Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

nõudes ja käendaja Jaak Nummerti vastu 15 092.21 euro nõudes. Vastavalt 8.11. ja 7.11.2012 võttis kohus hagid menetlusse ja liitis ühiseks menetlemiseks 12.12.2012. Hageja ei nõustu kostjate vastuväidetega viivise, vara tagastamise kulude ja hoiukulude nõude osas. Viivisearve esitati kostjatele 2009 aastal, seega algas nõude aegumine 1.01.2010 ja nõue oleks aegunud 31.12.2012. Hagi esitati kohtule 6.11.2012. Lisaks eeltoodule peatus hageja nõuete aegumine TsÜS § 167 lg.1 alusel, kuna pooled pidasid läbirääkimisi vähemalt 19.04.2010, mida kinnitab hageja pakkumine nr.3523618, mille kostjad on kohtule esitanud. Lepingu ülesütlemise teatistes oli märgitud, et juhul kui võlgnevust ei tasuta, tuleb liisinguesemed tagastada ja tagastamise asjaolude täpsustamiseks hagejaga ühendust võtta. Ülesütlemise teatise sai liisinguvõtja kätte 30.07.2009 ja kostja Jaak Nummert 11.08.2009, vara tagastati 14.10.2009. Seega oli tagastamisteenuse tellimine ja sellega kaasnenud kulud põhjendatud. Samuti on põhjendatud hoiutasu arved, millised on väiksemad, kui olnuks hoiutasu suurus kostjate poolt viidatud tingimustel. Hageja taotlusel määrati ekspertiis, millega on kindlaks tehtud, et liisinguesemete turuväärtus nende tagastamise ajal 2009 aasta oktoobrikuus oli 26 629.85 eurot (ilma käibemaksuta) ja 2010 aasta juulis (s.o ajal, kui hageja liisinguesemed müüki pani) 25 564.66 eurot (ilma käibemaksuta). Tsiviilasjas nr.3-2-1-33-08 p 18 on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud seisukohale, et müügihinna erinevus kuni 10% turuväärtuses on mõistlik ja lubatav. Eksperdi poolt tuvastatud turuväärtustest nähtub, et kõnesoleval juhul jääb liisinguesemete müügihind lubatud 10% sisse - 2009 aasta oktoobrikuu seisuga oli turuväärtuse ja müügihinna vahe 9,3% ja 2010 aasta juulikuu seisuga 5,5%. Järelikult tuleb hageja nõuete arvestamisel lähtuda tegelikest tehinguhindadest. Kuna eksperdi poolt tuvastatud turuväärtus ning tegeliku võõrandamishinna vahe jääb Riigikohtu poolt aktsepteeritud piirmäära sisse, on väär kostjate väide, et nõue on tekkinud hageja süül ning hageja nõuete rahuldamine kogu ulatuses oleks kostjate suhtes ebaõiglane. Lepingute korrektse täitmise korral ei oleks kostjatele negatiivseid tagajärgi tekkinud. Kuna hageja ei nõua kostjatelt kahju hüvitamist, vaid liisingulepingu ülesütlemisest tingitud kulutuste hüvitamist, ei ole VÕS § 140 lg.1 kõnesoleval juhul kohaldatav. VÕS § 140 kommentaaride kohaselt võib teatud juhtudel pidada ebaõiglaseks, kui inimene äärmiselt suure kahju hüvitamise kohustuse tõttu pankrotistub. Kostjatel on piisavalt vara, et oma kohustusi hageja ees täita, mistõttu ei saa hageja nõue olla kostjate suhtes äärmiselt ebaõiglane. VÕS § 140 lg.1 kommentaaride kohaselt on säte mõeldud eelkõige erandjuhtude korrigeerimiseks, näiteks kui üks lepingupool on alaealine, kelle seaduslik esindaja on võtnud alaealise nimel äärmiselt ulatuslikud lepingulised riskid ning nende riskide realiseerumise korral peaks alaealine vastutama väga suure kahju eest. Kuna kohtumenetluse käigus on mõlemad kostjad tasunud hagejale 2500 eurot, taotleb hageja Raigo Padarilt välja mõista 12 496.98 eurot ja Jaak Nummertilt 12 592.21 eurot. Kostjate

