 5000 eurot veebruaris 2012, kuid see ei olnud laen, sest maksekorralduses on märgitud „ülekanne“. Märgitud 5000 eurot maksis kostja just 22.01.2012 sõlmitud laenulepingu katteks. Maakohtu põhjendused Harju Maakohus rahuldas 11.09.2014 otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Pooled sõlmisid 22.01.2012 laenulepingu VÕS § 396 lg 1 järgi 20 000 euro osas. Kostja väitis, et tagastas hagejale 1000 eurot 20.08.2012, mille tasumist ta tõendanud pole, kuid samas pole kostja väitnud, et ta maksis hagejale 1000 eurot 20.07.2012, kuid selle kuupäevaga ja summaga tasumist tõendava maksekorralduse nr 61 on ta kohtule esitanud. Eeltoodu alusel leidis kohus, et asjas on tõendatud, et kostja tagastas 22.01.2012 laenulepingu alusel hagejale 20.07.2012 1000 eurot. Kokku on seega kostja tasunud eelmärgitud laenulepingu järgi vähemalt (vaidlustama) 7000 eurot hiljemalt 20.07.2012. Pooled vaidlesid selle üle, millal muutus laenulepingu järgi laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks, kas hageja laenas kostjale 2012.a veebruaris teise suulise laenulepingu järgi 5000 eurot ning selle üle, kas kostja poolt tasutud 5000 eurot on tasutud 22.01.2012 laenulepingu katteks või tagastas kostja 5000 eurot teise laenulepingu katteks.
17.02.2012 maksekorraldusest nähtuvalt kandis hageja kostjale üle 5000 eurot selgitusega „ülekanne“. Kostja ei ole kordagi väitnud, et märgitud rahasumma oleks saadud 22.01.2012 sõlmitud 20 000 eurose laenulepingu raames. Kostja pole põhjendanud, millistel põhjustel on hageja soodustanud kostjat 17.02.2012 ülekantud 5000 euroga, kuid raha saamist pole ta ka eitanud. Hageja seletas vande all, et märgitud 5000 eurot andis ta kostjale veebruaris laenuks, mis tuli kostjal maksta 2012.a aprillis tagasi. Kuna kostja pole põhjendanud, millistel asjaoludel oli tal õigus hagejalt saada 5000 eurot 17.02.2012 või miks hageja talle selle summa maksis, siis leidis kohus hageja vande all antud seletusi ja 17.02.2012 maksekorraldust kogumis hinnates, et viidatud 5000 eurot oli kostjale antud laenuks 2012.a veebruaris sõlmitud nn II suulise laenulepingu raames VÕS § 396 lg 1 järgi ning et selle laenu tagastamise tähtaeg oli 2012.a aprilli lõpp. Eeltoodu alusel ei ole õige kostja väide, et hageja ja tema vahel oli vaid üks, s.o 22.01.2012 sõlmitud 20 000 euro suurune laenuleping. Hageja seletas vande all, et sai märgitud 5000 eurot tagasi 2012.a aprillis ning kostja poolt kohtule esitanud maksekorraldusest 24.04.2012 nähtuvalt on ta tagastanud hagejale nn laenu 5000 eurot. Kostja väitis, et 22.01.2012 laenulepingu tähtaeg oli 31.12.2013, seega ei saanud kostja 24.04.2012 raha makstes VÕS § 88 lg 3 tulenevalt määrata, et ta täidab kohustuse, mille täitmist ei saanud veel võlausaldaja nõuda. Kohus ei nõustunud kostjaga, et kostja võis määrata 5000 euro tasumise 22.01.2012 sõlmitud laenulepingu katteks VÕS § 88 lg 6 p 1 järgi. Nimelt sätestab VÕS § 88 lg 6 p 1, et kui kumbki pool ei määra, millise kohustuse täitmiseks on raha arvestatud, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Kuna kostja enda väidetel muutus 22.01.2012 laenulepingu järgne kohustus sissenõutavaks alles 31.12.2013, siis ei olnud see varem sissenõutavaks muutunud kohustus, sest varem sissenõutav kohustuse ehk 17.02.2012 antud 5000 euro laenu tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks varem, ehk aprillis 2012. Seega leidis kohus, mis puudutab 5000 euro suurust laenulepingut ja selle summa tagastamist kostja poolt, ning kostja esitatud 24.04.2012 maksekorraldusest