Otsuse tegemise aeg ja koht27.06.2014.a. Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number
2-14-2529
Tsiviilasi
XXXOÜ hagi AS-i XXX vastu viivise 1.198,08 euro ja kahjuhüvitise 147,00 euro, väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1.345,08 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: XXXOÜ (registrikood XXX, asukoht XXX); Hageja seaduslik esindaja: juhatuse liige XXX(isikukood XXX); esindajad Kostja: AS XXX(registrikood XXX, asukoht XXX); Kostja seaduslik esindaja: juhatuse liige XXX(isikukood XXX). Asja läbivaatamine
Lihtmenetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hageja XXXOÜ hagi kostja AS-i XXX vastu osaliselt.
2.Mõista kostjalt AS-ilt XXX hageja XXXOÜ kasuks välja viiviste võlgnevus kokku summas 55,39 eurot (viiskümmend viis eurot ja kolmkümmend üheksa senti) ja võla sissenõudmiskulud summas 30,00 (kolmkümmend) eurot, kokku 85,39 eurot (kaheksakümmend viis eurot ja kolmkümmend üheksa senti). Menetluskulude jaotus
3.Jätta menetluskulud 94% ulatuses hageja XXXOÜ kanda ja 6% ulatuses kostja AS-i XXX kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on pooltel õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtusse (Pärnu mnt 7, Tallinn, menetlusposti aadress [email protected]) esitades apellatsioonkaebuse 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 (viie) kuu möödumisel esimese astme kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv, mille suurus sõltub tsiviilasja hinnast ja sellest, kas kaebus esitatakse veebilehe www.e-toimik.ee kaudu. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lõikele 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja XXXOÜ esitas 20.01.2014.a. Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mis edastati 13.03.2014.a. Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Käesolev asi võeti Harju Maakohtu menetlusse 21.04.2014.a.
2.Hagiavalduse kohaselt organiseeris ja teostas kostja AS XXX 2013.a. ehitustöid Tallinnas Narva mnt 1, millega seoses tellis kostja hagejalt koristustööd. Hageja sõnul saadeti koristustööde, mille maht tööde käigus ka suurenes, osutamise hinnapakkumised kostjale e-kirja teel 15.10.2013.a. ja 23.10.2013.a. Viimase hinnapakkumise kohaselt oli teenuse hind 3.120,00 eurot, millele lisandus käibemaks, kokku 3.744,00 eurot. Kostja kinnitas nimetatud hinnapakkumise e-kirja teel 24.10.2013.a.
3.Hageja sõnul teostas hageja kokkulepitud töö korrektselt ja õigeaegselt, andes 21.10.2013.a. - 24.10.2013.a. tehtud tööd kostjale üle 30.10.2013.a., mil kinnitati ka tööde üleandmise-vastuvõtmise akt. Nimetatud akti allkirjastamisel kinnitas kostja, et ta on teadlik kohustusest tasuda arve 7 (seitsme) päeva jooksul arve esitamisest, samuti kohustusest maksta viivist 0,5% (null koma viis protsenti) päevas. 04.11.2013.a. esitas hageja kostjale arve nr 5484 summas 3.744,00 eurot, maksetähtajaga 13.11.2013.a. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele kostja arvet tähtaegselt ei tasunud. Kui arve tasumisest oli möödunud 64 kalendripäeva, s.o 16.01.2014.a., esitas hageja kostjale ka viivisearve nr VA 54841. Järgmisel päeval, s.o 17.01.2014.a., tasus kostja arve nr 5484, jättes viivisarve nr VA 54841 tasumata. Hageja sõnul tegi kostja pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist hagejale ettepaneku tasuda kohtuvälise kompromissina hagejale viivist 350,00 eurot. Omapoolse kompromissettepanekuna pakkus hageja oma 16.05.2014.a. kohtule esitatud seisukohas välja sõlmida kompromiss, tingimustel, et kostja tunnistab viivisenõuet 1.000,00 eurot, millisel juhul hageja loobub ka kahjuhüvitise nõudest ja pooled kannavad oma menetluskulud ise.
