nende Hageja: P S (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Urmas S Kostja: M-L Tu (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaadi abi Sirle Kalma
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 22.01.2014 otsus osaliselt resolutsiooni sõnastuse osas ja teha tühistatud osas uus otsus.
2.Jätta P Si hagi M-L Tu vastu üürivõla ja viivise väljamõistmiseks tasaarvestuse tõttu rahuldamata.
Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus Jätta esimese astme kohtu menetluskulud ja apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust
kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.12.02.2013 esitas P S Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse M-L Tu vastu eluruumi üürilepingust tuleneva võlgnevuse ja viiviste saamiseks. 26.02.2913 tegi Pärnu Maakohtu kohtunikuabi M-L Tule makseettepaneku, mis toimetati M-L Tule kätte 12.04.2013 ja kes esitas oma vastuväite makseettepanekule 12.04.2013. ML Tu tunnustas nõuet osaliselt, summas 245 eurot. Tunnustatud osas tegi kohus maksekäsu ja ülejäänud osas anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.20.06.2013 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palus P S (hageja) mõista M-L Tult (kostja) hageja kasuks välja 1 kuu üürivõlgnevuse perioodi 30.1131.12.2011 eest summas 330 eurot ja viivised põhivõla ulatuses kuni hagi esitamiseni summas 330 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 17.10.2011 üürilepingu aadressil Kasesalu 24-6, Ääsmäe Saue vald, Harju maakond asuva eluruumi kasutamiseks. Igakuine üür oli 330 eurot kuus. Kostja tasus ettemaksuna järgmise kuu üüri, rohkem ei ole tasunud. Lisaks pidi kostja lepingu p-i 7.1. järgi maksma tagatisraha deposiiti 330 eurot, mille lubas tasuda paari päeva jooksul lepingu sõlmimisest, kuid ei teinud seda.
4.Maksekäsu kiirmenetluses tunnistas kostja osaliselt üürivõlga 125 eurot 2011 detsembrikuu eest, küttepuude eest 30 eurot, kommunaalkulude eest 40 eurot ja viivisena 50 eurot. Hagejale on arusaamatu, kuidas on kostja arvestanud 125 eurot. Hageja märkis, et leping sõlmiti 17.10.2011 ning koheselt tasus kostja 330 eurot ehk kuni 17.11.2011. Seega 125 eurot, mida kostja tunnistas maksekäsu kiirmenetluses, on tasutud perioodi 18.11.2011 kuni 29.11.2011 ehk 12 päeva eest. Hageja sai korteri valduse 31.12.2011 ja siis lõppes leping. Leping öeldi rikkumise tõttu kostjale üles. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Üürilepingu sõlmimisel kinnisvaramaakleri M. Pitsi juures andis kostja hagejale lisaks 1 kuu üürile 330 eurot ka tagatisraha 330 eurot, kokku 660 eurot. Leping lõppes 29.12.2011, mistõttu jäi tasuda üür 18.12.2011-29.11.2011 eest. Ühes päevas on üür 11 eurot (330/31) ning 11 päeva eest olnuks see 121 eurot, mis ümardati 125 eurole. 05.07.2013 tasus kostja 195 eurot ja viivised 50 eurot. Hageja ei ole kordagi tagatist nõudnud, seega pole usutav, et kostja oli sellega võlgnevuses. Seda, et leping erakorraliselt üles öeldi, ei ole tõendatud. Leping lõppes kokkuleppel.
7.Pärast üürilepingu lõppemist nõudis hageja e-kirjaga 02.01.2012 kostjalt üüri 125 eurot, vee eest tasu 39 eurot ja elektri eest koos viivistega 86,41 eurot. Muid tasumata arveid ei vaidlustatud ning kostja on ka kõik muud arved tasunud. Maksekäsu kiirmenetluses tunnistas kostja võlga 125 euro ulatuses: üür 2011 detsembrikuu eest
(11 päeva), küttepuude eest 30 eurot, kommunaalkulud 40 eurot, viivised 50 eurot. Märgitud 125 eurot on tasutud 10.07.2013, s.o poole kuu eest 18.12-29.12.2011. 05.09.2012 nõudis hageja jälle 125 eurot. Kui kostja oleks olnud hagejale võlgu rohkem kui ta 02.01.2012 e-kirjas kostjalt nõudis, siis oleks ta seda nõudnud juba selles kirjas. Hageja käitub vastuoluliselt.
