Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
Tartu Ringkonnakohus Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp 4. september 2014. a Tartu 2-11-57539 Tarmo Piirisild hagi Liisi Piirisild vastu 17 760 euro nõudes 17 760 eurot Tartu Maakohtu 14. juuni 2013. a otsus Tarmo Piirisilla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Apellant (hageja): Tarmo Piirisild (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Siiri Malmberg Vastustaja (kostja): Liisi Piirisild (isikukood:
XXXXXXXXXXX)
1.Jätta muutmata Tartu Maakohtu 14. juuni 2013.a otsuse resolutsioon, muutes kohtuotsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu käesolevas otsuses märgitule.
2.Jätta Tarmo rahuldamata.
Piirisilla
apellatsioonkaebus
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetluskulud Tarmo Piirisilla kanda.
kantud
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tarmo Piirisild esitas 23. novembril 2011 Tartu Maakohtule hagi Liisi Piirisilla vastu 17 760 eurot nõudes. Hagiavalduse asjaolude kohaselt müüdi Võru maavanema 16.12.2002 korraldusega nr 1.1-4/584 X-XX, XXX maaüksus Tarmo Piirisillale 7/15 mõttelises osas, Liisi Piirisillale 4/15 mõttelises osas ja A.Ple 4/15 mõttelises osas. Erastamise ajal asusid X-XX, XXX maaüksusel lagunenud taluhooned. Hageja tegi korda kinnistu ja hooned, mille tulemusena suurenes kostjale kuuluva mõttelise osa väärtus. Kostja on aktsepteerinud kinnistu parendamist eelkõige oma tegevusetusega, ta ei ole kordagi esitanud vastuväiteid hageja poolt kinnistu parendamisele ega ole nõudnud parenduste eemaldamist. Liisi Piirisild võõrandas 24.03.2011 Võru notar Inga Anipai poolt tõestatud lepingu alusel oma mõttelise osa kinnistust Lõunalaenud OÜ-le müügihinnaga 20 000 eurot. AS Pindi Kinnisvara 31.08.2011 eksperthinnangu nr 110819-12127-431 järgi on X-XX, XXX kinnistu turuväärtus eksisteerivas seisukorras 73 000 eurot, seega vastab müügihind turuhinnale. Juhul, kui hageja ei oleks kinnistut parendanud, siis oleks kostja saanud müüa oma osa kinnistust ca 2 240 euro eest. AS Kaanon Kinnisvara 29.09.2011 eksperthinnangu nr T-12256 järgi kui erastamisaegne kinnistu seisukord oleks säilinud käesoleva ajani, siis oleks kinnistu praegune turuväärtus 8400 eurot. Seega suurenes kostjale kuulunud kinnistu osa turuväärtus hageja tegevuse tulemusena 17 760 euro võrra. Kuna kostja ise ei panustanud kinnistusse, siis suurenes kostjale kuulunud vara väärtus hageja panuste arvel. Hageja nõuab AÕS § 75 lg 1 alusel kostja mõttelisele osale tehtud parenduste vahe, s.o 17 760 euro, hüvitamist. Kui kostja vaidleb vastu hageja väitele, et kostja oli parendustest teadlik ja nõustus nendega, siis tugineb hageja oma nõudes VÕS § 1028 lg-le 1. Hageja ei nõua tagasi kostjale kuulunud kinnistu osale tehtud parendusi, kuna kostja on oma kinnistu osa võõrandanud, kuid nõuab kinnistu väärtuse tõstmise (kostjale tekitatud kasu) hüvitamist.