sisalduvat selgitust - 5000 eurot laenu tagastus, et kostja tagastas 24.04.2012 raha pooltevahelise 5000 euro laenulepingu täitmiseks. Hageja väitis, et laenuleping oli tähtajatu ja et hageja ütles selle üles 07.01.2013 tehtud ülesütlemise avaldusega. Kostja väitis, et laenuleping oli tähtajaline, samas kostja ei tõendanud, et laenu tähtaeg oli 31.12.2013. Hageja vande alla antud seletuste kohaselt oli 22.01.2012 sõlmitud laen tähtajaline, s.t antud pooleks aastaks. Hinnates hageja vande all antud seletusi, mille kohaselt oli laen antud tähtajaliselt, hageja lepingu ülesütlemise avaldust, milles ta pidas lepingut tähtajatuks, leidis kohus, et hageja vande alla antud seletused 22.01.2012 sõlmitud tähtajalisest lepingust ei ole usutavad, kuna ei ole kooskõlas hagis toodud väidetega ega hageja enda käitumisega - lepingu ülesütlemisel viitas hageja lepingu tähtajatusele. Kuna kostja pole tõendanud, et leping oli tähtajaline ning et täitmise tähtaeg on 31.12.2013, siis leidis kohus, et 22.01.2012 sõlmitud laenuleping 20 000 euro kohta oli tähtajatu VÕS § 398 lg 1 I lause järgi. Kuna leping oli tähtajatu, siis võis hageja VÕS § 398 lg 1 II lause järgi laenulepingu üles öelda 07.01.2013 tehtud avaldusega kostjale. Arvestades seda, et kostja vastas sellele avaldusele 16.01.2013 ning kuna asjas ei ole väidetud, et kostja oleks saanud ülesütlemise avalduse varem kätte, siis on vaidlusalune laenuleping üles öeldud 2-kuulise etteteatamise tähtajaga 16.03.2013. Pärast nimetatud tähtaega oli hagejal VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 398 lg 1 ja § 396 lg 1, § 76 lg 1, § 8 lg 1 järgi õigus nõuda kohustuse täitmist ja laenu tagastamist. Kuna aga 16.03.2013 (kui leping lõppes) oli laupäev, oli kohustuse täitmise päev vastavalt TsÜS § 138 lg 8 järgi puhkepäevale järgnev tööpäev ehk esmaspäev, mis oli 18.03.2013. Seega muutus laenu
tagastamise kohustus sissenõutavaks TsÜS § 398 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 8, § 88 lg 7 I lause järgi 18.03.2013. Kostja pole tõendanud, et ta oleks maksnud hagejale rohkem kui 7000 eurot laenu tagastamiseks. Seega on hagejal õigus nõuda ülejäänud laenuosa 13 000 euro tagastamist ning täitmisega viivitamise eest VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel viivist kohustuse sissnõutavaks muutumisest 18.03.2013. Viivise arvestuse üle vaidlus puudus, seega on viivis alates 18.03.2013 kuni hagi esitamiseni 07.05.2013 - 155,80 eurot VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 II lause järgi. Hageja taotluse alusel tuleb kostjalt TsMS § 367 alusel välja mõista viivis põhivõlalt alates 08.05.2013 VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Kostja väide, et intress laenult oli null %, ei oma tähtsust, sest hageja ei ole väitnud, et lepingus oleks intress määratud olnud ja teiseks ei ole hageja kostjalt intresse nõudnud. Eeltoodu alusel rahuldas kohus hagi. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja jätta hageja nõue 5000 euro ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Pooled ei vaielnud selle üle, et vastustaja tegi apellandile 2 ülekannet: 22.01.2012 - esimene ülekanne 20 000 eurot ning 17.02.2012 – teine ülekanne 5000 eurot. Neid ülekandeid loevad pooled laenudeks. Apellant tagastas panga ülekandega järgmised summad: 24.04.2012 – 5000 eurot; 12.07.2012 – 3000 eurot; 20.07.2012 – 1000 eurot; 05.11.2012 – 1000 eurot. Lisaks tagastas apellant 2000 eurot sularahas. Otsuse tegemisel kohus hindas ainult tõendit, mis tõendab 24.04.2012 tehtud ülekannet