Võlaõigus › Võõrandamislepingud

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

21.02.2013. Nõue käendaja vastu aegub põhivõlgniku vastasest nõudest eraldi ning põhivõlgniku poolt nõude tunnistamine ei muuda käenduslepingu subjektide vahelist aegumistähtaega. Põhivõlgniku poolt antud võlatunnistus ei saanud mõjutada käendusest tuleneva nõude aegumist. Kostja poole on pöördunud võlgnevuse tasumise nõudmiseks OÜ IDR Inkasso. Hagejal puudub nõue kostja vastu, kuna ta on selle loovutanud kolmandale isikule. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja KTlt 17 511,80 eurot Reimasto OÜ kasuks. Menetluskulud jättis kohus KT kanda. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kostja leiab, et hageja nõue AKA Auto OÜ kui põhivõlgniku vastu tuleneb 27.07.2010 maksegraafikust, mis on oma olemuselt konstitutiivne võlatunnistus. Kostja aga käendas üksnes 12.10.2009 müügilepingust tulenevate AKA Auto OÜ kohustuste täitmist. Käenduslepingu p 1 kohaselt kohustub kostja kui käendaja tagama solidaarselt põhivõlgnikuga AKA Auto OÜ viimase ning hageja vahel 12.10.2009 sõlmitud müügilepingust, millega AKA Auto OÜ müüs hagejale sõiduauto Toyota Land Cruiser, ja lepingu tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate AKA Auto OÜ kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Pooled vaidlevad, kas 21.01.2010 kokkulepe ja 27.07.2010 maksegraafik on 12.10.2009 müügilepingu lisad. 21.01.2010 kokkulepe sõlmiti samal päeval käenduslepinguga. Kokkuleppe on AKA Auto OÜ poolt allkirjastanud kostja kui AKA Auto OÜ seaduslik esindaja. Kokkuleppes on märgitud, et kuna Toyota Land Cruiseri registreerimisnumbriga XXXXXX müügitehing jäi toimumata, kohustub AKA Auto OÜ tagastama hagejale tasutud sõiduki väljaostu summa. Seega pidi kostjale käenduslepingu sõlmimise ajal olema teada, et vastavalt kokkuleppele hagejaga ei ole AKA Auto OÜ-l enam müüjale iseloomulikku müügilepingust tulenevat kohustust müügilepingu eseme omand üle anda, vaid 12.10.2009 lepingut on muudetud selliselt, et AKA Auto OÜ peab tagastama sõiduki ostuhinna. Kostja käendustahe pidi laienema 21.01.2010 kokkuleppest tulenevatele AKA Auto OÜ kohustustele, sest vastasel juhul olnuks käendusleping sisutu. Kui kostja ei soovinud käendada 21.01.2010 kokkuleppest tulenevaid kohustusi, jääb arusaamatuks, mida kostja käendada soovis, sest 21.01.2010 oli selge, et sõiduki omandit hagejale üle ei anta ning selle asemel tagastab AKA Auto OÜ ostuhinna. Kuna AKA Auto OÜ ei täitnud 21.01.2010 kokkuleppest tulenevaid kohustusi, sõlmisid hageja ja AKA Auto OÜ 27.07.2010 maksegraafiku. Kostja on jätnud tähelepanuta, et käenduslepingu p 1 kohaselt käendab käendaja ka müügilepingu tulevikus sõlmitud lisadest tulenevaid kohustusi. Vastavalt VÕS § 142 lg 2 teisele lausele võib käendada tulevast kohustust, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendatav kohustus oli piisavalt määratletav, kuivõrd käenduslepingus oli määratletud põhivõlgnik AKA Auto OÜ, võlausaldaja hageja ning kohustuse sisuna 12.10.2009 lepingust ja selle sõlmitavatest lisadest tulenevad kohustused maksimumsummas 274 000 krooni. Ebaveenev on kostja väide, et müügilepingu lisa all võiks silmas pidada üksnes vara üleandmise-vastuvõtmise akti, millise koostamises leppisid hageja ja põhivõlgnik kokku ostu-müügi lepingu p-s 4.2 vara üleandmise vormistamiseks, sest esiteks ei tuleneks sellisest aktist müüjale kohustusi ning teiseks, käenduslepingu sõlmimise ajaks oli teada, et põhivõlgnik sõiduki omandit hagejale üle ei anna, mistõttu vara üleandmise-vastuvõtmise akti tulevikus ei koostata.