4.Hageja juhtis kohtu tähelepanu ka asjaolule, et poolte vahel on samasisulisi lepinguid sõlmitud ka varem. Sealjuures on kostja olnud nõus samade maksetingimustega ning neid korrektselt ka täitnud, eelkõige tasunud arved 7 (seitsme) kalendripäeva jooksul. Samuti leiab hageja, kelle sõnul ei ole tõene ka kostja väide, et hinnapakkumine on kinnitatud pärast tööde teostamist (objekt avati 26.10.2013.a.), et kostja hilisemad väited, et hageja ei ole kõiki kokkulepitud töid teostanud, ei ole aktsepteeritavad. Hageja hinnangul on hagi rahuldamine põhjendatud ka põhjusel, et kostja ei esitanud ettepanekut viivisemäära vähendamiseks, vaid keeldus viivisenõuet üldse tunnistamast. Samuti leiab hageja, et viivisekokkulepe ei saa olla üksnes viivisemäärast lähtudes vastuolus heade kommetega ega seadusega ja seetõttu tühine.
5.Hageja leidis, et tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ei saa määratleda kui arvet. Akt küll sisaldab lepingutingimusi, aga need on vajadusel muudetavad ja parandatavad. Seega ei ole kostja väide mittemuudetava tüüpvormi kohta täpne. Akt on kinnitatud mõlema poole
juuresolekul ja tahtel, millest nähtub selgesti, et pretensioone ja vastuväiteid ei esinenud nii üleantud töö kui ka muude tingimuste osas.
6.Lisaks on hagejal tema sõnul tekkinud saamata jäänud tulu ning kahjuhüvitamise nõue, kuna ta pidi võlgnevuse sissenõudmiseks rakendama tööle ühe oma töötaja. Samuti on võlgnevuse sissenõudmisel kasutatud hageja vahendeid, mille kasutamisel on hageja kandnud kulusid kuni hagi esitamise hetkeni. Hageja hindab nimetatud kulutuste suuruseks 30,00 eurot. Lisaks eeltoodule on hageja tasunud 72,00 eurot hagiavalduse koostamise eest ja kandnud kulusid seoses maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega, s.o hageja tasus riigilõivu summas 45,00 eurot. Seetõttu taotleb hageja kostjalt ka võla sissenõudmiskulude eest kahjuhüvitist kokku summas 147,00 eurot.
7.Tulenevalt kõigest eeltoodust palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena viivised 1.198,08 eurot ja kõrvalnõudena kahjuhüvitise 147,00 eurot. Samuti palus hageja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
8.Oma nõude tõendamiseks esitas hageja kohtule dokumentaalsete tõenditena: hinnapakkumised, kostjapoolse hinnapakkumise kinnituse, hageja ja kostja e-kirjavahetuse, tööde üleandmise ja vastuvõtmise akti, arve nr 5484 ja selle tasumise kinnituse, viivisearve nr VA 54841, kostjale saadetud hoiatuse ja kostja poolt väljapakutud kompromissi. Kostja vastuväited
9.Kostja esitas 07.05.2014.a. kohtule vastuse hagiavaldusele, milles ta ei võtnud hagi õigeks.
10.Vastuse kohaselt teostas kostja postimaja rekonstrueerimise töid peatöövõtjana. Seejuures küsiti ehitusobjekti klaaspindade pesuks hinnapakkumisi alltöövõtjatelt. Lõpliku pakkumise esitas hageja 22.10.2013.a. Kostja kinnitas nimetatud pakkumise 24.10.2013.a. Seejuures ei sisaldanud pakkumus ettepanekuid arve maksetähtaja osas ega maksetega hilinemisel kohaldatavaid viiviseid, samuti ei käsitletud neid lepingu olulisi tingimusi läbirääkimistel.
