Võlaõigus › Alusetu rikastumine

taotles, et Põltsamaa Linnavalitsus hüvitaks SA-le XXX tekkinud võla summas 3068,72 eurot. XXX arveldusarvelt tasuti 11.01.2013 võlast 13 eurot, so 30.11.2011 hooldusarvest nr 1884. SA XXX esitas uue saldoteatise ja taotluse võla hüvitamiseks 18.04.2013 summas 3055,72 eurot. Põltsamaa Linnavalitsus tasus 19.04.2013 SA-le XXX XXX võla summas 3055,72 eurot. XXXl on alanejad sugulased poeg XXX, pojapojad XXX ja XXX ning pojatütar XXX, kes ei ole osalenud XXX hoolduskulude tasumisel ning vaatamata korduvatele meeldetuletustele Põltsamaa Linnavalitsuse ja SA XXX poolt nad ei reageerinud, et vältida võla tekkimist. Samuti ei paigutanud ülalpidamiskohuslased XXX mujale hooldusele ega korraldanud muul viisil tema hooldamist ega ülalpidamist. Kostjatel on ja oli kohustus anda XXX ülalpidamist kuna nad on ülalpidamiskohuslased ning XXX ei olnud võimeline ennast ise ülal pidama. Hagejale teadaolevalt ei ole ükski kostjatest ülalpidamiskohustusest vabastatud. Hagejate hinnangul on kostjatel piisavalt vara, et oma ülalpidamiskohustust täita. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt kuulus nimetatud perioodil XXX kinnisasi aadressil XXX, mis on XXX ja XXX ühisomandis. Lisaks kuulus XXX korteriomand aadressil XXX. Tegemist on 3- toalise korteriga 16.05.2013.a on kinnistamisavalduse alusel omanikuna sisse kantud XXX tütar XXX. XXX kuulub korterihoonestusõigus ja kaasomand kinnisasjast XXX korterid 40 ja P15. Hageja palub lõpliku nõude kohaselt välja mõista kostjalt XXX hageja kasuks 3055,72 eurot, viivise 81,90 eurot ja viivise edasiulatuvalt määraga 7,5 % põhinõudelt aastas kuni põhinõude tasumiseni. Juhul, kui XXX on vabastatud ülalpidamiskohustusest või kui tema ülalpidamiskohustust on vähendatud, mõista nimetatud summa selles osas, milles seda ei mõisteta välja XXX, välja XXX, XXX ja XXX osavõlgnikena.

KOSTJATE VASTUVÄITED

Kostjate XXX, XXX ja XXX vastuse kohaselt nad hagi ei tunnista. Hagiavaldusest nähtuvalt on kostjate vastu esitatud nõue SA XXX ja XXX vahel sõlmitud lepingust tulenenud kohustuste täitmiseks. Kostjad on seisukohal, et nemad ei ole selles nõudes kohased kostjad. Kui XXX ja SA XXX on sõlminud lepingu, siis sai selline leping õigusi ja kohustusi tuua üksnes lepingu poolele. Kostjad ei ole sellist lepingut sõlminud ega kohustuste võtmisega nõustunud. Seetõttu ei saa kostjatele laieneda vastutus selle lepingu täitmata jätmise eest. Hageja hinnangul on põhjendatud lepingu täitmise nõue kostjate vastu seetõttu, et neil on XXX ülalpidamise kohustus. Selline seisukoht ei tulene seadusest. Perekonnaseaduse järgne ülalpidamiskohustus ei tähenda, et kostjatele laieneks vahetu kohustus vastutada XXX lepinguliste kohustuste eest. Kostjatel ei ole seadusjärgset kohustust anda XXX ülalpidamist. Kostjate vastu ülalpidamisnõude esitamise eelduseks on esmalt jõustunud kohtulahendiga lahendatud õigustatud isiku ülalpidamisnõue oma laste vastu ja alles siis, kui lapsed vabastatakse ülalpidamiskohustusest või kui nende vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada, saab elatise esitada kostjate vastu isegi kui kostjatel oleks XXX ülalpidamiskohustus, ei oleks see piiramatu ega solidaarne. Ükski kostjatest ei ole võimeline tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades andma XXX ülalpidamist kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. XXX on Tartu Maakohtu 2.11.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-10783 määratud eestkostjaks Tallinna Linnavalitsus. Seaduslikuks esindajaks mitteolev isik ülalpidamise andmist õigustatud isikule nõuda ei saa. Seega puudub Põltsamaa linnal pädevus XXX ülalpidamist nõuda. Kostja XXX hagi ei tunnista. Hagiavaldusest nähtuvalt on esitatud nõue SA XXX ja XXX vahel sõlmitud lepingust tulenenud kohustuste täitmiseks. Kostja on seisukohal, et tema ei ole selles nõudes kohane kostja. Kui XXX ja SA XXX on sõlminud lepingu, siis sai selline leping õigusi ja kohustusi tuua üksnes lepingu poolele. Kostja ei ole sellist lepingut sõlminud ega kohustuste võtmisega nõustunud. Enamgi veel, kostja XXX oli vastu, et XXX peaks ravima täisteenusel SA-s XXX, sest sellist ravi arst XXX vajalikuks ei pidanud, kuid arst osundas, et