taotlus VÕS § 140 lg 1 kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kostjate seisukoht Kostjad on hagi õigeks võtnud tasumata liisingumaksete nõude osas, Raigo Padar summas 4054.38 ja Jaak Nummert summas 4224.63 eurot. Muus osas kostjad hagi ei tunnista. Hageja poolt esitatud viivisenõue on aegunud, kuna arved, mille alusel viivist on arvestatud, muutusid sissenõutavaks 2008 aastal. Seega on käesolevaks ajaks nii arved, kui nendelt arvestatud viivisevõlgnevus aegunud. Tagastamisteenuse ja hoiuteenuse arved on põhjendamata, mistõttu tuleb hagi selles osas jätta rahuldamata. Liisingulepingus ega ka lepingu üldtingimustes ei ole sätestatud, kuhu liisinguvõtja peab liisingueseme tagastama. Seega ei saa tagastamiskohustust täita viivitamatult peale liisingulepingu lõppemist. Liisinguesemed tagastati viivitamatult peale seda, kui teatati koht, kuhu tuleb sõidukid tagastada. Seega ei ole OÜ Reeborn esitatud arved põhjendatud. Hoiuteenusega seoses esitatud arved võivad olla väärad, kuna Balti Realiseerimiskeskuse OÜ teenuse osutamise tingimuste kohaselt on kaks esimest kuud tasuta. Hageja nõuded müügikahju osas on täies ulatuses põhjendamatud ja alusetud. Kostjate hinnangul ei oleks kahju üldse tekkinud, kui hageja oleks kostjatega kokkulepped sõlminud ja liisingulepingud Delve Ehitus OÜ-le ümber vormistanud. 19.04.2010 hageja poolt koostatud standardliisingu pakkumises nr.3523618 /kd.I, t.l.81-a-81-b/ oli liisingueseme hinnaks märgitud 38 798.58 eurot (ilma käibemaksuta). Vaid 7 kuud hiljem, s.o 18.novembril 2010 on hageja suutnud samad liisinguesemed müüa hinnaga 24 153.73 eurot (ilma käibemaksuta). Seega on pakkumise ja tegeliku müügihinna vahe 14 644.85 eurot. Kostjate hinnangul oli tegemist äärmiselt pahatahtliku pakkumisega, mis tekitas hagejale tema enda süül kahju. Hageja poolt liisinguesemete osas koostatud dokumendid on puudulikult ja tagant järele vormistatud, mis kindlasti mõjutas ekspertiisi tulemust. Ekspert on tuvastanud, et hageja poolt läbi viidud müügiprotsess oli oluliste puudustega ning hageja oleks võinud saavutada tunduvalt parema tulemuse, mida kinnitab asjaolu, et AS Saksa Auto, kes ostis liisinguesemed hinnaga 453 508 krooni, müüs need 7 päeva hiljem edasi hinnaga 478 000 krooni.Vahe tänases vääringus on 1565.32 eurot. Kuna hageja on ise olulises osas süüdi kahju tekkimises, on äärmiselt ebaõiglane panna kogu kahju eest vastutama kostjaid. Kahju tekkis ainult liisinguandja süül, kes välistas jõupositsiooni kasutades liisingulepingute ümbervormistamise. Eelkirjeldatud asjaoludest tulenevalt paluvad kostjad kohaldada VÕS § 140 lg.1 ja vähendada väljamõistetavat kahjuhüvitist. Kahju tekkimine sai võimalikuks vaid hageja süül, mistõttu oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebaaus kogu kahju väljamõistmine kostjatelt. Hageja väide, et nõue ei ole kahjuhüvitamise nõue, mistõttu ei ole VÕS § 140 kohaldatav, on

