15.08.2014.a. Rakvere kohtumaja, Rohuaia 8 Rakvere
Tsiviilasja number
2-13-5350
Tsiviilasi
M T’i hagi Seesam Insurance AS vastu kindlustushüvitise, kahjuhüvitise, sissenõutavaks muutunud viivise ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõudes
Menetlusosalised, esindajad
HAGEJA: M T (ik: xxxx; elukoht: xxxx) Hageja esindaja: vandeadvokaat Küllike Namm, advokaat Rait Sarjas KOSTJA: Seesam Insurance AS (reg.kood: 10055742) Kostja esindaja: Anu Saar ([email protected])
Hagi hind
1 282,52 eurot
RESOLUTSIOON:
Jätta hagi rahuldamata. Jätta menetluskulud hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda Viru Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174). Kohtuotsuse ärakiri pooltele kätte toimetada.
Edasikaebamise kord: Kohtuotsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest põhjendatud apellatsioonikaebus Tartu Ringkonnakohtule.
Menetluse käik ja poolte seisukohad:
1.01.02.2013.a. saabus Viru Maakohtule M T’i hagi Seesam Insurance AS vastu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 25.04.2012.a. kindlustuslepingu kindlustusperioodiga 25.04.2012.a.-24.04.2013.a. Kindlustatud esemeks oli sõiduk xxxx (reg.märk xxxx). 27.04.2012.a toimus sõidukiga kindlustusjuhtum. 11.05.2012.a esitas hageja kostjale hüvitustaotluse. Kostja saatis 27.06.2012.a. hagejale kahju hüvitamise otsuse ja kindlustuslepingu ülesütlemise teate. Kostja ütles kindlustuslepingu üles alates 27.07.2012.a. Teates selgitas kostja, et peab hüvitatavast summast 848.20 eurost kinni omavastutuse 190.eurot ning kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmaksed summas 651.77 eurot (perioodi 27.07.2012.a.-24.04.2013.a. eest). 21.09.2012.a. esitas hageja kostjale pretensiooni ning nõudis alusetult kinnipeetud kindlustushüvitise tasumist kostja poolt. 17.10.2012.a. esitas kostja vastuse pretensioonile. Kostja märkis, et tal on õigus hüvitisest maha arvestada kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmaksed sõltumata sellest, kas kindlustusmakse tasumise tähtpäev on saabunud. 10.12.2012.a. esitas hageja kostjale nõudeavalduse, milles nõudis lisaks vähemtasutud kindlustushüvitisele kahjuhüvitise ning viivise tasumist. 09.01.2013.a. vastusega keeldus kostja nõuet täitmast. Kostjal puudub õiguslik alus kindlustusperioodi lõpuni tasumisele kuuluvate kindlustusmaksete kinnipidamiseks, vastav keeld tuleneb VÕS §-st 459 ning VÕS § 495 lg-st
3.Iseenesest on õige kostja väide, et tal on õigus hüvitisest kinni pidada tasumata kindlustusmaksed, ent väär on arusaam, et ta võib seda teha kogu kindlustusperioodi osas. Kostjal oli õigus nõuda kindlustusmaksete tasumist kuni 27.07.2012.a, mil leping kostja poolse ülesütlemisega lõppes. Kostja väide, et VÕS § 495 on dispositiivne, on õige, ent VÕS § 459 puhul ei ole kõrvalekaldumine kindlustusvõtja kahjuks vastavalt VÕS § 427 lg-le 1 lubatud. Kostja omandas raha teenuse eest, mida tegelikkuses ei osutanud. Kostjal on kohustus tagastada hagejale lepingu lõppemise perioodi (27.07.2012.a.-24.04.2013.a.) eest üleantu. Hageja palub kostjalt välja mõista alusetult kinni peetud summa 651.77 eurot. Hageja on seisukohal, et tal oli õigus alates 27.06.2012.a. nõuda kostjalt kindlustushüvitise tasumist ning viivitades alates 27.06.2012.a. põhjendamatult kindlustushüvitise maksmisega on kostja pooltevahelist kindlustuslepingut rikkunud. Seoses kostja poolsest lepingurikkumisest tuleneva nõude esitamisega on hageja teinud kulutusi õigusabile summas 504.- eurot. Hageja palub, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja lepingu rikkumisega tekitatud kahju summas 504.- eurot. Hageja juhindub üldtingimustes toodud viivisemäärast ning nõuab kostjalt perioodi 27.06.2012.a.–10.12.2012.a. eest kindlustushüvitise tasumisega viivitamise eest viivist summas 28.55 eurot. Samuti nõuab hageja kostjalt õigusabikuludega viivitamise eest viivist alates advokaadibüroo poolt arve sissenõutavaks muutumisest, so 16.10.2012.a. kuni hagi esitamiseni. Viivisemääraks on seadusjärgne määr ning sissenõutavaks muutunud viivisesummaks 11.56 eurot. Hageja palub mõista kostjalt välja viivis põhinõudelt summas Üldtingimustest tulenevas määras (0,02% tasumata summalt päevas) alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni ning viivise kahjuhüvitiselt summas 504.- eurot seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni kostja poolt.