XXX ei saa üksi hakkama ja vajab ööpäevaringset abi. Sellest tulenevalt edastas XXX2011.a septembris hagejale XXX taotluse enda paigutamiseks XXX, kus selleks ajaks oli XXX olemas koht. Hageja XXX taotlusele ei vastanud, mistõttu esitas XXX31.10.2011.a hagejale järelepärimise. Järelepärimises väljendas XXX üheselt mõistetavalt soovi XXX paigutamiseks hooldekodusse. XXX selgitas, et kuna XXX pension on väike ning ka XXX ise on pensionär, ei ole tal kallist haiglateenust võimalik tarbida. XXX ise oli enne vanaduspensionile jäämist töövõimetuspensionär, tema tervis ei võimalda oma ema eest hoolt kanda. Järelepärimisest nähtuvalt oli XXX ainus sissetulek pension ja seetõttu tal ei olnud vahendeid hooldekodu teenuse eest juurde tasuda. Sama käis ka tema töötu abikaasa, töövõimetuspensionärist poja XXX ning tudengist tütre Anni kohta. Seetõttu ei saa kostjatele laieneda vastutus selle lepingu täitmata jätmise eest. Hageja hinnangul on põhjendatud lepingu täitmise nõue kostja vastu seetõttu, et tal on XXX ülalpidamise kohustus. Selline seisukoht ei tulene seadusest. Perekonnaseaduse järgne ülalpidamiskohustus ei tähenda, et kostjale laieneks vahetu kohustus vastutada XXX lepinguliste kohustuste eest. Teiseks ei nähtu hagi aluseks olevate asjaolude kirjeldusest, et hageja oleks XXX andnud ülalpidamist, vaid ta korraldas tema ravimist. See ei ole samastatav ülalpidamise andmisega, sest ravi korraldamise kohustus tuleneb hagejale seadusest. XXX on küll XXX poeg, kuid ta vastab samas PkS § 102 lg-s 1 märgitud kriteeriumitele. Seda, kas XXX saab lugeda XXX ülalpidamiskohuslaseks või mitte, on menetluse esemeks ja kuulub tuvastamisele ülalpidamise andmise nõude vaidluses. Käesoleval ajal sellist vaidlust ei ole ja hageja nõudel sellist vaidlust algatada ka ei saa. Seaduslikuks esindajaks mitteolev isik ülalpidamise andmist õigustatud isikule nõuda ei saa. XXX on Tartu Maakohtu 2.11.2012.a määrusega tsiviilasjas nr 2-12-10783 määratud eestkostjaks Tallinna linnavalitsus. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole XXX arvete tasumisega ajanud XXX asja. Käsundita asjaajamise võlasuhe võis tekkida hageja ja XXX vahel, kui hageja täitis XXX kohustuse. Käsundita asjaajamisega ei ole tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Hageja ei ole soovinud tegutseda XXX kasuks, vaid tal oli huvi tema haldusalas oleva raviasutuse kulude katmiseks ning seadusest tulenev kohustus rahastada XXX raviteenus. Kui SA XXX osutas XXX hooldusravi ja arved selle eest jäid XXX osaliselt tasumata, oligi SA-l XXX õigus pöörduda hageja poole ShkS § 46 lg 1 alusel teenuse rahastamiseks. Viidatud sätte kohaselt ei ole isiku elukohajärgsel valla-või linnavalitsusel õigust keelduda nende kulude hüvitamisest, kui abi andmisel on kinni peetud seaduses või muudes õigusaktides või lepingus ettenähtust. Seega vastupidiselt hagiväidetele oli hagejal seadusest tulenev kohustus vaidlusalused arved tasuda st tal oli seadusest tulenev kohustus teha tegu XXX kasuks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi XXX vastu tuleb rahuldada ja hagi XXX, XXX ja XXX vastu tuleb jätta rahuldamata. I. Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevas: - XXX on kostja XXX ema ja kostjate XXX, XXX ja XXX vanaema. Seega on kostjad XXX alanejad sugulased. - XXX ja SA XXX sõlmisid 16.11.211.a lepingu, mille kohaselt viibis XXX hoolekandeasutuses ja kasutas seal teenust kuni 30.06.2012.a. - XXX jäi hoolduskulude omaosaluse tasumisel SA-le XXX võlgnevusse kokku summas 3055,72 eurot.