8.Üürilepingu järgi sõlmis P S lepingu korteriomandi omaniku volitusel, kuid seda pole lisatud üürilepingule. Korteriomandile oli 08.07.2009 seatud käsutamise keelumärge P Sanglepa kasuks. Seega on käsutuskeeldu rikkuv tehing TsÜS § 88 lg 1 ja TMS 64 lg 1 alusel tühine.
9.Hageja üürikuulutus on kinnisvaraportaalis üleval aadressil www.kv.ee 21.09.2011, mille järgi peab üürnik maksma lepingu sõlmimisel lisaks ühe kuu üürile 330 eurot ka tagatisraha 330 eurot, kokku 660 eurot. Kostja oli sellest teadlik. Kooskõlas lepingu pga 7.1. ei olnud võimalik lepingut sõlmida ilma, et kostja oleks maksnud tagatisraha deposiiti. Üüriraha 330 eurot andis kostja üle sularahana kinnisvarabüroos ja koos sellega andis üle ka tagatisraha 330 eurot. Kui kostja poleks pidanud seda üle andma, pidanuks lepingu p-s 7.1 sätestatu olema teistsugune. Ei ole usutav, et hageja oleks ilma tagatisraha saamata sõlminud lepingu. Lisaks ei ole kogu lepingu kehtivuse perioodil hageja tagatisraha nõuet kostjale esitanud.
10.Kuna hageja 2 kuu jooksul ei esitanud nõuet kostja vastu, on kostjal õigus saada tagatisraha 330 eurot tagasi ja kostja tasaarvestab hageja novembrikuu üüri oma tagatisraha nõudega 330 eurot. Juhul, kui kohus ei nõustu eeltoodud kostja väidetega, siis märgib kostja, et tal on tagatisrahalt tulenev intressinõue perioodi 17.10.201129.02.2012 136 päeva eest VÕS § 94 lg 1 järgi ja lisaks viivisenõue tagatisrahalt lepingu p-i 7.2. järgi 0,5% päevas 01.03.2012-28.10.2013 kokku 850 päeva eest 1402,50 eurot. Kostja tasaarveldab oma kõrvalnõude hageja nõudega (kostja vastus 28.10.13, lk 88-94). Maakohtu otsus
11.22.01.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi üürivõlgnevuse 330 euro ja viivise 330 euro nõudes ja määras kostja vastuväite raames esitatud tasaarvelduse avalduse alusel tasaarvestada hageja üürivõla 330 eurot ja viivise nõude 330 eurot kostja tagatisraha 330 eurot ja sellelt arvestatud viivisenõudega 330 eurot. Sellega luges kohus poolte eelnimetatud vastastikused nõuded lõppenuks. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.
12.Kohtule esitatud kinnistusraamatu andmete väljavõttest nähtuvalt (lk 113) oli kinnisasjale nr 6107102 (korteriomand, Kasesalu 24, mille reaalosaks on korter nr 6) seatud 08.07.2009 P Sanglepa kasuks käsutamise keelumärge. P Sanglepp on hageja P S. Kuna üürileping on sõlmitud märgitud eluruumi kasutamiseks hageja poolt üürileandjana, siis käsutuskeeld, mis oli tema kasuks kantud kinnistusraamatusse, ei takistanud märgitud tehingu tegemist tema poolt (AÕS § 63 lg 3), sest ei riku ega piira tema õigusi ning seega pole üürileping tühine AÕS § 63 lg 3, TsÜS § 88 lg 1 järgi. Asjaolu, kas hagejal oli volitus üürilepingu sõlmimiseks, ei oma tähtsust, sest käesoleval juhul on leping sõlmitud hageja kui üürilandja nimelt, mitte aga võimaliku asja omaniku nimelt. Kostja pole kordagi väitnud, et ta sõlmis lepingu
muu isiku kui hagejaga. Seega ei mõjuta lepingu kehtivust VÕS § 12 lg 1 järgi asjaolu, kas hagejal oli võimalikult omanikult volitus lepingu sõlmimiseks või kas ta võis olla, näiteks, asja omanik või seda asja muul alusel valdav isik. Eeltoodu alusel leidis kohus, et hageja ja kostja vahel oli üürileping sõlmitud kehtivalt ja on pooltele VÕS § 8 lg-te 1 ja 2 ja § 271 järgi siduv.
