Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

manöövri ohutuses. Hageja liikus kokkupõrke hetkel otse, Opeli juht aga keeras paremale, põhjustades sellega kokkupõrke. Sellest tulenevalt ei saa pidada hagejat antud liiklusõnnetuses süüdlaseks, kuivõrd liiklusõnnetuse põhjustas Opeli juhi ebakindel ning hooletu sõidustiil. Hageja palub kohtul vabastada ta 100%-lisest süülisusest ning menetluskulud jätta kostja kanda (tl 46-50).

II KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

4) Kostja hagi ei tunnista, paludes jätta hagi täielikult rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda (tl 60-69). 5) Hageja esitas kostjale 22.02.2013 autokindlustuse kahjuavalduse, mille kohaselt keeras hageja enda juhitud sõiduautoga 22.02.2013 Tallinnas, Toompuiesteelt Adamsoni tänavale sõiduauto Opel Vectra järgi. Kuna s/a Opel Vectra keeras Adamsoni tänavale vastassuunavööndisse, arvas ta, et ta pargib teeperve, kuid s/a Opel Vectra juht pani äkiliselt parema suuna sisse ning sõitis hageja sõiduautole ette. Kuna hageja sõiduauto oli s/a Opel kõrval, ei olnud avariid võimalik vältida. Ka suunatuld ei saanud ta näha. Sõiduauto Opel Vectra juhi XXX 26.02.2013 sõidukikahju hüvitise taotluse kohaselt sooritas ta 22.02.2013 kell 09:39 Tallinnas A.Adamsoni ja Kaarli pst ristmikul sõidukiga Opel Vectra, reg nr XXX parempööret parkimiskohale, kui ootamatult sõitis tema sõidukile parempoolsesse esinurka sisse sõiduauto Ford Escort, reg nr XXX. Sõidukijuhid vormistasid liiklusõnnetuse sündmuskohal kirjalikult teate liiklusõnnetusest, mille kohaselt tunnistas hageja end vastutavaks liikluskahju põhjustamise eest, nõustudes muuhulgas enda tegevuse kohta fikseeritud märkusega: „soovis ees liikunud sõidukist paremalt mööduda“. 28.02.2013 sai kostja kätte s/a Opel juhi XXX skeemi ja selgituse liiklusõnnetuse kohta, milles on muuhulgas märgitud, et s/a Ford Escort sooritas temast paremalt poolt möödasõitu, kuna muidu oleks ta Adamsoni tänaval vastu tulnud sõiduautodele ette jäänud ja püüdis temast paremalt poolt mööda kõnniteed mööduda. Nimetatud asjaolu tunnistas Fordi juht pärast liiklusõnnetust ise. See on ka põhjuseks, miks s/a Ford ei mahtunud s/a Opel taha ja hakkas sellest paremalt mööda sõitma ja tema kiiruse tõttu toimus kokkupõrge. Fordi juht kinnitas sündmuskohal, et ta ei saanud kuhugi mujale keerata, kuna oleks teistele parklas asuvatele sõidukitele sisse sõitnud, mis näitab seda, et ta oli suure hooga juba parkla-alale sõitnud, et Toompuiesteel vastu tulnud autodele mitte ette jääda ja Opeli taha ära mahtuda. Kostja otsustas sõidukijuhtide seletustele, liiklusõnnetuse sündmuskohal vormistatud teatele liiklusõnnetusest ja fotodele tuginedes oma 14.03.2013 otsusega liikluskahju nr XXX asjas tunnistada kõnealuse juhtumi liikluskahjuks LKindlS § 26 lg 2 mõttes ning määras liikluskahju põhjustajaks hageja, kelle LS § 33 lg 2 p 8 ja § 50 lg 3 p 1 nõuete rikkumised on põhjuslikus seoses liikluskahju tekkimisega. Kostja on seisukohal, et kindlustuse vaidluskomisjoni 30.12.2013 otsus nr 7-1/13/159 kõnealuses asjas on õige ja põhjendatud. Mootorsõiduki valdaja vastutab sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel. Kõnealuses liiklusõnnetuses osalenud sõidukitest tehtud fotodest nähtub, et nende massid ja mõõdud, st sõidukitest objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurus asjaolud, olid võrdsed, va liikumiskiirus.