-

Põltsamaa Linnavalitsus tasus 19.04.2013 SA-le XXX XXX võla summas 3055,72 eurot ( I kd, tlk 232).

II. Kostjad on väitnud, et hageja ei saa nõuda neilt XXX ja SA XXX vahel sõlmitud lepingu (I kd, tlk 217-218) täitmist. Kohus osutab, et hageja on esitanud oma nõude VÕS § 1018 lg 1 p 3 ja 1023 lg 1 alusel ja alternatiivselt alusetu rikastumise sätete alusel. Oli hageja valik, kas ta esitab XXX vastu VÕS § 1028 lg 1 järgi nõude või lepingust tuleneva nõude (juhul kui SA XXX oleks talle nõude loovutanud) või käsundita asjaajamise nõude kostjate vastu. Käesolevas asjas on nõue esitatud kostjate vastu käsundita asjaajamise sätete järgi ning kostjate väide, et nõutakse lepingu täitmist ei ole asjakohane. III. Kostjad on väitnud ka seda, et PKS § 108 järgi võib õigustatud isik ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekitanud kahju hüvitamist nõuda tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Vaidlusaluse lepingu järgi sai XXX teenuse 05.11.2011 kuni 30.06.2012.a. Seega saanuks kohustatud isikult täies ulatuses ülalpidamist selle perioodi eest nõuda, esitades hagi hiljemalt 05.11.2012.a, kuid menetletava hagi esitas hageja 16.12.2013.a. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 149 esimese lause järgi seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna nimetatud sätte rakendusalasse kuulub ka käsundita asjaajamine, siis kostjate võimalik viide nõude aegumisele või õigust lõpetavale tähtajale ei ole kohtu arvates põhjendatud. IV. Käsundita asjaajaja võib VÕS § 1023 lg 1 järgi nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. Nõude esitamiseks peavad aga olema täidetud VÕS § 1018 eeldused käsundita asjaajamiseks. VÕS (Võlaõigusseaduse) § 1018 lg 1 p 3 kohaselt kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustatud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülalpidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Käsundita asjaajamise esmaseks eelduseks on VÕS § 1018 lg 1 järgi, et midagi oleks tehtud teise isiku kasuks. Hageja tugineb hagis sellele, et soodustatud isikuteks on kostjad. Käsundita asjaajamise sätete kohaldamise välistab VÕS § 1018 lg 1 järgi see, kui soodustatu on andnud asjaajajale õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema. Vaidlus puudub selles, et kostjad ei ole andnud hagejale õigust või kohustanud teda XXX ja SA XXX vahel sõlmitud lepingujärgset võlgnevust tasuma.