2.07.03.2013.a. esitas kostja hagiavaldusele vastuse. Kostja hagi ei tunnista. Kostja on kindlustuslepingust tuleneva täitmiskohustuse täies ulatuses täitnud ning hageja nõue on põhjendamatu. Kõnealusel juhul on tegemist vabatahtliku sõidukikindlustuse lepinguga, mida tõendab kindlustuspoliis nr 3/291960, mitte kohustuslik liikluskindlustuse leping. 30.04.2012.a. esitas hageja kostjale esimese, klaasikindlustuse kahjuavalduse, mille kohaselt sai samal päeval kahjustada sõiduki klaas. Kostja hüvitas kahju summas 428,30 eurot. 11.05.2012.a. esitas hageja kostjale järgmise kahju hüvitise taotluse. Kostja alustas kahjukäsitlusega ning tegi 27.06.2012.a. kahju hüvitamise otsuse, mille kohaselt on 27.04.2012.a. toimunud sõiduki kahjustumise näol tegemist kindlustusjuhtumiga. Kostja tegi kindlaks, et sõiduk on 24.05.2012.a. võõrandatud, millest tulenevalt ütles kostja VÕS § 495 lg 1 alusel kindlustuslepingu üles. Kostja hüvitas 27.06.2012.a. otsusega kahju summas 6,43 eurot, olles Autorem DK OÜ hinnapakkumisest summas 848,20 eurot maha arvestanud omavastutuse. Kuivõrd kostja teatas samas otsuses ka kindlustuslepingu ülesütlemisest alates 27.07.2012.a., tasaarvestas kostja VÕS § 495 lg 3 alusel kindlustushüvitise ja tasumata kindlustusmaksed 651,77 eurot. 26.07.2012.a. esitas hageja kostjale järjekordse kahjuavalduse, mille kohaselt sai sõiduk 26.07.2012.a. nii ulatuslikult kahjustada, et kostja hüvitas kahjustamata ja kahjustunud sõiduki turuhinna vahe, arvestades kolmekordset omavastutust (kostja tegi kahjukäsitluse käigus asjatundja R P eksperdi arvamusele tuginedes kindlaks, et tegemist on kolme erineva kindlustusjuhtumiga), summas 2 430.- eurot. Seega on kostja tasunud kõnealuse sõidukiga toimunud kindlustusjuhtumite tõttu kindlustushüvitist 2 864,73 eurot. 21.09.2012.a. esitas hageja kostjale nõudeavalduse 27.04.2012.a. sõidukiga toimunud kindlustusjuhtumi tõttu makstud kindlustushüvitiselt kinni peetud tasumata kindlustusmakse osas kindlustushüvitise ja 10.12.2012.a. lisaks kindlustushüvitisele ka kahjuhüvitise ja viivise saamiseks, millele kostja vastas eitavalt. Kostja hinnangul on poolte vahel vaidlus selle üle, kas kostjal oli õigus sõidukiga 27.04.2012.a. toimunud kindlustusjuhtumi tõttu tasutavalt kindlustushüvitiselt kinni pidada tasumata kindlustusmaksed jooksva kindlustusperioodi eest. Kostja leiab, et tal see õigus oli. VÕS § 427 järgi on VÕS § 495 sätted dispositiivsed, st nendest võib kindlustusvõtja kahjuks kõrvale kalduda. Isegi juhul, kui VÕS § 495 näol oleks tegemist imperatiivse sättega, oleks kostjal õigus kindlustusmaksele kindlustuslepingu lõppemise aja kogu jooksva kindlustusperioodi eest, kuna VÕS § 495 lg-tes 1 ja 3 regulatsioon sisaldub ka ÜL-i punktides 14.5 ja 14.6. Seega pole hageja kahjuks kindlustuslepingus kõrvale kaldutud. Samas, kuivõrd VÕS § 495 on