3(7)

VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kostja väidab sisuliselt, et 27.07.2010 maksegraafik ei seondu 12.10.2009 ostu-müügi lepinguga. Nimetatud maksegraafikus on kokku lepitud 274 900 krooni tagastamise osas, mis nähtuvalt 12.10.2009 lepingust oli sõiduki ostuhinnaks, ning maksegraafikus on märgitud, et maksete selgituseks tuleb märkida „Toyota reg nr XXXXXX tagasimakse“. 12.10.2009 ostu-müügi lepingu esemeks oli Toyota Land Cruiser registreerimismärgiga XXXXXX. Seega nähtub maksegraafikust, et 274 900 krooni tuleb tagasi maksta sõiduki eest, mille müümises lepiti kokku 12.10.2009 lepinguga, millisest lepingust tulenevaid kohustusi muudeti 21.01.2010 kokkuleppega, mistõttu kostja väitega nõustuda ei saa. Maksegraafikuga muudeti 21.01.2010 kokkuleppest tulenevat AKA Auto OÜ kohustuse täitmise tähtaega. 12.10.2009 lepinguta ei oleks olnud 21.01.2010 kokkulepet ega 27.07.2010 maksegraafikut. Tegemist on läbivalt sama õigussuhtega: konkreetse Toyota Land Cruiseri suhtes sõlmitud tehingust tulenevad õigused ja kohustused. Seetõttu tuleb ka 27.07.2010 maksegraafikut pidada 12.10.2009 ostumüügi lepingu lisaks. Käenduslepinguga on käendatud AKA Auto OÜ kohustuste täitmist, mis tulenevad 12.10.2009 ostu-müügi lepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest. Kuna 27.07.2010 maksegraafik on 12.10.2009 ostu-müügi lepingu lisa, on kostja käendanud ka AKA Auto OÜ 27.07.2010 maksegraafikust tulenevaid kohustusi. Kostja on välja toonud, et 27.07.2010 maksegraafikust tulenevate kohustuste käendamine ei olnud talle ettenähtav ning kokku ei oldud lepitud, et käendus laieneb hageja ja AKA Auto OÜ vahel sõlmitud kompromisslepingutele. Kostja kui füüsilise isiku tahet ei saa samastada juriidilise isiku tahtega ning kostja tahe käenduslepingut sõlmides ei olnud käendada absoluutselt kõiki põhivõlgniku ja võlausaldaja vahel sõlmitavaid kokkuleppeid. Kohus juba käsitles, et nii 12.10.2009 lepingu, 21.01.2010 kokkuleppe kui 27.07.2010 maksegraafiku puhul on tegemist sama õigussuhtega. Hageja nõuab kostjalt AKA Auto OÜ kohustuse täitmist, mis tuleneb 27.07.2010 maksegraafikust, mis on 12.10.2009 lepingu lisaks. Hageja ei nõua AKA Auto OÜ kohustuse täitmist, mis tuleneks mingist muust hageja ja AKA Auto OÜ vahelisest õigussuhtest. Seega puudub põhjus analüüsida, kas hageja saaks kostjalt nõuda ükskõik millise AKA Auto OÜ kohustuse täitmist. Käenduslepingus ei ole konkreetselt nimetatud kompromisslepinguid, küll aga on nimetatud müügilepingu tulevikus sõlmitud lisasid. Seega pidi kostjale olema arusaadav võimalus, et tulevikus sõlmitakse täiendavaid kokkuleppeid ning sellised kokkulepped olid hõlmatud kostja käendustahtega. Veelgi enam, kuivõrd kostja oli ise AKA Auto OÜ seaduslik esindaja, oli tal otseselt võimalik mõjutada, milliseid lisakokkuleppeid põhivõlgnik sõlmib. Seda ongi kostja teinud, allkirjastades AKA Auto OÜ poolt nii 21.01.2010 kokkuleppe kui 27.07.2010 maksegraafiku. Füüsilise ja juriidilise isiku tahe ei ole samastatav, kuid juriidilise isiku tegevus on oma seaduslike esindajate kontrolli all. Kostja on esitanud hagile aegumise vastuväite. Käenduslepingu p 4 kohaselt on käendatava kohustuse täitmise tähtpäev mistahes lepingujärgse põhjendatud võlausaldaja poolt esitatud makse tasumise tähtpäev. 27.07.2010 maksegraafiku kohaselt tuli 274 900 krooni tasuda osamaksetena igakuiselt alates 27.07.2010. TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kuivõrd makseid tuli tasuda regulaarselt igakuiselt, on tegemist korduvate kohustustega TsÜS § 154 tähenduses. Esimese osamakse aegumistähtaeg hakkas seega kulgema 01.01.2011 ja oleks lõppenud 01.01.2014. Kuivõrd hagi esitati 28.02.2013, ei ole aegunud esimese osamakse ega saa olla aegunud ka järgmiste osamaksete tasumise nõue.

