Võlaõigus › Võõrandamislepingud

ning kohustub selle tasuma 30 päeva jooksul. Et OÜ XXX võlgnevust ei tasunud, koostasid hageja ja OÜ XXX27.07.2010 maksegraafiku, milles lepiti kokku võlgnevuse tasumine osamaksetena, viimase osamakse tähtaeg oli 25.03.2011. OÜ XXX ei täitnud kohustust kohaselt. Tasumata on põhivõlgnevus 9 217,26 eurot ning viivis 22 534,66 eurot. OÜ XXX kustutati äriregistrist 12.09.2012. 21.01.2010 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 1, millega kostja kohustus tagama solidaarselt OÜ-ga XXX viimase 12.10.2009 sõlmitud müügilepingust ja selle võimalikest lisadest tulenevaid OÜ XXX kohustusi. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti kokku 274 000 krooni ehk 17 511,80 eurot. Hageja nõuab, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja 17 511,80 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja käendas müügilepingust tulenevat nõuet, kuid hagi ei ole esitatud mitte müügilepingu, vaid 27.07.2010 kokkuleppe alusel, mis on konstitutiivne võlatunnistus, millega loodi uus kohustus. Kostja ei ole 27.07.2010 kokkuleppe osapool ning sellest ei saa tuleneda temale kohustusi. Käendus ei laiene kõigile hageja ja OÜ XXX vahel tehtud tehingutele. Pärast käenduslepingu sõlmimist tehtud põhivõlgniku kohustusi laiendavad tehingud ei suurenda käendaja vastutust ega saa teda asetada õiguslikult halvemasse olukorda. 27.07.2010 maksegraafikust ei tulene viidet müügilepingule, ei ühti müügilepingus ja maksegraafikus kokkulepitud summad. Kui poolte tahe oleks olnud, et kostja vastutab hageja ja OÜ XXX vahel sõlmitud kompromisslepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest, oleks käenduslepingus nii kokku lepitud. Kostja oli küll põhivõlgniku juhatuse liige, kuid juriidilise isiku tahet ei saa samastada füüsilise isiku tahtega. Kostja kui füüsiline isik ei soovinud käendada kõiki hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud kokkuleppeid. 27.07.2010 kokkuleppest tulenevate kohustuste käendamine ei olnud ettenähtav. Kui 21.01.2010 kokkulepe oleks hõlmatud käendusega, siis oleks hageja nõue aegunud, kuna kokkuleppe täitmise tähtaeg OÜ-le XXX oli 21.02.2010 ning võimalik nõue aegunuks 21.02.2013. Nõue käendaja vastu aegub põhivõlgniku vastasest nõudest eraldi ning põhivõlgniku poolt nõude tunnistamine ei muuda käenduslepingu subjektidevahelist aegumistähtaega. Põhivõlgniku poolt antud võlatunnistus ei saanud mõjutada käendusest tuleneva nõude aegumist. Kostja poole on pöördunud võlgnevuse tasumise nõudmiseks OÜ IDR Inkasso. Hagejal puudub nõue kostja vastu, kuna ta on selle loovutanud kolmandale isikule. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Hageja ja XXXOÜ sõlmisid 12.10.2009 ostu-müügi lepingu (lk 8), millega lepiti kokku, et XXXOÜ müüb hagejale sõiduauto Toyota Land Cruiser registreerimismärgiga XXX ning hageja tasub selle eest 274 900 krooni. Hageja tasus 274 900 krooni, kuid XXXOÜ hagejale sõiduauto omandit üle ei andnud. Hageja ja XXXOÜ leppisid kokku ostuhinna tagastamises, mille kohta koostas XXXOÜ 30.12.2009 kreeditarve nr XXX (lk 9-10). XXXOÜ ostuhinda ei tagastanud. 21.01.2010 sõlmisid hageja ja XXXOÜ kokkuleppe (lk 12-13), mille kohaselt seoses müügitehingu toimumata jäämisega tagastab XXXOÜ hagejale 274 000 krooni 30 päeva jooksul kokkuleppe sõlmimisest arvates. XXXOÜ kokkulepet ei täitnud. 27.07.2010 leppisid hageja ja XXXOÜ kokku maksegraafikus (lk 14), mille kohaselt kohustus XXXOÜ tasuma hagejale 274 900 krooni igakuiste osamaksetena perioodil 27.07.2010-25.03.2011. XXXOÜ kohustust kohaselt ei täitnud. 04.04.2012 ilmus väljaandes Ametlikud Teadaanded teade XXXOÜ