2.Liisi Piirisild vaidles hagile vastu. Kostja ei ole hagejapoolsete parendustöödega kunagi nõustunud. Hageja ei ole teostatavaid töid ja/või nende maksumust kostjale kunagi esitlenud. Hageja tegutses omavoliliselt, kostjaga kooskõlastamata. Kostja vanemad olid surnud ja tema eestkostjaks oli õde P-R.P. Kostja ei võinud koos eestkostetavaga eeldada, et hageja kaugem eesmärk on oma õde ära kasutada varalise kasu saamise eesmärgil. Hageja asetas kostja sundseisu, survestades viimast oma osa hagejale tasuta loovutama, milline käitumine ei ole kooskõlas kaasomanike vahelise hea usu põhimõttega (AÕS § 72 lg 5). Hageja on alati teadnud, et kostjal puuduvad rahalised vahendid ehitustööde tegemiseks. Kostjal puudus ehitustööde tegemiseks ka huvi, sest kinnistul elas ainult hageja oma perega. Kostja mõttelise osa võõrandamisel Lõunalaenud OÜ-le teavitas notar hagejat ostueesõigusest, kuid hageja ei soovinud seda õigust kasutada. Kostja küsitud hind hagejalt ja tehinguhind Lõunalaenud OÜ-ga erinesid pea kahekordselt kostja kahjuks. AÕS § 75 lg 1 alusel esitatud nõue ei ole põhjendatud, sest hageja pole kostjat teostatud ehitustöödest teavitanud, kostja pole nendega olnud kursis ja pole nende töödega ka nõustunud. Kaasomandi saamisel oli kinnistu elamiskõlbmatu ja hageja sinna elama asumine ja ehitustööde
tegemine oli tema vaba tahe. Teostatud ehitustööd ei ole vajalikud kulutused AÕS § 72 lg 4 mõttes, vaid toreduslikud, hageja enda huvides ja mugavuse tagamiseks tehtud tööd. VÕS §-de 1028 lg 1 ja 1032 lg 1 alusel pole nõue samuti põhjendatud. Hageja pole kostjale midagi üle andnud ega kandnud kahju kostja osa müügi tõttu. Kostja pole palunud ega nõudnud kinnistu väärtuse suurendamist ega ole nõustunud parendustöödega, mille läbi kinnistu väärtus kasvas. Kostja täisealiseks saamisel olid olulisemad suuremad ehitustööd juba lõpetatud ja ebamõistlik oleks olnud nõuda nende eemaldamist. Kostja oma osa müügisoov oli tingitud teravatest suhetest ja hageja pidevast survest kostjale kinnistu tasuta äraandmiseks. Tõendamist pole leidnud väide, et kostja pidi täisealiseks saamisel oma osa hagejale kinkima. Hageja käitumine on olnud hea usu põhimõtte vastane, hagiavaldus on moraalinormidega vastuolus.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 14. juuni 2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt kasutas kinnistut väljakujunenud kaasomandi kasutamise korra kohaselt ainult hageja ja teised kaasomanikud ei sekkunud hageja tegevusesse. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja on X-XX, XXX kinnistul teostanud suuremahulised ehitus- ja remonditööd. Kohtu hinnangul ei ole tagantjärgi võimalik hinnata iga tehtud kulutuse liiki. Kuna hageja elas alalisest nimetatud kinnistul, siis on mõistetav hagejapoolne ehitus- ja remonditööde teostamine kui oma kodu eest hoolitsemine. Samas ei ole hageja esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada AÕS § 72 lg 4 kirjeldatud olukorda (et asja oleks ähvardanud hävimine, mille vältimiseks oleks tulnud teha remondi- ja ehitustöid). Sellisel juhul oleks kaasomanikul õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta. Hageja vande all antud ütlustest ja tunnistaja P-R.P ütlustest kohus järeldas, et hageja teostas ehitus- ja remonditööd omal algatusel, kaasomanike kokkulepe selleks puudus. Hageja ei ole ka esitanud teistele kaasomanikele mingeid kulutuste hüvitamise nõudeid. Kaasomanike õiguste teostamata jätmist ei saa käsitleda teisele isikule kahju tekkimisena, seega puudub käesolevas asjas kostja õigusvastane tegevus. Kostja poolt oma mõttelise osa müük on kooskõlas AÕS § 74 lg-ga 1 ja seda ei saa pidada kaasomaniku õiguste rikkumiseks ja rikastumiseks. Seetõttu ei kuulu AÕS § 75 alusel esitatud nõue rahuldamisele. Kaasomandi ajal ei ole kostjale rahalist nõuet esitatud, seega ei oleks ta saanud seda ka täita. Hageja on esitanud nõude ka alusetu rikastumise sätte alusel. Maakohus nõustus hagejaga, et VÕS § 1032 lg 1 tulenevalt on hagejal õigus tagasi saada kostja poolt alusetult saadu 17 760 eurot (73 000 – 8400 = 64 600), kuid lähtudes hea usu põhimõttest tuleb nõue jätta rahuldamata. Hageja on nõude esitamisega oma õigusi kuritarvitanud, mistõttu tuleb seadus jätta kohaldamata ja hagi rahuldamata. Vastuolulised on hageja väited, et kostjaga oli juttu kinnistu mõttelise osa kinkimisest juba kinnistule elama asumise ajal, samas kui alaealise kostja eestkostja on selgitanud, et kostja pidi kinnistu kinkimise osas tegema ise otsuse täisealiseks saamisel. Kostja täisealiseks