Kostjad on asjas väitnud, et hageja kohustus tasuda SA-le XXX XXX sõlmitud lepingust tulenev võlgnevuse tuleneb seadusest, mis välistab nõude esitamise käsundita asjaajamise sätete järgi. Sotsiaalhoolekande seaduse (ShS) § 10 p 6 järgi on sotsiaalteenus hooldamine hoolekandeasutuses. Sotsiaalhoolekande seaduse § 46 lg 1 järgi sotsiaalteenuse, vältimatu sotsiaalabi või muu abi osutajal on õigus saada tasu tehtud kulude eest isiku elukohajärgselt valla- või linnavalitsuselt. Viimasel ei ole õigust keelduda nende kulude hüvitamisest, kui abi andmisel on kinni peetud seaduses või muudes õigusaktides või lepingus ettenähtud abi andmise viisidest ja ulatusest. Eesti Vabariigi Riigikohus on VÕS § 1018 lg-t 1 tõlgendades leidnud, et õigustatud käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõude rahuldamise eeldusena tuleb hagejal tõendada mh, et ta ei olnud kohustatud asja ajama lepingust või seadusest tulenevalt (vt nt Riigikohtu 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-91-06, p-d 12 ja 14; 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-06, p 12;

määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et alates 2011 keskpaigast vajas XXX hooldekoduteenust. Seda kinnitab ka perearsti saatekiri (I kd, tlk 190), milles märgitakse, et 19.09.2011.a sai XXX peaajuinfarkti (lisaks põeb ka muid haiguseid) ning 03.10.2011.a murdis õlavarreluu. Arsti hinnangul iseseisvalt kodus hakkama ei saa, vajab ööpäevaringset valvet, põetamist. Arst on raviks välja kirjutanud mitmed ravimid. 12.09.2011.a esitas XXX taotluse võimaldada talle koht hooldekodus, kuna ta oma elukohas ise toime ei tule ( I kd, tlk 170). XXX viibis perearsti poolt väljendatu kohaselt SA XXX Hooldusravi osakonnas 23.0825.09.2011.a ja uuesti alates 04.10.2011 (I kd; tlk 190). Ajavahemikul november 2011-juuni 2012. esitas SA XXX XXX järgmised arved (I kd, tlk 233-230): novembris 2011 osutatud teenuse eest 557,94 eurot, detsembris 2011 osutatud teenuse eest 681,44 eurot, jaanuaris 2012 osutatud teenuse eest 664,98 eurot, veebruaris 2012 osutatud teenuste eest 641,57 eurot, märtsis osutatud teenuse eest 440,35 eurot, aprillis 2012 osutatud teenuse eest 664,20 eurot, mais 2012 osutatud teenuse eest 669, 53 eurot ja juunis osutatud teenuse eest 646,86 eurot. Kokku kuulus tasumisele 4966,87 eurot. SA XXX tasuti XXX poolt kokku (I kd, tlk 231, 234-245) 1 911,15 eurot. Tasumata jäi seega 3 055,72 eurot st sama summa, mida hageja käesolevas hagis hageb. Poolte vahel on vaidlus selles, kas SA XXX poolt arvetel esitatud hoolduskulude summa on käsitletav ülalpidamiskuluna. Kuivõrd vaidlus puudub selles, et XXX iseseisvalt oma senises elukoha elada ei saanud, ta vajas hooldekoduteenust, siis on kohus seisukohal, et hooldekodu teenuse eest nõutavad summad on ülalpidamiseks vajalik summa PKS § 99 lg 1 mõttes. PKS § 99 lg 1 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Kostjad on ka väitnud, et hooldekoduteenust oleks saanud tunduvalt odavamalt. Kostja XXX taotles oma 31.10.2011.a kirjas, et XXX paigutataks XXX (I kd, tlk 171). XXX on 31.05.2012.a avaldanud soovi minna Karjaküla Sotsiaalkeskusesse või Paunküla Hooldekeskusesse (I kd, tlk 214). Asja materjalidele on lisatud tõend, mille kohaselt oli MTÜ-s Lustivere Hooldekodu hooldatava hooldamisteenuse maksumus kuus seisuga 01.09.2011.a 504,90 eurot (II kd, tlk 78). Arvestades SA XXX poolt esitatud arveid moodustub keskmiseks tasuks 620 eurot kuus. Seega on tasu umbes 100 eurot suurem. Kohtu arvates tuleb aga arvestada ka seda, et SA XXX poolt esitatud arvetele kajastub ka ravimite tasu, mis ulatub mitmel korral 20 euroni. Kostja XXX on hagejale ette heitnud, et XXX ei osutatud SA XXX poolt mitte ainult hooldusteenuseid vaid ka raviteenust. Arvestades perearsti saatekirjas märgitud XXX tervislikku seisundit ja välja kirjutatud ravimeid on XXX sellekohaseid väited põhjendamatud. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, milline oleks XXX ülalpidamiskulu Lustivere Hooldekodus olnud siis, kui arvesse oleks võetud ka tema ravimite võtmise vajadus. Seega leiab kohus, et SA XXX poolt esitatud tasunõue oli XXX mõistlik ülalpidamiskulu. Käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et 31.10.2011 esitas XXX hagejale avalduse, kes palus rahalist toetust ema XXX hoolduse eest tasumiseks SA-s XXX. Lõppseisukoha selles küsimuses kas toetada XXX hooldekoduteenuse tasumist esitas Põltsamaa Linnavalitsus alles 11.06.2012.a korraldusega nr 150, mis on kohtu arvates ilmselgelt ebamõistlik aeg seisukoha andmiseks, seda enam, et isik sellel ajal hooldekodus SA XXX viibis. Kuivõrd aga selle aja eest viivist ei nõuta, veenvalt pole tõendamist leidnud, et XXX mujale hooldekodusse paigutamine oleks kulusid tunduvalt kokku hoidnud, siis käesoleva asja lahendamise lõpptulemust see ei muuda. PKS § 102 lg 1 järgi isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Nimetatud säte näeb ette ülalpidamiskohustuse