11.Teostatud tööde kohta koostas hageja akti, mis allkirjastati kostja projektijuhi poolt 30.10.2013.a. Aktis ei ole märgitud teostatud tööde mahtu ega maksumust, samuti on aktis tööde teostamise ajaks märgitud periood, mil kostja esindaja ei olnud hinnapakkumist kinnitanud. Akti mittemuudetavas tüüpvormis on lisatud märkused, et kostja kinnitab esitatud andmete õigsust, kohustust tasuda akti alusel esitatud arve 7 (seitsme) päeva jooksul ja nõustumist tasuda tähtajaks tasumata arvelt viivist 0,5% (null koma viis protsenti) päevas. Nimetatud akti põhjal esitas hageja 04.11.2013.a. kostjale arve nr 5484, milles oli maksetähtajaks märgitud 13.11.2013.a. ja viivise määraks 0,5% päevas. Kuivõrd aga kostja ehitusmeeskond avastas pärast akti allkirjastamist, et osa pakkumistes märgitud töödest on tehtud puudustega ja osa töödest üldse tegemata, esitas kostja hagejale 05.11.2013.a. kirjaliku pretensiooni. Pretensioonis tegi kostja ettepaneku vähendada teostatud tööde hinda. Kuivõrd töö oli tehtud puudustega, mida ka hageja kinnitas, ja kokkulepitud mahust vähem, jäeti arve e-arvekeskuses kinnitamata ja tasumata. Tekkinud erimeelsus tööde mahtude ja põhjendatud maksumuse osas jäi lõpuni lahendamata, sest projektijuht lahkus töölt 13.12.2013.a. Kostja kinnitas, et tasumata arvele juhiti tähelepanu 23.12.2013.a. e-kirjaga, mille järel kostja ehitusdirektor palus objekti meeskonnalt selgitusi teostatud tööde mahtude ja kvaliteedi kohta. Kostja 16.01.2014.a. selgituse kohaselt ei saanud hageja trepi puhastusega hakkama ja tegi ettepaneku vähendada tööde maksumust, mida kinnitab ka hageja enda vastus. Hageja aga ei olnud nõus hinda vähendama, kuivõrd väidetavalt tehti objektil lisatöid, mille eest arvet ei
esitatud. Kostja leidis, et hinna alandamise avalduse esitamine ja teostatud tööde mahtude üle vaidlemine ei ole ratsionaalne ja tasus 17.01.2014.a. arve nr 5484. Viivise nõuet pidas kostja aga põhjendamatuks ning keeldus vastava arve tasumisest. Eeltoodust nähtub kostja hinnangul üheselt, et kostja ei ole teadlikult viivitanud arve tasumisega, vaid viivitus on põhjustatud teostatud tööde mahu ja kvaliteedi selgitamisega.
12.Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja nõue viivise osas on põhjendamatu. Kostja väide, et poolte vahel on viiviskokkulepe saavutatud akti allkirjastamisega, ei ole kostja sõnul kooskõlas tsiviilõiguse üldiste põhimõtete ja Riigikohtu praktikaga. Teostatud tööde kohta koostatud akt ei ole võrdsustatav lepinguga, sest akt koostatakse faktiliste asjaolude ehk objektil teostatud tööde kohta. Aktis võivad põhimõtteliselt sisalduda poolte vahel saavutatud kokkulepped, kui need peavad olema eraldi läbi räägitud ja vastama poolte tegelikule tahtele. Kostja poolt allkirjastatud akt on vormistatud hageja standardsele kirjaplangile, kusjuures kinnitusi ei ole poolte vahel eraldi läbi räägitud. Kuivõrd viivise määr, mis on 180% aastas, on ebamõistlikult suur, on tegemist ka tühise tüüptingimusega. Tulenevalt eeltoodust leiab kostja, et hagejal on õigus nõuda viiviseid vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.
13.Kostja on seisukohal, et tühine on ka kokkulepe maksetähtaja kohta. Kostja hinnangul tuleks lähtuda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivis 2011/7/EU sätestatud põhimõtetest, mille artikli 3 kohaselt on ettevõtete vaheliste tehingute korral arve tasumise tähtaeg, kui selles ei ole teisiti kokku lepitud 30 (kolmkümmend) päeva alates selle esitamisest. Seega leiab kostja, et arve nr 5484 tasumise tähtajaks tuleb lugeda 04.12.2013.a. Arvestades viiviseid kuni arve tasumiseni 16.01.2014.a. (44 päeva) on viivis kokku 37,23 eurot. Nimetatud summa tasumisega on kostja nõus. Samuti on kostja nõus kompromissi sõlmise käigus tasuma viiviseid kahekordselt, s.o kokku 75,50 eurot.
14.Tulenevalt kõigest eeltoodust palus kostja jätta hagiavalduse rahuldamata osas, mis ületab 37,75 eurot. Samuti palus kostja jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
15.Kostja esitas kohtule oma vastuväidete tõendamiseks: pretensiooni, objektiinseneri selgitused ja hageja esindaja vastuse.