13.Kohus nõustus hagejaga, et kostja tasus 1 kuu üüri kooskõlas lepingu p-dega 3.1 ja 3.2. ette, arvestades lepingu sõlmimise aega 17.10.2011, kuni 17.11.2011. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et leping lõppes detsembris 2011. Kostja väitis, et leping lõppes 29.12.2011 ning hageja väitis, et 31.12.2011. Kohtule hageja poolt esitatud e-kirjavahetusest (lk 42-43) nähtub, et kostja teatas 20.12.2011 (lk 42) hagejale, et vabastab ruumid nädala lõpuks. Märgitud e-kirja saatmise päev oli teisipäev, seega
nädalalõpp ehk pühapäev oli 25.12.11. Hageja on oma ekirjas küsinud kostjalt, kas reedel toimub võtmete üleandmine, millele kostja on 21.12.2011 vastanud, et reedel saaks korteri üle anda ja kui enne nädalavahetust ei jõua, siis esmaspäeval. Reedene päev oli sellel nädalal vastavalt 23.12.2011 ehk päev enne riigipüha ja järgnev esmaspäev oli 26.12.2011, mis oli samuti riigipüha. Ärakuuulamisel seletas hageja, et lepiti kokku selles, et lõpetatakse leping siis, kui ta võtmed kätte saab ning et ta sai võtmed kätte 31.12.2012, kui ta sõitis Hiiumaale. Kostja on hagile esitatud vastuses väitnud, et andis hagejale korteri 29.12.2011 üle, kuid tõendeid, millal ta võtmed üle andis, kohtule ei ole esitanud. Kohtul puudub alus hageja seletustes kahelda, kuivõrd kostja oma e-kirjades ei ole siiski konkreetset kuupäeva ega päeva, millal ta võtmed ja korteri hagejale üle annab, välja pakkunud. Viidatud e-kirjades on kostja pakkunud välja võimalikud ajad ning arvestades pühadeaegset perioodi on, usutav, et päev enne (23.12.2011) jõululaupäeva ega teisel jõulupühal (26.12.2011) kostja eluruumi ega selle võtmed hagejale üle ei andnud. Eeltoodud tõendeid hinnates leidis kohus, et hageja on tõendanud, et pooltevaheline üürileping lõppes 31.12.2011, kui ta sai eluruumi võtmed enda kätte. Seega oli kostjal VÕS § 76 lg 1, § 271 ja lepingu p-i
3.1.järgi kohustus tasuda hagejale üüri lepingu lõppemiseni. Mis puudutab hageja väiteid, et leping lõppes ülesütlemisega seoses kohustuste rikkumisega, siis need väited on tõendamata. Samuti märkis kohus, et sellel ei ole ka käesolevas vaidluses tähtsust.