XXX 28.02.2013 esitatud seletuskirjast nähtub, et hageja juhitud sõiduk Ford Escort Turnier, reg nr XXX sõitis väga suure hooga XXX juhitud sõidukile Opel paremalt sisse, mistõttu toimus väga tugev kokkupõrge. Kostjal puudub igasugune põhjus XXX antud seletuses kahtlemiseks, kuivõrd hageja on end ka ise sündmuskohal kõnealuse liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutavaks tunnistanud. XXX 28.02.2013 seletuse kohaselt avaldas hageja sündmuskohal suuliselt, et ta pidi kiirelt XXX juhitud Opeli nn sabas vasakpöörde ära sooritama, muidu oleks ta vastutulevatele autodele ette jäänud. Eeltoodust saab järeldada, et hageja juhitud sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust määrav üks riski asjaolu ehk liikumiskiirus oli suurem XXX juhitud Opeliga võrreldes. Seega oli liikumiskiiruse osas hageja juhitud sõidukist lähtuv risk kõrgem XXX juhitud sõidukiga võrreldes, mistõttu on hageja vastutus kõnealuse liiklusõnnetuse põhjustamise eest nimetatud asjaolu tõttu suurem. Liiklusõnnetuses osalenud sõidukite manöövri objektiivset iseloomu ja ohtlikkust hinnates asub kostja seisukohale, et need olid küll iseenesest samaväärsed selles osas, et mõlemad sõidukid sooritasid vahetult enne kokkupõrget vasakpööret, kuid arvestades asjaolu, et hageja sooritatav vasakpööre oli tehtud kiirustades (et mitte vastutulevatele sõidukitele ette jääda) ning sündmuskohal vormistatud liiklusõnnetuse teate kohaselt soovis hageja enda ees liikunud sõidukist keelatud manöövriga paremalt mööduda, leiab kostja, et nimetatud asjaoludel oli kõnealuse liikluskahju põhjuseks üksnes hageja ohtlik manööver, millest tulenevalt liikluskahju tekkis. Arvestada kõnesoleva liiklusõnnetuse põhjustamises osalenud mootorsõidukite juhtide käitumist, eelkõige käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmist ja liiklusnõuete eiramist, on kostja seisukohal, et antud liikluskahju põhjustamise eest vastutab täies ulatuses hageja, kuna ta rikkus LS § 33 lg 2 p 8, LS § 50 lg 3 p 1 ja LS § 51 lg 1 sätestatud nõudeid. Kostja on seisukohal, et asjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud, et sõidukit Opel juhtinud XXX ei ole liiklusseaduse nõudeid rikkunud ega tekitanud oma käitumisega liiklusohtlikku olukorda. Hageja liiklusõnnetuse sündmuskohal oma tsiviilvastutuse tunnistamine ei ole küll kostjale siduv, kuna kostjal on kohustus hinnata liiklusõnnetuse asjaolusid vastavalt kehtivatele õigusnormidele, kuid hageja allkiri teatel liiklusõnnetusest oma tsiviilvastutuse tunnistamise kohta tähendab eelkõige tõendamiskoormise üleminekut selle andjale või tema kindlustusandjale. Kostja ei saa nõustuda kindlustuse vaidluskomisjoni otsuses märgitud kindlustuse vaidluskomisjoni liikme Indrek X eriarvamusega, kuna tema seisukoht, mille kohaselt nähtub liiklusõnnetuse teatelt, hageja ütlustest ja sündmuskohalt tehtud fotodelt sõiduki Opel juhi LS § 48 lg 1 nõuete rikkumine, on kostja hinnangul põhjendamatu ja meelevaldne, kuivõrd kostjale jääb arusaamatuks, kuidas Indrek Sirk sellisele järeldusele jõudis. Kostja ei nõustu Indrek X seisukohaga, mille kohaselt ei ole hagejale etteheidetavad LS § 33 lg 2 p 8 ja § 51 lg 1 nõuete rikkumised asjakohased. Kostja leiab, et vaidlusaluse liiklusõnnetuse toimumine on 100% ulatuses tingitud hageja käitumisest. Seetõttu oli kostjal VÕS § 139 tulenevalt õigus vähendada hagejale makstavat kahjuhüvitist 100% võrra, kuna liiklusõnnetuse toimumine oli hageja käitumise (liiklusseaduse nõuete rikkumise) tagajärg. LKindlS § 7 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. Kuivõrd Opeli juht XXX ei ole kõnesolevat liikluskahju põhjustanud, puudub kostjal alus XXX tsiviilvastutuse kindlustusandjana hageja juhitud sõidukile Ford tekkinud kahjustusi LKindlS alusel hüvitada. Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et hageja kahjuhüvitis kuulub VÕS § 139 lg 1 ning LKindlS § 43 lg 2 ja § 44 lg 2 alusel vähendamisele 100%.

