Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Esimese astme kohtu määrus Maakohus keeldus TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel hagi menetlusse võtmast. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg-s 1 on sätestatud, et avalduse saanud kohus kontrollib, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 4 kohaselt kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus kohtualluvuse kohta sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud EL Nõukogu määrusega 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviilja kaubandusasjades (ELT L 012, 16.01.2001, lk 1–23) ja määrusega 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus 1347/2000/EÜ (ELT L 338, 23.12.2003, lk 1–29), või muu EL Nõukogu määrusega. EL Nõukogu 22.12.2000 määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 2 p 1 kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtusse nende kodakondsusest hoolimata. Sama määruse artikkel 16 p 2 kohaselt võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. TsÜS § 14 lg 4 alusel, kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht. Kohus on küsinud kostjalt seisukohta hagi kohtualluvuse osas. Kostja ei ole kohtule avaldanud, et tema alaline elukoht oleks Eesti Vabariigis ja hagi alluks Eesti Vabariigi kohtule. Kostja elukoht on XXXXXXXXX X XXX, XXXXXX XXXXX XXXXXXXXX. Seega rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi ei allu hagi Eesti kohtule. Tsiviilasi ei allu Harju Maakohtule TsMS 11. peatükis sätestatu ega Nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades II peatükis sätestatu alusel. Tulenevalt eeltoodust ning asjaolust, tuleb hagejal hagi esitada pädevale Soome Vabariigi kohtule. Määruskaebus Hageja palub tühistada maakohtu määruse ja saata asi tagasi maakohtule. Vastavalt TsMS § 104 lgle 1 võib kohus kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. Sama sätte lg 3 punktide 1 ja 2 kohaselt kehtib kohtualluvuse kokkulepe ka juhul, kui selles on kokku lepitud pärast vaidluse tekkimist ja kohtualluvuses lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamisel teada. TsMS § 104 lg 4 kohaselt kokkulepitud kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Antud juhul on pooled kohtualluvuses kokku leppinud. Vastavalt käesoleva nõude aluseks oleva 15.10.2010 limiidilepingu nr 479JM21001252 üldtingimuste punktile 13.1 on kohtuks, milles vaidlused lahendatakse – Harju Maakohus. Hageja märkis 09.06.2014 hagiavalduses kostja elukohaks XXXX X-XX, XXXXXXX. Kostja teatas nimetatud aadressi AS-le Sampo Pank (Danske Bank A/S Eesti filiaal) kui oma elukoha (varasemalt oli aadressiks XXXXX X-XXX XXXXXXX) ning Pank omakorda informeeris märgitud aadressist hagejat, kui toimus nõude loovutamine ja nõudega seotud dokumentide üleandmine CONDOR INKASSO OÜ-le. 2(3)

Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 633 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjalidega ja esitatud määruskaebusega, leiab, et maakohtu määrus on õige ja selle tühistamiseks puudub alus. Määruskaebus ei kuulu rahuldamisele. Käesolev vaidlus toimub poolte vahel, kelle ühe elukohaks on Soome Vabariik, seega on tegemist rahvusvahelise kohtualluvuse määramisega järgmises järjekorras: rahvusvahelised lepingud, Euroopa Liidu määrused ja alles seejärel siseriiklikud normid (TsMS). Soome Vabariigiga õigusabilepingut Eestil sõlmitud ei ole, seega kohaldub kaubandus- ja tsiviilvaidluste osas Brüssel I määrus 44/2001 (määrus). Määruse art 4 lg 1 kohaselt, kui kostja alaline elukoht ei ole liikmesriigis, tehakse iga liikmesriigi kohtute pädevus kooskõlas artiklitega 22 ja 23 kindlaks selle liikmesriigi seaduste kohaselt. Maakohus kohaldas õigesti Brüssel I määrust ja alustas sellest kohtualluvuse määramist. Hageja väidete põhjendamatus tuleneb asjaolust, et hageja alustab kohtualluvuse määramist TsMS §-s 104 sätestatust (reguleerib siseriiklikku kohtualluvust Eesti kohtute vahel). Käesoleval juhul ei ole hageja tuginenud määruskaebuses väitele, et kostja ei ole tarbijalepingu pooleks. On loogiline eeldada, et hageja õiguseellane – pank- tegutses laenu andmisel füüsilisele isikule oma majandus- või kutsetegevuses. Seega on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõistes ja kohtul oli alus kohaldada Brüssel I määruse artikleid kohtualluvuse kohta tarbijalepingute puhul (määruse 4. jagu). Limiidilepingu üldtingimuste p-s 13.1 sätestatud kohtualluvuse kokkulepe omaks seega tähendust üksnes juhul, kui tegemist poleks tarbijalepinguga.

Ülle Jänes

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

3(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.