ulatuse, st piirid, missuguses ulatuses peab kohustatud isik oma võimalusi ja vahendeid kohustuse täitmise huvides realiseerima. Esmajärjekorras peab olema tagatud, et kohustatud isiku enda vajadused oleksid kaetud ning juhul, kui ülalpidamiskohustuse täimine seatakse ohtu kohustatud poole enda toimetuleku, siis vabaneb ta kohustusest. Kostjad väidavadki asjas, et nemad ei ole võimelised, oma materiaalsest olukorrast tulenevalt, XXX ülalpidamist andma. Asja materjalidele lisatud 30.01.2014.a Sotsiaalkindlustusameti kirjaga (I kd, tlk 82) on tõendatud, et XXX on määratud soodustingimustel vanaduspension alates 14.09.2009.a. Alates 01.04.2013 on tema pensioni suurus 304,95 eurot kuus. XXX pangakonto väljavõttest (I kd; tlk 76-80) nähtub, et peamiseks sissetulekuks on ajavahemikul 01.08.2013-29.01.2014 olnud pension, korra on Tallinna Linnavalitsuselt makstud toetust 76,70 eurot, sularaha sissemakseid on tehtud 2-l korral 100 eurot ning ühel korral on 99 eurot kandnud üle XXX. XXX pangakonto väljavõtetest (I kd; tlk 180-184) ajavahemikul 01.05.2011-04.11.2011 nähtub, et XXX sissetulekuks on olnud pension ja korra pensionilisa Tallinna linnalt summas 76,70 eurot Ühisomandina kuulub XXX ja XXX kinnistu aadressil XXX (I kd, tlk 23). Kuusalu vallavalitsuse 09.05.2014.a tõendi (II kd, tlk 35) järgi on XXX maa kasutamise sihtotstarbega elamumaa, asub Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis ja temale kehtivad looduskaitseseadusest ja Lahemaa kaitse-eeskirjast tulenevad kitsendused. Muid kinnistuid kinnistusraamatu järgi XXX ei kuulu. Kohtu arvates ei peaks eeldama, et XXX temale ühisomandina kuuluva ainukese kinnistu XXX ülalpidamiseks maha müüks, ka tema sissetulekud ei ole sellised, mis võimaldaks XXX ülalpidamist. Kinnistu asub piiranguvööndis ja sellelt tulu teenimine on samuti raskendatud. Kohtu arvates tuleb aga arvestada asjaoluga, et kinnistusregistri väljavõttest nähtuvalt kuulus XXX kuni 13.05.2013.a korteriomand aadressil XXX(I kd, tlk 24). XXX võttis õigeks, et nimetatud korteriomandi kinkis ta XXX (II kd, tlk 63). Kuivõrd XXX võõrandas temale kuuluva korteriomandi kinkega, siis tuleb sellest kohtu arvates järeldada, et tema sissetulekuid ja kõiki kohustusi arvestades (sh ka 22.08.2012.a sõlmitud lepinguga (I kd, tlk 73-75) võetud kohustust tasuda 100 eurot igakuiselt) puudus tal vajadus enese ülalpidamiseks korter müügiga võõrandada. Kohtu arvates oli ja ka on seega XXX võimalik oma ema XXX ülalpidamises osaleda. Kuigi korteriomand on omanikku vahetanud kinke teel on kohtu arvates XXX vara mille arvelt hageja nõutud summa tasuda. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 järgi on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud sätte järgi on varaks ka isikule kuuluvad rahaliselt hinnatavad vallasasjad, kinnisasjad kui ka nõudeõigused. Võlaõigusseaduse § 268 lg 1 järgi kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda käesoleva seaduse § 267 punktides 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 2 järgi on lepingust taganemise üheks aluseks olukord, kus kinkija ei ole võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust. Seega on XXX rahaliselt hinnatav nõudeõigus e vara, et hagis nõutud summa tasuda (e tasuda ära tema üleneja sugulase ülalpidamiseks kulunud summa). Kohus peab vajalikuks märkida, et VÕS § 267 p 2 järgi poleks taganemine vajalik (põhjendatud) kui kingisaaja (käesoleval juhul XXX) maksaks ülalpidamiseks vajaliku raha. Eeltoodu alusel tuleb hagi XXX vastu põhinõudes rahuldada.

