Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

Hageja arvates saab olemasolevate tõendite alusel lugeda tuvastatuks, et veok Volvo sõitis otsa seisvale sõiduautole Volvo. Hageja vastutus puudub ka riskivastutuse sätete järgi VÕS § 1056 ja § 1057 alusel. RKTSKO-s tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 on kolleegium asunud seisukohale, et „mootorsõiduki käitamisel tekitatud kahju eest vastutab mootorsõiduki otsene valdaja kui riski valitseja VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest ja lg 2 esimesest lausest tulenevalt juhul, kui kahju põhjustati mootorsõidukile iseloomuliku ohu tagajärjel, mille tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamisel tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli (vt ka Riigikohtu 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11; 4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 9)“. Vaidlusaluse liiklusõnnetuse puhul on hageja arvates tuvastatud, et hageja sõiduk seisis, kui veok sellele otsa sõitis. Seega ei lähtunud hageja sõidukist iseenesest mootorsõidukile iseloomulikku riski. Hageja arvates on ilmne, et liikuvast veokist lähtub juba iseenesest suurem oht, kui seisvast sõiduautost. Seega ei saa käesolevas asjas juhtide vastutus juba iseenesest olla võrdne. Puudub alus hageja hüvitise vähendamiseks VÕS § 139 alusel. Kuivõrd hageja osa kahju tekitamises puudub, puudub alus vähendada hagejale väljamaksmisele kuuluvat hüvitist VÕS § 139 alusel. Hageja ei saanud teha midagi, mis oleks kahju ära hoidnud või seda vähendanud. Kahju tekkis liiklusvoolus seisvale sõidukile veoki poolt otsasõidu tagajärjel. Seega realiseerus üksi ja ainult liikuvast veokist lähtunud mootorsõidukile iseloomulik risk. Asjas puudub vaidlus selles, et veok alustas liikumist ja sõitis otsa hageja sõidukile. Eelnevat seismist ja sõidu alustamist, samuti sõidu alustamisele vahetult järgnenud kokkupõrget tunnistab ka veokit juhtinud XXX oma ütlustes kohtuvälisele menetlejale. Hageja ei ole nendele faktilistele asjaoludele kunagi vastu vaielnud. Hageja enda poolt väärteomenetluses antud ütluste kohaselt tema sõiduk seisis veoki ees. Kuivõrd XXX ei näinud üldse enda ees hageja sõidukit, siis ei saa XXX ümber lükata ka hageja väidet s/a Volvo seismise fakti kohta. Seega saab järeldada, et eelnimetatu asjaolude üle vaidlust sisuliselt ei ole ja veoki poolt liikumise alustamisel seisvale s/a-le Volvo otsasõitmine tuleb lugeda tõendatuks. Hageja arvates on eelnimetatud asjaolud nende tõendatuks lugemisel piisavad, et sedastada kahju tekkimine just veokist tuleneva riski tagajärjel. Seega on ka tuvastatud asjaolude pinnalt igati põhjendatud hagejale hüvitise maksmine 100%. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja on võtnud endale kohustuse hüvitada hagejale 50% viimasele tekitatud kahjust. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on või ei ole kohustust hüvitada hagejale ka ülejäänud 50% kahjust. Hagejale tekitatud kahju seisneb s/a Volvo, reg märk XXX kahjustumises LKindlS § 35 lg-s 1 tähenduses. Hagejale tekitatud kahju suurus on seega võrdeline sõiduki kindlustusjuhtumi eelse olukorra taastamise kuludega. LKindlS § 28 lg 3 p 2 kohaselt loetakse liikluskahju hulka ka mõistlikud ja vajalikud kulud õigusabile ja ekspertiisile. Hageja on vaidluskomisjoni menetluse eelselt esitanud advokaadi vahendusel kostjale pretensiooni, millele kostja on vastanud 21.11.2013.a täiendava otsusega ja põhjusliku seoses kirjeldusega. Hageja on nimetatud pretensiooniga seoses kandnud õigusabikulusid summas 259,2 eurot (vastav arve on esitatud vaidluskomisjoni istungil ja sisaldub vaidluskomisjoni toimikus, mis on edastatud kohtule). Tulenevalt ülaltoodust palub hageja kohtul: 1) mõista kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitis hageja sõiduki Volvo S80, reg märk XXX taastusremondi teostamise näol; 2) mõista hageja kasuks vastustajalt LKindlS § 28 lg 3 p 2 kohase kahjuna välja seoses kindlustuse vaidluskomisjoni menetlusega kantud kulud õigusabile summas 259,2 eurot; 3)hageja menetluskulud, sh vaidluskomisjoni menetluses kantud õigusabikulud (lepingulise esindaja tasu) jätta kostja kanda.

II KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

4) Kostja hagi ei tunnista, paludes jätta hageja hagi rahuldamata, menetluskulud jätta hageja kanda (tl 42-46). 5) 03.12.2013 kell 17.15 toimus liiklusõnnetus Tallinnas, Mustamäe tee 90A juures, kus sõiduk Volvo S80 reg märgiga XXX (juht ja omanik XXX , liikluskindlustuse kindlustusandja Codan Forsikring A/S Eesti filiaal) ümber reastudes teisest sõidureast kolmandasse keeras ette seal vasakpöördeks foori lubavat tuld ootavale ja liikumist alustanud veokile Volvo S80 reg märgiga XXX (juht XXX , omanik XXX OÜ, liikluskindlustuse kindlustusandja XXXAS, poliisi nr XXX ). Mõlemad sõidukid said liiklusõnnetuse tagajärjel varakahju. Liiklusõnnetuses osalenud kohapeal vormi “Teade liiklusõnnetusest” ei täitnud ja kumbki vastutust liikluskahju põhjustamise eest ei võtnud. Sündmuskohal käis politsei, kuid juhid liigutasid sõidukeid enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist ja PPA Põhja Prefektuuri 07.01.2013 määrusega väärteomenetlus lõpetati süü tõendamatuse tõttu. Kostja 13.02.2013 otsuse nr XXX (otsust täpsustatud põhjusliku seose kirjelduse osas 21.11.2013) kohaselt oli liiklusõnnetuse põhjustajaks osaliselt (50%) veokit Volvo juhtinud XXX , kes rikkus Liiklusseaduse (LS) § 33 lg 2 p 8 ja § 169 sätestatud nõudeid ja osaliselt (50%) sõidukit Volvo juhtinud XXX , kes rikkus samuti LS § 33 lg 2 p 8 ja § 169 sätestatud nõudeid. Kostja otsustas sõidukile Volvo tekitatud varakahju 50 % ulatuses summas 665,40 eurot hüvitada remondiettevõttega XXX OÜ kooskõlastatud remondikalkulatsiooni alusel. Hageja ei nõustunud vastustaja otsusega ja pöördus kaebusega Kindlustuse vaidluskomisjoni. Kaebuse kohaselt oli liiklusõnnetuse põhjustajaks 100% veokit Volvo juhtinud XXX , kes sõitis otsa seisvale sõidukile Volvo. Otsusega 28.01.2014 nr 7-1/14/12 rahuldas Kindlustuse vaidluskomisjon hageja kaebuse ja kohustas kostjat liikluskahju juhtumis nr XXX hüvitama 100% ulatuses sõiduki Volvo S80, reg märgiga XXX omanikule XXX ’ile tekkinud kahju, samuti kohustas kostjat tasuma hagejale õigusabikulud summas 912 eurot. Kostja vaidlustas Kindlustuse vaidluskomisjoni otsuse täies ulatuses. Kostja on seisukohal, et toimunud liiklusõnnetuses tuleb lugeda liikluskahju põhjustamise eest osaliselt (50% ulatuses) vastutavaks mõlemat sõidukijuhti, kes rikkusid LS § 33 lg 2 p 8 ja § 169 lg 6 sätestatud nõudeid: veoki Volvo juhti, kes vastavalt enne paigalt liikuma hakkamist ei pannud tähele talle ette keeravat sõidukit ja sõiduki Volvo juhti (hagejat), kes vastavalt enne ümberreastumise manöövri sooritamist ei veendunud selle ohutuses. Asjaolu, kas sõiduk Volvo oli liikumises või seisis hetkel, mil veok Volvo talle otsa sõitis ei ole tõesti võimalik üheselt tõendada. Samas on tõendatud, et sõiduk Volvo oli reavahetuse käigus end vahetult veoki ette nö pimealasse kiilunud, jäädes veoki poole küljetsi, mida tõendavad sõiduki vigastused: sõidukil on vigastatud juhipoolne tagumine uks ja tagatiib ning stange juhipoolne nurk, veokil on vigastatud parema esitule alt ja parem esinurk. Riigikohus oma lahendis 19.03.2013 nr 3-2-1-7-13 on asunud seisukohale, et ei ole välistatud, et mootorsõiduki käitamiseks VÕS § 1057 mõttes võib lugeda ka sõiduki aeglast liikumist või erandlikel asjaoludel ka teel seismist. Samas lahendis on Riigikohus leidnud, et VÕS § 139 tähenduses hüvitise suuruse määramisel tuleks arvestada nii riskist lähtuvaid kui ka sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Kostja väidab, et hageja jättis suuremal määral järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse lootes, et nö poeb aeglasemalt liikuva veoki ja selle ees suhteliselt kiiremalt liikuvate sõidukite vahele. Kostja

leiab, et mõlemad juhid on LS nõuete rikkumisega loonud liiklusohtliku olukorra ning nende tegevus on põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega. LKindlS § 7 lg 1 kohaselt on kindlustusandja kohustatud hüvitama kindlustatu tekitatud liikluskahju. LKindlS § 44 lg 2 kohaselt hüvitatakse liikluskahju kannatanule ning sama seaduse § 27 ja § 32 lg 1 nimetatud isikutele. Kui isik on liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutav, hüvitatakse temale tekitatud liikuskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. Kostja on seisukohal, et seoses antud liiklusõnnetusega vastutavad võlaõigusseaduse (VÕS) § 1056 sätestatud riskivastutuse normide alusel mõlemad suurema ohu allika valdajad. Kahju hüvitamise kohustust vähendatakse kannatanu süü korral proportsionaalselt. Kuna hageja osa tema sõidukile kahju tekkimises on 50%, on kostja otsus vähendada kahjuhüvitist 50% ulatuses sõiduki Volvo kahjusummast vastavalt VÕS § 139 lg 1 põhjendatud. Hageja on esitanud kahju suuruse tõendamiseks XXX AS 14.08.2013 remondikalkulatsiooni nr XXX -01, mille kohaselt on sõiduki taastamise kuludeks 1 993,53 eurot ja leiab, et kostja kohustuse osa, mille üle pooltel käib vaidlus on 50% taastamiskulude väärtusest e 996,76 eurot. Kostja leiab, et kuna 13.02.2013 otsusega välja mõistetud kindlustushüvitise (50% kahjust = 665,40 eurot) osas on hageja olnud vastuvõtuviivituses (VÕS § 119), ei ole põhjendatud remondiettevõtte vahetus ja vaidluskomisjoni väide (otsuse p 62), et kuivõrd käesolevaks ajaks võivad teenuste hinnad olla muutunud, siis ei saa tugineda kindlustusjuhtumi järgselt tehtud hinnapakkumisele. Kuna tulenevalt LKindlS § 35 lg 2 ja lg 3 tuleb kahjustatud sõiduki taastamise läbiviimise koht kooskõlastada kindlustusandjaga ja kostja ei nõustu hageja poolt välja pakutud kahjustatud sõiduki taastamise kohaga (XXX AS), leiab kostja, et tuleb jääda esialgse kostja poolt aktsepteeritud remondifirma XXX OÜ hinnapakkumise summas 1 330,80 eurot (remondikalkulatsioon lisatud) juurde. Kostja arvates hageja poolt taotletud ja Kindlustuse vaidluskomisjoni poolt väljamõistetud õigusabi kulud (912.- eurot) on ebamõistlikult suured ja ületavad kahjunõude suuruse (50% kahjust = 665,40 eurot), sh välja mõistetud vaidluskomisjoni eelseid õigusabikulusid summas 259,20 eurot ei saa lugeda põhjendatuks. Riigikohus oma 27.02.2012 lahendis nr 3-2-1-14311 on leidnud, et tuleb kaaluda, kas menetlusosaliselt on põhjendatud mõista lepingulise esindaja kulu välja rohkem kui oli tema nõude suurus, arvestades eelkõige asja keerukuse ja mahukusega.