dispositiivne, on kostja kindlustuslepingu tingimuste teksti selguse ja üheselt mõistetavuse huvides ÜL-i punktis 19.4. sõnaselgelt sätestanud, et kostjal on kindlustushüvitise maksmisel õigus hüvitisest kinni pidada poliisil või kindlustusliigi tingimustes nimetatud omavastutus ning jooksva kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmaksed. Kindlustusmakse võib kinni pidada sõltumata sellest, kas kindlustusmakse tasumise tähtpäev on saabunud. Seesamil on eelnimetatud õigus ka juhul, kui kindlustushüvitis makstakse muule isikule kui kindlustusvõtjale. Sarnaselt VÕS-i §-le 495 lg 1 ja lg 3 ning ÜL-i punktidele 14.5, 14.6 ja 19.4 on ka Tingimuste punktis 12.1.2 sätestatud kostja õigus arvestada kahjusummast maha omavastutus, tasumata kindlustusmaksed ja võimalik hüvitise vähendus.
VÕS-i dispositiivse § 456 kohaselt võib kindlustusandja oma täitmise kohustusega tasaarvestada sissenõutavaks muutunud kindlustusmakse või muu lepingu kohaselt talle kuuluva nõude ka juhul, kui ta võlgneb lepingust tuleneva kohustuse täitmise kolmandale isikule, mitte kindlustusvõtjale. Kindlustusandjal ei ole seda õigust kahjustatud isiku suhtes kohustusliku vastutuskindlustuse puhul. Seega on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitisega tasaarvestada ka kindlustuslepingus märgitud muu nõue. ÜL-i punktides 14.6 ja 19.4.2 on sõnaselgelt sätestatud, et kostjal on õigus kindlustushüvitisega tasaarvestada ka need jooksva kindlustusperioodi tasumata kindlustusmaksed, mille tasumise tähtpäev pole veel saabunud. Kostja on seaduslikult ja õigesti kahju hüvitades arvestanud hüvitatavast kahjusummast maha omavastutuse ja jooksva kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmaksed. Kostja ei nõustu seisukohaga, et kostjal ei olnud õigust kindlustusperioodi lõpuni tasumisele kuuluvate kindlustusmaksete kinnipidamiseks. Hageja viidatud sätete näol on tegemist üldsätetega, mis kehtestavad üldregulatsiooni lepingu ülesütlemise tõttu lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta ette üleantu tagastamiseks ja kindlustusmaksete tasumise osas kindlustuslepingu ennetähtaegsel lõppemisel. Samas erijuhtumite korral, nagu seda on kindlustusandja kindlustuslepingu ülesütlemine kindlustatud asja võõrandamise korral VÕS §-i 495 järgi, kuuluvad kohaldamisele samas paragrahvis sisalduvad erisätted, sh ka kindlustusmaksete tasumise osas. Kuivõrd hageja kindlustushüvitise nõue on alusetu, kostja ei ole kohustusi rikkunud, on põhjendamatu hageja kahjunõue ning viivisenõue. Vaidlusalusel juhul on kindlustatud kolmanda isikuga seotud kindlustusriski. Arvestades asjaolu, et hageja nõuab hagiavalduse kohaselt kindlustushüvitist endale, peab hageja juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue kuulub rahuldamisele, tõendama, et sõiduki omanik andis nõusoleku kindlustuslepingu sõlmimiseks.