Hageja on arvestanud ka viivist alates hetkest kui hageja kohustuse täitis. 19.04.2013- kuni hagi esitamiseni on viivist arvestatud kokku 81,90 eurot. Hageja palub viivise välja mõista ka edasiulatuvalt selliselt, et viivismääraks on 7,5 % põhinõudelt aastas kuni põhinõude tasumiseni. Kohus leiab, et võlaõigusseaduse § 113 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 367 järgi on hageja viivisenõue XXX vastu põhjendatud ja tõendatud. Seaduses ei ole kindlaks määratud käsundita asjaajamisest tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumise aega. Seetõttu muutuvad käsundita asjaajamisest tulenevad kulutuste hüvitamise nõuded sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi. VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Käesolevas asjas tekkis kohustus 2011a lõpust kuni 2012 esimeses pooles. Kostja XXX oli kohtu arvates teadlik kohustusest, kuivõrd osaliselt maksti hooldusasutuse teenuste eest XXX(XXX abikaasa) poolt XXX pensioni suurust arvestades 2012 a märtsist kuni juulini. XXX arvelduskontolt nähtuvalt kanti tema pension ja sotsiaaltoetus XXX ja XXX kontole ning tasuti XXXAS ja XXXAS arveid (II kd, tlk 45-46). AS-is Swedbank olevat kontot oli volitatud tähtajatult kasutama XXX(I kd, tlk 233). Kostja on asjas väitnud, et hageja on arvestanud viivist lepingujärgses määras. Esitatud arvestusest nähtub, et hageja on arvestanud viivist määraga 7,5 % aastas ning palub ka edasiulatuvalt viivise välja mõista nimetatud määraga. XXX sõlmitud lepingus (I kd, tlk 217) oli kokku lepitud viivisemääras 0,05 % päevas, mis teeb aastaintressiks 18,25%. Alates 15.04.2013.a jõustus VÕS § 113 lg 1 muutatus mille kohaselt viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja on arvestanud viivist alates 19.04.2013.a Seega nõuab hageja kostjalt väiksemat viivist kui seadusjärgne viivis. Kostja vastuväited viivisemäärale ei ole seega põhjendatud. Hageja hagi XXX vastu viiviste väljamõistmise nõudes on seega põhjendatud ja tõendatud.

