Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
18.07.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-35630
Tsiviilasi
OÜ MDS-pluss hagi AS-i Faabula vastu kasutuslepingust tuleneva võlgnevuse saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1355.98 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.01.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i Faabula apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja AS Faabula (registrikood 10003850, asukoht Erika 4D, Tallinn 10416), seaduslik esindaja juhatuse liige Pavel Kondratenko Vastustaja/hageja OÜ MDS-pluss (registrikood 10260423, asukoht Betooni 7/9, Tallinn 11415), lepinguline esindaja v/adv Indrek Västrik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 30.01.2014 otsus tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel maakohtus.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud, menetluse käik ja hageja nõue
1.OÜ MDS-pluss (hageja) esitas 31.07.2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluses avalduse AS-ilt Faabula (kostja) 2894.40 euro saamiseks. Koos menetluskuludega oli maksekäsu kiirmenetluses nõutud summa 3001.23 eurot. Võlgnik võttis 15.08.2013 vastuväites nõude õigeks summas 1604.57 eurot, mille osas tegi kohus 21.10.2013 maksekäsu. Nõude menetlemine jätkus hagimenetluses viivisenõude osas, millele võlgnik esitas vastuväite.
2.Hageja nõuab kostjalt viivist 10.09.2012, 13.09.2012, 17.09.2012, 19.09.2012, 21.09.2012, 25.09.2012, 26.09.2012 ja 27.09.2012 rendilepingute (t lk 53–60) alusel 29.09.2012 väljastatud arve-saatelehel nr 67 (t lk 52) alusel 1447.20 euro tasumisega viivitamise eest ajavahemikus 11.10.2012 kuni 31.07.2013 summas 1355.98 eurot. Rendilepingutes ja 29.09.2012 arve-saatelehel oli kokku lepitud viivise määraks 0,5% iga maksmise tähtaega ületanud päeva eest. Kostja tunnistas maksekäsu kiirmenetluses põhinõuet 1447.20 eurot ja viivist summas 91.22 eurot (seadusjärgse määra alusel), st ei tunnistanud viivisenõuet summas 1355.98 eurot (lepingujärgse määra alusel).
3.Hagiavalduse kohaselt oli maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise päevaks 31.07.2013 kostja viivitanud kohustuse täitmisega 293 päeva ja lepingujärgne arvestuslik viivis oleks olnud kokku 2120.15 eurot. Hageja ei esitanud viivisenõuet täies ulatuses, vaid vähendas seda põhivõla suuruseni. Viivis on sätestatud pooltevahelistes lepingutes ja näidatud arvel ega ole liiga suur, kuna hageja vähendas viivist põhivõla suuruseni. Alust viivise täiendavaks vähendamiseks ei ole. Viivisekokkulepe ei ole vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 162 lg-dega 1 ja 2 ega ole tühine. Kostja vastuväited
4.Kostja tunnistas maksekäsu kiirmenetluse avalduses põhivõlgnevust ja viivist vastavalt VÕS-s sätestatud määrale. Rendilepingutes on viivise suuruseks 0,5% päevas. Aastas on see (0,5% x 365) 182,5%, mis on äärmiselt ebamõistlikult suur trahvisanktsioon ja lepingupoole kahjuks seadusest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Hageja poolt üle seaduses sätestatud määra viivisenõue on seadusevastane.
Esimese astme kohtu otsus
5.Harju Maakohus rahuldas 30.01.2014 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja viivise 1355.98 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda.
6.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et rahaline põhikohustus summas 1447.20 eurot muutus sissenõutavaks 11.10.2012 ja kostja viivitas kohustuse täitmisega kuni 31.07.2013. Kostja on 15.08.2013 menetlusdokumendis viivisenõuet tunnistanud summas 91.22 eurot ja 21.10.2013 maksekäsu määrusega on Harju Maakohus kostjat kohustanud tasuma viivist summas 91.22 eurot. Pooled vaidlevad põhivõlgnevuse 1447.20 euro tasumisega viivitamisel kohaldatava viivisemäära suuruse üle. Kostja on esitanud taotluse viivisemäära vähendamiseks seaduses sätestatud suuruseni.
7.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-66-05 punktis 18 ja lahendi nr 3-2-1-87-10 punktis 12 avaldanud seisukohta, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel põhivõlast suuremat viivisenõuet tuleb põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu.
