Kohtulahend

Kehtiva kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus:

EDASIKAEBE KORD

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

2(11)

hüvitamisele kuuluvalt summalt intressi 5% aastas. Hageja saatis kostjatele kirjaliku pretensiooni 30.03.2006 ja hagejal on õigus nõuda viivist sellest ajast kuni nõude kohase täitmiseni. Kostja I on keeldunud hageja nõuet rahuldamast, põhjendades et ta on hageja nõude tasaarvestanud veotasu ja R Le laenulepingust tuleneva nõudega hageja vastu, mille viimane on kostjale I loovutanud. Hageja tagastas laenu 19.02.2001, mistõttu puuduvad R Lel tema vastu nõuded, mida saaks tasaarvestada. Veotasu ei ole kostjal I õigus nõuda kogu suuruses, vaid 10% vähem lepingu tingimuste rikkumise eest tulenevalt veotellimuse p-st 10. Kostja I vastuväited Kostja I hagi ei tunnistanud. Hagejal ei ole õigust nõuet esitada, sest ta ei ole kauba omanik ning ei ole saanud kahju kauba kahjustumisest. Kostja I on hageja nõude tasaarvestanud enda nõudega hageja vastu. R L loovutas 01.09.2005 kostjale I oma 50 000 krooni suuruse nõude hageja vastu. Kostjal I on põhjust kahtlustada hageja poolt R Lele võla tagastamist tõendavate dokumentide võltsimist. Hageja pidi tasuma kostjale I veotasu 27 000 krooni. Seega olid kostja I nõuded (veotasu + R Le loovutatud nõue) hageja vastu kokku 77 000 krooni. 05.01.2006 esitas kostja I hagejale avalduse, millega tasaarvestas oma nõuded hageja vastu hageja veolepingust tuleneva kahjunõudega, mis oli kostja I nõudest väiksem. Kostja II vastuväited Kostja II hagi ei tunnistanud. Kostja II ei ole võtnud kaupa vastu ega teostanud ka vedu. Veolepingu poolteks on hageja ja kostja I. Kostja I kasutas alates 2003. aastast vastavalt kostjate vahelisele lepingule kostjale II kuuluvat TIR-Carneti. See on Eestis laialt levinud praktika, kus tegelik vedaja ostab TIR-Carnetit omava firma käest TIR-Carneti kasutamise teenust, tasudes TIR-Carneti ja vedaja vastutuse kindlustuse eest. Samuti ei maksnud AS Inges Kindlustus kahjuhüvitist välja kostjale II, vaid kostjale I, kellele saadeti ka kõik asjasse puutuvad dokumendid. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus 26.09.2013 otsusega jättis hagi kostja II vastu rahuldamata, rahuldas hagi kostja I vastu osaliselt, mõistis kostjalt I hageja kasuks välja kahjuhüvitise 3058,57 eurot ja viivise 5% aastas hüvitamisele kuuluvalt summalt (3058,57 eurot) alates 30.06.2006 kuni nõude kohase täitmiseni ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Pooled ei vaidlustanud järgmisi asjaolusid. Hageja sõlmis 10.10.2005 kostjaga I kaubaveolepingu, mille kohaselt hageja oli veo tellija (saatja) ja kostja I vedaja. Kostja I pidi võtma kauba peale Lätis Valkas 11.10.2005 ja toimetama selle saajale Venemaale ajavahemikul 14.10.–17.10.2005. Hageja pidi kostjale I tasuma veotasu 27 000 krooni (1725,24 eurot). 15.10.2005 toimus kaupa vedava autoga liiklusõnnetus, mille tagajärjel osa kaupa sai kahjustada. Kahju suurus oli 4611,29 eurot, mille AS Inges Kindlustus hüvitas kostjale I. CMR saatelehel oli vedajana märgitud kostja II. Hageja ja kostja II vahel lepinguid sõlmitud ei ole. 05.01.2006 esitas kostja I hagejale avalduse, millega tasaarvestas oma nõuded hageja vastu hageja veolepingust tuleneva nõudega. Hageja saatis kostjatele tasaarvestuse kohta kirjaliku pretensiooni 30.03.2006. Lähtudes CMR art-st 1.1 ja pooltevahelise veolepingu punktist 10, kuulub kohaldamisele CMR ning võlaõigusseaduse (VÕS) tasaarvestuse kohta käivad sätted. Suuliselt olid sõlmitud hageja ja R Le vahel laenuleping 50 000 kroonile ja R Le poolt oma nõude loovutamise leping kostjale I. Hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud rahvusvaheline kaubaveoleping, mille kohaselt kostja I võttis kohustuse teostada vedu. Hageja kahtlused veo tegelikus teostajas tekkisid asjaolust, et rahvusvahelise kaubaveo saatelehele (CMR saatekiri) oli vedajana märgitud kostja II. CMR art 4 kohaselt tõendatakse veoleping saatekirja koostamisega, kuid saatekirja ebaõigsus ei mõjuta veolepingu olemasolu ega kehtivust, mille suhtes kohaldatakse konventsiooni sätteid. Antud juhul on kohus tuvastanud, et saatekiri on