V. PKS § 105 lg 2 järgi alanejate sugulaste ja ülenejate sugulaste puhul annab lähema astme sugulane ülalpidamist enne kaugema astme sugulast. PKS § 106 lg 1 järgi kui sugulane on käesoleva seaduse § 102 alusel ülalpidamise andmisest vabastatud, annab ülalpidamist sugulane, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Kuivõrd hagi XXX vastu tuleb rahuldada, siis juba sellest tulenevalt tuleb hagi ülejäänud kostjate vastu jätta rahuldamata. XXX on XXX lähema astme sugulane kui ülejäänud kostjad. Kohus on siiski seisukohal, et käesolevas asjas tuleb anda hinnang, eelkõige menetluskulude hilisema jaotuse lahendamiseks, sellele, kas hageja nõue kostjate XXX, XXX ja XXX enda ülalpidamisvõimet arvestades oleks põhjendatud. Arvestades kõiki esitatud tõendeid, tuleb kohtu arvates asuda seisukohale, et võimaliku asenduskohustusena tulnuks hagi nimetatud kostjate vastu jätta rahuldamata. Nad ei olnud ega ole võimelised andma XXX ülalpidamist enda ülalpidamist kahjustamata. Asja materjalidele lisatud 21.03.2014.a teatisest (I kd, tlk 126) järgi töötab XXX OÜ-s XXX ja tema töölepinguga tagatud igakuine brutopalk on 420 eurot. XXX esitas koopiad sõlmitud eluasemelaenulepingust nr XXX(I kd, tlk 127-134), laenuga soetas ta 2008.a korteriomandi, XXX, igakuise laenumakse suurus 184,49 eurot. Laenu tagavad korteriomandid Tallinn, XXXja Tallinn, XXX. XXX kasutab temale kuuluvat korteriomandit eluasemena (I kd, tlk 31).

Sotsiaalkindlustusameti 17.03.2014.a tõendi (I kd, tlk 1379 järgi on XXX arvel töövõimetuspensioni saajana ning tema pension kantakse teise inimese arvele pensionäri avalduse alusel. Sünnitunnistuse ärakirja (I kd, tlk 138) järgi on XXX XXX 17.09.2008.a sündinud laps. XXX pangakonto väljavõttest nähtuvalt (I kd, tlk 140) tal sissetulekud 2013.a kontole puudusid, inkassonõue moodustab 13 414,37 eurot. Tallinna Tehnikaülikooli 17.03.2014 a teatise kohaselt õpib XXX alates 24.08.2011 Tallinna Tehnikaülikoolis integreeritud õppes ning on ehitusteaduskonna teedeehituse ja geodeesia õppekava täiskoormusega õppiv üliõpilane. Nominaalne õppeaeg on 5 aastat. Koolitamise eest on 2013 tasutud 136 eurot ja 2014 a 145 eurot (I kd, tlk 147) . Palgatõendi (I kd, tlk 148) järgi töötab XXX XXX OÜ-s tema viimase 6 kuu sissetulek on olnud keskmiselt (3035,36:6) 505,89 eurot. XXX pangakonto väljavõtetest ajavahemikul 01.05.2011-04.11.2011.a (I kd, tlk 186-189) nähtub, et tema sissetulekuks on ülekanded XXX . Eeltoodu alusel tuleb asuda seisukohale, et kostjad XXX, XXX ja XXX , nende varanduslikku olukorda arvestades, XXXle ülalpidamist andma ei oleks kohustatud.

MENETLUSKULUD

Käesolevas asjas leidis kohus, et nõue ühe kostja, XXX, vastu tuleb rahuldada, ülejäänud kostjate vastu esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata. Arvestades hagi rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsioone, menetluse asjaolusid sh ka seda, et oma lõpliku nõude kostjate vastu võimaliku asenduskohustuse kohaldamiseks esitas hageja alles 16.06.2014, leiab kohus, et hageja menetluskuludest 25 % tuleb jätta XXX kanda, ülejäänud menetluskulud jätta tema enda kanda. XXX menetluskulud jätta tema enda kanda. XXX, XXX ja XXX menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt tuleb hüvitatava summa kindlakstegemiseks esitada avaldus. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.