MENETLUSE KÄIK

6) 16.05.2014 toimunud korraldaval kohtuistungil teatas hageja esindaja, et kuna kostja on hagejale tasunud 665,40 eurot (XXX OÜ hinnapakkumisel alusel), siis hageja nõude suuruseks jääb 665,40 eurot. Ülejäänu osas jäid hageja ja kostja esitatud seisukohtade juurde (tl 68-69, 16.05.2014 kohtuistungi protokolli on ekslikult märgitud summaks 665,04 eurot, kuid õige on 665,40 eurot). 7) 10.06.2014 toimunud kohtuistungil täpsustas hageja enda nõude suurust, märkides, et unustas eelmisel istungil kohtumenetluse eelsed menetluskulud hagi esemesse lisada, nagu oli märgitud hagiavalduse punktis 4.2, mille kohaselt loetakse LKindlS § 28 lg 3 p 2 alusel liikluskahju hulka ka mõistlikud ja vajalikud kulud õigusabile ja ekspertiisile. Hageja on vaidluskomisjoni menetluse eelselt esitanud advokaadi vahendusel kostjale pretensiooni, millele kostja on vastanud 21.11.2013.a täiendava otsusega. Hageja on nimetatud pretensiooniga seoses kandnud õigusabikulusid summas 259,20 eurot. 16.05.2014 kohtuistungil märkis hageja esindaja, et hageja nõudele 665,40 eurot tuleb lisada 259,20

eurot, seega nõuab hageja kostjalt kokku 924,60 eurot (tl 74-81). 10.06.2014 kohtuistungil kuulas kohus üle hageja tunnistaja XXX (tl 74-81). 8) Kostja on 10.06.2014 kohtuistungil toimunud kohtuvaidluse käigus märkinud, et põhimõtteliselt jääb ta kirjalikus vastuses toodu juurde, kuid on lisanud, et hageja on rikkunud 03.12.2012 liiklusõnnetuse toimumise ajal ka LS § 18 lg 2 ja § 45 lg 1 nõudeid (tl 76). 9) Kohus on nõudnud LKindlS § 58 lg 10 alusel vaidluskomisjonist välja kindlustuse vaidluskomisjoni asja toimiku nr 7-1/14/12 (edaspidi komisjoni toimik) ja võtnud need materjalid tsiviilasja toimikusse, lugedes TsMS § 229 kohaselt sealsed dokumentaalsed tõendid asja juurde võetuks. LKindlS § 58 lg 10 kohustab kohut nõudma vaidluskomisjoni menetluses olnud asjas esitatud hagi menetlemisel asja materjalid komisjonist välja ja võtma need toimikusse, kusjuures esitatud materjalid loetakse kohtusse esitatuks.

KOHTU PÕHJENDUSED

10) Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste esindajad, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele. 11) Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. 12) Esmalt käsitleb kohus hageja nõude õiguslikku alust ja vaidluse eset (I), seejärel mootorsõidukite kokkupõrkest tulenevat hageja vastutust ja hagejapoolset käitumist mootorsõidukite kokkupõrkes (II). Edasi käsitleb kohus kostja poolt kahjuhüvitise vähendamise võimalusi VÕS § 139 lg 1 alusel (III) ja kahjuhüvitise suurust (IV). I 13) Hageja nõuab kostjalt kui 03.12.2012 liiklusõnnetuses osalenud veoki (mida juhtis XXX ) vastutuskindlustuse andjalt hageja kasuks kindlustushüvitist 100% hageja sõiduki taastusremondi teostamiseks ning palub kohtul mõista hageja kasuks kostjalt LKindlS § 28 lg 3 p 2 kohase kahjuna välja seoses kindlustuse vaidluskomisjoni menetlusega kantud kulud õigusabile summas 259,2 eurot (tl 22-28, 74-76). Hageja sõiduki taastamisremondi teostamise kulude aluseks on pooled võtnud XXX OÜ hinnapakkumine summas 1330,80 eurot (tl 48, 68-69). Kostja on hagejale 23.04.2014 hüvitanud 50% hageja sõiduki taastusremondi kulust, so 665.40 eurot (tl 77).

14) Poolte vahel ei ole vaidlust alljärgnevas:

•

•

• •

• •

03.12.2012 kella 17.15 ajal toimus liiklusõnnetus Tallinnas, Mustamäe tee 90a maja juures, mil omavahel põrkasid kokku s/a Volvo S80 reg märk XXX , mida juhtis hageja XXXja veok Volvo FH12 reg märg XXX , mida juhtis XXX ning kelle liikluskindlustuse kindlustusandjaks on kostja. 13.02.2013 tegi kostja kahju hüvitamise otsuse XXX /01, mille kohaselt tuleb liikluskahju osaliseks põhjustajaks 50 % ulatuses lugeda XXX , kes rikkus LS § 33 lg 2 p 8, § 169 nõudeid (komisjoni toimiku lk 44). 18.11.2013 esitas hageja XXX esindaja Maano Saareväli kostjale XXXAS-le pretensiooni kindlustusjuhtumis XXX (komisjoni toimik lk 58). 21.11.2013 tegi kostja täiendava kahju hüvitamise otsuse XXX /02, mille kohaselt mõlemad juhid vastutavad VÕS § 1056 sätestatud riskivastutuse normide kohaselt kui suurema ohu allika valdajad, st kahju põhjustaja vastutab teisele isikule põhjustatud kahju eest süüst sõltumata. Kuna hageja rikkus samuti LS § 33 lg 2 p 8 ja § 169 nõudeid, vähendas kostja hagejale maksmisele kuuluvat hüvitist 50% ning hagejale makstavaks hüvitise määraks jäi 50% (komisjoni toimik lk 45). Hageja sõiduki taastamisremondi teostamise kulude aluseks on pooled võtnud XXX OÜ hinnapakkumine summas 1330,80 eurot (tl 48, 68-69). 23.04.2014 hüvitas kostja hagejale 50% liikluskahjust, so 665,40 eurot (tl 77).