14.Kohtule esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduses on hageja nõudnud kostjalt 2011 novembrikuu ja detsembrikuu
võlga kokku (lk 3) 479,10 eurot (põhinõue), kuid kui palju ühe või teise kuu eest üürinõue on, seda avaldusest ei nähtu. Vastuväites avaldusele on kostja tunnistanud üürivõla nõuet osaliselt ja seda 125 euro ulatuses ning üksnes 2011 detsembrikuu eest. Seda, et kostja võlgnes 02.01.2012 seisuga üüri 125 eurot, kinnitab kostja poolt kohtule esitatud hageja e-kiri 02.01.2012 (lk 71), milles hageja on viidanud, et vee arve peab laekuma hagejale ning et seega on võlg kokku 125+39 eurot. Tegemist on lepingu lõppemise aja järgse e-kirjaga, mille hageja on saatnud kostjale ning kohtul puudub alus kahelda kostja väidetes, et hageja nõudis 2011 detsembrikuu üüri 125 eurot. Seega on alusetu hageja väide, et arusaamatu on see, kuidas kostja on arvestanud 125 eurot. Hageja 02.01.2012 e-kirjaga on kostja tõendanud, et hageja nõudis vahetult pärast lepingu lõppemist kostjalt 125 euro tasumist, millele lisandusid kõrvalkulud ning sellega on tõendatud kostja väide, et ta oli kohustatud tasuma hagejale perioodil 18.12.2011 kuni lepingu lõppemiseni 125 eurot. Nii ei omagi tähtsust, millal leping lõppes, võtmed üle anti ja ruumid vabastati. Viidates VÕS § 7 lg-le 1 märkis kohus, et kui hageja üürileandjana mõni päev pärast võlasuhte lõppemist nõudis kostjalt kui üürnikult lisaks kõrvalkuludele võlga 125 eurot, nimetamata sealjuures võlgnetavat kuud/perioodi, siis oligi kostja kui üürniku poolt mõistetav see, et hageja poolt nõutav 125 eurot on viimase perioodi, alates 18.12.2011 kuni lepingu lõppemiseni, eest võlgnetav üür. Ei ole usutav, et hageja ei tea vahetult pärast lepingu lõppemist, mille eest ja kui palju talle üürnik võlgneb. Mingeid tõendeid, mis kinnitaks, et viidatud 02.10.2012 e-kirjas nõutud 125 eurot hõlmaks endas muud võlga või üüriperioodi, ei ole hageja esitanud. Usutav ei ole, et hageja nõudis kogu aeg suuliselt telefonitsi kostjalt suuremat võlga olukorras, kus võtmete üleandmise ja ruumide vabastamisega seotud asjaoludest ning võlast 125 eurot teavitati kostjat just kirja teel. Kostja esitatud e-kirjavahetusest 02.01-05.09.2012 mingeid muid hageja nõudeid, va 195 eurot viiviseid (vt lk 70), ja nende ulatust kostja vastu ei nähtu (lk 69-72). Eeltoodu alusel võis kostja võlgnikuna VÕS 88 lg 1 järgi maksekäsu kiirmenetluses võla tunnistamisega määrata (täideti küll täitemenetluses 2013), et 125 euro tasumisega on ta tasunud 2011 detsembrikuu võlgnetavat üüri 125 eurot.
15.Arvestades üürilepingu perioodi 17.10-31.12.2011, pidi kostja maksma lepingu järgi üüri 330 eurot perioodi eest 17.10-17.11.2011,
eurot perioodi eest 17.1117.12.2011 ja lisaks veel perioodi 18.12-31.12.2011 eest vastavalt 125 eurot. Kuna kostja tunnistas võlga 2011
detsembrikuu eest 125 eurot, mis on ka tasutud, siis on hageja üürivõla nõue perioodi eest alates 18.12.2011 kuni lepingu lõppemiseni (31.12.2011) 125 eurot täidetud ning hageja ei saa selle perioodi eest üürivõlga 125 euro ulatuses kostjalt VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1, § 108 lg 1 ja § 271 järgi nõuda.