3.Hageja 02.04.2013.a. seisukohas on märgitud, et kostja on vääralt käsitlenud VÕS § 459. VÕS § 459 ei luba kindlustusvõtja kahjuks kõrvalekalduvaid kokkuleppeid. Hageja ei nõustu kostja väitega, et VÕS § 459 ning VÕS § 495 on omavahel üld- ja erinormi vahekorras. Kahjukindlustusele kohalduvad kindlustuslepingu üldsätted (VÕS 23. peatükk). Ei VÕS § 495 sõnastusest ega ka erialases kirjanduses toodust ei saa teha järeldust, et kahjukindlustuslepingu ülesütlemisel rakendub kindlustusmaksete osas, mis muutuksid sissenõutavaks alles tulevikus, teistsugune kord kui see on ette nähtud VÕS §-s 459. 27.06.2012.a. kahju hüvitamise otsuse kohaselt maksti kindlustushüvitis välja hageja poolt näidatud isiku kontole, kes ei olnud sõiduki omanik. Kui kostja hüvitise maksmisel eeldas omanike nõusolekut, puudub praegusel juhul põhjendus väita, et hageja peab uuesti hakkama nõusoleku olemasolu tõendama.
4.01.10.2014.a. Rakvere kohtumajas toimunud kohtuistungil selgitas hageja, et 25.04.2012.a. sõlmiti kindlustusleping. Leping öeldi üles 27.06.2012.a. Hagiavalduses on ekslikult märgitud, et hageja oli sõiduki omanik. Hagejale ei ole sõiduk kuulnud, vaid hageja on olnud kindlustusvõtja ja tegemist oli vabatahtliku sõidukikindlustusega. Kindlustusandja on nõudnud kindlustusmakseid perioodi eest kui leping enam ei kehtinud. Leping on üles öeldud kostja poolt. Pärast 27.07.2012.a ei ole autot remonditud. Hageja nõuab raha, mis peeti teisest kindlustushüvitisest kinni. Hageja lubas esitada nõusoleku, et M-L A on nõus, et hagi rahuldamise korral tehakse väljamaksed hageja nimele. Vaidlus on VÕS § 459, § 495 ja § 456 tõlgendamise üle.
Kostja esindaja märkis, et kindlustusvõtja jõudis tasuda kolm esimest osamakset. Vaidlus käib ülejäänud summa osas. Toimunud oli kolm kindlustusjuhtumit. Esimene toimus 30.04.2012.a. ja samal päeva esitati kahjuavaldus. Teise juhtumi kohta saadi infot 11.05.2012.a., et 27.04.2012.a. toimus järjekordne sõiduki kahjustumine. Kolmas kindlustusjuhtum toimus 26.07.2012.a. Samal päeval tuli kahjuavaldus, et on toimunud ulatuslik sõiduki kahjustamine. 27.04.2012.a. juhtumi korral oli omavastustus 190.- eurot. 26.07.2012.a. kindlustusjuhtumi puhul arvestati kolmekordne omavastutus, kuna ekspert tegi kindlaks, et tegemist oli kolme kindlustusjuhtumiga. Kokku tuvastati vähemalt 5 kindlustusjuhtumit. Kostja selgitas, et leping öeldi üles, kuna ei soovitud lepingu jätkamist ja sõiduk oli võõrandatud kostjale teavitamata. Kindlustusjuhtum oli aset leidnud ning võõrandamisest ei teatatud. Hüvitist maksti kolmel korral: 428,30 eurot; 6,43 eurot; 2 430.- eurot. Kolmanda juhtumi osas hüvitas kostja kahju. See hüvitati M-L Aale, kuna kindlustusvõtja seda soovis. Summast peeti kinni kindlustusmaksed kuni aasta lõpuni. Vaidlus on selles, kas kostjal oli õigus kindlustusmakseid hüvitisest kinni pidada. Auto väärtus on hüvitatud. Turuhinnavahe on kätte saadud. Vaidlus on selle üle, kas kostjal oli õigus tasaarvestada maksed, kui leping üles öeldi. Kindlustusvõtja on maksnud kindlustusmakseid ja kindlustusandja on hüvitanud maksimaalses ulatuses auto turuväärtuse vahe 2 430.- eurot, kuigi kahjustatud sõidukit Seesamile üle ei antud ning taastamisele see ei kuulunud. Lepingu p 5 kohaselt oli kohustus võõrandamisest teatada. Võõrandamisest saadi teada mai esimeses pooles kahjukäsitlemisel. VÕS lubab kindlustada teise isiku vara, kuid teise isiku nõusolek peab olema raha väljamaksmiseks kolmandale isikule. Esimene kindlustushüvitis maksti AS-ile Stik, teine H Ole ja kolmas sõiduki uuele omanikule M-L Aale. Kindlustusmakse oleks kinni peetud ka siis, kui kindlustusperiood oleks pikem. Maksimaalne täitmiskohustus on see, et sõiduk hävib ja välja tuleb maksta auto turuväärtuse vahe.