8.Hageja rendilepingutes on viivise suuruseks 0,5% päevas (t lk 53–60), mis on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele kuulub kohaldamisele lepingujärgne viivisemäär. Kohus leidis, et kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust järelduseks, et rendilepingutes kokkulepitud viivisemäär on ebamõistlikult suur võrreldes hageja huvi ja poolte majandusliku seisundiga. Pooled sõlmisid kõnealused rendilepingud oma majandustegevuses. Kostja oli lepingu sõlmimisel nõus kõikide lepingu tingimustega, sh viivisemääraga, ning olles maksekohustuse täitmisega viivituses, pidi arvestama viivise maksmise kohustusega, mis tulenes lepingust. Asjaolu, et viivisemäär on seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem, ei tähenda iseenesest, et tegemist oleks ebamõistlikult suure viivisega. Kohus leidis, et puudub alus tunnistada rendilepingutes sätestatud viivisemäära tühiseks VÕS § 162 lg-st 2 lähtuvalt ja Riigikohtu otsustes nr 3-2-1-66-05 ja nr 3-2-1-87-10 väljendatud seisukohtadest tulenevalt, kuna hageja viivisenõue ei ole põhivõlast suurem. Kostja on ebaõigesti vastavat sätet tõlgendanud. Hageja on vähendanud viivist põhinõude suuruseni, mis on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et hageja on õigustatult arvestanud viivist ajavahemikul 11.10.2012 kuni 31.07.2013 põhinõude ulatuses summas 1447.20 eurot.
9.Kuna hageja vähendas nõutavat viivise suurust põhivõla summani, kostja ei ole põhjendanud ega tõendanud VÕS § 113 lg 2 ja § 162 järgi põhivõlaga võrdse viivise vähendamise asjaolusid, kohtupraktikas on asutud seisukohale, et põhivõlaga võrdne viivise ulatus ei ole ebamõistlikult suur ja viivise aritmeetilist arvestust ei ole kostja vaidlustanud, siis on hageja viivisenõue 1447.20 eurot tõendanud ja põhjendatud ega kuulu VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendamisele. Kuna kostja tunnustas maksekäsu kiirmenetluses lisaks põhinõudele viivisenõuet summas 91.22 eurot, mille kohta kohus tegi 21.10.2013 maksekäsu, kuulub hagi rahuldamisele ja kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele täiendavalt viivis (1447.20 - 91.22) 1355.98 eurot.
10.Muud poolte poolt esitatud väited ei ole asjakohased. Apellatsioonkaebus
11.03.03.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata.
12.Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnorme ja rikkunud menetlusnorme. Kostja jääb oma seisukoha juurde, et pooltevahelises rendilepingus sätestatud viivis 0,5% päevas on ebamõistlikult suur ja palub vähendada viivist seadusjärgse määrani. Kostja ei nõustu maakohtu arvamusega, et viivis ja intress on sarnased mõisted. VÕS-i järgi on intress kohustuse täitmise osa, viivis aga trahvisanktsioon. Kui ka seadusandja on need mõisted erinevalt defineerinud, siis ei saa neid automaatselt samastada. Kostja leiab, et viivis on pooltevahelises rendilepingus sätestatud tüüptingimusena. Lepingujärgne viivis on aastas 182,5%, seadusjärgne viivis aga 8-9% aastas. Kostja hinnangul ei ole üle 20 korra seadusjärgset viivist ületav viivis õiglane, vaid heade kommete vastane ja ebamõistlikult suur. Samuti leiab kostja, et kuna käesoleva hagi puhul on tegemist viivisenõudega, mis on kõrvalnõue, siis oli seadusevastane lahendada asi lihtmenetluses. Vastustaja seisukoht
13.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
14.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on tsiviilasja lahendamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Kuna asjas on puudulikult viidud läbi eelmenetlus, tuleb tsiviilasi saata tagasi maakohtule uueks arutamiseks alates eelmenetlusest. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
15.Apellant vaidlustab hageja õigust nõuda lepingujärgset viivist. Maakohtus oli ta esmalt seisukohal, et tulenevalt VÕS §-st 113 ei olnudki pooltel õigust leppida kokku viivise suuruses (t lk 78). Apellatsioonkaebuses sellist ekslikku seaduse tõlgendust ei korrata, kuid taotletakse rakendada analoogia alusel TsÜS § 86. Ka sellise lähenemisega vaidluse lahendamisele ei saa kohus nõustuda. TsÜS § 4 kohaselt kohaldatakse õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Kaebusest ei nähtu, milline käesolevas vaidluses tähtsust omav õigussuhe on apellandi arvates seadustes reguleerimata. Kolleegium sellist suhet ei näe. Eraõiguslike lepingute, sh viivisekokkulepete, sõlmimisega ja nende tühisuse tuvastamisega, aga ka viivise vähendamisega seonduv on VÕS-s ja kohtupraktikas vajalikus ulatuses reguleeritud, mistõttu analoogia rakendamine käesolevas vaidluses vajalik ei ole. Isegi kui teoreetiliselt selline vajadus tekiks ei oleks asjakohane rakendada eraõiguslike juriidiliste isikute rendilepingu viivisekokkuleppele sätet, milline reguleerib tarbijakrediidilepingute puhul poolte vastastikuste kohustuste väärtuse ebamõistlikku tasakaalust väljas olemist eelduslikult juhul, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Ka on Riigikohus lahendites nr 3-2-1-108-02 ja nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et kuna seadus annab kohtule võimaluse ebamõistlikult kõrget viivist alandada, ei peaks vähemalt üldjuhul tulema kõne alla viivise ebaproportsionaalsuse tõttu viivisekokkuleppe vastuolu heade kommetega ja seetõttu tühisus TsÜS-i § 86 järgi.