16.Hinnates kogumis kostja poolt kohtule esitatud hageja 02.01.2011 e-kirja, milles hageja nõudis vahetult pärast lepingu lõppemist kostjalt üürivõlga
eurot, tunnistaja maakleri Martin Pitsi ütlusi osas, et kui kostja oleks jäänud juba lepingut sõlmides tagatisraha maksmisega võlgu, siis oleks tehtud märge lepingusse, kuulutust, millest nähtuvalt tuli lepingut sõlmides tasuda tagatisraha ja kostja lapse Kendra Purje konto väljavõtet, mille järgi võttis kostja välja sularaha 1000 eurot lepingu sõlmimise päeval, leidis kohus, et kostja on tõendanud väidet, et ta teadis, et ta pidi lepingut sõlmides kohe maksma hagejale kokku 660 eurot (330 eurot tagatisraha ja 330 eurot üüri ette), et tal oli see raha ka olemas, et ta maksis selle raha sularahas hagejale, vastasel korral jäänuks lepingusse võla kohta märge või leping sõlmimata ning et tal ei olnud seetõttu tagatisraha võlga, kuna hageja ei ole kunagi varem ka selle summa tasumist nõudnud. Kohus leidis, et eeltooduga on kostja lükanud ümber hageja väite, et tagatisraha 330 eurot on tasumata. Mingeid tõendeid, et kostja oleks andnud sellest 660 eurost 330 eurot maaklerile, mitte hagejale, ei ole esitatud ja seda ei nähtu tunnistaja ütlustest. Kostja poolt väljavõetud rahasumma 1000 eurot võimaldas kostjal lisaks hagejale makstule (660 eurole) maksta ka maakleritasu, mis oli väidetavast üürist 60-70 %.
17.Vaidlus puudus selles, et perioodil 17.11-17.12.2012 pidi kostja tasuma üüri 330 eurot. Seda, et märgitud summa oleks tasutud, pole kostja tõendanud. Seega on põhimõtteliselt hageja üürivõla nõue 330 eurot lubatav ja seni täitmata ning hageja üürivõla nõue 330 eurot tõendatud, põhjendatud ja hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p-i 1, § 108 lg 1 ja § 271 järgi.
18.Kostja esitatud e-kirjaga on tõendatud, et hageja nõudis 2 kuu jooksul pärast lepingu lõppemist vaid üürivõlana 125 eurot (02.01.2011 saadetud e-kiri), milline summa on kostja poolt ka tasutud. 05.09.2012 e-kirjas on mainitud vaid viivist 195 eurot, kuid seda on nõutud pärast 2 kuu möödumist lepingu lõppemisest. Eeltoodu tõttu ei ole hagejal õigust pidada kinni kostja tagatisraha. Kostjal on õigus VÕS § 308 lg 3 alusel nõuda tagatisraha 330 euro tagastamist ning kooskõlas TsMS §-ga 198 tasaarvestada oma tagatisraha nõue perioodi 17.11-17.12.2012 eest tasumisele kuuluva üürivõla nõudega 330 eurot. Kostja
tasaarvestas märgitud tagatisraha nõude menetluses hageja 330-eurose nõudega. Sellega on hageja üürivõlanõue ja kostja tagatisraha nõue samas ulatustes kooskõlas VÕS § 186 p-ga 2 ja § 197 lg-ga 1 lõppenud.
19.Kohus leidis, et VÕS § 76 lg-ga 1 ja lepingu p-ga 3.6 on kooskõlas viivis 0,5% päevas ja võlgnevuselt 330 eurolt alates 31.12.2011 kuni hagi esitamiseni 20.06.2013 kokku summas 1486,65 eurot, mida hageja vähendas põhivõlani 330 eurot. Samuti leidis kohus, et tagatisraha nõudelt on viivis 1402,20 eurot ning kostjal on õigus viivist nõuda ja osaliselt oma viivisenõue summas
eurot tasaarvestada hageja viivisenõudega VÕS §-i 76, § 101 lg 1 p-i 6, lg 1, §-i 197 ja §-i 198 järgi. Seega on hageja üürivõlalt arvestatud viivisenõue kostja vastu ning kostja tagatisraha viivisenõue 330 euro ulatuses lõppenud VÕS § 198 lg 2 ja § 186 p-i 2 järgi. Eeltoodu alusel tuleb rahuldada hagi üürivõlgnevuse 330 euro ja viivise 330 euro nõudes ja määrata kindlaks TsMS § 445 lg 1 II lause järgi, et kostja vastuväite raames esitatud tasaarvelduse avalduse alusel tuleb tasaarvestada hageja üürivõla ja viivise nõue
kostja tagatisraha ja sellelt arvestatud viivisenõudega. Sellega on poolte eelnimetatud vastastikused nõuded viidatud ulatuses lõppenud.