16.Hageja kinnitas oma 15.04.2014.a. kohtule esitatud hagiavalduses, et ta on nõus asja kirjaliku menetlusega. Ka kostja oli oma 07.05.2014.a. vastustes nõus kirjaliku menetlusega. Kohtuotsuse põhjendused
17.Kohus menetleb käesolevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS §-ile 405. TsMS § 444 lõige 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Käesolev kohtuotsus on põhjendava osaga.
18.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja selle lisadega, samuti kostja vastuväidetega, ning uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud üksnes osaliselt ja tuleb seetõttu ka rahuldada üksnes osaliselt.
19.Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevate asjaolude üle: - Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud leping koristustööde osutamiseks; - Hageja tegi klaaspindade puhastamiseks kostjale pakkumise 22.10.2013.a.; - Kostja kinnitas eelnimetatud pakkumise 24.10.2013.a. e-kirja teel;
-
-
30.10.2013.a. allkirjastasid pooled teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti; Eelnimetatud akti punktis 3 sätestati kohustus tasuda arve 7 (seitsme) päeva jooksul arve esitamisest ja akti punktis 4 reguleeriti viivisemäära, misjuures oli viivisemääraks märgitud 0,5% (null koma viis protsenti) päevas, s.o 182,5% aastas; 04.11.2013.a. esitas hageja kostjale arve nr 5484 summas 3.744,00 eurot maksetähtajaga 13.11.2013.a.; Kostja arvet nr 5484 tähtaegselt ei tasunud; 16.01.2014.a. esitas hageja kostjale viivisearve nr VA 54841; 17.01.2014.a. tasus kostja arve nr 5484; Viivisearvet kostja vaatamata hoiatusele (t/l 47) käesoleva ajani tasunud ei ole.
Hageja ja kostja vahel lepingu sõlmimist tõendavad ka hageja poolt kohtule esitatud hinnapakkumine (t/l 42), kostjapoolne hinnapakkumise kinnitus (t/l 43), poolte e-kirjavahetus (t/l 47, 49, 73, 62-65), tööde üleandmise-vastuvõtmise akt (t/l 44) ja maksekorraldus (t/l 48).
20.Pooled vaidlevad asjaolu üle, kas poolte poolt 30.10.2013.a. allkirjastatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis märgitud tingimus viivisemäära kohta on saanud poolte vahel sõlmitud lepingu tingimuseks, mistõttu tekkis hagejal ka õigus esitada kostjale viivisearve nr VA 54841, arvestades seejuures viivist määraga 0,5% (null koma viis protsenti) päevas. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas samal põhjusel tuli arve nr 5484 tasuda 7 (seitsme) päeva jooksul arve esitamisest või 30 (kolmekümne) päeva jooksul arve esitamisest.
21.Vaidluse lahendamisel juhindub kohus võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 9 lõikes 1 sätestatust, mille kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 8 lõike 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et poolte vahel sõlmiti leping puhastusteenuse osutamiseks hageja poolt kostjale e-kirja teel pakkumise esitamisega, millele kostja andis omakorda e-kirja teel nõustumuse. Kuivõrd hageja ja kostja vahelise lepingu objektiks oli töövõtt, tuleb käesoleval juhul kohaldada töövõtulepingu sätteid. VÕS § 635 lõike 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Kuivõrd poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, tekkis kostjal kohustus tasuda talle esitatud arve vastavalt VÕS § 8 lõikes 2 sätestatule, mille kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. Leping on aga pooltele täitmiseks kohustuslik vaid juhul kui puuduvad alused, mille tõttu võiks leping olla kehtetu või lõppenud. Seejuures on vastavalt VÕS § 27 lõikele 1 leping kehtiv ka juhul kui lepingupooled ei ole kokku leppinud nende õiguste ja kohustuste määramiseks olulises tingimuses või üksnes arvavad, et nad on selles tingimuses kokku leppinud, kui võib eeldada, et leping oleks sõlmitud ka selles tingimuses kokku leppimata. Kuivõrd kohus ei ole käesoleval juhul tuvastanud aluseid, mille tõttu võiks leping olla kehtetu või lõppenud ja pooled ei ole toonud esile ka asjaolu, et nad ei oleks lepingut vaidlusalustes punktides kokkulepet saavutamata sõlminud, asub kohus seisukohale, et käesoleval juhul on poolte vahel sõlmitud kehtiv töövõtuleping, mis kuulub täitmisele vastavalt VÕS § 76 lõikele 1. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Vastavalt VÕS § 82 lõikele 1 tuleb, juhul kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lõike 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib
võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Vastavalt VÕS § 637 lõikele 3 muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks alates töö valmimisest. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 muutub, juhul kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt, või kui see on tavaline, töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. VÕS § 101 lõike 1 punktide 1, 3 ja 6 järgi võib võlausaldaja, juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lõikele 1 võib võlausaldaja, juhul kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, nõuda selle täitmist. VÕS §-i 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Pooled ei vaidle käesoleval juhul asjaolu üle, et kostja rikkus oma rahalist kohustust tehtud tööde eest tasuda. Kuivõrd kostja jättis hageja poolt talle esitatud arve nr 5484 summas 3.744,00 eurot esialgu tasumata, tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt lisaks kohustuse täitmisele ka viivist. VÕS § 113 lõige 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-is 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% (kaheksa porotsenti) aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt eeltoodust peab seaduses sätestatud viivisemäärast kõrgema viivisemääraga viivise nõudmiseks olema kõrgem viivisemäär lepinguga kindlaks määratud ja seega kokkulepitud. Kuigi e-kirjavahetuse teel sõlmitud lepingus puudus viivisemäära suuruse kohta kokkulepe, esitas hageja tööde üleandmisel kostjale allkirjastamiseks akti (t/l 44) ja seejärel ka tasumiseks arve nr 5484 (t/l 45), milles oli märgitud viivise määraks 0,5% päevas. Kuivõrd hinnapakkumises on märgitud, et teenust osutatakse lepingu või tellimiskirja alusel, eraldi kirjalikku lepingut kohtule aga ei esitatud, samuti ei ole välja toodud ega tõendatud asjaolu, et poolte vahel oleks olnud viivisemäära kohta suuline kokkulepe, võib lugeda, et poolte vahel puudus kokkulepe viivisemäära kohta, mistõttu kuulus kohaldamisele seadusjärgne viivisemäär. Kuivõrd võimalik on aga ka lepingu hilisem muutmine ja/või täiendamine, võtab kohus alljärgnevalt seisukoha, kas poolte vahel sõlmitud lepingut muudeti või täiendati 30.10.2013.a. tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisega ja/või arve vastuvõtmise ning/või tasumisega.
22.Hageja leidis, et hageja oli õigustatud esitama viivisearve nr VA 54841 (t/l 46), arvestades viivist määraga 0,5% päevas, kuivõrd kostja kinnitas tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis, et ta on teadlik kohustusest maksta nimetatud määras viivist. Samuti leidis hageja, et tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, mis kinnitati mõlema poole juuresolekul ja tahtel, ei saa määratleda kui arvet, selgitades, et aktis sisalduvad tingimused olid vajadusel muudetavad ja parandatavad. Kostja leidis aga, et akt ei ole võrdsustatav lepinguga, kuna see koostati faktiliste asjaolude kohta. Kostja hinnangul võivad aktis sisalduda küll poolte kokkulepped, kuid need peaks sellisel juhul olema ka eraldi läbi räägitud ja vastama poolte tegelikule tahtele. Käesoleval juhul on aga akt vormistatud hageja standardsele kirjaplangile, kusjuures kinnitusi ei ole poolte vahel eraldi läbi räägitud. Lisaks leidis kostja, et kuivõrd viivise määr 180% aastas on ilmselgelt ebamõistlikult suur, on tegemist ka tühise tüüptingimusega. Kohus märgib esmalt, et käesoleval juhul ei ole tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis sätestatud viivisemäära sätte näol tegemist tüüptingimusega. Kohus selgitab, et vastavalt VÕS § 37 lõikele 1 on tüüptingimused poolte vahel sõlmitud lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Kuivõrd tüüptingimuste saamine lepingu osaks sõltub 3 (kolme) kumulatiivse tingimuse täitmisest, kusjuures nimetatud tingimused