15) Pooled vaidlevad selle üle, kas 03.12.2012 toimunud liiklusõnnetus on põhjustatud nii hageja XXX kui ka XXX poolsetest liiklusseaduse nõuete rikkumistest või ainult XXX käitumisest, ning kas ja millises ulatuses oli kostjal õigus seetõttu VÕS § 139 alusel kahjuhüvitist vähendada. 16) Vaidluse lahendamisel ei ole tähendust kindlustuse vaidluskomisjoni 28. jaanuari 2014 otsusel hageja kaebuse rahuldamise kohta, kuna kostja esitas LKindlS § 58 lg-s 4 sätestatud tähtaja jooksul ning LKindlS § 58 lg 7 alusel taotluse kohtule, et kohus vaataks komisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Seega ei ole kindlustuse vaidluskomisjoni 28. jaanuari 2014 otsus jõustunud. II 17) Kohus käsitleb esmalt mootorsõidukite kokkupõrkest tulenevat hageja vastutust ja hagejapoolset käitumist mootorsõidukite kokkupõrkes. 18) Hageja on seisukohal, et hageja ei ole vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest ei deliktivastutuse ega ka riskivastutuse sätete alusel ning liiklusõnnetuse eest on vastutav 100% XXX , mistõttu kuulub hagejale maksmisele ka kindlustushüvitis 100% (tl 23-28). 19) Kostja on arvamusel, et toimunud liiklusõnnetusega vastutavad VÕS § 1056 sätestatud riskivastutuse normide alusel mõlemad suurema ohu allika valdajad ning mõlemat sõidukijuhti tuleb lugeda liikluskahju põhjustamise eest osaliselt (50% ulatuses) vastutavaks, kuna nad rikkusid mõlemad LS § 33 lg 2 p 8 ja § 169 lg 6 sätestatud nõudeid: veoki Volvo juht (XXX ) ei pannud enne paigalt liikuma hakkamist tähele talle ette keeravat hageja sõidukit ja sõiduki Volvo juht (hageja) ei veendunud enne ümberreastumise manöövri sooritamist selle ohutuses (tl 42-46). 10.06.2014 kohtuvaidluste käigus on kostja lisanud, et hageja on rikkunud ka LS § 18 lg 2 ja § 45 lg 1 sätteid (tl 76). 20) Riigikohus on 19.03.2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 tehtud otsuses (punktides 17-18) märkinud, et kahju tekitamist mootorsõidukite kokkupõrke tagajärjel tuleb üldiselt hinnata nagu iga muud kahju põhjustamist, isegi kui kahju tekkis vastastikku mõlemale (või mitmele)

avariis osalenud mootorsõidukile või nende juhile või kaasreisijale või sõidukis olnud asjadele. Tegemist on lepinguvälise kahju põhjustamisega. Sel juhul on võimalik esitada nõue nii kahju põhjustaja süülisele vastutusele tuginedes VÕS § 1043 alusel kui ka autovaldaja riskivastutusele tuginedes VÕS § 1057 alusel. VÕS § 1056 lg-st 3 tulenevalt on tegemist materiaalõiguslikult erinevate, kuid menetluslikus mõttes samasse hagiesemesse kuuluvate konkureerivate nõuetega. Kohus peab nõude alternatiivse õigusliku põhjenduse olemasolul kontrollima nõuet mõlemal alusel. 21) VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Deliktilise üldvastutuse eelduseks on õigusvastane tegu, millega on VÕS § 1045 lg 1 p-de 1, 2 või 5 järgi tegemist, kui teoga põhjustati teise isiku surm või tekitati talle kehavigastus või tervisekahjustus või kui teoga kahjustati teise isiku asja. Konkureerivalt võib tegu olla õigusvastane eelkõige VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, kui isik põhjustas kahju liiklusreeglite rikkumise tõttu. Vastavalt Riigikohtu 19.03.2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 tehtud otsuses (p 18) väljendatud seisukohale, on õigusvastase teo toimepanijaks ja delikti eest vastutavaks isikuks esmajoones kahju otseselt põhjustanud isik, üldjuhul teisele mootorsõidukile otsa sõitnud mootorsõiduki juht. Lisaks peab isik vastutuse eeldusena olema VÕS § 1050 lg 1 järgi kahju tekitamises ka süüdi, kusjuures süüd eeldatakse. Süü hindamisel arvestatakse VÕS § 1050 lg 2 järgi lisaks isikult liikluses oodatava objektiivse hoolsuse järgimisele ka teda iseloomustavaid subjektiivseid näitajaid (vanus, kogemused jms). 22) Kostja hinnangul on mõlemad liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhid (XXX ja hageja) rikkunud LS § 33 lg 2 p 8 ja § 169 lg 6 sätestatud nõudeid. Seejuures leiab kostja, et veoki Volvo juhi XXX rikkumine seisnes selles, et ta ei pannud enne paigalt liikuma hakkamist tähele talle ette keeravat hageja sõidukit ja sõiduki Volvo juhi ehk hageja rikkumine seisneb selles, et ta ei veendunud enne ümberreastumise manöövri sooritamist selle ohutuses. LS § 33 lg 2 p 8 kohaselt on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. LS § 169 lg 6 alusel tohib sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui transporditakse kannatanut haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. 23) TsMS § 229 alusel on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. TsMS § 438 alusel hindab kohus kohtuotsust tehes muuhulgas tõendeid. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas muuhulgas tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas ning kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. 24) Kohus on nõudnud LKindlS § 58 lg 10 alusel vaidluskomisjonist välja kindlustuse vaidluskomisjoni asja toimiku nr 7-1/14/12 (edaspidi komisjoni toimik) ja võtnud need materjalid tsiviilasja toimikusse, lugedes TsMS § 229 kohaselt sealsed dokumentaalsed tõendid asja juurde võetuks. LKindlS § 58 lg 10 kohustab kohut nõudma vaidluskomisjoni menetluses olnud asjas esitatud hagi menetlemisel asja materjalid komisjonist välja ja võtma need toimikusse, kusjuures esitatud materjalid loetakse kohtusse esitatuks. Lisaks kindlustuse vaidluskomisjoni toimikus olevatele dokumentaalsetele tõenditele on käesolevas asjas ka tõendiks ka tunnistajana üle kuulatud XXX ütlused.

Käesolevas asjas on tõenditeks: •

Teade väärtoemenetluse alustamisest (komisjoni toimik lk 61).

•

Sündmuskoha vaatlusprotokolli, millest nähtub, et 03.12.2012 liiklusõnnetuses osalejateks on XXX juhtitud sõiduauto Volvo S80 reg märk XXX (edaspidi sõiduauto) ja XXX juhitud veok Volvo FH12 reg märk XXX (edaspidi veok) ning sõidukite vigastustena on sõiduautol fikseeritud vasaku külje vigastus ja veokil parema esinurga vigastus. Sõiduautos oli õnnetuse hetkel neli inimest ja veokis oli õnnetuse hetkel üks inimene (komisjoni toimik lk 32).

•

XXX03.12.2012 tunnistajana ülekuulamisel antud ütlused süüteo kohta, millest nähtub, et 03.12.2012 kella 17.10 paiku sõitis ta Mustamäe teel mööda teist rida suunaga kesklinnast Mustamäe poole, sooviga pöörata Tammsaare teele. Kuna oli pime, teed olid lumised ning autosid oli palju, siis oli kolmandasse ritta ehk vasakpöördele tekkinud pikk järjekord. Liikudes edasi, tekkis suure rekka ette umbes 20 m vahe, kuhu ta reastus. Ta ootas teiste autodega rivis foori rohelist tuld umbes 8-10 sekundit. Järsku sõitis rekka tema sõidukile otsa. Veidi rekka ees lohisedes sai ta auto sirgeks, kui toimus teine kokkupõrge. Kuna ta ehmatas, lapsed istusid auto tagaistmel ja suur auto oli tema autot enda ees lohistanud, siis esimesel võimalusel sõitis ta teelt ära Statoili parklasse. Ta teab, et liiklusseaduse järgi ei tohiks seda teha, kuid pere ohutus oli kõige tähtsam. Ta peatas auto Statoili sissesõidu tee ääres ja jooksis rekka juhti kinni pidama, kuna tundus, et ta sõidab ära. Liiklusõnnetuse toimumise ajal oli sõidukis 4 inimest (komisjoni toimik lk 43).

