Tartu Maakohus, Võru kohtumaja
Kohtunik
Heiki Kolk
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. juuni 2013.a, kell 15.00, Võru kohtumaja
Tsiviilasja number
2-11-57539
Tsiviilasi
T. P. hagi L. P. vastu 17 760 euro nõudes
Tsiviilasja hind
17 760 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja T. P. , isikukood: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx,
xxxxxxxxxxx,
elukoht
Hageja esindajad Siiri Malmberg ja V. K. Advokaadibüroo Hansa Law Offices, Gonsiori 7, Tallinn 10117; e-post: [email protected]; kostja L. P. , isikukood: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, [email protected] Kohtuistungi toimumise aeg ja osalejad
xxxxxxxxxxx,
elukoht e-post:
15.oktoorber 2012; 10.detsember 2012; Hageja T. P. ; lepinguline esindaja vandeadvokaat Siiri Malmberg; Kostja L. P. ; nõustaja T. R. .
Jätta T. P. (Piirisild) hagi L. P. (Piirisild) vastu täielikult rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja, T. P. kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Asjaolud ja hageja nõue T. P. (hageja) esitas 23.11.2011 Tartu Maakohtule hagi L. P. (kostja) vastu 17 760 eurot nõudes. Võru Maavanema 16.12.2002 korraldusega nr 1.1-4/584 müüdi Võru Maakonnas, Vastseliina vallas, Hinsa külas, SILLE maaüksus T. P. le 7/15 mõttelises osas, L. P. le 4/15 mõttelises osas ja A. P. ’ile 4/15 mõttelises osas. 29.07.2003 avati SILLE maaüksuse kohta Tartu maakohtu kinnistusosakonna Võru jaoskonnas registriosa, mille numbriks on 1939541. Erastamise ajal asusid SILLE maaüksusel lagunenud taluhooned: elumaja ja puukuur. Elumaja oli maaüksuse kinnistamise hetkel elamiskõlbmatu ja puukuuril puudus katus. Maja oli rüüstatud, põranda alla jooksis reovesi, küttesüsteemi ei olnud, torud olid lõhkikülmunud, elektrijuhtmestik eluohtlik. Kinnistu ja hooned tegi korda hageja, kes ehitas puuküttega ahju ja soojamüüri, seinad kaeti kipsplaadi ja villaga, vahetati aknad ja põrandad, remonditi seinu ja lage, vahetati elektrisüsteem, ehitati ja remonditi tualett ja vannituba. Krundile ehitati puurkaev. Lisaks teostati haljastus, kaevati tiik ja ehitati ligipääsutee krundile. Eraldi hoonena ehitati saun ja kõrvalhoone. Hageja teostas töid eesmärgiga, et kinnistut oleks üldse võimalik sihipäraselt so elamiseks kasutada. Teostatud tööd olid vajalikud hoonete säilitamiseks, nende fuktsionaalsuse taastamiseks ja kinnistu korrastamiseks. Hageja tegevuse tulemusena suurenes kostjale kuuluva mõttelise osa väärtus. Kostja on aktsepteerinud kinnistu parendamist eelkõige oma tegevusetusega, ta ei ole kordagi esitanud vastuväiteid hageja poolt kinnistu parendamisele. Samuti ei ole kostja kordagi nõudnud parenduste eemaldamist. L. P. võõrandas 24.03.2011 Võru notar Inga Anipai poolt tõestatud lepingu alusel oma mõttelise osa kinnistust (4/15) Lõunalaenud OÜ-le müügihinnaga 20 000 eurot. AS P. K. 31.08.2011 eksperthinnangu nr 110819-12127-431 järgi on SILLE kinnistu turuväärtus eksisteerivas seisukorras 73 000 eurot, seega vastab müügihind turuhinnale. Juhul, kui hageja ei oleks kinnistut parendanud, siis oleks kostja saanud müüa oma osa kinnistust ca 2240 euro eest. AS K. K. 29.09.2011 eksperthinnangu nr T-12256 järgi kui erastamisaegne kinnistu seisukord oleks säilinud käesoleva ajani, siis oleks kinnistu praegune turuväärtus 8400 eurot. Seega suurenes kostjale kuulunud kinnistu osa turuväärtus hageja tegevuse tulemusena 17 760 euro võrra. Kuna kostja ise ei panustanud kinnistusse, siis suurenes kostjale kuulunud vara
2 (8)