peavad olema täidetud enne lepingu sõlmimist (Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne, § 37, lk 134), ei saa aktis kajastatud viivisemäära näol olla tegemist ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mis võiks vastavalt VÕS § 42 lõikele 1 olla tühine. Lisaks eeltoodule märgib kohus, et pool, kes soovis, et kohus kohaldaks tüüptingimuste regulatsiooni oleks pidanud vastavalt Riigikohtu 08.05.2007.a. lahendi tsiviilasjas 3-2-1-45-07 punktile 11 tooma esile ja tõendama asjaolusid, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lõike 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Tulenevalt kõigest eeltoodust asub kohus seisukohale, et aktis kajastatud viivisemäära sättele ei kohaldu VÕS-i tüüptingimuste regulatsioon. Kohtu hinnangul ei saa kostja poolt tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamist, samuti arvete vastuvõtmist ega nendele vastuväidete mitteesitamist lugeda lepingutingimuste täiendamiseks ega muutmiseks, kuna vastavalt VÕS § 13 lõikele 1 võib lepingut muuta üksnes lepingupoolte kokkuleppel. Seejuures ei tõendanud hageja, kui tüüpvormi kasutaja ja arve esitaja, et märkused viivisemäära kohta oleks lepingupoolte poolt eraldi läbi räägitud. Ka Riigikohus on oma 17.12.2009.a. lahendi 3-2-1-144-09 punktis 11 asunud seisukohale, et arvete vastuvõtmine ja/või allkirjastamine ei tähenda üldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varem kokkulepitud ei ole, kuna arvete vastuvõtmist ei saa tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõike 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.t nõustumine arvel märgitud viivise summa ja selle määraga. Selleks, et arvel näidatud tingimused muutuksid poolte kokkuleppe osaks, peaks olema arvel selgelt näidatud, et soovitakse kokku leppida seni kokkuleppimata tingimustes. Käesoleval juhul ei ole aga aktile ega arvele peale viivisemäära ja maksetähtaja märkimise muud informatsiooni lisatud, samuti ei ole rõhutatud, et pooled soovivad kokku leppida seni kokkuleppimata tingimustes. Kohtu hinnangul ei ole aktile antud allkiri hinnatav aktile sisulise nõustumise andmisena, kuna allkiri on antud hageja poolt teostatud tööde üleandmise kohta, mis on majanduskäibes tavapärane ka neil juhtudel, mil lepingus ei ole viivisemääras kokku lepitud. Lisaks ei ole käesoleval juhul ka tõendatud, et tegemist oleks viidatud Riigikohtu lahendis toodud erandiga, mille puhul arve, või käesoleval juhul ka akti, vastuvõtmine või sellele allakirjutamine võib tähendada sellel märgitud tingimustega nõustumist, kui vastuvõtja on varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib sellel näidatud tingimusi, tasudes nt varasemal arvel näidatud viivise. Kuivõrd käesoleval juhul tõi hageja esile just asjaolu, et kostja on seni kõik arved tasunud tähtaegselt, mistõttu viivist kostja hagejale varem tasunud ei ole, võib asuda seisukohale, et nimetatud tingimus ei tulene ka pooltevahelisest eelnevast praktikast või tavast vastavalt VÕS § 25 lõikele 1. Samuti leiab kohus, juhindudes VÕS § 27 lõikest 2, mille kohaselt kohaldatakse VÕS § 27 lõikes 1 nimetatud juhul tingimust, mis on mõistlik asjaoludest, lepingupoolte tahtest, lepingu olemusest ja eesmärgist ning hea usu põhimõttest lähtudes, samuti VÕS § 6 lõikest 1, mille kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest ja VÕS § 76 lõikest 2, mille kohaselt tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat, et hageja poolt esitatud viivise nõue on vastuolus ka hea usu põhimõttega. Kohus leiab, et kostja käitumine, s.o sisuliste, mitte pelgalt võla tasumisega venitamise eesmärgil, peetud läbirääkimiste pidamine ja arve tasumine pärast tööde teostamisega seotud asjaolude kontrollimist (t/l 62-65), kusjuures kostja esitas hagejale kirjaliku pretensiooni juba 05.11.2013.a. (t/l 62) ja hageja kinnitas, et kõiki kokkulepituid töid ei tehtud (t/l 62), samuti kostja kompromissivalmidus (t/l 49) ja arve tasumine, põhjusel, et hinna alandamise avalduse esitamine ja teostatud tööde mahtude üle vaidlemine ei ole ratsionaalne, oli käesoleval juhul põhjendatud ja kooskõlas hea usu põhimõttega. Seevastu ei saa aga hageja käitumist kohustuse täitmise nõudmisel pidada, hinnates käitumist tervikuna, hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks. Nimelt esitas hageja
kohtu hinnangul oma õigusi kuritarvitades juba vaidlustatud nõude eest õigustamatult suure viivisearve. Kuigi viivis ei ole käesoleval juhul põhivõlast suurem, on selle näol siiski tegemist objektiivselt äärmiselt suure summaga, arvestades, et kostja oli viivituses üksnes ligikaudu 2 (kaks) kuud ja 1 (ühe) aasta eest kuuluks tasumisele viivis ligikaudu 7.000,00 eurot. Samuti ei ole hageja tõendanud tal tekkinud kahju, mis ületaks seadusjärgset viivist. Tulenevalt kõigest eeltoodust leiab kohus, et hagejal ei olnud käesoleval juhul õiguslikku alust viivist määraga 0,5% päevas nõuda, samuti sellise viivisemääraga arveid esitada.