16.Alles apellatsioonkaebuses on kostja toonud esile, et kõik pooltevahelised rendilepingud (t lk 53-60) olid tüüptingimustel sõlmitud lepingud, muuhulgas oli ka viivis lepitud kokku tüüptingimuses. Maakohtus kostja sellist vastuväidet sõnaselgelt ei esitanud, kuid lahendites nr 3-2-1-66-05, nr 3-2-1-56-08 ja nr 3-2-1-109-11 on Riigikohus selgitanud, et kui pooled vaidlevad tüüptingimuse sisu üle, peab kohus kontrollima selle tüüptingimuse kehtivust ka
siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Ka VÕS § 113 mõtte kohaselt ei peaks viivist alandama, kui ebamõistlikult kõrge viivis on ette nähtud tüüptingimuses, vaid lähtudes VÕS § 42 lg 3 p-st 5 lugema vastava kokkuleppe tühiseks ja rakendama seadusjärgset viivist.
17.VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüptingimustes kasutamiseks või mida lepingupool muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Tsiviilasjas esitatud 8 lepingudokumendi (t lk 53-60) alusel ei saa välistada, et tegemist võib olla tüüptingimustel sõlmitud lepingutega (enamus tingimusi, sealhulgas viivisemäär, on ette valmistatud hageja poolt korduvaks kasutamiseks). Seega pidi maakohus, sõltumata poolte väidetest, kontrollima, kas pooltevaheliste rendilepingute viivisekokkulepete näol on tegemist tüüptingimustega ja selle tuvastamisel kontrollima nende kehtivust. Eelnevalt tuli aga selgitada pooltele vastavat regulatsiooni ja anda hagejale kui poolele, kes soovib viiviskokkulepet kasutada, võimalus tõendada, et tegemist ei ole tüüptingimusega, või kui on, siis, et see tingimus ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kuna ilmselt on tegemist poolte majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutega, eeldatakse, et tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seda eeldust on võimalik hagejal ümber lükata. Kostjal on TsMS § 230 lg 1 alusel õigus hageja tõendeid ümber lükata.
18.Ringkonnakohus ei saa teha ise uut otsust, kuna maakohus ei selgitanud pooltele tüüptingimuste regulatsiooniga seonduvaid õiguslikke asjaolusid ega andnud TsMS § 436 lg 4 alusel võimalust avaldada oma seisukohti. Ka ei selgitatud asjaga seonduvat tõendamiskoormust. Asja lahendamine lihtmenetluses ei anna kohtule õigust jätta järgimata olulised menetlusõigused (TsMS § 405 lg 2). Maakohus jättis olulises osas täitmata TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded, mida arvestades täiendavate tõendite esitamise võimalusega, ei ole mõistlik apellatsiooniastmes täita. Tsiviilasi tuleb saata tagasi maakohtule asja uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist.
19.Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus ei võinud käesolevat vaidlust lahendada lihtmenetluses. 09.12.2013 määrusega (t lk 66-68) võttis maakohus menetlusse 04.11.2013 hagiavalduse, millega hageja taotles kostjalt viivisvõlgnevuse väljamõistmist kokku 1355.98 eurot ja menetluskulude jätmist kostja kanda (t lk 47-48). Menetlusse võtmise määruses teatas kohus, et menetleb hagi lihtsustatud korras (resolutsiooni punkt 2). Määruse põhjendavas osas selgitas maakohus pooltele TsMS § 405 alusel lihtmenetluse erisusi nn tavahagimenetlusest. Kuna käesolevas asjas on viivisenõue põhinõudeks (põhivõlgnevust käesolevas asjas ei hageta) ja hagetavaks summaks on 1355.98 eurot, võis maakohus TsMS § 405 lg 1 alusel menetleda asja lihtmenetluses.
20.Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel maakohtu poolt.
Ulvi Loonurm
Gaida Kivinurm
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.