20.Seoses hageja väitega, et kostja pole vastuhagi esitanud, märkis kohus, et tasaarvestuse avalduse võib teha kohtumenetluses ilma hagi/vastuhagi esitamiseta, üksnes vastuväite raames, mida ongi kostja teinud. Küll aga ei saa kohus tasaarvestuse avalduse raames ilma vastavasisulise hagi/vastuhagita mõista välja hagejalt tasaarvelduse tulemusel lõppenud nõuet ületavat osa. Kostja väitis, et hageja peab tasuma ka tagatisrahalt intressi ja et selle tasaarvestab kostja hageja nõudega, küll aga ei ole kostja esile toonud, milline on see nõutav intress kokku, mille ta kavatseb tasaarvestada. Seega jättis kohus selle väite tähelepanuta. Peale selle on tagatisraha ja selle viivisenõue tasaarvestatud hageja nõudega ja need hageja nõuded on lõppenud.
21.Tuginedes TsMS § 405 lg 1 p-le 3 märkis kohus menetluskulude osas, et hageja nõue lõppes kostjapoolse tasaarvestusega menetluse ajal, seega oli hagejal õigus oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse nõude maksmapanemiseks ja samas oli kostjal õigus hageja nõue tasaarvestada vastuväite raames kohtumenetluse käigus ehk ka kostja nn tasaarvestuslikud nõuded kuulusid rahuldamisele. Seega on mõlema poole võlanõuded küll rahuldatud, kuid tasaarvestuse tõttu ei ole käesoleva otsuse järgi kummalgi poolel teineteiselt midagi saada. Sisuliselt on pooled vastastikku vabanenud 660 euro
suurustest kohustustest. Ebamõistlik oleks sellisel juhul mõista ühel poolelt teise poole kasuks menetluskulusid ja vastupidi. Eeltoodu tõttu on kohtul TsMS § 8 lg 2 järgi alus kohaldada TsMS § 162 lg-t 4 ning jätta poolte menetluskulud kummagi poole kanda, kuna teiselt poolelt väljamõistmine oleks äärmiselt ebamõistlik. Eeltoodu tõttu ei andnud kohus hinnangut poolte menetluskulude suurusele ega nende kohta antud tõenditele. Apellatsioonkaebus
22.20.02.2014 esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja Harju Maakohtu 22.01.2014 otsuse menetluskulude jaotuse osas ja osas, milles otsuse resolutsioon on ebatäpne ning palus täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni, sõnastades selle järgmiselt: jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Samuti palus kostja, et kohus võtaks asja juurde apellatsioonkaebusele lisatud tõendi.
23.Kostja hinnangul ei vasta maakohtu otsuse resolutsioon sellisel kujul TsMS § 442 lg-le 5, § 445 lg 1 teisele lausele ega VÕS §-le 197, kuna see on mitmetimõistetav ega arvesta nõude lõppemisega tasaarvestuse tegemise teel. Kui kostja on oma nõude tasaarvestanud hageja nõudega, siis ei saa kohus hagi rahuldada, vaid peab jätma hagi rahuldamata. Seejuures viitab kostja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-136-09, milles kohus on leidnud, et kui ringkonnakohus oleks tuvastanud, et kostja on oma nõude hageja nõudega tasaarvestanud, oleks tulnud hageja hagi põhinõude osas ja kostja vastuhagi nõue jätta rahuldamata, sest tasaarvestatavad nõuded lõpevad. Kuna kohus oleks pidanud jätma hagi rahuldamata, peavad ka menetluskulud jääma täielikult hageja kanda.
24.Kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, et kuna hageja nõue lõppes kostjapoolse tasaarvestusega menetluse ajal ja seega oli hagejal õigus oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse nõude maksmapanemiseks ja samas oli ka kostjal õigus hageja nõue tasaarvestada vastuväite raames kohtumenetluse käigus ehk ka kostja nn tasaarvestuslikud nõuded kuulusid rahuldamisele ning seega on mõlema poole võlanõuded rahuldatud ja sellisel juhul oleks ebamõistlik välja mõista ühelt poolelt teise poole kasuks menetluskulud ja vastupidi.