väärtus hageja panuste arvel. Hageja tegevuse tulemusena oli kinnistu turuväärtus 64 600 eurot kõrgem. Hageja nõuab AÕS § 75 lg 1 alusel kostja mõttelisele osale tehtud parenduste vahe so 17 760 euro hüvitamist. Kui kostja vaidleb vastu hageja väitele, et kostja oli parendustest teadlik ja nõustus nendega, siis tugineb hageja oma nõudes VÕS § 1028 lg-le 1. VÕS § 1032 lg 1 sätestab, et VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Hageja ei nõua tagasi kostjale kuulunud kinnistu osale tehtud parendusi, kuna kostja on oma kinnistu osa võõrandanud, kuid nõuab kinnistu väärtuse tõstmise (kostjale tekitatud kasu) hüvitamist. Hagejal on õigus nõuda kostjalt tagasi hageja poolt kostja asjale tehtud parendused ja nendest parendustest saadud kasu. Kostja rikastus hageja poolt kostja asjale tehtud parenduste arvelt. Hagejal puudus kohustus kostja kaasomandi osa väärtust tõsta ja seega kuulub alusetute parenduste arvel saadud kasu väljaandmisele. Hageja tegi kinnistu suhtes parendusi ja tõstis selle väärtust teadmisel, et kostja on parendustest teadlik ja kiidab need heaks, sest läbi parenduste tõusis ka kostja vara väärtus. Käesoleval ajal kasutab kinnistut hageja. Hageja pole esitanud kahjunõuet, ei saa selgitada kuidas ta on kahju saanud. Kostja on läbi hageja tegevuse ja kulutuste kandmise saanud kasu, ta on selle vastu võtnud ja seega vähemalt tagantjärele heaks kiitnud. Hageja nõuab kulutuste tõttu kostja poolt saadud kasu, st asja väärtuse suurenemise tõttu saadud kasu. Hageja on esitanud nõude vastavalt kostja osa suurusele. Kostja vastus Kostja märgib vastuses, et hageja on tema vend. Kostja võtab õigeks, et ta oli kõnealuse kinnistu kaasomanik kuni 24.03.2011. Kinnistu kaasomanikuks sai 15 aastaselt. Kui kostja sai täisealiseks, asus hageja talle survet avaldama kostja mõttelise osa tasuta äraandmiseks temale või tema vennale. Kostja ei nõustunud, vaid teatas et on nõus oma osa üksnes müüma hagejale. Osa ostmisega polnud hageja nõus ja põhjendas mittenõustumist asjaoluga, et tema elab kinnistul oma perega. Kostja ei ole hagejapoolsete parendustöödega kunagi nõustunud. Hageja ei ole kostjale kunagi esitlenud, ei suuliselt ega kirjalikult, teostatavaid töid ja/või nende maksumust. Kinnistu oli varem elamiskõlbmatu, mistõttu on välistatud ka hädapärasele hooldusele tuginemine. Hageja tegutses omavoliliselt, kostjaga kooskõlastamata. Hageja tegi perioodil 2001 -2006 ehitustöid teadmises, et kostja alaealise tüdrukuna ei suudaks ega oskakski ühel ega teisel moel takistada ehitustöid, samuti et kostja tuleb nõudma oma õigusi kaasomanikuna. Kostja vanemad olid surnud ja tema eestkostjaks oli õde P. - R. P. . Kostja ei võinud koos eestkostetavaga eeldada, et hageja kaugem eesmärk on oma õde ära kasutada varalise kasu saamise eesmärgil. Hageja asetas kostja sundseisu, survestades viimast oma osa hagejale tasuta loovutama. Taoline käitumine pole kuidagi kooskõlas kaasomanike vahelise hea usu põhimõttega mis on sätestatud AÕS § 72 lg. 5. Hageja on alati teadnud, et kostjal (noorel kooliealisel tüdrukul) puuduvad rahalised vahendid ehitustööde (kinnistu parendamiseks) tegemiseks. Kostjal puudus mistahes ehitustööde tegemiseks ka huvi. Kinnistu üle teostas reaalset valdust ainult hageja oma perega. Kostja on kinnistul käinud vaid paaril-kolmel korral alates 2003 aastast, sest omavahelised suhted hagejaga olid teravad. Kostja pole kordagi saanud teostada reaalset valdust oma mõttelise osa üle. Nimetatud asjaolud kogumis tingisidki kinnistu osa müügisoovi. 3 (8)
