Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2 (9)

hakkas kulgema 3 aastane aegumistähtaeg, mis möödus 13.10.2011. Isegi juhul, kui lugeda aegumist alates 2008 aasta lõpust, aegus nõue detsembris 2011. Hagi on kostja vastu esitatud 17.02.2012. Kostja on esile toonud ka oma raske majandusliku seisundi. Tema ülalpidamisel on kaks alaealist last, kellele teine vanem ei maksa kohtu poolt välja mõistetud elatist , mida ei ole suudetud sisse nõuda ka sundtäitmise kaudu. Kostja elukoht on võlgnevuse tõttu pangale sundmüügis, mistõttu lisanduvad igapäevastele väljaminekutele kulutused eluruumi üürimiseks. Hageja ei ole pakkunud kostjale võimalust läbirääkimisteks kokkuleppele jõudmiseks. Kostja hinnangul ei vasta 08.05.2009 teatis laenulepingu ülesütlemise kohta seaduse nõuetele. Kuigi pealkirja järgi on tegemist lepingu ülesütlemise teatisega, ei viita teatise tekst hageja tahtele laenulepingut üles öelda. Teatises puudub tähtaeg, mille jooksul tuleb kohustus täita. Hageja ei ole tõendanud, et on lepingu VÕS § 416 sätestatud korras üles öelnud. Kostja taotleb VÕS §-de 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel intressi ja viivise vähendamist mõistliku suuruseni arvestades poolte majanduslikku seisundit. Kostja hinnangul ei ole vaidlust, et hageja on kostjast paremas majanduslikus seisus. Hagi rahuldamise korral taotleb kostja kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramist arvestades tema majanduslikku olukorda. Ta on suuteline tasuma 20 eurot kuus. Hageja on vastuseks kostja vastuväidetele laenulepingu ülesütlemise teate mittekättesaamise kohta osundanud, et teatis on edastatud kostja elukoha aadressile lihtkirjana. Hagejal ei olnud kohustust edastada kostjale teateid tähitud postiga. Kuna hageja poolt edastatud teateid ei ole hagejale tagastatud, ei ole alust arvata, et kostja ei ole teateid kätte saanud (tl. 26-27). 08.07.2014.a. esitatud seisukohtades (tl.44-46) leiab hageja, et tema nõue kostja vastu ei ole aegunud. 2007 ja 2008.aasta laenumaksed on kostja poolt tasutud. 2009 aasta osamaksete aegumistähtaeg algas 31.12.2009 kell 00:00, seega nõue oleks aegunud 31.12.2012 kell 00:00. Kuid lepingu ülesütlemine toimus 08.05.2009, mistõttu algas kogu nõude aegumine lepingu ülesütlemise päevast ning nõue oleks aegunud 08.05.2012. Hageja esitas hagi kohtusse 12.02.2012, mis peatas nõude aegumistähtaja. TsÜS § 158 lõike 1 ja 2 alusel aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõuete tunnustamisega, milleks võib olla võlgnetava summa osaline tasumine. Võlgnevuse katteks on laekunud kokku 688,22 eurot alljärgnevalt:

3 (9)

punktis 1.3.1 toodud intressimäära loetakse ka viivisemääraks viivise arvutamisel. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.01.2009 lahendis nr 3-2-1-120-08 on kohus asunud seisukohale, et VÕS § 415 lõike 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lõike 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lõike 1 ja VÕS § 113 lõike 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus tasuda viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Sellest tulenevalt on hagejal õigus arvutada viivist vastavalt laenulepingus kokkulepitule, so 4,00% intressimääras kuus ehk 0,13% päevas. Kohtu põhjendused TsMS § 404 lõike 1 alusel määras kohus asja lahendamise kirjalikus menetluses. Tulenevalt TsMS § 438 hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 230 lõikest 2 tulenevalt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kõigepealt kontrollib kohus, kas hageja nõue võib olla aegunud. VÕS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Käesolevas asjas on kostja taotlenud nõudele aegumise kohaldamist (tl 40). Aegumistähtaja kontrollimiseks tuleb poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kõigepealt kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. 28.08.2007.a sõlmitud laenulepingus (tl. 7-10) kokku lepitud laenusumma tagastamise nõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Osundatud paragrahvi 4. lõikes sätestatud kümneaastast aegumistähtaega rakendatakse juhul, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Aegumistähtaeg algab tulenevalt TsÜS § 147 lg 1 nõude sissenõutavaks muutumisega. Käesolevas asjas oli hageja poolt kostjale 28.08.2007 väljastatud laenu- 10 000 krooni (639,12 eurot) viimase osamakse tasumise tähtaeg 25.08.2009 (tl. 10). 08.05.2009 edastas hageja kostjale teatise laenulepingu ülesütlemisest ja andis tähtaja 15.05.2009 kogu võlgnevuse tasumiseks (tl. 13). Kostja on kinnitanud, et on teatise laenulepingu ülesütlemisest kätte saanud (tl. 40). Hagiavaldus on Tartu Maakohtu Võru kohtumajja saabunud 23.02.2012.a. (tl. 3). TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Tulenevalt TsÜS § 160 lõikest 1 aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Laenulepingu puhul on tegemist korduvate kohustustega pikema aja jooksul. Kostjal oli kohustus vastavalt laenulepingule lisatud maksegraafikule tasuda igakuiselt laenumakseid. Kostja sattus viivitusse juba esimese laenumakse tasumisega. Ajavahemikul 03.10.2007 kuni 28.02.2009 on kostja poolt tasutud laenumakseid kokku summas 688,22 eurot. Lähtudes laenulepingu maksegraafikust, oli esimese laenumakse suuruseks 59,39 eurot ja järgnevate maksete suuruseks 41,92 eurot. VÕS § 415 lg 2 sätestab, et kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava

