Kohtulahend

laenulepingu ülesütlemine 2005 (s.h on tõendamata internetipanga kaudu saadetud teade), seega on kostja poolt hagejaga laenulepingu ülesütlemine 2005 TsMS § 230 lg. 1 alusel tõendamata. Hageja suhtes kehtis laenuleping nr. XXXXXXXXXXXXXXX kuni selle ülesütlemiseni kostja poolt 27.03.2013. Materjalidest nähtuvalt laekus 02.01.2012 hageja SEB Panga kontole XXXXXXXXXXXXXX kohtu poolt hageja endise abikaasa IK pankrotimenetluse raames hageja kolmele lapsele välja mõistetud elatis 2502,18 eurot. AS SEB Pank debiteeris hageja arveldusarvelt vastavalt 02.01.2012 1352,60 eurot ja 12.01.2012 1059,49 eurot. Materjalidest nähtuvalt on hageja korduvalt pöördunud kostja poole ja palunud koheselt debiteeritud summad tagastada, kostja on oma vastustes keeldunud summade tagastamisest. Kuna laenulepingus nähti ette võla tasumine kuumaksetena, s.o. lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises, oli nõuete aegumistähtaeg tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 järgi kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue sissenõutavaks muutus. Laenulepingust tulenevaid nõudeid tuleb seega hinnata iga üksikut kohustust eraldi hinnates. Materjalidest nähtuvalt on kostja selgitanud, et IK ja hagejal olid laenulepingu järgsed viivitused ja võlgnevus juba alates esimesest laenumaksest 22.04.2002. Seega tekkis esmane makseviivitus 22.04.2002, millest tulenevalt hakkab aegumistähtaeg kulgema 01.01.2003. Seega on kostja kinnitanud, et debiteeris hageja kontolt raha võlgnevuse katteks, mis oli tekkinud enne 30.12.2005. Vaatamata asjaolule, et antud juhul ei olnud vaidlusaluste summade kontolt debiteerimise ajahetkeks laenuleping poolte vahel lõppenud, olid kostja poolt nimetatud kohustused, mille täitmiseks hageja kontolt raha debiteeriti ilmselgelt TsÜS § 154 alusel nõude täitmise ajaks s.o. 02.01.2012 ja 12.01.2012 aegunud. VÕS § 6 lg. 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138 lg. 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 138 lg. 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Selles sättes sisaldub tsiviilõiguse üldpõhimõttena tunnustatud keeld kuritarvitada oma õigusi. Hea usu põhimõtte funktsiooniks lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (Riigikohtu otsus 3-2-1-102-07). Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Kuigi kostjal oli tulenevalt laenulepingu punktile 12 ligipääs hageja SEB Panga kontole XXXXXXXXXXXXXX, ei saa VÕS § 6 koosmõjus TsÜS §-ga 138 tulenevalt kostja tugineda eelnimetatud lepingupunktile debiteerides hageja pangakontolt ilmselgelt aegunud nõudeid. TsÜS § 142 lõikes 1 sätestatud juhul aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Hageja võis TsÜS § 142 lg. 1 alusel esitada kostja nõudele aegumise vastuväite ning keelduda oma kohustuse täitmisest. Õigusmõistmine peab antud juhul keelduma kostja õiguspositsiooni kaitsmisest. Kostja kohustus laenulepingut täitma järgides VÕS §-s 6 ja TsÜS §-s 138 sätestatut. Nimetatud kohustused on lepingulises õigussuhtes lepingupoolte kõrvalkohustusteks VÕS § 2 lõikest 2 tulenevalt. VÕS § 103 lg. 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg. 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. VÕS § 115 lg. 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist, välja arvatud kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg. 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg. 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kostja peab kahju 2441, 70 eurot hagejale hüvitama, sest asjaolu, millel tema vastutus põhineb on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. VÕS § 101 lg. 2 alusel tuleb ka kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 104,76 eurot ning TsMS § 367 alusel viivis protsendina põhinõudelt (2441,70 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 (EKP intress + 7%) sätestatud määras. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Panga ja hageja vaheline suhe on käsitatav laenusuhtena VÕS § 396 lg. 1 mõttes – pank on väljastanud laenu ja laenusaajad on kohustatud tagasi maksma. Laenusaajad ei ole täitnud lepinguga võetud kohustust ega võlgnevust tasunud. Laenulepingu kohaselt on hageja solidaarvõlgnik, kellelt pangal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Võlausaldaja saab solidaarkohustuse kaudu valikuvõimaluse, millistelt solidaarvõlgnikelt ning millises ulatuses kohustuse täitmist nõuda. Seega võib pank esitada nõude ühe solidaarvõlgniku vastu ja nõuda temalt kogu kohustuse täitmist täies ulatuses. Iga solidaarvõlgniku osa suurus võib olla võrdne kogu kohustuse suurusega. Pank teostas makseid laenulepingu punktide 12 ja 13 alusel, mille kohaselt on pangal õigus teha laenusaajate kõikdelt kontodelt AS-s SEB Pank kandeid laenulepingujärgse võlgnevuse kustutamiseks. Isegi kui hüpoteetiliselt kaaluda aegumise kohaldamist ning hinnata iga üksikut kohustust eraldi, ei saa mingil juhul väita, et pangal ei olnud õigust jaanuaris 2012 debiteerida võlgnevust 2441,70 eurot. Ainuüksi 2011.a. graafikujärgseid laenumakseid kokku liites saab summaks 2756, 70 eurot, mis on debiteeritud summast suurem. Maakohus ei ole aegumise algusaega korrektselt kindlaks määranud, jättes analüüsimata tõendina esitatud laenumaksete aruande ning hageja ei saa keelduda oma kohustuse täitmisest tuginedes nõude aegumisele. Laenumaksete aruandest nähtub laenusaajate maksekäitumine ning asjaolu, et laenusaajad olid pidevalt laenumaksete tasumisel võlgnevuses. Samas on laenusaajad mitmetel juhtudel võlgnevuse likvideerinud. Laenumaksete aruandest nähtuvalt on nt intressimaksete võlgnevus likvideeritud viimasel juhul 07.12.2005 ja põhimaksete võlgnevus 20.12.2005 tehtud maksetega. Seega ei saa mingil juhul aegumistähtaeg hakata kulgema 01.01.2003. Hageja suhtes ei muutunud nõue sissenõutavaks IK pankrotiga ning aegumistähtaeg ei hakanud kulgema IK pankroti väljakuulutamise hetkest. Laenulepingu p. 27.2 kohaselt lõpeb leping, kui laenusaaja on täielikult kustutanud oma lepingust tuleneva võlgnevuse panga ees ja on täitnud kõik lepinguga endale võetud kohustused. Hageja arvelduskontolt võlgnevuse debiteerimise ajal ei olnud leping hageja suhtes lõppenud. Pank ütles hageja suhtes laenulepingu erakorraliselt üles 26.03.2013 ning laenulepingust tulenevad kohustused on alates kuupäevast muutunud täies ulatuses sissenõutavaks. Kuivõrd enam ei ole tegemist korduvate kohustustega, algab

aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg. 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega ning aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg. 1 järgi kolm aastat. Seega ei ole kostja nõue aegunud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja käitus hageja arvet debiteerides hea usu põhimõtte vastaselt, sest debiteeris hageja arvet aegunud kohustuse katteks. Laenulepingu puhul, milles laenusaaja on kohustatud laenutasu maksma igakuiste osamaksetena, on tegemist korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepinguga. TsÜS § 154 järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg 3 aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Kuna kostja debiteeris hageja kontot laenulepingust tuleneva, enne IK pankroti väljakuulutamist 31.12.2005 tekkinud võlgnevuse kustutamiseks, siis algas nende nõuete aegumine 01.01.2006, ja aegumistähtaeg lõppes 31.12.2008. seega on õige maakohtu järeldus, et kostja debiteeris hageja kontot nõuete katteks, mis olid debiteerimise hetkeks aegunud. Nagu maakohus on õigesti viidanud, on vastuses hagiavaldusele kostja väitnud, et „seda laenulepingu alusel juba enne IK pankroti väljakuulutamist tekkinud võlgnevust AS SEB Pank debiteeriski“ (toimiku lk. 58). Maakohus on ka õigesti leidnud, et hea usu põhimõtte järgimine on lepingupoolte kohustus, et kostja on oma käitumisega lepingut rikkunud ning rikkumisega tulemusena hagejale tekkinud kahju peab kostja hüvitama. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt laenusaajad likvideerisid 2005.a. lõpus nii põhiosakui intressivõlgnevuse, on asjakohatu selles mõttes, et siis järeldub, et debiteeriti võlgnevust, mida ei olnud olemas. Laenulepingu ülesütlemine 26.03.2013 ei tähenda, et korduvad kohustused, mis olid ülesütlemise hetkeks aegunud, oleksid ülesütlemisega muutunud (uuesti) sissenõutavateks. Kostja oleks saanud end hagi vastu kaitsta tasaarvestuse tegemisega laenulepingust tuleneva aegumata nõudega, kuid sellise tahteavalduse tegemist kohtule esitatud menetlusdokumentidest ei nähtu. Seega jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi kanda.

Tiit Kollom

Ande Tänav

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.