MENETLUSE KÄIK

6) 16.06.2014 toimunud korraldaval kohtuistungil muutis hageja hagi eset TsMS § 376 lg 1 kohaselt, märkides, et esitab kostja vastu sooritushagi, täpsemalt kahju hüvitamise nõude 500 euro saamiseks. Kostja ja kohus nõustusid kohtuistungil hageja hagi eseme muutmisega TsMS § 376 lg 1 alusel (tl 104-106). 7) 11.06.2014 teatas hageja kohtule kirjalikult, et tema jaoks on primaarne süülisuse küsimuse lahendamine, kuna hageja leiab, et ta ei ole liiklusõnnetuse põhjustamises 100% süüdi. Kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamine on hageja jaoks sekundaarne küsimus. Hageja soovib esitada sooritushagi, millega vähendada tema süülisust liiklusõnnetuse põhjustamises 50%-ni ning maksta välja kindlustushüvitis 250 eurot (tl 118-120). Kuna 100%-line hüvitis oleks 500 eurot, kuid hageja taotleb kostjalt vaid 50%-lise hüvitise väljamaksmist, siis hagi eseme väärtuseks on 250 eurot. 8) 18.06.2014 toimunud kohtuistungil märkis hageja, et soovib esitada sooritushagi kostja vastu 250 euro kindlustushüvitise saamiseks, kuna hageja on vastutav liiklusõnnetuse eest 50% ulatuses. Samal kohtuistungil kuulati vande all üle hageja XXXja tunnistaja XXX (tl 122136). 9) Hageja on 18.06.2014 kohtuistungil toimunud kohtuvaidluse käigus avaldanud, et kindlustusandjal on õigus otsustada teistmoodi, kui liiklusõnnetuse teatel kirjas. Mõlemad liiklusõnnetuses osalenud sõidukite juhid on vastutavad liiklusõnnetuse toimumise eest. Sõiduautot Opel Vectra juhtinud XXX rikkus mitmeid LS nõudeid – ta rikkus LS § 33 lg 2 p 8 ja § 48 lg 1. Kuna mõlemad juhid kasutasid suurema ohu allikat, rikkusid liiklusseaduse sätteid, siis tuleb mõlema juhi süülisus määrata 50% ning hageja palub kohtul rahuldada sooritushagi kostja vastu 250 euro kindlustushüvitise saamiseks, kuna hageja on vastutav liiklusõnnetuse eest 50% (tl 122-136). 10) Kostja on 18.06.2014 kohtuistungil toimunud kohtuvaidluse käigus avaldanud, et jääb enda kirjalike seisukohtade juurde, rõhutades vaid olulisemat. Hageja on oma allkirjaga kinnitanud, et ta on vastutav liikluskahju tekitamise eest. Asjaolu, et hageja muudab oma seisukohti selles osas, miks ta tunnistas end kohapeal liikluskahju tekitamises süüdi, ei ole usaldusväärsed. Arvestades asjas kogutud tõendeid võib järeldada, et ilmsel oli hageja sõiduki liikumiskiirus suurem. Eluliselt usutavamaks tuleb lugeda tunnistaja XXX ütlusi, sest need lähevad paremini kokku teiste tõenditega. Hageja ei oleks tohtinud XXX juhitud sõidukist paremalt poolt mööduda ning hageja manööver oli lubamatu ja keelatud. Kostja palub kohtul jätta hageja hagi rahuldamata (tl 122-136). 11) Kohus on nõudnud LKindlS § 58 lg 10 alusel vaidluskomisjonist välja kindlustuse vaidluskomisjoni asja toimiku nr 7-1/13/159 (edaspidi komisjoni toimik) ja võtnud need materjalid tsiviilasja toimikusse, lugedes TsMS § 229 kohaselt sealsed dokumentaalsed tõendid asja juurde võetuks. LKindlS § 58 lg 10 kohustab kohut nõudma vaidluskomisjoni menetluses olnud asjas esitatud hagi menetlemisel asja materjalid komisjonist välja ja võtma need toimikusse, kusjuures esitatud materjalid loetakse kohtusse esitatuks.

KOHTU PÕHJENDUSED

12) Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste esindajad, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele.

13) Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. 14) Hageja on seisukohal, et ta ei ole vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest 100%, vaid 50%. Hageja nõuab kostjalt kui 22.02.2013 liiklusõnnetuses osalenud sõiduki (mida juhtis XXX) vastutuskindlustuse andjalt kindlustushüvitist 50%, so 250 eurot, kuna hageja on vastutav liiklusõnnetuse eest 50% ulatuses, mitte aga 100% ulatuses. 15) Poolte vahel ei ole vaidlust alljärgnevas: •

22.02.2013 kella 09.39 ajal toimus liiklusõnnetus Tallinnas, Toompuiestee ja A.Adamosini tn ristmikul, kus omavahel põrkasid kokku hageja juhitud sõiduauto Ford Escort Turnier, reg märgiga XXX ja XXX juhitud sõiduauto Opel Vectra, reg märgiga XXX, kelle liikluskindlustuse kindlustusandjaks on kostja.

•

Liiklusõnnetuse sündmuskohal vormistas politsei 22.02.2013 teate liiklusõnnetusest, millele kirjutasid alla liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhid (komisjoni toimik lk 4).

•

Hageja esitas kostjale 22.02.2013 autokindlustuse kahjuavalduse (komisjoni toimik lk 5).

•

Kostja 14.03.2013 otsusega nr XXX leidis kostja, et 22.02.2013 liiklusõnnetuse põhjustamisega tekkinu tsiviilvastutus lasub 100% ulatuses sõiduki Ford Ford Escort Turnier, reg märgiga XXX juhil XXX (komisjoni toimik lt 4).

•

29.11.2013 pöördus hageja MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond kindlustuse vaidluskomisjoni poole kaebusega XXXAS otsuse nr XXX suhtes, milles palus tuvastada, et vaidluskomisjon vabastaks ta 100%-lisest süülisusest seoses 22.02.2013 Tallinnas A.Adamsoni ja Toompuiestee ristmikul toimunud liiklusõnnetusega (komisjoni toimik lk 1-4). Vaidluskomisjoni 30.12.2014 otsusega asjas nr 7-1/13/159 jäeti hageja XXXkaebus rahuldamata (komisjoni toimik lk 46-55, tl 12-19).

•

Hageja juhitud sõiduki Ford Escort Turnier, reg märgiga XXX väärtuseks on 650 eurot. Kuna hageja võõrandas nimetatud avariilise sõiduki peale liiklusõnnetust 150 euro eest, siis 100%line kindlustushüvitis hagejale oleks 500 eurot ning seega 50%-line kindlustushüvitis on 250 eurot (tl 104-106, 118-120, 122-125).

16) Pooled vaidlevad selle üle, kas 22.02.2013 toimunud liiklusõnnetus on põhjustatud ainult hageja XXXpoolsetest liiklusseaduse nõuete rikkumistest või hageja ja XXX mõlemapoolsest liiklusseaduse nõuete rikkumisest ning sellest tulenevalt, kas kostjal on kohustus hüvitada hagejale liikluskahju või mitte.

17) Vaidluse lahendamisel ei ole tähendust kindlustuse vaidluskomisjoni 30.12.2013 otsusel hageja kaebuse rahuldamise kohta, kuna hageja esitas LKindlS § 58 lg-s 4 sätestatud tähtaja jooksul ning LKindlS § 58 lg 6 alusel hagi kohtusse, et kohus vaataks komisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Seega ei ole kindlustuse vaidluskomisjoni 30.12.2013 otsus jõustunud. 18) TsMS § 229 alusel on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. TsMS § 438 alusel hindab kohus kohtuotsust tehes muuhulgas tõendeid. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas muuhulgas tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas ning kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. 19) Kohus on nõudnud LKindlS § 58 lg 10 alusel vaidluskomisjonist välja kindlustuse vaidluskomisjoni asja toimiku nr 7-1/13/159 (edaspidi komisjoni toimik) ja võtnud need materjalid tsiviilasja toimikusse, lugedes TsMS § 229 kohaselt sealsed dokumentaalsed tõendid asja juurde võetuks. LKindlS § 58 lg 10 kohustab kohut nõudma vaidluskomisjoni menetluses olnud asjas esitatud hagi menetlemisel asja materjalid komisjonist välja ja võtma need toimikusse, kusjuures esitatud materjalid loetakse kohtusse esitatuks. Lisaks kindlustuse vaidluskomisjoni toimikus olevatele dokumentaalsetele tõenditele on käesolevas asjas tõenditeks hageja XXXvande all ülekuulamise käigus antud ütlused ning tunnistaja XXX ütlused. Käesolevas asjas on tõenditeks: • • • • • • • • • • • • •