23.Alljärgnevalt võtab kohus seisukoha, kas arve nr 5484 tuli tasuda 7 (seitsme) päeva jooksul arve esitamisest või võis kostja tasuda selle ka hiljem. Pooled ei vaidle asjaolude üle, et hageja saatis 04.11.2013.a. kostjale arve nr 5484 summas 3.744,00 eurot maksetähtajaga 13.11.2013.a. Seejuures juhtis hageja kohtu tähelepanu asjaolule, et kostja on kõik talle esitatud arved tasunud 7 (seitsme) kalendripäeva jooksul, esitades kohtule ka graafiku arvete tasumise kohta. Kostja nimetatud hageja väitele vastu ei vaielnud, kuid tõi esile asjaolu, et tema hinnangul on ka kokkulepe maksetähtaja kohta tühine. Nimelt tuleks kostja hinnangul lähtuda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/7/EU artiklist 3, mille kohaselt on ettevõtete vaheliste tehingute korral arve tasumise tähtaeg, kui selles ei ole teisiti kokku lepitud, 30 (kolmkümmend) päeva alates selle esitamisest. Tulenevalt eeltoodust leidis kostja, et arve nr 5484 tasumise tähtajaks tuleks lugeda 04.12.2013.a. Kohus nendib, et ka direktiivipõhise sätte VÕS § 821 lõike 1 punkti 1 kohaselt muutub, juhul kui vastastikuse lepingu puhul ei ole tasu maksmise tähtpäeva või tähtaega kokku lepitud, tasu maksmise kohustus sissenõutavaks hiljemalt 30 (kolmekümne) päeva möödumisel arve või muu sellise makseettepaneku võlgniku kätte jõudmisest. Vaatamata eeltoodule leiab kohus, et 7 (seitse) päeva, kui praktikas laialtlevinud, sealhulgas ka hageja ja kostja vahelises praktikas kasutusel olnud, ajaperiood arvete tasumiseks, on eeskätt just ettevõtete vahelistes suhetes arve tasumiseks praktiline ja mõistlik aeg, misjuures üksnes 30 (kolmkümmend) kalendripäeva ning seda ületav periood võib olla ebamõistlik. Tulenevalt eeltoodust loeb kohus tõendatuks poolte kokkuleppe maksetähtaja kohta, milleks on 7 (seitse) päeva arve esitamisest vastavalt VÕS § 25 lõigetele 1 ja 2, mistõttu on õigustatud ka viivise arvestamine alates 14.11.2013.a.
24.Kuigi kostja ei olnud käesoleval juhul kohustatud tasuma viivist määraga 0,5% päevas, tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt viivise maksmist seadusjärgses määras, mistõttu käsitleb kohus alljärgnevalt väljamõistetava viivise suurust. Kohus arvestab viivist põhivõlgnevuselt 3.744,00 eurot alates kokkulepitud maksetähtajale järgnevast päevast, s.o 14.11.2013.a. kuni kostja poolt arve nr 5484 tasumiseni 17.01.2014.a. (makskorraldus t/l 48). Kuivõrd seadusjärgne viivisemäär perioodil 14.11.2013.a. - 31.12.2013.a. oli 8,5% ja perioodil 01.01.2014.a. - 17.01.2014.a. 8,25% aastas, on viivise arvutuskäik arve nr 5484 järgse võlgnevuse, kokku summas 3.744,00 eurot, eest alljärgnev: Hilinenud Viivise määr Võlgnetav Perioodi algus Perioodi lõpp päevi aastas summa 14.11.2013 31.12.2013
8,50% 3.744,00 01.01.2014 17.01.2014
8,25% 3.744,00 Viivis kokku perioodil 14.11.2013.a. - 17.01.2014. a.