ainetu. VÕS § 128 lg.3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muuhulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Käesoleval juhul ei suutnud liisinguvõtja OÜ JR Baltic Group lepingulisi kohustusi korrektselt täita. Hageja ütles lepingud üles ja võõrandas sõidukid. Kuna sõidukite müügist saadud hind ei katnud hageja kulusid, tekkis hagejal otsene kahju. Asjaolu, et hageja nimetab oma kahjunõuet kulude hüvitamise nõudeks, ei muuda asjaolu, et tegemist on otsese kahjuga. VÕS § 140 sõnastust ja süstemaatilist asendit arvestades, saab selle kohaldamine kõne alla tulla ka lepingulise vastutuse korral. Kostjad tunnistavad hageja nõuet tasumata liisingumaksete osas, muus osas paluvad jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt taotlevad kostjad väljamõistetava kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 140 lg.1 alusel. Kohtu seisukoht ja põhjendused VÕS § 367 lg.1 järgi peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama seaduse lg.3 järgi tuleb lg.1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Vaidlus puudub selles, et liisingulepingute nr.0178738L ja nr.0178745L ülesütlemine oli hageja poolt põhjendatud ja korrektne, samuti selles, et hageja oli õigustatud VÕS § 367 lg.1 alusel esitama nõude käendajate vastu. Hageja nõue mõlema kostja vastu koosneb vara jääkmaksumusest, debitoorsest võlgnevusest, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest ja viivisemaksete võlgnevusest, millest on lahutatud liisinguesemete realiseerimisest saadud tulu. Vaidlus puudub ka selles, et liisingulepingu ülesütlemise korral on liisinguandja õigustatud selliselt oma nõude esitama. Kostjad on viivisenõudele esitanud aegumise vastuväite, peavad vara tagastusteenuse tasu /kd.I, t.l.47/ põhjendamatuks ja kahtlevad tagastatud liisinguesemete hoiutasu õigsuses /kd.I, t.l.49/. Kohus leiab, et kostjate vastuväited hageja nimetatud nõuetele ei ole põhjendatud. Hageja väitel peatati liisinguesemete müük 23.10.2009 kuni 2010 juunikuuni seoses pooltevaheliste läbirääkimistega /kd.I, t.l.95/, millist asjaolu kostjad ei vaidlusta. Seega on õige hageja seisukoht, et TsÜS § 167 lg.1 alusel oli aegumine läbirääkimiste perioodil peatunud ja hageja viivisenõue ei saa seetõttu olla aegunud. Hageja 30.07.2009 teatises lepingute ülesütlemise kohta ja sellele lisatud müügiprotseduuris /kd.I, t.l.42,43/ on liisinguandja liisinguvõtjat informeerinud, et lepingu ülesütlemisel tuleb liisinguesemed tagastada. Võlgnevuse tasumise või vara tagastamise asjaolude täpsustamiseks ning

võimalike kokkulepete sõlmimiseks palub liisinguandja viivitamatult ühendust võtta kõnesoleva teate väljastajaga. Liisinguvõtja juhatuse liige Jaak Nummert sai teatise kätte 11.08.2009 /kd.I, t.l.44/. Kuna lepingujärgseid võlgnevusi teatises ettenähtud tähtajal ei tasutud, pidi kostjatele olema selge, et liisingulepingud tuleb lugeda ülesöelduks ning liisinguesemed viivitamatult tagastada. Kui olukord jäi liisinguvõtja juhatuse liikmetele ehk kostjatele sellele vaatamata ebaselgeks, oli hageja poolt esitatud teatises viide, kelle poole selgituste saamiseks pöörduda. Liisinguesemed tagastati hagejale alles 14.10.2009. Seega oli hageja põhjendatult pöördunud tagastamisteenust osutava firma OÜ Reeborn poole. Kostjate seisukoht, et Balti Realiseerimiskeskuse OÜ hoiuteenuse arve /kd.I, t.l.49/ võib olla väär, kuna nimetatud firma kodulehe andmetel on esimesed kaks kuud tasuta, on oletuslik ja hageja selgitustest nähtuvalt /kd.I, t.l.93/ ka põhjendamatu. VÕS § 367 lg.3 järgi tuleb liisingulepingu lõpetamisega seonduvate kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Ekspertiisiga /kd.II, t.l.2-8/ on tuvastatud, et liisinguesemete harilik väärtus nende tagastamise ajal 2009 aasta oktoobris oli 26 629.85 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtul puudub alus kahelda riiklikult tunnustatud eksperdi Rein Münt’i pädevuses, mistõttu peab kostjate kahtlusi, kas ekspert on liisiguesemete varustuse ja tehnilise seisukorra hindamisel kõiki asjaolusid märganud ja arvesse võtnud, põhjendamatuks. Liisinguesemed müüdi hinnaga 24 153.73 eurot, s.o 9,3% eksperdi poolt määratud harilikus väärtusest odavamalt. Riigikohus on lahendis nr.3-2-1-33-08 p 18 asunud seisukohale, et müügihinna erinemine turuväärtuses kuni 10% on mõistlik ja lubatav. Seega puudub alus väita, et liisinguesemete müügihind olnuks kõnesoleva juhul lubamatult madal või ebamõistlik. Seda enam, et müük toimus, tingituna eelkõige kostjate soovist liisingulepingud üle anda, alles aasta ja üks kuu pärast vara tagastamist. Kostjate väide, et müügiprotsessi parema korraldusega olnuks müügitulemus parem, on oletuslik. Kohus ei nõustu kostjate seisukohaga, et hageja kulutused suurenesid ainult tema enda süül, kuna ta tegi liisingulepinguid üle võtta soovinud Delve Ehitus OÜ-le äärmiselt pahatahtliku pakkumise. Kostjate väide, et liisingulepingute ümbervormistamise korral ei oleks hagejale kahju üldse tekkinud on oletuslik ja põhjendamatu. Liisinguandjale tekkisid kulud eelkõige selle tõttu, et liisinguvõtja ja liisingulepinguid käendanud kostjad oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et VÕS § 140 lg.1 ei ole kõnesolevas vaidluses kohaldatav. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande § 140 kommentaaris 3 on nimetatud seaduse rakendusalaks määratletud eelkõige lepinguvälise vastutuse tagajärgede korrigeerimine. § 127 lg 2 ja 3 tulenevalt peaks § 140 kohaldamine lepingulistele kahjuhüvitusnõuetele olema üldreeglina välistatud ning nimetatud seaduses toodud võimaluse kasutamine peaks jääma erandjuhtude korrigeerimiseks. Kuigi VÕS § 367 räägib liisinguvõtja kulude hüvitamisest, võib nõustuda kostja käsitlusega, et sisuliselt on nimetatud kulutuste puhul tegemist liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemise

tagajärjel tekkinud kahjuga. Kindlasti aga ei ole kõnesoleval juhul tegemist erandjuhtumiga, mille puhul võiks või peaks kohus kaaluma VÕS § 140 lg.1 kohaldamist lepingulisele suhtele. TsMS § 162 lg.1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega kannavad kõnesoleva asja menetluskulud kostjad. Kuigi Raigo Padar’i ja Jaak Nummert’i vastu esitatud hagid on liidetud ühte menetlusse, ei näe kohus alust kohaldada menetluskulude nõude osas kostjatele solidaarset vastutust, nagu on taotlenud hageja. Seega tuleb menetluskulude nõue esitata kummagi kostja vastu eraldi.

(allkirjastatud digitaalselt) Anne Randjärv kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.