saamisel pidas kostja kinnistu mõttelise osa kinkimise juttu temale surve avaldamiseks. Kostja soovis oma osa hagejale müüa, hageja ei soovinud osta. Kostja elas P-R.P juures ja täiskasvanuks saades oli tal tarvis elamispinda. Seega on usutav ka tunnistaja väide, et nende sooviks oli, et hageja ostaks kostjale kinnistu osa kinkimise eest kasvõi ühetoalise korteri. Sellest hageja keeldus. Hageja lasi olukorral toimida seni, kui kostja otsustas oma mõttelise osa müüa, hageja ei teostanud ostueesõigust. Hagejal puudus igasugune mõistlik alus eeldada, et kostja annab oma mõttelise osa tasuta üle hagejale. Hageja on küll väitnud, et oli selline kokkulepe, kuid ei ole suutnud seda väidet tõendada. Heas usus tegutsevad kaasomanikud oleksid enne mistahes suuremahuliste tööde teostamist kinnistul üritanud saada kokkuleppele. Antud olukorras on hageja asetanud kostja nn sundrikastatud olukorda, kus kostjal puudus
võimalus oma osa üldse kasutada – ta pidi selle kas kinkima hagejale või siis võõrandamise korral maksma saadud raha hagejale.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.T. Piirisild esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 14. juuni 2013 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 6 lg 1, 2 ja AÕS § 72 lg-t 5. Apellant esitas hagi kahel alternatiivsel alusel, s.o AÕS § 75 lg 1 alusel ja alternatiivselt VÕS § 1028 lg 1 alusel. Apellant ei vaidlusta kohtu järeldust, et apellandil on vastustaja vastu tulenevalt alusetu rikastumise sätetest nõue summas 17 760 eurot. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et apellandi nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Riigikohtu praktikas on hea usu põhimõtet analüüsitud korduvalt ning kokkuvõtlikult on peetud lepinguväliste suhete puhul hea usu põhimõttega vastuolus olevat õiguste teostamist viisil, mille eesmärk on teisele poolele kahju tekitada (nt Riigikohtu 10.05.2000 lahend nr 3-2-1-37-00) või kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (Riigikohtu 06.12.2007 lahend nr 3-2-1-100-07). Antud juhul ei saa kohtu nimetatud asjaoludest tuletada apellandipoolse hea usu vastase käitumise. Apellandi poolt võiks hea usu vastaseks käitumiseks pidada kinnistul vastustaja õigusi rikkudes remont- ja ehitustööde tegemist eesmärgiga nõuda vastustajalt raha, kuid antud juhul ei ole võimalik sellist olukorda tuvastada ning seetõttu ei ole ka õige kohtu seisukoht, et apellant asetas teadlikult vastustaja nn sundrikastatud olukorda; 2) teadis vastustaja eestkostja ja kiitis heaks selle, et apellant pidi kinnistut korras hoidma ja parendama. P-R.P ja vastustajal puudus igasugune õiguslik alus eeldada, et apellant parendab vastustaja kaasomandi osa tasuta. Apellant soovis vastustajalt oma osa kinkimist talle. Seega ei ole õige kohtu järeldus, et apellant asetas vastustaja olukorda, kus vastustajal ei olnud valikut, kas rikastuda apellandi tegevuse tagajärjel või mitte. Vastustaja oli oma eestkostja kaudu teadlik ka sellest, et parendamise tagajärjel suureneb vastustaja osa turuväärtus; 3) ei muuda apellandi alusetu rikastumise nõuet hea usu vastaseks asjaolu, et pooled ei jõudnud kokkuleppele vastustaja kaasomandi osa võõrandamise viisis. Ka läbirääkimiste hea usu vastasus ei mõjuta alusetu rikastumise nõude õiguspärasust (nt RKTKo 3-2-1-93-07: „Isiku võimalik hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine kohustuse täitmise nõudmisel, ei ole aluseks keelduda laenu tagasimaksmisest“); 4) ei muuda apellandi alusetu rikastumise nõuet hea usu vastaseks asjaolu, et vastustaja ega tema eestkostja ei viibinud kinnistul ajal, kui vastustaja oli alaealine. Menetluses ei ole tuvastatud asjaolusid, mille kohaselt apellant oleks takistanud vastustajal või tema seaduslikul esindaja kaasomandist tulenevate õiguste teostamist. Vastustaja ja P-R.P lahkusid kinnistult vabatahtlikult ega soovinud seal käia; 5) jääb maakohtu otsusest arusaamatuks, kuidas ja millistest tõenditest nähtuvalt jõudis kohus järeldusele, et vastustaja ei rikkunud talle AÕS § 75 lg-st 1 tulenevaid kohustusi. AÕS § 75 lg 1 sätte sõnastus ei välista kaasomanike kohustust osaleda kaasomandi esemeks oleva asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kulutuste kandmises vastavalt oma kaasomandi osa suurusele ühises asjas, kui kaasomanik faktiliselt ühise asja kasutuses ei osale; 6) on otsusest võimatu aru saada, milline konkreetne tagajärg hagi rahuldamise seisukohalt on asjaolul, kas poolte vahel eksisteeris kokkulepe ehitus- ja remonttööde tegemiseks või mitte.