•

XXX 03.12.2012 tunnistajana ülekuulamisel andnud ütlused süüteo kohta, millest nähtub, et 03.12.2012 liikus ta veoautoga Volvo mööda Mustamäe teed Tammsaare tee suunas. Ootas lubavat foorituld, hakkas liikuma ning mingil hetkel kuulis raginat, parematest peeglitest ei näinud ta midagi. Siis tundis ta uut raksatust ja nägi enda ees ära sõitvat sõiduautot, mis keeras vasakule Statoili jaama. Teine autojuht tuli tema juurde ning ta sõitis sündmuskohalt kõrvalasuvasse bensiinijaama ja nad jäid politseid ootama. Liiklusõnnetuse toimumise ajal oli veokis üks inimene (komisjoni toimik lk 47).

•

XXX poolt 11.12.2012 XXXAS-le esitatud kahjuteade, mille kohaselt on XXX juhtumit kirjeldanud sarnaselt 03.12.2012 tunnistajana antud ütlustega, märkides muuhulgas, et kui ta ootas ristmikul rohelist foorituld, oli tema eest 1-2 autot. Peale rohelise tule süttimist hakkas ta vaikselt liikuma ning järsku kuulis raginat, parematest peeglitest ei näinud ta midagi. Uuesti ette vaadates nägi ta parema nurga ees sõiduautot ja sellel hetkel sai sõiduauto teist korda pihta, peale mida sõiduauto sõitis Statoili parklasse. Ka tema sõitis tanklasse. Sõiduauto tuli tema sõiduritta paremast reast ja siis toimus kokkupõrge. Sõiduautol oli vigastatud juhipoolne tagumine uks, tagatiib ja stange juhipoolne nurk ning tema poolt juhitud veoautol oli vigastatud parem nurk (komisjoni toimiku lk 60-61).

•

07.01.2013 väärteomenetluse nr 230212018513 lõpetamise määrus, millest nähtub, et seoses 03.12.2012 kella 17.15 ajal Tallinnas, Mustamäe tee 90a juures toimunud liiklusõnnetusega alustatud väärteomenetlus on lõpetatud süü tõendamatuse tõttu (komisjoni toimik lk 26).

•

XXX poolt 04.12.2012 XXXAS-le esitatud kahjuteade, mille kohaselt on XXX juhtumit kirjeldanud sarnaselt 03.12.2012 tunnistajana antud ütlustega, märkides enda sõiduki vigastusteks tagumise pamperi, tagumise vasaku tiiva ja tagumise vasaku ukse vigastuse (komisjoni toimik lk 56-57).

•

Kindlustuse vaidluskomisjoni 21.01.2014 istungi protokoll, millest nähtub, et XXX kinnitab enda varasemalt tunnistajana antud ütlusi (komisjoni toimik lk 19-22).

•

Fotod (kokku 39 tk), mis on tehtud 03.12.2012 liiklusõnnetuses osalenud sõidukitest samal päeval, so 03.12.2012 peale liiklusõnnetust (komisjoni toimik 63-100).

•

13.02.2013 kostja kahju hüvitamise otsus nr XXX /01, mille kohaselt tuleb liikluskahju osaliseks põhjustajaks 50 % ulatuses lugeda XXX , kes rikkus LS § 33 lg 2 p 8, § 169 nõudeid (komisjoni toimiku lk 44).

•

18.11.2013 XXX esindaja Maano Saareväli poolt XXXAS-le esitatud pretensiooni kindlustusjuhtumis XXX (komisjoni toimik lk 58).

•

21.11.2013 kostja täiendava kahju hüvitamise otsus nr XXX /02, mille kohaselt mõlemad juhid vastutavad VÕS § 1056 sätestatud riskivastutuse normide kohaselt kui suurema ohu allika valdajad, st kahju põhjustaja vastutab teisele isikule põhjustatud kahju eest süüst sõltumata. Kuna hageja rikkus samuti LS § 33 lg 2 p 8 ja § 169 nõudeid, vähendas kostja hagejale maksmisele kuuluvat hüvitist 50 % ning hagejale makstavaks hüvitise määraks jäi 50% (komisjoni toimik lk 45).

•

10.06.2014 toimunud kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud XXX ütlused, kes andis ütlusi selle kohta, et ta on hageja elukaaslane ning viibis 03.12.2012 toimunud liiklusõnnetuse ajal hageja sõiduautos, istudes juhi kõrvalistmel. Sel õhtul sõitsid nad perega mööda Mustamäe teed ja oli soov pöörata vasakule Tammsaare teele. Väljas oli tugev lumesadu ja pime, kuid ristmik oli valgustatud, tee oli lumega kaetud. Mingil hetkel tekkis rekka ette tühimik, nad sõitsid rekkast mööda ja reastusid teisest sõidureast kolmandasse ehk kõige vasakpoolsemasse sõiduritta. Nende sõiduk Volvo jäi rekka ehk veoki Volvo ette seisma natuke viltuses asendis, kuid nad olid siiski omas sõidureas, teistel sõiduradadel liiklejaid nad ei takistanud. Nad seisid autoga valgusfoori taga 8-9 sekundit ning seejärel sõitis veok Volvo nende autole tagant sisse, mistõttu liikus auto küljega ettepoole põiki. Toimus ka teine kokkupõrge, mil veok sõitis autole tagant sisse. Seejärel keeras autot juhtinud elukaaslane XXXautoga parklasse, kuna ka lapsed istusid auto tagaistmel ja ei saa ju lasta ennast lõputult rammida (tl 79-81). Kohtu hinnangul on eelpool nimetatud tõenditega leidnud tõendamist, et hageja ei ole 03.12.2012 toimunud liiklusõnnetusega tekitatud kahju põhjustamises süüdi VÕS § 1050 tähenduses. VÕS § 1050 lg 1 alusel ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nii tunnistaja XXX kui ka hageja on kinnitanud, et nende auto reastus vasakpoolsesse sõiduritta veoki Volvo ette ning jäi rohelist foorituld oodates teiste autode taha seisma, misjärel sõitis nende taga liikuv veok Volvo nende autole kaks korda tagant sisse. Veoki juht XXX on korduvalt kinnitanud, et tema ei näinud enne sõidukite kokkupõrget enda ees hageja sõiduautot, vaid sõiduautot nägi ta alles vahetult enne teist kokkupõrget (komisjoni toimiku lk 42, 60-61). Seega puudus hagejal võimalus vältida ja ära hoida veoki otsasõitu. On leidnud tõendamist, et liiklusõnnetuse tulemusena tekkisid vigastused hageja sõiduauto tagumises osas ja vasakpoolse tagumise ukse piirkonnas ning XXX veok sai vigastada esiotsa paremasse nurka (komisjoni toimik lk 44, 47, 56-57, 60-61, 63-100 ja tl 29). Kohus leiab, et hageja ei ole rikkunud LS § 33 lg 2 p 8 sätestatud kohustust, so veenduda enne manöövri alustamist, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. Hageja ja tunnistaja XXX ütluste kohaselt oli veoki Volvo ees umbes 20 meetrit vaba ruumi ning soovides reastuda veokiga samasse sõiduritta, reastus hageja oma sõidukiga veoki ette, jäädes