Kostja teatas hagejale kirjalikult e-postiga, et soovib osa võõrandada ja hea meelega näeks ostjana hagejat, tehingut ei toimunud, hageja ei esitanud isegi hinnapakkumist. Kostja võõrandas mõttelise osa Lõunalaenud OÜ'le 2011 a. märtsis. Notar teavitas hagejat eelisostuõigusest, hageja seda kasutada ei soovinud. Kostja küsitud hind hagejalt ja tehinguhind Lõunalaenud OÜ'ga erinesid teineteisest pea kahekordselt kostja kahjuks. AÕS § 75 lg. 1 alusel esitatud nõue ei ole põhjendatud, sest hageja pole kostjat teostatud ehitustöödest teavitanud, kostja pole nendega olnud kursis ja pole nende töödega ka nõustunud. Teostatud ehitustööde näol ei ole tegemist vajalike kulutustega AÕS § 72 lg 4 mõttes, vaid hageja enda huvides ja mugavuse tagamiseks tehtud töödega. Vaid üks hoone oli elamiskõlbmatu. Enamus ehitustöödest olid toreduslikud, millest ei saanud hagejale kahju tekkida. Teostatud tööd olid toreduslikud ja hageja enda huvides, asudes ainuisikuliselt teostama remonditöid. Kaasomandi saamisel oli kinnistu elamiskõlbmatu ja hageja sinna elamaasumine ja ehitustööde tegemine oli tema vaba tahe. VÕS §-de 1028 lg. 1 ja 1032 lg. 1 alusel pole nõue samuti põhjendatud. Äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik on hageja nõue selles et kostja on justkui alusetult rikastunud tema arvelt. Nimelt pole hageja kostjale midagi andnud või pidanud üle andma mida alusetu rikastumise säte läbivalt määrab. VÕS § 1028 sätestatud asjaolude koosseis (põhialus) järgnevatel põhjustel : 1. kostja pole hagejalt midagi saanud ei praeguse ega tulevase kohustuse täitmisena (omandisuhe selliselt eksisteeris juba 2003 aastast); 2. olematut kohustust ei eksisteerinud ega saanud seetõttu tekkida ka tulevikus. Hageja pole kandnud kahju kostja osa müügi tõttu. Kahtlemata ta teadis et on nii ehk nii kinnistu kostjale kuuluvat osa lisaväärtustanud. Hageja käsitluses ainuõige tee oleks läbi surveavaldamise kostja osa endale saamine mis on ka moraalinormide kohaselt äärmiselt taunitav mõttekäik. Hageja poleks pidanud alustama ehitustegevusega kuni kinnistu polnud täielikult tema oma ja oleks pidanud kinnistu reaalosadeks mõõtma-jagama näitena selliselt, et kostjale jääb osa kus ei toimu ehitus- ja elutegevust. Kostja pole palunud (veel vähem nõudnud) kinnistut lisaväärtustada ega nõustunud parendustöödega mille läbi kinnistu väärtus kasvas. Poleks hageja neid töid teostanud poleks kostja oma mõttelist osa ka sellises vääringus müüa saanud. Kostja teostas üksnes oma subjektiivset õigust kooskõlas AÕS §73 lg. 1. Hageja nõue põhineb pigem emotsioonidel ja pahatahtlikkusel kuivõrd põhjendatud õigusnormidel. Seaduseandja pole antud normide kehtestamisel silmaspidanud nende pahatahtliku teostamise õigust teise poole suhtes. See pole õigusnormide sisu ega mõte vastavalt TsÜS §138 sätestatuga. Kostja täisealiseks saamisel olid olulisemad suuremad ehitustööd juba lõpetatud ja ebamõistlik oleks olnud nõuda nende eemaldamist. Kostja poolest olekski võinud kinnistu jääda selliseks nagu see oli kaasomanikuks saamisel, kostjal polnud kavatsust teenida tulevikus hageja ehitustegevuse tõttu. Kostja oma osa müügisoov oli tingitud teravatest suhetest ja hageja pidevast survest kostjale kinnistu tasuta äraandmiseks. Tõendamist pole leidnud väide, et kostja pidi täisealiseks saamisel oma osa hagejale kinkima. Hageja pole tegelikkuses kahju kandnud. Hageja ei toetanud kostjat oma õde elukoha leidmisel, selle asemel asus kostjat survestama, et saada endale kostja ainuke vara. Hageja käitumine on