summas 5000 eurot ning jättis tähelepanuta ülejäänud tõendid, mis on seotud esimese laenu tagastamisega. Kohus leidis, et seoses sellega, et apellant ise väitis, et laenu tagastamise tähtaeg oli 31.12.2013, siis 5000 euro ülekanne ei saanud minna esimese laenu kustutamiseks, kuna selle tagastamise tähtaeg ei ole veel saabunud. Küll aga saaks summa minna teise laenu tagastamiseks, kuna vastustaja kinnitas vande all antud ütlustes, et teise laenu tagastamise tähtaeg oli 5000 euro ülekande tegemise hetkeks saabunud ning antud summa läks teise laenu tagastamiseks. Samal ajal kohus ei hinnanud ülejäänud tõendeid, kust on näha, et apellant on samuti teinud ülekandeid n-ö ennetähtaegselt esimese laenu tagastamiseks ehk enne nõude sissenõutavaks muutumist. Kui kohtu loogikast lähtuda, siis ülejäänud ülekanded 12.07, 20.07. ja 05.11.2012 ei ole seotud kummagi laenu tagastamisega, kuna nad on ühelt poolt tehtud enne esimese laenu tagastamise tähtaja saabumist ning teiselt poolt ületavad teise laenu summat. VÕS § 84 lg 1 kohaselt ei või võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist enne täitmise tähtpäeva, kuid ta ei või keelduda kohustuse täitmise vastuvõtmisest enne täitmise tähtpäeva, kui tal ei ole keeldumiseks õigustatud huvi. Apellant täitis esimese laenu tagastamise kohustuse osaliselt ennetähtaegselt ning vastustaja võttis selle vastu, seega ei saa järeldada, et apellant pole oma kohustust nõuetekohaselt täitnud ning et esimene laen pole vähenenud tagastatud summa võrra. Eeltoodu tõttu on maakohtu otsus vastuolus TsMS § 241 lg-ga 1. Kohtuotsus on vastuoluline, kuna ühelt poolt kohus nõustub apellandiga osas, et esimene laenuleping oli tähtajaline tähtajaga 31.12.2013, ning teeb otsuse sellest asjaolust lähtudes, teiselt poolt aga leiab kohus, et laenuleping oli tähtajatu, kuna apellant pole vastupidist tõendanud.
Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus vastab VÕS §dele 396 lg. 1 ja 398 lg. 1. Nagu maakohus tuvastas ja kinnitab apellant oma kaebuses, andis hageja kostjale suulise laenulepingu alusel laenuks kokku 25 000 eurot – 22.01.2012 ülekandega 20 000 eurot ja 17.02.2012 ülekandega 5000 eurot. Pooled ja maakohus käsitasid hageja poolt kostjale kahel korral antud laenu kahe eraldiseisva lepinguna. Nagu maakohus tuvastas, andis hageja kostjale lisaks varem antud tähtajatule laenule 17.02.2012 laenuks veel 5000 eurot tagastamistähtajaga 2 kuud, millise kohustuse kostja ka 24.04.2012 ka täitis vastava summa ülekandega hageja arvele. Pärast seda jäi hageja kohustuseks tagastada hagejale 20 000 eurot. Sellest on kostja tagastanud 7 000 eurot. Seega on hagi rahuldamine hagis nõutud ulatuses seaduslik ja põhjendatud. Otsus ei ole vastuoluline. Maakohus tuvastas, et 22.01.2012 antud laen oli tähtajatu ja maakohus üksnes viitas sellele kui kostja väitele, leides, et kuivõrd kostja väitel oli esimese laenu tagastamise tähtajaks 31.12.2013, siis ei saanud ta 5000 eurot tagastades määrata, et see läheb just nimelt 22.01.2012 sõlmitud laenulepingu katteks. Kolleegium märgib, et pärast viimast laenutagastust jäi kostja laenulepingu(te) järgseks kohustuseks ikka 13 000 eurot. N.n. seadusjärgset viivist arvestati ja mõisteti otsusega välja alates 18.03.2013. Laen(ud) olid intressivabad. Apellatsioonkaebuses ei nähtu materiaalõiguslikku põhjendust, miks peaks kostja vabastatama laenukohustusest 5000 euro ulatuses. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.
Reet Allikvere
Tiit Kollom
Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.