5.L. Piirisild jäi varasemalt esitatud seisukohtade juurde, palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebusele esitatud vastuväidete kohaselt:
1) jääb vastustajale vaatamata apellandi selgitustele arusaamatuks, kuidas on apellandi nõue kooskõlas hea usu põhimõtetega ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditega. Apellandi nõue on pahatahtlik ja esitatud eesmärgiga tekitada vastustajale kahju; 2) jääb vastustajale arusaamatuks, miks oleks ta pidanud temale pärandatud vara lihtsalt apellandile ära kinkima. Kuni apellant polnud kinnistu ainuomanik, poleks ta pidanud (eelkõige toredusliku sisuga) remonditöid teostama. Ilmselgelt apellant eeldas, et nagu tema vennadki, kingib vastustaja oma osa temale ära. Vastustaja oli võrreldes teiste (endiste) kaasomanikega kõige vähem kindlustatum pool, mistõttu polnud ta nõus lihtsalt oma osa ära kinkima. Apellant keeldus vastustajale vastutasuna kas või ühetoalise korteri ostmisest. Apellant mõjutas pidevalt vastustajat läbi teravate vestluste ja nõuete minna notari juurde kinkimist vormistama. Need vestlused olid väga tihti vastustajale üsnagi traumeerivad, kuna apellandi hoiak vestlustes oli alati väga jõuline. Apellant keedus ka vastustaja osa ostmisest. Apellandi hagi on kättemaks vastustajale; 3) pole vastustaja apellandile kahju tekitanud, vaid apellandi elamistingimused hoopis paranesid; 4) oli ehitustööde teostamine apellandi enda vaba valik. Apellant pidas kinnistut täielikult endale kuuluvaks ja käitus vastavalt sellele arvestamata vastustaja huvidega.
6.Ringkonnakohus tegi 16. aprillil 2014.a pooltele ettepaneku esitada oma seisukohad ja võimalikud taotlused AÕS § 75 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja VÕS § 1042 lg 1 kohaldamise osas, selgitades nende normide kohaldamise eeldusi. Apellant täiendavaid tõendeid esitada ei soovinud ja palus asi lahendada olemasolevate seisukohtade alusel. Vastustaja nõustus kohtu käsitlusega VÕS § 1042 lg 1 kohaldamise küsitavuses leides, et apellant ei kandnud kulusid kinnistule õigusliku aluseta. VÕS § 1042 koosseis on täitmata. Hagi on olnud perspektiivitu algusest peale.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses väidetu ei anna alust muuta maakohtu otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt hagi tuli jätta täielikult rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates on maakohus oma otsuses küll osaliselt kohaldanud materiaalõigusnorme ebaõigesti, kuid see ei ole toonud kaasa ebaõiget lõpptulemust, s.o ebaõige lahendi tegemist. Ringkonnakohus peab TsMS 657 lg 1 p 21 alusel võimalikuks muuta maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi, jättes seejuures muutmata kohtuotsuse resolutsiooni. Tarmo Piirisilla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Hageja nõue kostjalt 17 760 euro saamiseks on rajatud asjaolule, et hageja tegevuse ja rahaliste panuste tulemusena suurenes oluliselt (s.o ligi 9-kordselt) poolte kaasomandis olnud kinnisasja turuväärtus. Kostja ei ole menetluses vaidlustanud hageja esitatud tõendeid, mille kohaselt ilma hageja tehtud parendusteta olnuks kinnisasja (terviku) turuväärtus 8400 eurot, kuid hageja tehtud parenduste tulemusena suurenes kinnistu kui terviku turuväärtus 73 000 euroni. Hageja nõude arvestus põhineb seega kinnisasja turuväärtuse suurenemisel. Oma nõude õigusliku alusena on hageja tuginenud AÕS §-le 75 ja VÕS § 1028 lg-le 1. Ringkonnakohus on seisukohal, et ei AÕS § 75 ega VÕS § 1028 lg 1 ei anna iseenesest alust nõuda hüvitist asja turuväärtuse suurenemise eest.