natuke põiki veoki ette, takistamata seejuures kõrvalreas sõitvaid sõidukeid. Halbadele ilmastikuoludele (sadas lund ja oli pime) ja tipptunnile omases aeglases liiklusvoolus liiklemisel on tavapärane, et sõidurada vahetades ei ole sageli võimalik lubatavat foorituld ootavate autode kolonni taha reastuda autoga selliselt, et see jääks eesseisva auto taha täpselt sirgesse asendisse, st täpselt suunaga otse. Seetõttu on loomulik, et parempoolsesse sõidureast vasakpoolsesse ritta ümber reastudes jäi hageja auto natukene põiki asendisse, kuid seejuures ei takistanud see kõrvalreas liikuvaid sõidukeid. Hageja sõiduki taga liikunud veoki juht XXX , sõites väikese ajavahemikul järel kaks korda tagant sisse hageja sõiduautole, rikkus aga LS § 33 lg 2 p 8 nõudeid, täpsemalt juhi kohustust veenduda enne paigalt liikuma hakkamist, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. XXX on kinnitanud, et enne esimest kokkupõrget ta ei näinud hageja sõidukit ning nägi seda alles vahetult enne teist kokkupõrget. Suure veoki ette võib tekkida tõepoolest teatud ulatuses nö pimeala, mida veoki juht ei pruugi veokit juhtides näha, kuid kindlasti ei saa see pimeala olla 20 meetrit, nagu hageja kinnitab, et veoki ees oli vaba ruumi. Seega jättis XXX ülalnimetatud liiklusseaduse nõude täitmata, põhjustades sellega liiklusõnnetuse. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et nii hageja kui ka XXX on rikkunud LS § 169 lg 6 sätet, mille kohaselt tohib sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui transporditakse kannatanut haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Ülaltoodud tõenditest nähtub, et XXX poolt juhitud veok sõitis hageja sõiduautole tagant otsa kahel korral, misjärel talviste teeolude tõttu hakkas hageja auto libisema vasaku tagumise küljega veoki ette ning veok lükkas autot mõnda aega enda ees. Liiklusõnnetuse hetkel oli hageja autos koos perega, juhi kõrvalistmel istus tema elukaaslane XXX ja tagaistmel istusid 2 last. Kui talvisel teel, mil teeolud on libeduse tõttu tavapärasemat halvemad, sõidetakse autole tagant sisse ja selline tegevus toimub korduvalt (nö rammitakse autot), siis on iga juhi loomulik ja põhjendatud reaktsioon, et ta sõidab enda autoga tagantpoolt tuleneva ohu eest ära ja seda enam, et oht lähenes just auto tagumisest suunast, kus istusid hageja lapsed. Seetõttu leiab kohus, et hagejale ei saa ette heita LS § 169 lg 6 nõude rikkumist, sest kirjeldatud situatsioonis oli tema poolt sõiduki parkimine ohutusse kohta igati õigustatud ja põhjendatud. 10.06.2014 toimunud kohtuvaidluste käigus avaldas kostja, et hageja on lisaks eeltoodule rikkunud ka LS § 18 lg 2 ja § 45 lg 1 nõudeid (tl 74-76). LS § 18 lg 2 kohaselt peab ristmikule lähenedes juht sõitma nii, et seismajäämisel ta ei häiriks ristmiku liiklust. LS § 45 lg 1 alusel tuleb teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel sõita sõiduraja piirides. Kostja on mõlema nimetatud liiklusseaduse sätte rikkumist hageja poolt vaid nentinud (alles kohtuvaidluses), kuid ei ole mingil viisil tõendanud rikkumise toimepanemist hageja poolt. Kohus leiab, et pole leidnud tõendamist hageja poolt LS § 18 lg 2 ja § 45 lg 1 nõuete rikkumine. Tunnistaja XXX ja hageja on andnud ütlusi selle kohta, et reastudes sõiduautoga vasakpoolsesse sõiduritta, jäi auto esialgu küll põiki asendisse, kuid auto asetses sõidurea piirides ning selliselt autot seisma jättes ei häiritud mingil viisil kaasliiklejaid ehk teiste sõidukite liiklemist. 25) Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei ole oma käitumisega rikkunud LS norme ja ei ole kahju põhjustanud, seega ei ole hageja käitumine põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega ning hagejal puudub vastutus deliktilise üldvastutuse alusel. 26) Mootorsõiduki otsese valdaja vastu võib liiklusõnnetuse põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitada ka VÕS § 1057 alusel riskivastutusele tuginedes. Nimetatud sätte kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja põhimõtteliselt alati mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, sh kahju eest, mis põhjustatakse isikule, kes ise oli teise

mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja. Vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest on sätestatud VÕS 53. peatüki teises jaos paragrahvides1056 kuni 1060. VÕS § 1057 kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui: 1) kahjustatakse mootorsõidukiga veetavat asja, mida mootorsõidukis viibiv isik ei kanna seljas ega kaasas; 2) kahjustatakse mootorsõiduki valdajale hoiule antud asja; 3) kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu, välja arvatud juhul, kui kahju tekkis õhusõiduki käitamisel; 4) kannatanu osales mootorsõiduki käitamisel; 5) kannatanut veeti tasuta ja väljaspool vedaja majandustegevust. Riigikohtu lahendi 3-2-1-7-13 (p 20) kohaselt saab mootorsõidukit pidada suurema ohu allikaks ja mootorsõiduki põhjustatud kahju tuleb lugeda selle käitamisest tulenevaks kahjuks eelkõige siis, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki sihipärase kasutamisega mootorsõidukina liikluses. Mootorsõidukist lähtub iseloomulik risk eelkõige selle liikumisel, kuna seda ei ole võimalik viivitamata peatada, näiteks selle suure massi või kiiruse tõttu, aga ka tehnilise defekti või juhi ebaõigete sõiduvõtete tõttu. Kolleegiumi arvates ei ole välistatud, et mootorsõiduki käitamiseks VÕS § 1057 mõttes võib lugeda ka sõiduki aeglast liikumist või erandlikel asjaoludel ka teel seismist. 27) Riigikohtu lahendi 3-2-1-7-13 (p 31) kohaselt tuleb riskist lähtuvate asjaoludena esmalt arvestada igast avariis osalenud sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust, mis sõltub mh sõiduki massist, mõõtudest, liikumiskiirusest, tehnilisest korrasolekust, ohutusvarustusest jms. Selline oht lähtub eelduslikult igast sõidukist ning sõltumata selle juhi hoolsusest saab selle ohu kahju põhjusena täielikult välistada vaid erandina. Riskimäära võivad konkreetsed asjaolud suurendada või vähendada. Nii on suurest veoautost lähtuv risk oluliselt kõrgem mopeedist lähtuvast riskist. 03.12.2012 liiklusõnnetuses osalesid hageja juhitud sõiduauto ja veok. Kui hinnata avariis osalenud sõidukitest objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust, hinnates eelkõige sõidukite massi ja mõõte, siis on ilmselge, et veokist lähtuv potentsiaalne oht ja risk on tunduvalt suurem, kui sõiduautost lähtuv oht. Samuti on käesolevas asjas leidnud tuvastamist, et kokkupõrke ajal hageja sõiduk seisis, mitte ei liikunud, mistõttu ei lähtunud hageja sõidukist iseenesest mootorsõidukile iseloomulikku riski, kuna iseloomulik risk lähtub eelkõige mootorsõiduki liikumisel, kuna seda ei ole võimalik viivitamata peatada. Kostja on viidanud Riigikohtu lahendile 3-2-1-7-13 (p 20), et mootorsõiduki käitamiseks VÕS § 1057 mõttes võib lugeda ka sõiduki aeglast liikumist või erandlikel asjaoludel ka teel seismist. Kohtu hinnangul ei ole kostja enda otsustes nr XXX /01 ja XXX /02 märkinud ega põhjendanud, et hageja sõiduki seismist oleks peetud erandjuhul mootorsõiduki käitamiseks või arvestatavat riski kaasa toovaks asjaoluks. III 28) Edasi käsitleb kohus kostja poolt kahjuhüvitise vähendamise võimalusi VÕS § 139 lg 1 alusel. Liiklusõnnetuse ajal (03.12.2012) kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) redaktsiooni kohaselt on LKindlS § 2 alusel liikluskindlustus suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus (ning sama seaduse §-s 27 nimetatud juhtudel õnnetusjuhtumite kindlustus). KindlS § 3 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal või Garantiifondil samast seadusest ja liikluskindlustuse lepingust tulenevad kohustused, kui LKindlS §-s 4 sätestatud sõidukiga tekitati kindlustusjuhtum. KindlS § 7 lg 1 alusel on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. Kindlustusandja on kohustatud teenindama kindlustusvõtjaid, kes tema poole pöörduvad. LKindlS § 26 lg 1 kohaselt on liikluskindlustuse kindlustusjuhtum (liikluskahju) kindlustamisele kuuluva sõidukiga käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel kahju tekitamine. Sama paragrahvi lõike 2 alusel on liikluskahjuga tegemist ainult siis, kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: 1) teeliikluses on tekitatud kahju kindlustamisele kuuluva sõidukiga; 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või

paiknemise ja tekitatud kahju vahel; 4) sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega. LKindlS § 44 sätestab liikluskahju hüvitamise aluseid. LKindlS § 44 lg 2 kohaselt hüvitatakse liikluskahju kannatanule ning nimetatud seaduse § 27 ja § 32 lõikes 1 nimetatud isikutele. Kui isik on liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutav, hüvitatakse temale tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. 29) VÕS § 139 lg 1 alusel kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lõike 2 alusel kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. 30) Riigikohtu lahendist 3-2-1-7-13 (p 27) tulenevalt kohaldub VÕS § 139 ka riskivastutusest tuleneva kahju eest hüvitise määramisel ja sellele saab tugineda ka vastutuskindlustusandja (vt ka Riigikohtu 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12; 4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 13). Analoogselt VÕS §-ga 139 tuleb sätte eesmärgist lähtudes tõlgendada LKindlS § 44 lg 2 teist lauset, mille järgi hüvitatakse liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutavale isikule tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. 31) Kuivõrd käesoleva otsuse II osas on kohus jõudnud järeldusele, et hageja ei vastuta deliktilise üldvastutusele tuginedes VÕS § 1043 alusel, st ta ei ole oma käitumisega rikkunud LS norme ja ei ole kahju põhjustanud ning tema käitumine ei ole põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega, ega vastuta ka kui autovaldaja riskivastutusele tuginedes VÕS § 1057 alusel, siis kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja poolne kahjuhüvitise vähendamine 50% ulatuses. Seega leiab kohus, et kostja peab hagejale hüvitama talle tekitatud kahjuhüvitisest ehk liikluskahjust 100%. IV 32) Järgnevalt hindab kohus hageja poolt nõutud kahjuhüvitise suurust. Hagiavalduse kohaselt võttis hageja tema sõiduautole 03.12.2012 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud kahju suuruse hindamisel aluseks 14.08.2013 XXX AS-i remondikalkulatsiooni, mille kohaselt on auto remondimaksumuseks 1993,53 eurot (tl 29). Enda 08.04.2014 vastuse märkis kostja, et hageja on rikkunud LKindlS § 35 lg 2 ja lg 3 sätteid ning tuleb jääda kostja poolt aktsepteeritud remondifirma XXX OÜ hinnapakkumise juurde, mille kohaselt on hageja sõiduauto remondimaksumus 1330,80 eurot (tl 42-46, 48). 16.05.2014 toimunud kohtuistungil märkis hageja, et võtab enda nõude suuruse aluseks XXX OÜ hinnapakkumise ning kuna kostja on hagejale hüvitanud 665,40 eurot, siis jääb hageja nõude suuruseks 665,40 eurot (tl 68-69). 10.06.2014 toimunud kohtuistungil avaldas hageja, et 665,40 euro suurusele nõudele tuleb 19.03.2014 hagiavalduse p 4.2 kohaselt LKindlS § 28 lg 3 p 2 alusel lisada ka õigusabikulud summas 259,20 eurot, mis on kantud seoses sellega, et hageja on vaidluskomisjoni menetluse eelselt esitanud advokaadi vahendusel kostjale pretensiooni, millele kostja on vastanud 21.11.2013 täiendava otsusega. Seega on hageja nõude suruseks 665,40 eurot + 259,20 eurot, so kokku 924,60 eurot (tl 74-77). 33) LKindlS § 7 lg 1 alusel on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. LKindS § 26 lg 1 kohaselt on liikluskindlustuse kindlustusjuhtum (liikluskahju) kindlustamisele kuuluva sõidukiga käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel kahju

