Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Menetlusosaliste menetluskulud jätta AS SEB Pank kanda.

suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

tahteavaldust laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Xja XXX olid laenulepingu järgsed maksed viivituses ja võlgnevus juba alates esimesest laenumaksest 22.04.2002.a. Seda laenulepingu alusel juba enne XXX pankroti väljakuulutamist tekkinud võlgnevust AS SEB Pank XXX kontolt debiteeriski. AS SEB Pank teostas makseid laenulepingu nr XXX punktide 13.2, 13.3. ja 13.4. alusel, mille kohaselt on kostjal õigus teha laenajate kõikidelt kontodelt ASis SEB Pank kandeid laenulepingu nr XXX järgse võlgnevuse kustutamiseks. Menetluse käik 19.03.2013.a toimunud kohtuistungil jäid hageja ja kostja eelnevalt kohtule esitatu juurde. Kohus teatas, et teeb lahendi teatavaks 10.aprill 2013.a kell 15.00 kohtukantselei kaudu ja lahend on kättesaadav ka www.e-toimik.ee kaudu. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega, leiab, et hageja nõue on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja piisavalt tõendatud ning hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel jätab kohus arvestamata tõendiga tl 20. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: 1) Hageja ja XXX ning kostja sõlmisid 04.03.2002.a laenulepingu nr XXX summas 535 000 krooni s.o 34 192,73 eurot, lõpptähtajaga 20.03.2032.a (tl 61-70); 2) Hagejal ja XXX ́il tekkisid laenulepingu makseraskused (tl 78-81); 3) XXX ́iga sõlmitud laenuleping lõppes seoses pankrotimenetluse alustamisega ning 30.12.2005.a väljakuulutatud füüsilise isiku pankrotiga; 4) Kostja debiteeris hageja pangakontolt XXXXXXXXXXXXXX 02.01.2012.a ja 13.01.2012.a kokku rahalisi vahendeid summas 2441,70 eurot (tl 28-31). Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Poolte vahel on vaidlus järgnevates asjaoludes: 1) Kas laenuleping lõppes mõlema solidaarvõlgniku suhtes ühiselt; 2) Kas laenulepingust nr XXX tulenevad nõuded, mille täitmiseks kostja hageja pangakontolt vaidlusalused summad debiteeris, olid debiteerimise hetkeks aegunud; 3) Kas kostja oli õigustatud hageja kontolt vaidlusaluseid summasid debiteerima. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmisid 04.03.2002.a XXX ja XXX(hageja) ning SEB Pank AS (kostja) laenulepingu nr XXX summas 535 000 krooni s.o 34 192,73 eurot, tagastamise lõpptähtajaga 20.03.2032.a (tl 61-70). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus lepingu sõlmimise fakti osas. Tulenevalt laenulepingu p-st 4 ja lisakokkuleppe nr 1 p-st 13.2.1 (tl 61, tl 66) kohustus hageja antud juhul laenult maksma ka intressi. Lisaks nähtub kohtule tsiviilasja materjalidest, et kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 1 kohustus laenulepingu üldtingimuste p 5 ja lisakokkuleppe nr 1 p 17 kohaselt hageja laenumaksetega viivitamise korral tasuma viivist (tl 61, tl 67). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt rikkus hageja maksekohustust (tl 78-81). VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse

täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist ja lg 2 alusel tekib solidaarkohustus siis, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Esitatud lepingust nähtub, et nii hageja kui ka XXX olid laenusaajad. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja oli laenusuhtes solidaarvõlgnik. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel oli hagejal raha maksmise kohustus, mida hageja rikkus. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 1 kohaselt on pankrot võlgniku kohtumäärusega väljakuulutatud maksejõuetus. PankrS § 8 lg 1 kohaselt on pankrotivõlgnik (võlgnik) füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes kohus on välja kuulutanud pankroti. PankrS § 35 lg 1 p 1 kohaselt moodustub võlgniku varast pankrotivara. PankrS § 36 lg 1 kohaselt läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja laenulepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi XXX pankrot ei mõjuta. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on Harju Maakohus 30.12.2005.a otsusega välja kuulutanud XXX pankroti ning XXX pankrotimenetlus on lõpetatud 06.02.2012.a (tl 21-25). Hageja on seisukohal, et 2005.a ütles kostja laenulepingu hagejaga üles seoses XXX pankrotimenetluse alustamisega ning 30.12.2005.a väljakuulutatud füüsilise isiku pankrotiga. Hageja on oma seisukohtades tuginenud VÕS § 195 lg-le 4. Kohus juhib hageja tähelepanu, et viidatud säte kohaldub lepingu korralise ülesütlemise juhtudel. Korralise ülesütlemise regulatsioon käib üksnes tähtajatute kestvuslepingute kohta. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks hagejaga laenulepingu ülesütlemine 2005.a (s.h on tõendamata internetipanga kaudu saadetud teade), seega asub kohus seisukohale, et kostja poolt hagejaga laenulepingu ülesütlemine 2005.a on antud juhul TsMS § 230 lg 1 alusel tõendamata. Kohus nõustub siinjuures kostjaga, et hageja suhtes kehtis laenuleping nr XXX kuni selle ülesütlemiseni kostja poolt 27.03.2013.a (tl 99). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt laekus 02.01.2012.a hageja SEB Panga kontole XXXXXXXXXXXXXX kohtu poolt hageja endise abikaasa XXX pankrotimenetluse raames hageja kolmele lapsele välja mõistetud elatis summas 2502,18 eurot (tl 30). AS SEB Pank debiteeris hageja arveldusarvelt vastavalt 02.01.2012.a 1352,60 eurot ja 12.01.2012.a 1059,49 eurot, kogusummas 2441,70 eurot (tl 30). Hageja on seisukohal, et kuna kostja nõue oli hageja vastu aegunud, oleks kostja pidanud lubama hagejal oma pangakontot ja seal asuvaid/ sinna laekuvaid summasid takistamatult käsutada. Hageja on m.h tuginenud arvelduskonto tüüptingimuste p-dele 3.2, 3.5 ja 8.2 (tl 10-12). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja korduvalt pöördunud kostja poole ja palunud koheselt debiteeritud summad tagastada, kostja on oma vastustes keeldunu summade tagastamisest (tl 13, tl 16-17, tl 18, tl 26). Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.