9.Maakohus jõudis oma otsuses õigele lõppjäreldusele, et rahuldamisele ei kuulu hageja nõue AÕS § 75 alusel. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada selle järelduse põhjendusi. Nimelt sätestab AÕS § 75 lg 1 alused ühisele asjale tehtud kulutuste jaotamisel. Nõude aluseks ei ole seega asjaolu, kas ja kui palju suurenes kaasomandis oleva asja turuväärtus, vaid see, missuguseid konkreetseid kulutusi on asjale tehtud. Seega tulnuks hagejal selle normi alusel
nõude rahuldamise eeldusena tõendada kaasomandis olevale asjale tehtud kulutuste suurust ja nende vajalikkust kinnistu alalhoidmise, valdamise ja kasutamise seisukohalt. 23. mail 2014.a teatas hageja (apellant) ringkonnakohtule, et ei soovi esitada täiendavaid tõendeid. Seega puudub alus AÕS § 75 kohaldamiseks.
10.VÕS § 1028 lõiget 1 kohaldades asus maakohus seisukohale, et VÕS § 1032 lg 1 järgi on hagejal küll nõudeõigus kostja vastu summas 17 760 eurot, kuid selle nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu tuli jätta nõue rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kvalifitseerinud hageja nõude ebaõigesti VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kolleegium leiab, et nimetatud säte ei kuulu käesolevas asjas kohaldamisele. VÕS § 1028 lg 1 annab hüvitisnõude isikule, kes on andnud teisele isikule midagi üle olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks, kuid hiljem on selgunud, et niisugust kohustust ei olnud. Käesoleval juhul ei ole hageja tuginenud sellele, et tema tahe oli kinnisasjale kulutusi tehes täita oma arvatavat kohustust kostja ees (vt ka Varul, P, jt, Võlaõigusseadus III, Tallinn 2009, § 1028 kommentaarid 3.1 – 3.2, lk 586-587). Hageja ei andnud kostjale midagi üle, vaid hageja poolsete parenduste tulemusena suurenes vaidlustamata asjaolude kohaselt kinnistu kui terviku turuväärtus. Tegemist ei olnud VÕS § 1028 sätestatud kohustust loova olukorraga. Muuhulgas on kostja juba oma 11. jaanuari 2012.a vastuses hagile viidanud VÕS § 1028 lg 1 asjakohatusele. Seega ei esine käesolevas asjas VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusi ja hagejal puudub sellel alusel nõudeõigus.
11.Ringkonnakohus leiab, et hageja nõudeks ei tulene alust ka teistest kehtivatest õigusnormidest. VÕS § 1042 lg 1 kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. See säte võimaldab alusetu rikastumise korral nõuda kulutuste hüvitamist ulatuses, milles eseme väärtus on vastavate kulutuste tagajärjel suurenenud. Ringkonnakohtu arvates ei kuulu VÕS § 1042 lg 1 kaasomanike vahelises suhtes siiski kohaldamisele. Nimelt reguleeritakse selle sättega asjale õigusliku aluseta tehtud kulutuste hüvitamist. Kaasomanike vahelise suhte puhul saabki aga kulutuste tegemise õigusliku alusena käsitada kaasomandisuhet (kulutusi teinud kaasomanik teeb kulutusi ka iseenda huvides) ning AÕS kaasomandiga seotud kulutuste kandmist reguleerivad sätted kujutavad endast erisätteid VÕS-i normide suhtes. Isegi kui pidada võimalikuks kõnealuse sätte analoogia korras kohaldamist (endiste) kaasomanike vahelises suhtes, tuleks ringkonnakohtu arvates arvestada muuhulgas seda, missuguses ulatuses tulid tehtud kulutused kasuks kulutuste tegijale endale. Sellega seoses tuleks ühtlasi välja selgitada, kas ja missuguses ulatuses vähenes hageja vara konkreetselt selle tõttu, et kostja kaasomandiosa väärtus tõusis (s.o hageja õiguste rikkumisega oleks tegemist juhul, kui ta jäi millestki ilma just seetõttu, et tema tehtud kulutused suurendasid kostja osa väärtust). Niisuguseid asjaolusid ei ole käesolevas menetluses kohtule esitatud.
12.Kokkuvõttes jõudis maakohus õigele lõppjäreldusele, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Menetlusosaline võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest.
Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.