5.31.10.2013.a. esitas enda kirjalikud seisukohad hageja. Hageja leidis, et vaidlusalune põhiküsimus on, kas kostjal oli õigus tasaarvestada hagejale makstava kindlustushüvitisega kindlustusmaksed ka nende osamaksete perioodide eest, mis järgnesid kindlustuslepingu ülesütlemisele. Hageja leidis, et kostjal puudub õiguslik alus kindlustusperioodi lõpuni tasumisele kuuluvate kindlustusmaksete kinnipidamiseks, vastav keeld tuleneb VÕS §-st 459. Säte reguleerib olukorda, kus kindlustusmakse tuleb tasuda perioodiliselt. Iseenesest on õige väide, et tal on õigus hüvitisest kinni pidada tasumata kindlustusmaksed, ent väär on arusaam, et ta võib seda teha kogu kindlustusperioodi osas – lepingu ülesütlemisel on õigus pidada kinni makseid, milliseid hageja oleks olnud kohustatud tasuma lepingu lõppemiseni. Asjaolu, et kostja on hüvitanud hagejale kindlustatud eseme väärtuse, ei anna kostjale õigust teostada lepingu lõppemisele järgneva aja eest tasumata kindlustusmaksete osas tasaarvestust kindlustushüvitisega. Kostjal on kohustus tagastada hagejale lepingu lõppemise perioodi eest üleantu. Hageja palub kostjalt välja mõista alusetult kinni peetud summa 651.77 eurot. Hagejal oli õigus alates 27.06.2012.a. nõuda kostjalt kindlustushüvitise tasumist ning viivitades alates 27.06.2012.a. põhjendamatult kindlustushüvitise maksmisega on kostja kindlustuslepingut rikkunud. Seoses nõude esitamisega on hageja teinud kulutusi õigusabile 504.- eurot. Hageja nõuab kostjalt kindlustushüvitise tasumisega viivitamise eest viivist summas 28.55 eurot. Samuti nõuab hageja õigusabikuludega viivitamise eest viivist alates advokaadibüroo poolt esitatud arve sissenõutavaks muutumisest kuni hagi esitamiseni. Viivisemääraks on seadusjärgne määr ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisesummaks 11.56 eurot. Hageja palub mõista kostjalt välja viivise põhinõudelt summas 651.77 eurot Üldtingimustest tulenevas määras (0,02% tasumata summalt päevas) alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni, kuid mitte enam kui 97,77 eurot; ning viivise
kahjuhüvitiselt summas 504.- eurot seadusjärgses määras (hetkel 7,75% aastas) alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni kostja poolt. Tulenevalt VÕS § 463 lg-st 2 võib kindlustusvõtja kolmandale isikule kindlustuslepingust tulenevaid õigusi oma nimel käsutada, muu hulgas kindlustatud isiku nõude kindlustusandja vastu sisse nõuda, nõudest loobuda või sellega tehinguid teha. Tuginedes viidatud normile on M T kohane hageja. Kindlustusandja peab kohustuse kindlustusvõtjale täitma üksnes juhul, kui viimane tõendab, et kolmas isik andis kindlustuslepingu sõlmimiseks nõusoleku. Tõendamaks, et sõiduki omanik andis M T’ile nõusoleku kindlustuslepingu sõlmimiseks, esitas hageja M-L Aa poolt 29.10.2013.a. allkirjastatud kinnituse.