Kohus selgitab, et laenuleping on tüüpiline kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes, s.t leping, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Kuna laenulepingus (tl 62) nähti ette võla tasumine kuumaksetena, s.o lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises, oli nõuete aegumistähtaeg TsÜS § 154 järgi kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue sissenõutavaks muutus. Laenulepingust tulenevaid nõudeid tuleb seega hinnata iga üksikut kohustust eraldi hinnates. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja selgitanud, et XXX ja hagejal olid laenulepingu järgsed viivitused ja võlgnevus juba alates esimesest laenumaksest 22.04.2002.a. “Seda laenulepingu alusel juba enne XXX pankroti väljakuulutamist tekkinud võlgnevust kostja hageja kontolt debiteeriski“ (tl 58). Seega tekkis esmane makseviivitus 22.04.2002.a, millest tulenevalt hakkab aegumistähtaeg kulgema 01.01.2003.a. Seega on kostja kinnitanud kohtule, et debiteeris hageja kontolt raha võlgnevuse katteks, mis oli tekkinud enne 30.12.2005.a. Kohus asub seisukohale, et vaatamata asjaolule, et antud juhul ei olnud vaidlusaluste summade kontolt debiteerimise ajahetkeks laenuleping poolte vahel lõppenud, olid kostja poolt nimetatud kohustused, mille täitmiseks hageja kontolt raha debiteeriti ilmselgelt TsÜS § 154 alusel nõude täitmise ajaks s.o 02.01.2012.a ja 12.01.2012.a aegunud. Kohus lisab, et vaatamata kostja vastuväitele, mille kohaselt ta tugines hageja arveldusarvelt summade debiteerimisel laenulepingu p-dele 13.2, 13.3. ja 13.4. (tl 63), ei nõustu kohus antud juhul kostjaga. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Selles sättes sisaldub tsiviilõiguse üldpõhimõttena tunnustatud keeld kuritarvitada oma õigusi. Hea usu põhimõtte funktsiooniks lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (vt nt tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Kohus leiab, et kuigi kostjal oli tulenevalt laenulepingu p-le 12 ligipääs hageja SEB Panga kontole XXXXXXXXXXXXXX, ei saa VÕS § 6 koosmõjus TsÜS § 138 tulenevalt kostja tugineda eelnimetatud lepingupunktile debiteerides hageja pangakontolt ilmselgelt aegunud nõudeid. TsÜS § 142 lg 1 sätestatud juhul aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Antud juhul on kohus eelpool jõudnud järeldusele, et hageja võis TsÜS § 142 lg 1 alusel esitada kostja nõudele aegumise vastuväite ning keelduda oma kohustuse täitmisest. Kohus asub seisukohale, et õigusmõistmine peab antud juhul keelduma kostja õiguspositsiooni kaitsmisest. Kohus on eelpool asunud seisukohale, et kostja kohustus laenulepingut täitma järgides VÕS § 6 ja TsÜS § 138 sätestatut. Nimetatud kohustused on lepingulises õigussuhtes lepingupoolte kõrvalkohustusteks VÕS § 2 lg-st 2 tulenevalt. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. VÕS § 115 lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju

tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kohus on seisukohal, et antud juhul kohustub kostja kahju summas 2441,70 eurot hagejale hüvitama, sest asjaolu, millel tema vastutus põhineb on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Hageja on esitanud viivisnõude 104,76 eurot 195 päeva eest. Hageja on viivisenõude arvestamisel lähtunud VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94 sätestatud viivise määrast. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kohus asub seisukohale, et viivis summas 104,76 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Asja materjalidega on tõendatud ning kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt võlgnevus summas 2441,70 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 104,76 eurot ning TsMS § 367 alusel viivis protsendina põhinõudelt (summalt 2441,70 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 (EKP intress + 7%) sätestatud määras. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neis lahendis ei käsitle. Protokolli parandamise taotluse lahendamine 25.03.2013.a esitas kostja kohtule taotluse parandada 19.03.2013.a kohtuistungi protokolli. Kohus on seisukohal, et juhindudes TsMS § 53 lg 4 tuleb hageja taotlus jätta rahuldamata. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt oluliste protokolli muudatustega. Taotlus protokolli parandamiseks jääb asja materjalide juurde. Tsiviilasja hindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. TsMS § 133 lg 2 kohaselt TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Hageja on saanud käesolevas tsiviilasjas riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Kohus on vabastanud hageja täielikult hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 275 eurot (tlk 46) TsMS § 190 lg 3 esimesest lausest tuleneb, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse riigilõivu summas 275 eurot. TsMS § 179 lg 5 kohaselt kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest 15 päeva jooksu, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamata täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. TsMS § 179 lg 4 kohaselt riigi kasuks menetluskulude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, väljamõistmise lahendi, samuti trahvimääruse ja muu sellesarnase raha sissenõudmise lahendi ärakirja saadab kohus pärast lahendi jõustumist viivitamata rahandusministri käskkirjaga määratud asutusele. TsMS § 179 lg 6 kohaselt Rahandusministri käskkirjaga määratud asutus võib käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud lahendi sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul. TsMS § 179 lg 9 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.