25.Kostja märgib, et kui tema korterist välja kolis 29.12.2011, saatis hageja koheselt 02.01.2012 kostjale e-kirja, milles tõi välja kõik kostja võlgnevused, milleks olid elektriarve koos viivistega 86,41 eurot, mille kostja pidi maksma otse teenusepakkujale, lisaks veel arve summas 39 eurot ja üür 125 eurot, mille kostja pidi maksma otse hagejale. Seega pidi kostja hagejale maksma 125+39 eurot. Kirjas ei ole mingisugust juttu veel ühe lisakuu üürinõudest, kuna pooled leppisid kokku, et deposiiti jäetud raha tasaarvestatakse novembri/detsembri üüriga. Selle e-kirja väljavõtte esitas kostja 21.20.2013 kohtuistungil. Lisaks esitas kostja maksekäsu kiirmenetluses 12.04.2013 vastuväite, et on oma deposiiti jäetud 330 euro nõude tasaarveldanud hageja nõudega ja sellega on hageja nõuded kostja vastu lõppenud (kaebuse lisa 1 p 2.3). TsMS 633 lg 5 ja § 652 lg 4 alusel palub kostja võtta tõendi asja juurde. Kostja ei esitanud tõendit esimese astme kohtu menetluses, kuna kohus ei hoiatanud pooli, et määrab menetluskulude jaotuse sõltuvalt tasaarvestuse vastuväite esitamise ajast, rikkudes seeläbi selgitamiskohustust. Samuti palub kostja arvestada sellega, et tõendiga ei tõendata sisulist vastuolu, vaid menetlusnormi rikkumist maakohtu poolt. Kostja hinnangul on selle tõendi hindamine vajalik menetlusnormi rikkumise tuvastamiseks ja seega asja õigeks lahendamiseks.
26.Kostja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-137-07, milles kohus on leidnud, et kohustis lõpeb samaliigilise võlanõude tasaarvestamisega, mille tähtaeg saabus või mille tähtaeg on määramata või on määratud nõude esitamise momendiga. Tasaarvestamiseks on küllaldane ühe poole avaldus, mis viidatud normi mõtte kohaselt tuli teisele poolele ka teatavaks teha. Kostja leiab, et seega ei teinud kostja alles käesoleva menetluse keskel tasaarvestusavaldust vastaspoolele, vaid see tehti kohe pärast väljakolimist. Lisaks kinnitas kostja maksekäsu kiirmenetluses esitatud vastuväites, et tasaarvestas hageja nõude deposiiti jäetud summaga. Sellest lähtuvalt oli hagejale teada, et kostja on oma nõude tasaarvestanud tema nõudega. Kuna hagejale oli juba maksekäsu kiirmenetluses teada, et kostja on oma nõude tasaarvestanud hageja nõudega, kuid hageja siiski esitas alusetu hagi kohtusse, peab menetluskulu jääma hageja kanda.
27.Samuti tugines kostja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-142-10, milles Riigikohus on öelnud, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Selleks, et kohaldada TsMS § 162 lg-t 4, mis lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, ei piisa üldisest märkusest, et pooltel oli võimalik küsimus lahendada kohtuvälises korras, milleks mõlemad pooled pidid näitama head tahet. Kostja leiab, et käesoleval juhul ei saa maakohus tugineda TsMS § 162 lg-le 4, kuna maakohus oleks pidanud jätma hagi rahuldamata. Samuti märgib kostja, et hageja ei loobunud hagist ega võtnud seda tagasi pärast tasaarvestuse vastuväitest teadasaamist juba hagimenetluses. Sellepärast nõustus kostja riski kandmisega, et hagi jääb rahuldamata ja menetluskulud tema kanda. Tasaarvestuse vastuväide on nö korrapärane kostja vastuväide ja erinev õiguslik kohtlemine ei ole millegagi põhjendatud. Kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 peab menetluskulu jääma hageja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
28.Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Lisaks palub hageja jätta kostja lisatud tõendid vastu võtmata ja tagastada need kostjale.