6.01.11.2013.a. esitas kostja enda kirjaliku seisukoha. Kostja leidis, et on kindlustuslepingu õigesti üles öelnud, kindlustusjuhtumite tõttu tekkinud kahju nõuetekohaselt ja maksimaalses ulatuses hüvitanud ning kostjal on õigus kindlustusmaksele kogu kindlustusperioodi eest. Kindlustusandja õigust kindlustatud asja võõrandamise korral kindlustusleping üles öelda ning kindlustusmakseid saada reguleerivad VÕS-i dispositiivne § 495 lg 1 ning VÕS-i dispositiivne § 495 lg 3. Samasisuline regulatsioon sisaldub ka poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu ÜL-i punktides 14.5 ja 14.6 ning kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise korral ka ÜL-i punktis 19.4. Kostja on maksnud kindlustuslepingu kehtivuse esimese kolme kuu jooksul kindlustatud sõidukiga toimunud kolme kindlustusjuhtumi tõttu välja kindlustussumma ehk sõiduki turuväärtuste maksumuse vahe. Seega on kostja täitnud kindlustuslepingu maksimaalses ulatuses, mistõttu on kostjal õigus arvestada kindlustuslepingu alusel kahju hüvitamisel kahjusummast maha nii omavastutus kui ka kõik tasumata kindlustusmaksed. Hageja leiab alusetult, et VÕS § 459 reguleerib olukorda, kus kindlustusmakse tuleb tasuda osamaksetena. Kindlustusmaksete tasumise regulatsioon lepingu lõppemisel on ühesugune sõltumata sellest, kas kindlustusmakse tasutakse ühes osas või osamaksetena. Kindlustusvõtja võib kindlustusmakse tasuda ühes osas või osamaksetena, see lepitakse kindlustuslepingus kokku. Kui kindlustusmakse tasutakse ühes osas, arvutatakse lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel lepingu lõppemise ajani kulgenud perioodi eest vastav osa kindlustusmaksest välja ning rohkem tasutud summa tagastatakse kindlustusvõtjale. Järgmaksetega tasumise korral puudub vajadus kindlustuslepingu lõppemise ajani kulgenud perioodi eest vastavat osa kindlustusmaksest välja arvestada, kuna lepingu lõppemise ajast arvates kindlustuslepingus määratud edasisi osamakseid kindlustusvõtjal kohustust tasuda ei ole. Ebaõige on seisukoht, mille kohaselt ei olnud kostjal VÕS-i §-dest 195 lg 5 ja 459 tulenevalt õigust kindlustusperioodi lõpuni tasumisele kuuluvate kindlustusmaksete kinnipidamiseks. Kostja leiab, et sätete näol on tegemist üldsätetega, mis kehtestavad regulatsiooni lepingu ülesütlemise tõttu lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta ette üleantu tagastamiseks ja kindlustusmaksete tasumise osas kindlustuslepingu ennetähtaegsel lõppemisel. Samas erijuhtumite korral kindlustuslepingute lõppemisel, nt kindlustusandja kindlustuslepingu ülesütlemine kindlustatud asja võõrandamise korral, kuuluvad kohaldamisele VÕS §-s 495 lg 3 sisalduv erisäte, mitte VÕS § 195 ja VÕS § 459. Kostja on võimaldanud hagejal tasuda kindlustusmakseid osade kaupa ning hüvitanud kolme kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju, sh kahjustatud ja kahjustamata sõiduki turuhinna
vahe, kokku 2864,73 eurot. Seega on arusaamatu hageja seisukoht, et kostja on hageja arvel rikastunud. Kindlustusleping on tasuline leping. Arvestades asjaolu, et kostja on maksnud kindlustuslepingu alusel kindlustushüvitist maksimaalses ulatuses, on kostjal õigus kindlustusmaksele kogu kindlustusperioodi eest. Hageja tõlgendab VÕS § 495 lg 3 meelevaldselt. VÕS § 459 järgi on kindlustusandjal kindlustuslepingu ennetähtaegse lõpetamise korral õigus kindlustusmaksele kuni lepingu lõppemiseni kulgenud aja eest. Samas VÕS-i § 495 lg 3 tuleneb, et kindlustusandjal on õigus kindlustusmaksele kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi eest. Seega on kahe eelnimetatud sätte sõnastus ja sisu erinev. VÕS § 459 (üldsäte) kohaldamine võiks olla asjakohane olukorras, kus kindlustusleping lõpeb mõnel muul alusel, kui on sätestatud VÕS-i §-s 495 (erisäte). Kuivõrd hageja kindlustushüvitise nõue on alusetu, kostja ei ole oma kohustusi rikkunud, on põhjendamatu kahjunõue ning viivisenõue. Kohtu seisukoht ja põhjendused