22.02.2013 teade liiklusõnnetusest (komisjoni toimik lk 15). 22.02.2013 XXXautokindlustuse kahjuavaldus kostjale (komisjoni toimik lk 5). 22.02.2013 kostja teade liiklusõnnetuse registreerimisest (komisjoni toimik lk 17 pöördel). 26.02.2013 XXX sõidukikahju hüvitise taotlus XXX Eesti filiaalile (komisjoni toimik tl 6). 28.02.2013 XXX seletus ja skeemid kostjale (komisjoni toimik lk 18-19). 22.02.2013 liiklusõnnetuse sündmuskohal tehtud fotod (komisjoni toimik lk 24-27). 14.03.2013 kostja liikluskahju otsus nr XXX (komisjoni toimik lk 4). 29.11.2013 hageja avaldus Eesti Liikluskindlustuse Fond ́ile asja läbivaatamiseks vaidluskomisjonis (komisjoni toimik lk 1-3). 02.12.2013 kostja kindlustuse vaidluskomisjonile esitatud vastus hageja kaebusele (komisjoni toimik lk 9-10). Kindlustuse vaidluskomisjoni 20.12.2013 istungi protokoll (komisjoni toimik lk 42-45). Kindlustuse vaidluskomisjoni 30.12.2013 otsus asjas nr 7-1/13/159 (komisjoni toimik lk 4655, tl 12-19). Hageja XXX18.06.2014 kohtuistungil vande all ülekuulamise käigus antud ütlused (tl 122130). Tunnistaja XXX 18.06.2014 kohtuistungil antud ütlused (tl 131-136).

20) Hageja on arvamusel, et toimunud liiklusõnnetusega vastutavad VÕS § 1056 sätestatud riskivastutuse normide alusel mõlemad suurema ohu allika valdajad ning mõlemat sõidukijuhti tuleb lugeda liikluskahju põhjustamise eest osaliselt (50% ulatuses) vastutavaks, kuna nad rikkusid mõlemad liiklusseaduses (LS) sätestatud nõudeid, seejuures rikkus sõiduautot Opel Vectra juhtinud XXX LS § 33 lg 2 p 8, § 39 lg 1 ja § 48 lg 1 sätteid (tl 747

77). Kostja leiab, et liiklusõnnetuse toimumise eest on autovaldaja riskivastutusele tuginedes VÕS § 1056 ja § 1057 alusel vastutavaks vaid hageja, kes rikkus LS § 33 lg 2 p 8, § 50 lg 3 p 1 ja § 51 lg 1 nõudeid (tl 61-69). 21) Riigikohus on 19.03.2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 tehtud otsuses (p 19) märkinud, et mootorsõiduki otsese valdaja vastu võib liiklusõnnetuse põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitada VÕS § 1057 alusel riskivastutusele tuginedes. Nimetatud sätte kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja põhimõtteliselt alati mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, sh kahju eest, mis põhjustatakse isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja (vt ka nt Riigikohtu 24. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 12; 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11). 22) Vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest on sätestatud VÕS 53. peatüki teises jaos paragrahvides1056 kuni 1060. VÕS § 1057 kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui: 1) kahjustatakse mootorsõidukiga veetavat asja, mida mootorsõidukis viibiv isik ei kanna seljas ega kaasas; 2) kahjustatakse mootorsõiduki valdajale hoiule antud asja; 3) kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu, välja arvatud juhul, kui kahju tekkis õhusõiduki käitamisel; 4) kannatanu osales mootorsõiduki käitamisel; 5) kannatanut veeti tasuta ja väljaspool vedaja majandustegevust. Riskivastutuse puhul on vastutuse hindamisel oluline riski valitsemine ja selle käigus kahju põhjustamine. Riigikohtu lahendi 3-2-1-7-13 (punkti 20) kohaselt saab mootorsõidukit pidada suurema ohu allikaks ja mootorsõiduki põhjustatud kahju tuleb lugeda selle käitamisest tulenevaks kahjuks eelkõige siis, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki sihipärase kasutamisega mootorsõidukina liikluses. Mootorsõidukist lähtub iseloomulik risk eelkõige selle liikumisel, kuna seda ei ole võimalik viivitamata peatada, näiteks selle suure massi või kiiruse tõttu, aga ka tehnilise defekti või juhi ebaõigete sõiduvõtete tõttu. 23) Riigikohtu lahendi 3-2-1-7-13 (p 31) kohaselt tuleb riskist lähtuvate asjaoludena esmalt arvestada igast avariis osalenud sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust, mis sõltub mh sõiduki massist, mõõtudest, liikumiskiirusest, tehnilisest korrasolekust, ohutusvarustusest jms. Selline oht lähtub eelduslikult igast sõidukist ning sõltumata selle juhi hoolsusest saab selle ohu kahju põhjusena täielikult välistada vaid erandina. Riskimäära võivad konkreetsed asjaolud suurendada või vähendada. 22.02.2013 toimunud liiklusõnnetuses osalesid hageja juhitud sõiduauto ja XXX juhitud sõiduauto. Kui hinnata avariis osalenud sõidukitest objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust, hinnates eelkõige sõidukite massi ja mõõte, siis on ilmselge, et mõlemast sõiduautost, mis oma massi ja mõõtude poolest on sarnased, lähtuv potentsiaalne oht ja risk on võrdne. On tuvastatud, et mõlemad autovaldajad valitsesid riski ja selle käigus põhjustati kahju mõlema autovaldaja sõidukile.