tekitamine. Sama paragrahvi lõike 4 alusel hüvitatakse liikluskahju hüvitatakse käesoleva seaduse ja lepingu alusel vastavalt kindlustatu vastutuse ulatusele ning sõltumata kannatanu osalemisest liiklusõnnetuses, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud erandid. LKindlS § 28 lg 1 alusel võib liikluskahju olla tekitatud füüsilise isiku tervisele (isikukahju) või füüsilise või juriidilise isiku asjale (varakahju). Sama paragrahvi lõike 3 alusel on varakahjuks: 1) asja kahjustamise või hävimise kahju; 2) mõistlikud ja vajalikud kulud õigusabile ja ekspertiisile. 34) Käesoleva otsuse III osas on kohus jõudnud järeldusele, et kostja peab hagejale hüvitama talle tekitatud liikluskahjust 100%. Hageja leiab, et temale tekitatud liikluskahju suurus on kokku 924,60 eurot, mille moodustab asja kahjustamise kahju ning mõistlik ja vajalik kulu õigusabile. Hageja on enda asja (sõiduauto) kahjustamise kahjuks KindlS § 28 lg 3 p 1 tähenduses nimetanud 665,40 eurot (mis moodustab 50% asja kahjustamise kogukahjust 1330,80 eurost, kuna sellest 50% ehk 665,40 eurot on kostja hagejale 23.04.2104 hüvitanud, tl 77). Hageja on enda mõistlikuks ja vajalikuks õigusabikuluks LKindlS § 28 lg 3 p 2 tähenduses nimetanud 259,20 eurot. 35) Hageja õigusabikulud summas 259,20 eurot on tõendatud 18.11.2013 arvega nr 131123, millest nähtub, et Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli OÜ advokaat Maano Saareväli on osutanud hagejale õigusabiteenust seoses XXXAS kahjuasjaga nr XXX (komisjoni toimik lk 29). Õigusabiteenuse käigus on hageja lepinguline esindaja: 1) 01.11.2013 koostanud hagejale analüüsi kostja otsuse vaidlustamise väljavaadetest – ajakuluga 1 tund; 2) 14.11.2013 on toimunud konsultatsioon kliendiga advokaadibüroos – ajakuluga 0,9 tundi; 3) 18.11.2013 on koostanud kostja otsusele pretensiooni ja edastanud selle kostjale – ajakuluga 0,8 tundi; seega on õigusteenusele osutatud ajakulu kokku 2,70 tundi, mille eest tasu on kokku 259,20 eurot. Seejuures on advokaadi tunnitasuks koos käibemaksuga 96 eurot. Kohus peab hindama, kas sellised hageja kulud õigusabile on käesolevas asjas mõistlikud ja vajalikud ning kas neid saab arvestada liikluskahju hulka KindlS § 28 alusel. 36) Kostja tegi 13.02.2013 kahju hüvitamise otsuse nr XXX /01, mille kohaselt tuleb liikluskahju osaliseks põhjustajaks 50% ulatuses lugeda XXX , kes rikkus LS § 33 lg 2 p 8, § 169 nõudeid. Otsuse põhjusliku seoses kirjelduse kohaselt jaguneb süülisus 50/50 ning XXX ei veendunud enne sõidu alustamist selle manöövri ohutuses, põhjustades osalise süüga liiklusavarii eesoleva hageja sõidukiga (komisjoni toimiku lk 44). 18.11.2013 esitas hageja XXXesindaja Maano Saareväli kostjale XXXAS-le pretensiooni kindlustusjuhtumis nr XXX . Pretensiooni kohaselt ei ole kostja enda 13.02.2013 otsuses märkinud, miks on hageja hüvitist vähendatud ja milles seisneb hageja vastutus, mis on tinginud vastutuse jagunemise juhtide vahel ehk kostja ei ole põhjendanud hagejale osa hüvitise maksmisest keeldumist (komisjoni toimik lk 58). Kostja tegi 21.11.2013 täiendava kahju hüvitamise otsuse nr XXX /02, mille kohaselt mõlemad juhid vastutavad VÕS § 1056 sätestatud riskivastutuse normide kohaselt kui suurema ohu allika valdajad, st kahju põhjustaja vastutab teisele isikule põhjustatud kahju eest süüst sõltumata. Kuna hageja rikkus samuti LS § 33 lg 2 p 8 ja § 169 nõudeid, vähendas kostja hagejale maksmisele kuuluvat hüvitist 50% ning hagejale makstavaks hüvitise määraks jäi 50% (komisjoni toimik lk 45). Eeltoodust nähtub, et kostja on alles peale hagejalt 18.11.2013 pretensiooni saamist teinud hageja suhtes põhistatud kahju hüvitamise otsuse ja alles 18.11.2013 otsusest on võimalik välja lugeda, mis põhjusel on kostja hageja hüvitist vähendanud ning milles seisneb hageja rikkumine. Seetõttu leiab kohus, et hageja poolt kostjale 18.11.2013 esitatud pretensioon ehk sellega seoses osutatud õigusabi on õigusselguse põhimõttest tulenevalt ja käesoleva vaidluse seisukohalt igati mõistlik ja vajalik ning on igati põhjendatud arvestada õigusabiteenuse tasu summas 259,20 eurot LKindlS § 28 alusel hageja liikluskahju (täpsemalt varakahju) hulka.

37) Seega rahuldab kohus hageja hagi ning kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise summas 924,60 eurot. Menetluskulud 38) TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 sätestatud aluseid käesolevas asjas kohtu hinnangul ei esine, mistõttu puudub alus nimetatud sätte kohaldamiseks. 39) TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. 40) TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. 41) Menetlusosaline võib taotleda Harju Maakohtult tulenevalt TsMS § 174 menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 alusel lisatakse avaldusele menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reena Nieländer Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.