7.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
8.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle. Hageja ja kostja vahel 25.04.2012.a. sõlmitud kindlustusleping lõppes kostja poolt lepingu ülesütlemisega 27.07.2012.a. Lepingu ütles kindlustusandja üles põhjusel, et kindlustatud asi võõrandati. Vastavalt kindlustuspoliisile nr 3/291960/25.04.2012 (t lk 10-11) oli kindlustusperioodiks 25.04.2012.a. kuni 24.04.2013.a. Kindlustatud esemeks oli sõiduauto xxxx registreerimisnumbriga xxxx. Omavastutuse suuruseks oli 190.- eurot. Kindlustusmakse summas 874,61 eurot kuulus maksmisele 12 osamaksega. Seoses kindlustatud sõidukiga toimunud kindlustusjuhtumitega on makstud kahjuhüvitisi järgmiselt: 30.04.2012.a. toimunud kahjujuhtumi eest 428,30 eurot (t lk 52); 26.07.2012.a. toimunud kahjujuhtumi eest 2 430.- eurot (t lk 58); 27.04.2012.a. toimunud kahjujuhtumi eest 6,43 eurot (t lk 15). 27.04.2012.a. toimunud kahjujuhtumi eest hüvitise arvestamisel on kindlustusandja lähtunud järgmisest arvutuskäigust. Hüvitatavaks summaks oli 848,20 eurot, millest peeti kinni omavastutus 190.- eurot, kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmaksed summas 651,77 eurot.
9.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli õigus 27.04.2012.a. toimunud kahjujuhtumi tõttu väljamakstud hüvitiselt kinni pidada kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmaksed summas 651,77 eurot. Hageja leiab, et kohaldamisele kuulub VÕS § 459, mille kohaselt on kindlustuslepingu ennetähtaegsel lõppemisel kindlustusandjal õigus kindlustusmaksele üksnes kuni lepingu lõppemiseni kulgenud aja eest, ning VÕS § 427 lg 1, mille kohaselt kindlustusvõtja kahjuks §-des 457–459 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
Kostja leiab, et erisättena kuulub kohaldamisele VÕS § 495, mille esimese ja kolmanda lõike kohaselt võib kindlustusandja kindlustatud asja võõrandamise korral öelda kindlustuslepingu asja omandaja suhtes üles ühe kuu jooksul asja võõrandamisest teadasaamisest, kui ta teatab ülesütlemisest ette vähemalt üks kuu. Kindlustuslepingu ülesütlemisel käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud alusel peab asja võõrandaja tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid, kuid mitte rohkem kui kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi eest. Sel juhul ei vastuta omandaja kindlustusmaksete tasumise eest. VÕS § 497 esimese lõike kohaselt §-des 494–496 sätestatust asja omandaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas käesoleval juhul kuulub kohaldamisele VÕS § 459 või
VÕS § 495.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmetel on sõiduauto xxxx (reg. märk xxxx) omanik vahetunud 24.05.2012.a. Uueks omanikuks on M-L A. Kohus on seisukohal, et VÕS § 459 puhul on tegemist üldnormiga. Kuivõrd kindlustatud asi võõrandati ning kindlustusleping öeldi võõrandamise tõttu kindlustusandja poolt üles, kuulub käesoleval juhul kohaldamisele VÕS § 495 erinormina. Kuigi VÕS § 427 lg 1 kohaselt on kindlustusvõtja kahjuks §-des 457–459 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine, on maakohtu hinnangul VÕS § 459 imperatiivne olukorras, mis pole hõlmatud VÕS §-is 495 sätestatuga. Käesolevale juhtumile kohaldub erinormina
VÕS § 495.