Viivise summa EUR 41,85 13,54 55,39
Tulenevalt eeltoodust on kostja kohustatud tasuma hagejale viivist kokku 55,39 eurot.
25.Lisaks leidis hageja, et tal on tekkinud saamata jäänud tulu ning kahjuhüvitamise nõue. Nimelt on hageja kandnud kulusid seoses maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega (riigilõiv 45,00 eurot) ja hagi esitamisega (hagiavalduse koostamine 72,00 eurot), samuti pidi
hageja võlgnevuse sissenõudmiseks rakendama tööle ühe oma töötaja ja kasutama hageja vahendeid (30,00 eurot). Seetõttu taotles hageja kostjalt ka võla sissenõudmiskulude eest kahjuhüvitist kokku summas 147,00 eurot. Alates 15.04.2013.a. võib võlausaldaja sisemiste makseviivitusega seotud kulutuste kandmiseks vastavalt VÕS § 1131 lõikele 1, juhul kui ta võib nõuda ka viivist, nõuda võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40,00 eurot. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib võlausaldaja, juhul kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitise määra, nõuda viivist ja sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Ka VÕS § 113 lõike 5 kohaselt võib, juhul kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Muude kulude hüvitamise näol on seega oma sisult tegemist lepingulise suhte rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega ja nende hüvitamisele kohaldub VÕS § 115 lõige 1. Kuivõrd VÕS § 1131 lõige 1 kehtis käesolevas asjas esitatud nõude tekkimise ajal, nimetatud hüvitis ei sõltu makseviivituse pikkusest, võlgnevuse suurustest ega võlausaldaja kulude olemasolust, hageja taotleb võla sissenõudmiskulude summas 30,00 eurot hüvitamist, tuleb hageja kasuks kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulud summas 30,00 eurot. Hageja nõude riigilõivu ja hagiavalduse koostamise kulu hüvitamiseks, jätab kohus aga käesolevaga rahuldamata, kuivõrd nimetatud kulude hüvitamist saab hageja nõuda menetluskulude kindlaksmääramise menetluses vastavalt käesolevas kohtuotsuses kindlaksmääratud menetluskulude jaotusele. Kuivõrd nimetatud kulud on otseselt seotud kohtumenetlusega, leiab kohus, et võimalus, et ühte ja sama kulu mõistetakse kostjalt välja nii kahjuhüvitise kui ka menetluskuluna, oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Lisaks eeltoodule märgib kohus, et kuivõrd hageja esitas kahju tõendamiseks kohtule üksnes riigilõivu ja õigusabikulu maksekorraldused (t/l 50-51), ei ole kahju tekkimise fakt ega kahju suurus piisavalt tõendatud, samuti ei ole tõendatud ka põhjuslikku seost kahju ja rikkumise vahel. Lisaks kõigele eeltoodule ei ole hageja esile toonud ega tõendanud ka asjaolu, et kostja poolt kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju ületaks viivise. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et nõue riigilõivu ja hagi koostamise kulu hüvitamiseks, ei kuulu rahuldamisele. Menetluskulude jaotamine
26.Vastavalt TsMS § 173 lõikele 1 märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS 163 lõikele 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid poolte endi kanda. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas põhjendatud jaotada menetluskulud võrdeliselt väljamõistetud summale selliselt, et 6% menetluskuludest jääb kostja ning 94% hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt esitatakse avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis, samuti kinnitus, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Tsiviilasja hinna määramine
27.Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus menetluse alguse ajal kehtinud TsMS § 122
lõikes 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ning TsMS § 133 lõikes 1 sätestatust, mille kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Tulenevalt asjaolust, et hageja palus hagiavalduses kostjalt välja mõista viivised kokku 1.198,08 eurot ja kahjuhüvitise kokku 147,00 eurot, on käesoleva tsiviilasja hinnaks 1.345,08 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Piret Randmaa Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.