4 (8)
kõige selle eelneva valguses olnud hea usu vastane, hagiavaldus on moraalinormidega vastuolus. Hagi rahuldamine kahjustaks kostjat rahaliselt väga tõsiselt rääkimata riivatud õiglustundest. Kohtu põhjendused
5 (8)
8.1 AÕS § 75 lg 1 kohaselt kaasomanik kannab vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Selleks, kas hagejal oleks õigus nõuda kulutuste hüvitamist AÕS § 75 lg 1 alusel, tuleb hinnata, kas hageja poolt tehtud kulutused on seotud kaasomandi alahoidmise eesmärgiga või on need kantud soovist parandada oma pere elamistingimusi SILLE kinnistul. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja on SILLE kinnistul teostanud suuremahulised ehitus - ja remonditööd. TsÜS § 63 järgi on esemele tehtud kulutused vajalikud, kasulikud või toreduslikud. Vajalikud on need kulutused millega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest, kasulikud, kui nendega eset oluliselt parendatakse, toreduslikud, kui nendega taotletakse peamiselt eseme mugavust, meeldivust või ilu. Kohus leiab, et kuna hageja on teostanud pika aja jooksul suuremahulised remondi – ja ehitustööd, ei ole tagantjärgi võimalik hinnata iga tehtud kulutuse liiki. Silmas tuleb pidada asjaolu, et hageja elas alalisest nimetatud kinnistul, seega on mõistetav hagejapoolne ehitus – ja remonditööde teostamine kui oma kodu eest hoolitsemine. Samas ei ole hageja esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada AÕS § 72 lg 4 kirjeldatud olukorda, so et asja oleks ähvardanud hävimine ja selle vältimiseks oleks tulnud teha remondi- ja ehitustöid. AÕS § 72 lg 4 järgi kui asja ähvardab hävimine, on kaasomanikul õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta. 8.2 Hageja on vande all antud ütlustes selgitanud, et asus kinnistule elama vendade ja õdede nõusolekul ja oli kokkulepe, et vennad ja õed kingivad oma osa hagejale. Kostja oli sellel ajal alaealine ja pidi oma osa kinkima siis, kui saab täiskasvanuks. Vennad kinkisid oma osa hagejale. Kostja lubas kogu aeg kinkimise peale mõelda, kostja pakkus oma osa müüa 38 000 euro eest. Remondiga alustas 2002 aasta suvel, siis vahetati põrand, aknad, ahi, uued torud. Kostjale varasemalt mingit rahalist nõuet ei ole esitanud. Kostjad vastuväiteid ehitustöödele ei esitanud. Kinkimist tuletas kostjale korduvalt meelde. Suhted olid passiivsed, läbikäimist pole. Ehituse alal mingit ülevaadet tehtud töödest ei esitanud. Tunnistaja Pille–R. P. on ütlustes kirjeldanud, et kinnistule läks elama Tarmo, sest keegi ei tahtnud sinna minna peale ema surma. Tingimused olid, et Tarmo hakkab seal elama ja see jääb kokkukäimise kohaks. Tookord ei olnud juttu mitte sellest, et Liisi loobub vaid sellest, et kui Liisi saab täisealiseks siis ta ise otsustab. Tarmo avaldas Liisile survet kinkimiseks, oli juttu, et Tarmo võiks kinkimise eest Liisile vähemalt kasvõi ühetoalise kordteri osta, kuid Tarmo polnud sellega nõus. Eeltoodust järeldab kohus, et hageja on ehitus- ja remonditööd teostanud omal algatusel, kaasomanike kokkuleppe selleks puudus. 8.3 AÕS § 74 lg 1 annab õiguse kaasomandi käsutamiseks ja selle sätte kohaselt võib kaasomandis oleva asja võõrandada või koormata, samuti asja või selle majanduslikku otstarvet oluliselt muuta ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel. Kostja poolt oma mõttelise osa müümine on seega kooskõlas asjaõigusseaduse sätetega ja seda ei saa pidada kaasomaniku õiguste rikkumiseks ja rikastumiseks.
üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1032 lg 1 sätestab, et VÕS § 1028 lg 1 juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Kohus loeb tuvastatuks, et hageja, teostades ilma kaasomaniku so kostja nõusolekuta SILLE kinnistul suuremahulisi ehitus – ja remonditöid, suurendas sellega ka kostja kaasomandis olevat mõttelist osa, kuid tegi seda ilma seadusliku aluseta. Hageja tegevuse tulemusena sai kostja suurema väärtusega osa. Seega tuleb nõustuda hagejaga, et VÕS § 1032 lg 1 tulenevalt on hagejal õigus tagasi saada kostja poolt alusetult saadu so 17 760 eurot (73 000 – 8400 = 64 600). Kostja mõttelise osa turuväärtus oli koos hageja poolt tehtud parendustega 19 467 eurot ja ilma parendusteta 2240, hageja tegevuse tulemusena suurenes kostjale kuulunud kinnistu mõtteline osa 17 760 eurot. Samas on kostja väitnud, et hageja poolt nõude esitamine on hea usu vastane. 10.1 Järgnevalt hindab kohus, kas hagejate nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Selles sättes sisaldub tsiviilõiguse üldpõhimõttena tunnustatud keeld kuritarvitada oma õigusi. Ka kaasomanikud peavad AÕS § 72 lg 5 teise lause järgi käituma üksteise suhtes lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Samuti on hea usu põhimõtte funktsiooniks lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-102-07, p 16). Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-137-10 p 14). AÕS § 72 lg 5 teise lause kohaselt peavad kaasomanikud käituma üksteise suhtes lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Kaasomanikevahelisele õigussuhtele laieneb ka VÕS § 6, mille lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele muuhulgas seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Tsiviilkohtumenetluses saab nõude vastuolu hea usu põhimõttega olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. Hea usu põhimõtte järgimise tagamine on õigusliku hinnangu andmine poolte suhtele ja hageja nõudele TsMS § 438 lg 1 mõttes (otsustus jätta seadus rakendamata). Kohus arvestab siinjuures asjaoluga, et hageja ja kostja said kaasomanikuks, kinnistule asus elama hageja ning kostja oli sellel ajal alaealine. Hageja asus kinnistul oma pere jaoks teostama remondi- ja ehitustöid, samas suhted kostjaga halvenesid ja kostja sisuliselt kinnistul ei viibinud. Vastuolulised on hageja väited, et kostjaga oli juttu kinnistu mõttelise osa kinkimisest juba kinnistule elama asumise ajal, samas kui alaealise kostja eestkostja on selgitanud, et vastus oli - kui kostja saab täisealiseks, siis ise otsustab. Samas on pooled kinnitud, et kui kostja sai täiskasvanuks oli kinnistu mõttelise osa kinkimise juttu tihedalt ja sellise toonis, et kostja pidas neid lausa survetavaldavaks. Nii hageja kui ka tunnistaja ütlused on kokkulangevad selles, et peale kostja täisealiseks saamist oli juttu kinkimisest, kuid kostja soovis oma osa hagejale müüa, hageja ei soovinud osta. Sisuliselt oli kostja elanud tunnistaja P. - R. P. juures ja täiskasvanuks saades oli arusaadavalt temal tarvis elamispinda. Seega on usutav ka tunnistaja väide, et nende sooviks oli, et hageja ostaks kostjale kinnistu osa kinkimise eest kasvõi ühetoalise korteri. Sellest hageja keeldus. Hageja lasi olukorral toimida seni, kui kostja otsustas oma mõttelise osa müüa, hageja ei teostanud ostueesõigust. Selliselt aastakümnete jooksul väljakujunenud kinnistu kasutamise
7 (8)
korda ei vaidlustatud, samas puudus hagejal igasugune mõistlik alus eeldada, et kostja annab oma mõttelise osa tasuta üle hagejale. Hageja on küll väitnud, et oli selline kokkulepe, kuid ei ole suutnud seda väidet tõendada. Kostja poolt on väidetud, et hageja ei ole esitanud eelnevalt kostjale mingeid ettepanekuid ega plaane kinnistu osas. Heas usus tegutsevad kaasomanikud oleksid enne mistahes suuremahuliste tööde teostamist kinnistul üritanud saada kokkuleppele. Antud olukorras on hageja kostja asetanud nn sundrikastatud olukorda, kus kostjal puudus võimalus oma osa üldse kasutada – ta pidi selle kas kinkima hagejale või siis võõrandamise korral maksma saadud raha hagejale. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja on nõude esitamisega oma õigusi kuritarvitanud ning antud olukorras tuleb jätta seadus kohaldamata ja hagi rahuldamata. Menetluskulud
/allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Kolk kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.