VÕS § 495 võimaldab kindlustusandjal asja võõrandamise korral kindlustusleping üles öelda ning kohustab asja võõrandajat tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi eest. Poolte vahel sõlmitud lepinguga seaduses sätestatust teisiti kokku lepitud ei ole. Jooksvaks kindlustusperioodiks oli antud juhul 25.04.2012.a. kuni 24.04.2013.a. Kindlustusleping öeldi üles 27.07.2012.a. Kindlustusperioodi lõpuni jäi tasuda 9 osamakset kogusummas 651,77 eurot (8x74,28 + 57,53 eurot). VÕS § 456 kohaselt võib kindlustusandja oma täitmise kohustusega tasaarvestada sissenõutavaks muutunud kindlustusmakse või muu lepingu kohaselt talle kuuluva nõude ka juhul, kui ta võlgneb lepingust tuleneva kohustuse täitmise kolmandale isikule, mitte kindlustusvõtjale. Kindlustusandjal ei ole seda õigust kahjustatud isiku suhtes kohustusliku vastutuskindlustuse puhul. Seega võis kostja kindlustusandajana tasaarvestada tasumata kindlustusmaksed summas 651,77 eurot ning omavastutuse summas 190.- eurot tasumisele kuuluva kindlustushüvitisega summas 848,20 eurot. Hüvitamisele kuulus seega 6,43 eurot. Seega ei ole hageja nõue kindlustushüvitise summas 651,77 eurot osas põhjendatud.
10.Hageja kahjuhüvitise nõude osas märgib kohus järgmist. VÕS § 115 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
Kohus leiab, et käesoleval juhul pole kostja kindlustuslepingust tulenevat kohustust rikkunud. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et kindlustusandja võis tasaarvestada tasumata kindlustusmaksed hüvitamisele kuuluva kindlustushüvitisega, pole kindlustusandja kindlustuslepingut rikkunud. Seega ei ole ka kahju hüvitamise nõue õigusabile tehtud kulutuste hüvitamiseks põhjendatud. Kohus jätab hageja nõude 504.- euro hüvitamiseks rahuldamata.
11.Eeltooduga seonduvalt ei kuulu rahuldamisele ka hageja viivise nõuded kindlustushüvitise maksmisega ega õigusabikulu tasumisega viivitamise eest. Samuti ei kuulu rahuldamisele tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõue. Kohus leiab, et kuivõrd tuvastamist ei ole leidnud kostjal hageja ees rahaliste kohustuste olemasolu, ei ole põhjendatud ka viivisenõuded.
12.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest tulenevalt jäävad kulud hageja kanda. TsMS § 174 järgi võib menetlusosaline nõuda Viru Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
13.Kohus lähtus otsuse tegemisel eeltoodust ja juhindus TsMS §-idest 441 ja 442.
Kohtunik
/digitaalselt allkirjastatud/
Maido Roots
Tartu Ringkonnakohtu 13.01.2016 kohtuotsuse
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Viru Maakohtu 15. augusti 2014 otsus osas, millega jäeti hagi täielikult rahuldamata ning menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt, välja mõista Seesam Insurance AS-ilt M Ti kasuks kindlustushüvitis 651,77 eurot, kahjuhüvitis 288 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 168,30 eurot ning alates 19. detsembrist 2015 viivis kahjuhüvitiselt (288 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Menetluskulud jätta 84% ulatuses Seesam Insurance AS-i ja 16% ulatuses M Ti kanda.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Lugeda Viru Maakohtu 15. augusti 2014 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „4.1 Rahuldada hagi osaliselt. 4.2 Välja mõista Seesam Insurance AS-ilt M Ti kasuks kindlustushüvitis 651,77 (kuussada viiskümmend viis eurot ja 77 senti) eurot, kahjuhüvitis 288 (kakssada kaheksakümmend
kaheksa) eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 168,30 (ükssada kuuskümmend kaheksa eurot ja 30 senti) eurot ning alates 19. detsembrist 2015 viivis kahjuhüvitiselt (288 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kahjuhüvitise tasumiseni. 4.3 Jätta M Ti kahjuhüvitise nõue 216 euro ulatuses rahuldamata. 4.4 Jätta menetluskulud 84% ulatuses Seesam Insurance AS-i ja 16% ulatuses M Ti kanda.“ Jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes 84% ulatuses Seesam Insurance AS-i ning 16% ulatuses M Ti kanda.
Kohtuotsus jõustus osaliselt 13. veebruaril 2016. a Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega.
Referent
/digitaalselt allkirjastatud/
Lea Herne
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.