4 (9)

põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks ning neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Hageja ei ole kostja vastu esitanud nõuet võla sissenõudmiseks tehtud kulude hüvitamiseks. Seega tuleb laekunud maksete puhul lähtuda VÕS § 415 lõige 2 punktidest 2 ja 3. Kuigi kostja ei pidanud laenumaksete tähtaegadest kinni, saab kostja poolt nõuetekohaselt tasutuks lugeda laenumaksed perioodil 25.09.2007 kuni 25.12.2008 summas 688,22 eurot. Nimetatud summa tasumist on kinnitanud ka hageja. Kostja poolt on tasumata vastavalt maksegraafikule laenumaksed perioodil 25.01.2009 kuni 25.08.2009.a. Seega tuleb kohtul kontrollida, kas laenumaksete tasumisele alates 25.01.2009 kuni 25.08.2009 saab esitada aegumise vastuväite. Hageja nõue kostja vastu tuleneb tarbijakrediidilepingust ja on suunatud lepingu järgi üleantud raha tagastamisele. Kuivõrd hageja laenulepingu punkti 1.1.1 kohaselt tuli laenusumma tagastada ja intressi tasuda lepingule lisatud maksegraafiku alusel osamaksetena (kostjal oli kohustus iga kuu tasuda kindlaksmääratud rahasumma), mistõttu tuleb aegumistähtaja ja selle alguse leidmisel kohaldada TsÜS § 154, st aegumistähtaeg, mis on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kuivõrd kostja võlgnevus tekkis 25.01.2009 laenumakse tegemata jätmisest, algas aegumise kulgemine 01.01.2010 ning nõue oleks aegunud kolme aasta möödudes, so 01.01.2013. Kuid hagiavalduse esitamisega 23.02.2012 aegumine peatus, seega ei ole nõue aegunud. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping, mille alusel sai kostja hagejalt laenu summas 10 000 krooni ehk 639,12 eurot. Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et kostja ei ole täitnud laenulepingust tulenevat kohustust hageja ees. Kostja on tunnistanud hagi põhivõlgnevuse osas summas 279 eurot (tl 23). Hageja on esitanud nõude laenu põhiosa summas 309,75 eurot, intressi summas 40,25 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise, summas 269,45 eurot väljamõistmiseks. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja on laenulepingu nõuetekohaselt üles öelnud.Tl.50 on hageja poolt 28.01.2009 kostjale saadetud hoiatus 28.08.2007 sõlmitud laenulepingu ülesütlemise kohta. Hoiatuses on kostjale selgitatud, et võlgnevuse mittetasumisel 15 kalendripäeva jooksul öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles ja asutakse sisse nõudma kogu võlgnetavat summat. 08.05.2009 on hageja edastanud kostjale teatise laenulepingu ülesütlemise kohta (tl.13), milles antakse kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks-15.05.2009 ning informeeritakse, et võlgnevuse tasumata jätmise korral loovutatakse nõue kostja vastus Julianus Inkasso OÜ-le. 28.05.2009 ning 29.07.2009 on Julianus Inkasso OÜ A. S. K. volitusel edastanud kostjale hoiatused hagi esitamise kohta võlgnevuse tasumata jätmise korral hoiatustes märgitud tähtaegadeks (tl 48,49). VÕS § 195 lg 1 kohaselt saab lepingu üles öelda ülesütlemisavalduse esitamisega teisele lepingupoolele. VÕS § 416 lg 1 võimaldab krediidiandjal osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