24) Mootorsõidukite kokkupõrkamisel sõidukitele tekkinud kahju hüvitamisel lähtutakse VÕS § 132 sätestatud põhimõtetest (vt nt Riigikohtu 8. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1113-08, p-d 14, 15; 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p-d 15–18). VÕS § 132 lg 1 alusel asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel,

võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt, kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kahju hüvitamise eelduseks on VÕS § 127 lg 4 järgi ka põhjusliku seose olemasolu vastutuse aluseks oleva asjaolu ja kahjuliku tagajärje vahel. 25) Hageja hinnangul on mõlemad liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhid (hageja ja XXX) rikkunud liiklusseaduses sätestatud nõudeid, kuid kostja hinnangul on vastavaid nõudeid rikkunud vaid hageja. Hageja leiab, et XXX rikkus kolme liiklusseaduse sätet – LS § 33 lg 2 p 8, § 39 lg 1 ja § 48. Kostja leiab, et hageja rikkus samuti kolme liiklusseaduse sätet - LS § 33 lg 2 p 8, § 50 lg 3 p 1 ja § 51 lg 1. LS § 33 lg 2 p 8 kohaselt on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. LS § 39 lg 1 alusel peab juht andma suunamärguande vastavalt liiklusolukorrale õigel ajal, kuid mitte hiljem kui kolm sekundit enne sõidu, manöövri või sõiduki peatamise alustamist. Suunatulemärguanne peab jätkuma manöövri ajal ja tuleb lõpetada kohe pärast manöövrit. Juht peab pärast suunamärguannet veenduma, et talle antakse teed ja et sõidu jätkamine on ohutu. LS § 48 lg 1 kohaselt peab juht enne vasak- või tagasipööret aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre ja enne parempööret parema ääre lähedale või selle pöörde jaoks liikluskorraldusvahendiga ettenähtud sõidurajale. LS § 48 lg 2 alusel peab pöördel juht ristmikul sõitma nii, et sõiduteede lõikumisalalt välja sõites ei satuks ta vastassuunavööndisse. LS § 50 lg 3 p 1 kohaselt peab juht sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. LS § 51 lg 1 alusel tohib juht eesliikuvast sõidukist mööda sõita vasakult. Kui eesliikuv sõiduk pöörab vasakule või tagasi ja see on selgelt arusaadav, tuleb sellest mööda sõita paremalt. 26) Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et liiklusõnnetuse toimumises on süüdi vaid hageja ning XXX ei ole rikkunud liiklusseaduse sätteid. Liiklusõnnetuse sündmuskohal 22.02.2013 vormistati teade liiklusõnnetusest, mille märkuste osas on kirjutatud, et XXXsoovis ees liikunud sõidukist paremalt mööduda. XXXon teatel oleva trükitud lause - „olen vastutav liikluskahju põhjustamise eest“ - järel kirjutanud enda nime, allkirja ja kuupäeva. XXX , tunnistades sündmuskohal enda vastutust liiklusõnnetuse põhjustamises, andis nn deklaratiivse võlatunnistuse (vt Riigikohtu 24.04.2006 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06), sellest tulenevalt paneb sündmuskohal vormistatud võlatunnistus hagejale suurema tõendamiskoormuse. Samas LKindlS § 53 kohaselt liiklusõnnetuse puhul ei kehti kindlustusvõtja poolt kannatanu liikluskahju hüvitamise nõude suhtes antud võlatunnistus või nõude täitmine kindlustusandja suhtes vastavalt võlaõigusseaduse §-le 523. Seega tuleb hinnata liiklusõnnetuse tegelikke asjaolusid ja kõiki tõendeid kogumis, mitte lähtuda ainuüksi liiklusõnnetuse teatel märgitust. 27) Komisjoni toimikus olevatest dokumentaalsetest tõenditest ja hageja ning tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et XXX juhitud auto ning hageja juhitud auto liikusid üksteise järel (XXX juhitud auto liikus eespool) mööda Tallinnas asuvat Toompuiesteed ning seejärel pöörasid nad üksteise järel vasakule A.Adamsoni tänavale ning koheselt peale seda pöörasid A.Adamsoni tänaval paremal pool asuvasse parklasse, kus toimus sõidukite kokkupõrge, milles sai vigastada XXX juhitud sõiduauto Opel Vectra parempoolne esinurk ning hageja juhtitud sõiduauto Ford Escort vasakpoolne esinurk. Poolte vahel puudub nimetatud asjaolude suhtes vaidlus. Kohtu hinnangul ei ole kumbki sõiduki juht rikkunud LS § 33 lg 2 p 8 nõudeid, kuna selliste nõuete rikkumine eeldab, et juht on oma kohustust rikkunud sõiduki