4(7)

Kostja väitel on hageja loovutanud oma nõude OÜ-le IDR Inkasso. Kostja ei ole nimetatud väite tõendamiseks tõendeid esitanud, hageja on esitanud käsunduslepingu OÜ-ga IDR Inkasso hagejale kui käsundiandjale võlgnetavate summade sissenõudmiseks, kuid nõude loovutamist sellest ei nähtu. Seega on tõendamata, et hageja oleks oma nõude kostja vastu loovutanud. Hageja on esitanud võlgnevuse arvestuse, mille kohaselt on AKA Auto OÜ-l tasumata 274 900 kroonist 144 218,84 krooni ehk 9217,26 eurot. Kostja ei ole võlgnevuse arvestusele vastuväiteid esitanud. Maksegraafiku p 3 kohaselt maksegraafikust tulenevate varaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral on võlgnik kohustatud tasuma viivist 0,2% viivitatud summalt päevas kuni võlgnevuse tasumiseni. Võlgnevuse arvestusest nähtuvalt on hageja arvestanud viivist iga osamakse tasumistähtajast kogusummas 22 534,66 eurot. Kostja ei ole viivisearvestusele vastuväiteid esitanud. Hageja on esitanud oma nõude silmas pidades, et kostja varalise vastutuse maksimumsummaks on 274 000 krooni ehk 17 511,80 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 17 511,80 eurot, millest 9217,26 eurot on põhivõlgnevus ja 8294,54 eurot on viivisvõlgnevus. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täielikult ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et 21.01.2010 ja 27.07.2010 põhivõlgniku OÜ AKA Auto ja hageja vahel sõlmitud kokkulepped on käsitletavad 12.09.2010 sõlmitud müügilepingu lisadena, mistõttu vastutab kostja 21.01.2010 sõlmitud käenduslepingust tulenevalt ka 27.07.2010 kokkuleppest tulenevate põhivõlgniku kohustuste eest. Kokkuleppe ja maksegraafiku puhul on tegemist kompromisslepingutega, mis ei ole käsitletavad müügilepingu lisadena käenduslepingu punkti 1 tähenduses. Kokkuleppe kompromisslepingu olemus nähtub kokkuleppe punkti 1 sõnastusest. Ka kohus on käsitlenud kokkulepet kompromisslepinguna. Hoolimata eeltoodust on kohus jätnud hindamata kokkuleppest (kompromisslepingust) tuleneva mõju müügilepingust tulenevale võlasuhtele ja käenduslepingust tulenevale võlasuhtele. VÕS § 578 lg 1 sätestab, et kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Käesolevas asjas esitatud tõenditest nähtub, et põhivõlgnik ja hageja loobusid müügilepingust tulenevatest nõuetest ja omandasid kokkuleppe alusel uued õigused. Põhivõlgniku kohustus anda müügilepingu esemeks olev sõiduk hagejale üle asendati kohustusega tasuda hagejale kokkuleppes nimetatud rahasumma. Ka kohus on asunud seisukohale, et kokkuleppega muutsid pooled müügilepingut selliselt, et OÜ AKA Auto peab sõiduki üleandmise asemel tagastama sõiduki ostuhinna. Seega tekkis põhivõlgniku ja hageja vahel uus müügilepingust eraldiseisev võlasuhe koos uute õiguste ja kohustustega. Müügilepingu lisadena saab käsitleda poolte kokkuleppeid, mis on õiguslikult seotud müügilepingust tuleneva võlasuhtega (põhivõlgniku kohustus anda sõiduk üle; hageja kohustus tasuda ostuhind). Sellisteks kokkulepeteks saab pidada näiteks sõiduki omandi üleandmise edasilükkamise või sõiduki