5 (9)

Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 22.12.2009 lahendi nr 3-2-1-143-09 punktis 11 selgitanud, et lepingupool saab lepingust tuleneva võlasuhte ühepoolse tahteavaldusega lõpetada eelkõige juhul, kui teine lepingupool rikub lepingut. Lepingupool võib VÕS § 116 lg 1 järgi lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool VÕS § 116 lg 6 järgi selle üles öelda. Kestvusleping on püsiva perioodilise kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping, mida täidetakse pikema aja jooksul. Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt pikema perioodi vältel. Seega olid laenulepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused täidetud ning hagejal oli õigus laenuleping üles öelda. Lisaks ülesütlemise materiaalsetele tingimustele peavad lepingu lõppemiseks olema täidetud ka ülesütlemise formaalsed eeldused. Lepingu ülesütlemise formaalseks eelduseks on eelkõige ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele. Kestvuslepingu pool saab lepingu VÕS § 195 lg 1 järgi üles öelda teisele lepingupoolele ülesütlemisavalduse tegemisega. Seaduses ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet. Seega saab lepingu üles öelda ka kaudse ülesütlemisavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes (Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.12.2009 lahend nr 3-2-1-143-09 punkt 14). Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 15.01.2014 lahendis nr 3-2-1-170-13 punktis 17 märkinud, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping on üles öeldud (mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist. Ülesütlemisavaldus ei saa üldjuhul olla mingi muu dokumendi koosseisus, mis on nt pealkirjastatud „Teade", „Meenutus", „Laenukonto väljavõte" vms. 08.05.2009 kostjale edastatud teatis laenulepingu ülesütlemisest sisaldab teavet võlgnevuse ja selle tasumise korra kohta ning hoiatust võlgnevuse mitte tasumisel nõude loovutamise kohta. 28.01.2009, 28.05.2009 ja 29.07.2009 on kostjale edastatud hoiatused. 28.01.2009 hoiatus laenulepingu ülesütlemise kohta vastab küll formaalselt laenulepingu ülesütlemise nõuetele, kuid nimetatud hoiatusele ei järgnenud hageja poolt laenulepingu ülesütlemist. Hageja edastas ka edaspidi (08.02.2009, 28.05.2009 ja 29.07.2009) kostjale võla tasumise meeldetuletusi, milles hoiatas kostjat hagimenetluse alustamisega. Seega ei käsitlenud hageja ka ise nimetatud hoiatus laenulepingu ülesütlemisena. Kohus on seisukohal, et eespooltoodud hageja teated ei ole käsitletavad laenulepingu ülesütlemisavaldustena vaid meeldetuletustena võla tasumise kohta. Seega ei ole hageja ja kostja vahel 28.08.2007 sõlmitud laenuleping kehtivalt üles öeldud. Järgnevalt tuleb vastava küsimusele, kas hagejal on alus nõuda kostjalt laenulepingust tuleneva võla ja kõrvalnõuete tasumist. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb vastavalt VÕS § 82 lg 2 kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS §-de 101 lg 6 ja 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

6 (9)

täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagiavalduse kohaselt koosneb kostja võlgnevus hageja ees põhivõlast (tagastamata laenusumma) 309,75 eurot, intressidest summas 40,25 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisest 269,45 eurot. Kostja on tunnistanud põhinõuet summas 279 eurot selgitamata, miks ta ei tunnista kogu põhinõuet summas 309,75 eurot. Hageja on kinnitanud, et kostja on laenu põhiosast koos intressiga summas 1023,50 eurot tasunud 688,22 eurot (tl 10, 45). Seega on kostja võlgnevus hageja ees 335,28 eurot (põhivõlg koos intressiga). Kostja võlgnevus hageja ees tekkis alates 25.01.2009 tasumisele kuuluva osamakse tasumata jätmisest. Vastavalt laenulepingu maksegraafikule oli kostjal kohustus tasuda laenumakseid alates 25.01.2009 alljärgnevalt: 25.01.2009 intressina 11,29 eurot ja laenu põhiosana 30,63 eurot; 25.02.2009 intressina 10,06 eurot ja laenu põhiosana 31,85 eurot; 25.03.2009 intressina 8,79 eurot ja laenu põhiosana 33,13 eurot; 25.04.2009 intressina 7,46 eurot ja laenu põhiosana 34,45 eurot; 25.05.2009 intressina 6,09 eurot ja laenu põhiosana 35,83 eurot; 25.06.2009 intressina 4,65 eurot ja laenu põhiosana 37,26 eurot; 25.07.2009 intressina 3,16 eurot ja laenu põhiosana 38,76 eurot; 25.08.2009 intressina 1,61 eurot ja laenu põhiosana 40,31 eurot. Kuna kostja ei ole ümber lükanud hageja väidet, et laenumaksed on tasumata alates 25.01.2009.a., on kostjal laenulepingust tulenev põhivõlgnevus 282,22 eurot ja intressi võlgnevus 53,11 eurot. Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevusena 309,75 eurot. Hageja on kinnitanud, et kostja on tasunud laenulepingust tulenevate osamaksete katteks 688,22 eurot, seega on kostja täitnud osaliselt laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kuna kostja on tasunud laenulepingust tuleneva põhisummana hagejale 356,90 eurot (639,12-282,22), siis ei ole hagejal võimalik nõuda kostjalt suurema põhisumma tasumist, kui kostja hagejale tegelikult võlgneb. Sellest tulenevalt tuleb hageja nõuet põhisumma võlgnevuse osas vähendada ja kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevusena 282,22 eurot (639,12-356,90). VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Vastavalt laenulepingu punktile 1.3.1 leppisid pooled kokku, et kostja tasub laenu kasutamise eest hagejale intressi arvestusega 4% kuus. Intressi arvestatakse tagasimaksmata laenu summalt. Intressiarvestus on toodud laenulepingu lisaks nr 1 olevas maksegraafikus (tl 7, 10). Kostja on jäänud viivitusse laenulepingust tulenevate osamaksete tasumisega alates 25.01.2009. Seega peab kohus kontrollima, kas hageja nõue intressi summas 40,25 eurot tasumiseks, on põhjendatud. Lähtudes laenulepingu maksegraafikust (tl 10), oli kostjal kohustus tasuda intressi alates 25.01.2009 kuni 25.08.2009 kokku summas 53,12 eurot. Hageja on taotlenud kostjalt intressi väljamõistmist summas 40,25 eurot (tl 4). VÕS § 415 lõike 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 14.01.2009 lahendi 3-2-1-120-08 punktis 12 asunud seisukohale, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega,

7 (9)

et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kostja on taotlenud intressi ja viivise vähendamist lähtudes kostja majanduslikust olukorrast. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaks kostja rasket majanduslikku olukorda. Lähtudes Riigikohtu lahendist on kohus seisukohal, et kostja pidi aru saama, et laenu osamaksete tasumisega hilinemisel, on kostjal kohustus tasuda intressi. Laenumaksete tasumise kohustus oli kostjal aastal 2009.a. Hageja on nõutava intressisumma suurust vähendanud. Seega puudub alus täiendavalt vähendada tasumisele kuuluva intresside suurust ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista intress summas 40,25 eurot. Vastavalt VÕS § 113 lõikele 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seistes protsenti aastas (hagiavalduse esitamisse ajal kehtinud VÕS redaktsiooni kohaselt). Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui VÕS § 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu p 1.3.1 kohaselt on kostja kohustatud tasuma intressi 4% kuus, so 0,134% (4% : 30) päevas (tl 7). Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist summas 269,45 eurot, kostja on taotlenud viivise vähendamist tema raske majandusliku seisundi tõttu. Kohtupraktikas on asutud seisukohal, et viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist (nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-162-12). Nõudes viivise vähendamist, peab võlgnik tooma esile asjaolud, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit enda majandusliku olukorra kohta, tema vastuväited on jäänud paljasõnaliseks. Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited Kostja poolne viivitus laenu osamaksete tasumisega tekkis 25.01.2009, so 5 aastat tagasi. Hageja on perioodil 09.05.2009 kuni 17.02.2012 arvestanud laenulepingust tulenevate kohustuste mittetäitmisest tulenevalt viivist 408,31 eurot, kuid on hagiavalduses viivisenõuet vähendanud, nõudes viivist võlgnetavast põhisummast väiksemas ulatuses. Kohus on seisukohal, et nii pika perioodi jooksul võlgnevuse mitte tasumisel on põhjendatud hageja poolt viivise nõudmine. Laenulepingut sõlmides pidi kostja aru saama, et laenukohustuse mittetäitmisel kaasnevad laenuandja poolt sanktsioonid, sealhulgas viivise nõudmine. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku 591,92 eurot, sealhulgas põhivõlg 282,22 eurot , intress 40,25 eurot ja viivis 269,45 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lõigete 1 ja 3 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

8 (9)

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, so 95,56% ulatuses esitatud nõudest. Sellest tulenevalt jätab kohus hageja menetluskulud 95,56% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud 4,44% ulatuses hageja kanda. Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Epp Tombak /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.