Ringkonnakohtu seisukoht
29.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-i 2 alusel lõppjärelduse osas tühistada. Apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja tuleb osaliselt rahuldada.
30.Kuna hageja on maakohtu otsust vaidlustanud üksnes menetluskulude jaotuse ja resolutsiooni sõnastuse osas ning hageja ei ole apellatsioonkaebust esitanud, ei kontrolli ringkonnakohus muus osas maakohtu lahendi paikapidavust. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
31.Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et maakohus on kohtuotsuse lõppjärelduse hagi rahuldamise kohta ekslikult sõnastanud. Õige on kaebaja seisukoht, et olukorras, kus kostja ei esita oma nõude maksma panemiseks vastuhagi, vaid kasutab võimalust esitada menetluses tasaarvestamisavaldus, langeb tasaarvestuse põhjendatuse korral ära alus hagi rahuldamiseks ulatuses, milles nõuded kattuvad. Kuna kõnealusel juhul kattis maakohtu poolt tuvastatud ja apellatsioonimenetluses vaidlustamata asjaoludel
kostja nõue hageja nõude täies ulatuses, oleks pidanud kohus jätma hagi rahuldamata. Hagi osaline rahuldamine tuleks kõne alla juhul, kui kostja nõue hageja vastu oleks hageja nõudest väiksem. Samuti saaks rääkida hagi rahuldamisest olukorras, kus hageja rahaline nõue on põhjendatud ja tuleks rahuldada, kuid kostja esitab samuti rahalise nõudega vastuhagi, mis on samuti põhjendatud. Sellises olukorras tuleb mõlemad hagid rahuldada ja välja mõista vastastikuste nõuete vahe.
32.Vaatamata resolutsiooni sõnastuse muutmisele ja hagi rahuldamata jäämisele jagab kolleegium menetluskulude jaotuse osas maakohtu otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt on kõnealusel juhul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 8 lg 2 ja TsMS § 164 lg 4 alusel poolte endi kanda. Arvestada tuleb sellega, et hagejal tuli üürivõla sissenõudmiseks pöörduda kohtu poole ning et kostja esitas tasaarvestamise avalduse alles kohtumenetluses. Otsus jätta menetluskulud poolte endi kanda, kui seda tingib kohtumenetluse tulemus ja kohtu õiglustunne, on kohtu diskretsiooniõigus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid diskretsiooni piiride ületamisel, mida kõnealusel juhul maakohtule kolleegiumi hinnangul ette heita ei saa. Maakohus pidas poolte vastastikuseid nõudeid mõlemal juhul põhjendatuks ja luges need tasaarvestatuks ning seetõttu on kohus pidanud põhjendatult õigeks jätta pooltele menetlusega kaasnenud kulud nende endi kanda.
33.Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu peab kolleegium õigeks jätta ka apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Tuleb silmas pidada, et apellatsioonkaebuse taotlus kohtuotsuse resolutsiooni parandamiseks oli kantud kostja motiivist luua alus menetluskulude teistsuguseks jaotuseks ehk anda võimalus menetlusekulude hageja kanda jätmiseks. Kuna kolleegium ei pea vaatamata maakohtu otsuse resolutsiooni parandamisele põhjendatuks maakohtu määratud menetluskulude jaotust muuta, ei ole kostja apellatsioonimenetluse pidamisega tegelikult soovitud eesmärki saavutanud ning seetõttu on õiglane, et kumbki pool kannab ka apellatsioonmenetluse kulud ise.
34.Kolleegium selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
35.Apellatsioonkaebusele lisatud uut tõendit, milleks on kostja vastuväide maksekäsu kiirmenetluses, kolleegium vastu ei võta, kuna see on esimese astme kohtu menetluses juba esitatud (I kd, tl 8-10).
Iko Nõmm
Malle Seppik
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.