likvideerimise kohta (lk 16). 12.09.2012 kustutati XXXOÜ äriregistrist (väljavõte äriregistrist lk 23-27). Nimetatud asjaolude üle vaidlus puudub. Vaidlus puudub ka, et 21.01.2010 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 1 (lk 6-7). Hageja nõuab kostjalt nimetatud käenduslepingu alusel XXX poolt tagastamata ostuhinda summas 9 217,26 eurot ja viivist. VÕS (võlaõigusseadus) § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kostja leiab, et hageja nõue XXXOÜ kui põhivõlgniku vastu tuleneb 27.07.2010 maksegraafikust, mis on oma olemuselt konstitutiivne võlatunnistus. Kostja aga käendas üksnes 12.10.2009 ostu-müügi lepingust tulenevate XXXOÜ kohustuste täitmist. Käenduslepingu p 1 kohaselt kohustub kostja kui käendaja tagama solidaarselt põhivõlgnikuga XXXOÜ viimase ning hageja vahel 12.10.2009 sõlmitud müügilepingust, millega XXXOÜ müüs hagejale sõiduauto Toyota Land Cruiser, ja lepingu tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate XXXOÜ kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Pooled vaidlevad, kas 21.01.2010 kokkulepe ja 27.07.2010 maksegraafik on 12.10.2009 ostu-müügi lepingu lisad. 21.01.2010 kokkulepe sõlmiti samal päeval käenduslepinguga. Kokkuleppe on XXXOÜ poolt allkirjastanud kostja kui XXXOÜ seaduslik esindaja. Kokkuleppes on märgitud, et kuna Toyota Land Cruiseri registreerimisnumbriga XXX müügitehing jäi toimumata, kohustub XXXOÜ tagastama hagejale tasutud sõiduki väljaostu summa. Seega pidi kostjale käenduslepingu sõlmimise ajal olema teada, et vastavalt kokkuleppele hagejaga ei ole XXXOÜ-l enam müüjale iseloomulikku müügilepingust tulenevat kohustust müügilepingu eseme omand üle anda, vaid 12.10.2009 lepingut on muudetud selliselt, et XXXOÜ peab tagastama sõiduki ostuhinna. Kostja käendustahe pidi laienema 21.01.2010 kokkuleppest tulenevatele XXXOÜ kohustustele, sest vastasel juhul olnuks käendusleping sisutu. Kui kostja ei soovinud käendada 21.01.2010 kokkuleppest tulenevaid kohustusi, jääb arusaamatuks, mida kostja käendada soovis, sest 21.01.2010 oli selge, et sõiduki omandit hagejale üle ei anta ning selle asemel tagastab XXXOÜ ostuhinna. Kuna XXXOÜ ei täitnud 21.01.2010 kokkuleppest tulenevaid kohustusi, sõlmisid hageja ja XXXOÜ 27.07.2010 maksegraafiku. Kostja viitab VÕS § 145 lg 4, mille kohaselt tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Kohus leiab, et kostja on jätnud tähelepanuta, et käenduslepingu p 1 kohaselt käendab käendaja ka müügilepingu tulevikus sõlmitud lisadest tulenevaid kohustusi. Vastavalt VÕS § 142 lg 2 teisele lausele võib käendada tulevast kohustust, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendatav kohustus oli piisavalt määratletav, kuivõrd käenduslepingus oli määratletud põhivõlgnik XXXOÜ, võlausaldaja hageja ning kohustuse sisuna 12.10.2009 lepingust ja selle sõlmitavatest lisadest tulenevad kohustused maksimumsummas 274 000 krooni. Ebaveenev on kostja väide, et müügilepingu lisa all võiks silmas pidada üksnes vara üleandmise-vastuvõtmise akti, millise koostamises leppisid hageja ja põhivõlgnik kokku ostu-müügi lepingu p 4.2 vara üleandmise vormistamiseks, sest esiteks ei tuleneks sellisest aktist müüjale kohustusi ning teiseks, käenduslepingu sõlmimise ajaks oli teada, et põhivõlgnik sõiduki omandit hagejale üle ei anna, mistõttu vara üleandmise-vastuvõtmise akti tulevikus ei koostata. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.

Kostja väidab sisuliselt, et 27.07.2010 maksegraafik ei seondu 12.10.2009 ostu-müügi lepinguga. Nimetatud maksegraafikus on kokku lepitud 274 900 krooni tagastamise osas, mis nähtuvalt 12.10.2009 lepingust oli sõiduki ostuhinnaks, ning maksegraafikus on märgitud, et maksete selgituseks tuleb märkida „Toyota reg nr XXX tagasimakse“. 12.10.2009 ostu-müügi lepingu esemeks oli Toyota Land Cruiser registreerimismärgiga XXX. Seega nähtub maksegraafikust, et 274 900 krooni tuleb tagasi maksta sõiduki eest, mille müümises lepiti kokku 12.10.2009 lepinguga, millisest lepingust tulenevaid kohustusi muudeti 21.01.2010 kokkuleppega, mistõttu kostja väitega nõustuda ei saa. Maksegraafikuga muudeti 21.01.2010 kokkuleppest tulenevat XXXOÜ kohustuse täitmise tähtaega. Kohus nõustub hagejaga, et 12.10.2009 lepinguta ei oleks olnud 21.01.2010 kokkulepet ega 27.07.2010 maksegraafikut. Tegemist on läbivalt sama õigussuhtega: konkreetse Toyota Land Cruiseri suhtes sõlmitud tehingust tulenevad õigused ja kohustused. Seetõttu tuleb ka 27.07.2010 maksegraafikut pidada 12.10.2009 ostu-müügi lepingu lisaks. Käenduslepinguga on käendatud XXXOÜ kohustuste täitmist, mis tulenevad 