paigalt liikuma hakkamisel, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamisel. Kohus leiab, et sõidukijuhid ei teostanud kokkupõrke toimumise ajal nimetatud tegevusi. Samuti leiab kohus, et hageja ei saanud rikkuda LS § 51 sätestatud nõudeid seoses XXX poolt juhitud eesliikuvas sõidukist möödasõiduga, kuna LS § 2 p 44 alusel on möödasõit ühest või mitmest sõitvast sõidukist ettejõudmine oma sõidurajalt välja sõites; möödasõiduks ei loeta ümberpõiget ega möödumist. Pole tuvastatud, et hageja oleks oma sõidurajalt välja sõitnud. Liiklusõnnetuse teatel oleva skeemiga (komisjoni toimik lk 15), samuti hageja ütlustega (tl 127-130) ning vahetult peale liiklusõnnetust politsei poolt tehtud fotodega, millelt nähtuvad sõidukite vigastused (komisjoni toimik lk 24-27), on leidnud tõendamist, et XXX on rikkunud LS § 48 lg 1 sätestatud nõuet, et enne parempööret peab juht aegsasti suunduma parema ääre lähedale ehk ta eiras parempöörde nõudeid, kui ta pööras A.Adamsoni tänavalt paremal pool asuvasse parklasse. XXX sõiduki paremasse esinurka ei oleks mingil viisil saanud kokkupõrke tagajärjel vigastusi tekkida, kui ta oleks sooritanud A.Adamsoni tänavalt parempöörde parklasse parema teeääre lähedalt (kui see nii oleks olnud, oleks sõiduki vigastuse pidanud olema pigem sõiduki tagaosas, kuid kindlasti mitte esiosas), nagu seda nõuab LS § 48 lg 1. Samal ajal, kui XXX pööras enda sõidukiga paremale, sooritas juba parempööret A.Adamsoni tänavalt parklasse ka hageja, kellele eelneva pöörde sooritamisel tundus, et XXX soovib autot parkida A.Adamsoni tänava vasakusse teeserva, misjärel toimuski autode esiotsade kokkupõrge. Vigastuste iseloomu arvestades võib väita, et kokkupõrke ajal asetsesid sõidukid peaaegu kõrvuti ning nagu juba eelpool märgitud, kui mõlemad autod oleksid parempöörde teostamisel asunud võimalikult parema teeääre lähedal, siis ei oleks saanud selliste vigastustega kokkupõrget toimuda. Kohtus leiab, et tõendamist ei ole leidnud kostja seisukohad, et hageja sõiduki liikumiskiirus oli tunduvalt suurem XXX juhitud sõiduki kiirusest ning et hageja oleks parempöörde sooritamisel sõitnud kõnniteel. 28) Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas kogutud tõenditega tuvastatav, kas XXX rikkus LS § 39 lg 1 nõudeid. Hageja ütluste kohaselt ta ei näinud, kas XXX juhitud sõidukil oli enne parempöörde teostamist suunatuli see ning enne sõidukite kokkupõrget oli tal võimatu ka suunatult märgata, sest autod olid peaaegu kõrvuti. XXX ütluste järgi oli tal parempöörde ajal suunatuli sees, kuid ta ei mäleta, kui kaua suunatuli sees oli. 29) Kohus leiab, et lisaks sellele, et XXX rikkus LS § 48 lg 1 sätestatud nõuet, pani ka hageja toime liiklusseaduse nõuete rikkumise, täpsemalt rikkus hageja LS § 50 lg 3 p 1 nõudeid. Hageja rikkumine LS § 50 lg 3 p 1 alusel seisnes selles, et ta ei arvestanud sõidukiiruse valikul oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Kohtu hinnangul toimus liiklusõnnetus mõlema sõidukijuhi poolt liiklusseaduse nõuete rikkumise tagajärjel, mis on põhjuslikus seoses sõidukite kokkupõrkega. 30) Edasi käsitleb kohus kostja poolt kahjuhüvitise vähendamise võimalusi VÕS § 139 lg 1 alusel. Liiklusõnnetuse ajal (22.02.2013) kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) redaktsiooni kohaselt on LKindlS § 2 alusel liikluskindlustus suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus (ning sama seaduse §-s 27 nimetatud juhtudel õnnetusjuhtumite kindlustus). KindlS § 3 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal või Garantiifondil samast seadusest ja liikluskindlustuse lepingust tulenevad kohustused, kui LKindlS §-s 4 sätestatud sõidukiga tekitati kindlustusjuhtum. KindlS § 7 lg 1 alusel on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. Kindlustusandja on kohustatud teenindama kindlustusvõtjaid, kes tema poole pöörduvad. LKindlS § 26 lg 1 kohaselt on liikluskindlustuse kindlustusjuhtum (liikluskahju) kindlustamisele kuuluva sõidukiga käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel kahju tekitamine. Sama paragrahvi lõike 2 alusel on liikluskahjuga tegemist ainult siis, kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: 1)