5(7)

ostuhinna tasumise ajatamise kokkulepet. Teisisõnu, sellisteks kokkulepeteks saab pidada kokkuleppeid, mis reguleerivad olemasolevat võlasuhet, mitte kokkuleppeid, mis tekitavad uue võlasuhte. Seega ei saa kokkulepet ega maksegraafikut käsitleda müügilepingu lisana. Käesoleval juhul on müügilepingust tulenev võlasuhe kompromisslepinguga lõppenud (VÕS § 578 lg 2; § 207 lg 1). VÕS § 153 lg 1 punktist tulenevalt lõpeb käendus käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Kuna kostja käenduslepingust tulenev käenduskohustus hõlmas vaid müügilepingust tulenevat võlasuhet ja see võlasuhe on lõppenud, siis kostja ei vastuta käenduslepingu alusel kokkuleppest (kompromisslepingust) tulenevate põhivõlgniku täitmata kohustuste eest. Kui praktikas käsitletakse põhilepingu raames sõlmitud kokkuleppeid põhilepingu lisadena, siis tehakse lisale ka sellekohane märkus. Kokkuleppes puudub mistahes viide sellele, et tegemist on müügilepingu lisaga. Õige ei ole kohtu seisukoht, et kuivõrd 21.01.2010 pidi olema selge, et põhivõlgnik ei saa võimaldada hagejale sõiduki omandi üleminekut, siis pidi käendussuhe laienema ka kokkuleppest tulenevate põhivõlgniku kohustustele, sest vastasel juhul oleks käendusleping sisutu. Isegi kui 21.01.2010 oli selge, et hagejale sõiduki omandit üle ei anta, oleks kostja käenduslepingu alusel ikkagi vastutanud müügilepingu rikkumisest tulenevate põhivõlgniku kohustuste eest. Seega ei saa väita, et poolte vahel sõlmitud käendusleping on sisutu, kui käenduslepinguga ei ole tagatud kokkuleppest ja maksegraafikust tulenevaid kohustusi. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud ehk osas, milles maakohus hagi rahuldas. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Apellatsioonkaebuses on apellant esitanud samad väited, mis ta esitas maakohtule ja maakohus on otsuses neid põhjalikult käsitletud. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt ta käendab pooltevahelise 21.01.2010 käenduslepingu alusel hageja nõuet OÜ AKA Auto vastu.

6(7)

VÕS § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti välja selgitanud 21.01.2010 käenduslepingu poolte tegeliku tahte ja tuvastanud, et 21.01.2010 käenduslepinguga tagas kostja OÜ AKA Auto kohustust maksta hagejale tagasi müügilepingu täitmiseks tasutud raha. Hageja ja OÜ AKA Auto vaheline 12.10.2009 müügileping oli 21. jaanuariks 2010 lõppenud ja OÜ AKA Auto kohustus tagastama hageja poolt müügilepingu täitmiseks tasutud 274 000 krooni, mille kohta sõlmiti hageja ja OÜ AKA Auto vahel kirjalik kokkulepe, millele OÜ AKA Auto poolt kirjutas alla juhatuse liikmena kostja. Arvestades käenduslepingu sõlmimise ajal pooltele teadaolevaid asjaolusid, ei ole usutav kostja apellatsioonkaebuse käsitlus, mille kohaselt ta käendas OÜ AKA Auto poolt 12.10.2009 müügilepingu täitmise kohustust ja lepingu täitmisega seonduvalt tulevikus sõlmitavaid võimalikke müügilepingu lisasid. Apellant on kaebuses viidanud sellele, et hageja ja OÜ AKA Auto sõlmisid 21.10.2010 VÕS § 578 lg 1 järgi kompromissilepingu, millega loobusid müügilepingust tulenevatest nõuetest ja kokkuleppe alusel omandasid pooled uued õigused. Kolleegium leiab, et apellandi väide ei ole täpne. 21.10.2010 kokkuleppega ei ole hageja loobunud müügilepingust tulenevatest õigustest. Pooled on kokkuleppes täpsustanud seoses OÜ AKA Auto poolse lepingurikkumisega pooltevahelisi õigussuhteid ja kokku leppinud 274 000 krooni tagastamise tähtajas ja korras. Samuti on 27.07.2010 kokkuleppes ainult täpsustatud OÜ AKA Auto poolt hagejale tagastamisele kuuluva raha maksetähtaegu ja summat. Asjaolu, et 21.01.2010 kokkuleppele ja 27.07.2010 maksegraafikule ei ole märgitud, et need on 12.10.2009 müügilepingu lisad, ei tähenda, et nende sisust tulenevalt ei saaks neid käsitleda müügilepinguga seonduvate kokkulepetena ehk lisadena. Märge dokumendil on üksnes formaalne ega ole oluline dokumendi sisu määratlemisel. Tavapäraselt lepingu lisad sõlmitaksegi eesmärgiga muuta või täpsustada põhilepingu tingimusi. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi (kostja) kanda. Maakohtus kantud menetluskulud on maakohus õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi jätnud kostja kanda.

Margo Klaar

Gaida Kivinurm

Imbi Sidok-Toomsalu

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.