12.10.2009 ostu-müügi lepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest. Kuna 27.07.2010 maksegraafik on 12.10.2009 ostu-müügi lepingu lisa, on kostja käendanud ka XXXOÜ 27.07.2010 maksegraafikust tulenevaid kohustusi. Kostja on välja toonud, et 27.07.2010 maksegraafikust tulenevate kohustuste käendamine ei olnud talle ettenähtav ning kokku ei oldud lepitud, et käendus laieneb hageja ja XXXOÜ vahel sõlmitud kompromisslepingutele. Kostja kui füüsilise isiku tahet ei saa samastada juriidilise isiku tahtega ning kostja tahe käenduslepingut sõlmides ei olnud käendada absoluutselt kõiki põhivõlgniku ja võlausaldaja vahel sõlmitavaid kokkuleppeid. Kohus on juba käsitlenud, et nii 12.10.2009 lepingu, 21.01.2010 kokkuleppe kui 27.07.2010 maksegraafiku puhul on tegemist sama õigussuhtega. Hageja nõuab kostjalt XXXOÜ kohustuse täitmist, mis tuleneb 27.07.2010 maksegraafikust, mis on 12.10.2009 lepingu lisaks. Hageja ei nõua XXXOÜ kohustuse täitmist, mis tuleneks mingist muust hageja ja XXXOÜ vahelisest õigussuhtest. Seega puudub põhjus analüüsida, kas hageja saaks kostjalt nõuda ükskõik millise XXXOÜ kohustuse täitmist. Käenduslepingus ei ole konkreetselt nimetatud kompromisslepinguid, küll aga on nimetatud müügilepingu tulevikus sõlmitud lisasid. Seega pidi kostjale olema võimalus, et tulevikus sõlmitakse täiendavaid kokkuleppeid, arusaadav, ning sellised kokkulepped olid hõlmatud kostja käendustahtega. Veelgi enam, kuivõrd kostja oli ise XXXOÜ seaduslik esindaja, oli tal otseselt võimalik mõjutada, milliseid lisakokkuleppeid põhivõlgnik sõlmib. Seda ongi kostja teinud, allkirjastades XXXOÜ poolt nii 21.01.2010 kokkuleppe kui 27.07.2010 maksegraafiku. Füüsilise ja juriidilise isiku tahe ei ole samastatav, kuid juriidilise isiku tegevus on oma seaduslike esindajate kontrolli all. Kostja on esitanud hagile aegumise vastuväite. Käenduslepingu p 4 kohaselt on käendatava kohustuse täitmise tähtpäev mistahes lepingujärgse põhjendatud võlausaldaja poolt esitatud makse tasumise tähtpäev. 27.07.2010 maksegraafiku kohaselt tuli 274 900 krooni tasuda osamaksetena igakuiselt alates 27.07.2010. TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kuivõrd makseid tuli tasuda regulaarselt igakuiselt, on tegemist korduvate kohustustega TsÜS § 154 tähenduses. Esimese osamakse aegumistähtaeg hakkas seega kulgema 01.01.2011 ja oleks lõppenud 01.01.2014. Kuivõrd hagi esitati 28.02.2013, ei ole aegunud esimese osamakse ega saa olla aegunud ka järgmiste osamaksete tasumise nõue. Kostja väitel on hageja loovutanud oma nõude OÜ-le IDR Inkasso. Kostja ei ole nimetatud väite tõendamiseks tõendeid esitanud, hageja on esitanud käsunduslepingu OÜ-ga IDR Inkasso (lk 8889) hagejale kui käsundiandjale võlgnetavate summade sissenõudmiseks, kuid nõude

loovutamist sellest ei nähtu. Seega on tõendamata, et hageja oleks oma nõude kostja vastu loovutanud. Hageja on esitanud võlgnevuse arvestuse (lk 15), mille kohaselt on XXXOÜ-l tasumata 274 900 kroonist 144 218,84 krooni ehk 9 217,26 eurot. Kostja ei ole võlgnevuse arvestusele vastuväiteid esitanud. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maksegraafiku p 3 kohaselt maksegraafikust tulenevate varaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral on võlgnik kohustatud tasuma viivist 0,2% viivitatud summalt päevas kuni võlgnevuse tasumiseni. Võlgnevuse arvestusest nähtuvalt on hageja arvestanud viivist iga osamakse tasumistähtajast kogusummas 22 534,66 eurot. Kostja ei ole viivisearvestusele vastuväiteid esitanud. Hageja on esitanud oma nõude silmas pidades, et kostja varalise vastutuse maksimumsummaks on 274 000 krooni ehk 17 511,80 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 17 511,80 eurot, millest 9 217,26 eurot on põhivõlgnevus ja 8 294,54 eurot on viivisvõlgnevus. Kohus leiab, et asjaolu, et hageja on nõudnud kohustuse täitmist enne kohtusse pöördumist, mille tõendamiseks on esitatud 17.05.2012 kirjad (lk 17-19; lk 20-22), ei oma asja lahendamisel tähendust ning kohus nimetatud tõendeid ei hinda. Menetluskulude jaotus Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.