teeliikluses on tekitatud kahju kindlustamisele kuuluva sõidukiga; 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel; 4) sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega. LKindlS § 44 sätestab liikluskahju hüvitamise aluseid. LKindlS § 44 lg 2 kohaselt hüvitatakse liikluskahju kannatanule ning nimetatud seaduse § 27 ja § 32 lõikes 1 nimetatud isikutele. Kui isik on liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutav, hüvitatakse temale tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. 31) VÕS § 139 lg 1 alusel kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lõike 2 alusel kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. 32) Riigikohtu lahendist 3-2-1-7-13 (p 27) tulenevalt kohaldub VÕS § 139 ka riskivastutusest tuleneva kahju eest hüvitise määramisel ja sellele saab tugineda ka vastutuskindlustusandja (vt ka Riigikohtu 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12; 4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 13). Analoogselt VÕS §-ga 139 tuleb sätte eesmärgist lähtudes tõlgendada LKindlS § 44 lg 2 teist lauset, mille järgi hüvitatakse liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutavale isikule tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. 33) Kuivõrd käesolevas otsuses on kohus jõudnud järeldusele, et lisaks hagejale rikkus liiklusseaduses sätestatud nõudeid ka teine liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juht XXX ning mõlema sõidukijuhi käitumine (liiklusseaduse nõuete eiramine) on põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega 22.02.2013, siis kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja poolne kahjuhüvitise vähendamine hageja suhtes 100% ulatuses. Seega leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele ja kostja peab hagejale hüvitama viimasele tekitatud kahjuhüvitisest ehk liikluskahjust 50%. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 50% hagejale tekitatud liikluskahjust on 250 eurot. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostjal XXXASl on kohustus hüvitada hagejale XXX22.02.2013 Tallinnas, Toompuiestee ja A.Adamsoni ristmikul toimunud liiklusõnnetusega tekitatud liikluskahju 50% ulatuses ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis summas 250 eurot. Menetluskulud 34) TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 sätestatud aluseid käesolevas asjas kohtu hinnangul ei esine, mistõttu puudub alus nimetatud sätte kohaldamiseks. 35) TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. 36) TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

37) Menetlusosaline võib taotleda Harju Maakohtult tulenevalt TsMS § 174 menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 alusel lisatakse avaldusele menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reena Nieländer Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.