3(11)

ebaõige tegeliku vedaja osas. Nimetatud asjaolu on tõendatud kostjate omaksvõtuga ja Lääne PP Paide Politseijaoskonna 24.10.2005 teatisega, mille kohaselt osales liiklusõnnetuses AS Ateka Transport veok juhiga. Sellega on tõendatud, et vedajaks ei olnud kostja II. Tegelikuks vedajaks oli hageja lepingupartner kostja I. Kostjad on kinnitanud, et kostja I ostis kostja II käest TIR-Carneti kasutamise teenust, tasudes viimasele vedaja vastutuse kindlustuse eest. Tegelikku olukorda ei muuda ka asjaolu, et ERAA 26.03.2012 teatise kohaselt TIR-märkmike kolmandatele isikute kasutada andmine ei ole kooskõlas TIR konventsiooniga. Hageja on menetluses asunud seisukohale, et kostjaga II lepingut sõlmitud ei ole, kuid sellisel juhul peaks ta vastutama lepinguvälise kahju õigusvastase põhjustamise eest, kuid seda CMR konventsiooni alusel. Samas hageja ei ole tõendanud asjaolusid (õigusvastane tegu, hagejale tekkinud kahju ja seos nende vahel), millest tuleneb kostja II vastutus lepinguvälise kahju põhjustamise eest. Seega hagi kostja II vastu on põhjendamata. Kauba tegelik vedaja oli sel ajal kostja I, kellele kindlustus tekkinud kahju hüvitas. CMR art 17 alusel võib vedajalt kahju hüvitamist nõuda üldjuhul teine lepingupool, s.t saatja. Nõude esitamise eelduseks ei ole see, et saatja on kahjustatud kauba omanik. Samas on hageja kohtule esitanud kauba saatja LANCOR COMMERCE LLC 01.06.2006 pretensiooni kostjatele, milles ühtlasi teavitab, et nõudeõiguse kahju osas on andnud üle OÜ-le EURONURK LOGISTIK, paludes hüvitise tasuda SIA L.A.X. arveldusarvele. SIA L.A.X. kauba omanikuna on samuti volitanud hagejat nõudma kostjatelt kahju hüvitamist. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist. Kostja I väidab, et ta on tasaarvestanud hageja nõude enda nõuetega hageja vastu. Vaidlust ei ole, et lepingu kohaselt hageja kohustus tasuma kostjale I kauba kohaletoimetamise eest veotasu 27 000 krooni (1725,24 eurot). Kaup toimetati kauba saajale 28.10.2005, s.o hilinemisega. Vedaja kostja I ei täitnud lepingu tingimusi kauba pealelaadimise ja kohaletoimetamise tähtaegade osas. Sõlmitud veolepingus pooled leppisid kokku, et OÜ-l EURONURK LOGISTIK on õigus vedajalt nõuda lepingu rikkumise korral kompensatsiooni mitte vähem kui 10% veotasust (2700 krooni, s.o 173 eurot). Sellise soovi on hageja menetluses avaldanud. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal I hageja vastu veotasu nõue (27 000 - 2700) 24 300 krooni, s.o 1552,72 eurot, mida tal oli õigus tasaarvestada hageja nõudega. Hageja võttis omaks, et R L 29.01.2001 laenas talle 50 000 krooni. Laen oli lühiajaline ja hageja tagastas laenu R Lele 19.02.2001, mistõttu R Lel puudus hageja vastu nõue, mida ta oleks saanud loovutada. Laenu tagasimaksmise tõendamiseks on hageja esitanud kassa väljaminekuorderite nr 9 ja 10 koopiad. Dokumentide originaalide esitamine hageja väitel ei olnud võimalik raamatupidamisdokumentide hävitamise tõttu seoses nende hoiutähtaja möödumisega. Kuna kostja I esitas tõendite kohta võltsimise vastuväite, määras kohus dokumendiekspertiisi. Ekspertiisiaktis nr 13E-DM0004 toodud ekspertarvamuse kohaselt vaidlustatud kassa väljaminekuorderite nr 9 ja 10 kuupäevaga 19.02.2001 koopiate aluseks olevatel dokumentidel allkirjad R Le nimelt on kirjutatud pastapliiatsi, tindipliiatsi või muu tavapärase, kuid koopial eristamatu kirjutusvahendiga. Allkirjakujutiste ülekandmist teiselt dokumendilt tehnikavahendi abil ehk monteerimist ei tuvastatud. Kahe allkirjadekujutise võrdlemisel ei tuvastatud kujutiste kattuvust ei suuremal ega vähemal määral, seega pärinevad allkirjakujutised kahelt erinevalt allkirjalt. Käekirjaekspertiisi aktis nr 13E-DK0010 toodud ekspertarvamuse kohaselt on vaidlustatud koopiate aluseks olevad allkirjad R Le nimelt 19.02.2001 kassa väljaminekuorderitel nr 9 ja nr 10 kirjutatud tõenäoliselt R Le poolt. Nimetatud ekspertarvamused on piisavaks tõendiks, mis kinnitavad kassa väljaminekuorderite nr 9 ja 10 kehtivust ja kinnitavad, et hageja tasus oma võla R Lele. Kostja I poolt esitatud väidetavalt R Le käsikirjalist selgituskirja ei saa tõendina arvestada, kuna see ei vasta tõendile esitatavatele nõuetele. Hageja 2001. majandusaasta aruanne ei tõenda R Lele võla tasumist või mittetasumist. Seega R Lel puudus 50 000 kroonine võlanõue hageja vastu, mida ta oleks võinud

4(11)

loovutada kostjale I ning eeltoodust tulenevalt puudus kostjal I ka 50 000 kroonine nõue hageja vastu, mida ta saanuks hageja nõudega tasaarvestada. Pooltel olid vastastikused nõuded: kostjal I hageja vastu 24 300 krooni, s.o 1552,72 eurot ja hagejal kostja vastu 72 151,05 krooni, s.o 4611,29 eurot. Kostja I on 05.01.2006 esitanud hagejale tasaarvestuse taotluse, milles on selgesõnaliselt teatanud, et tasaarvestab hageja nõude 72 151,05 krooni oma nõuetega hageja vastu. Hageja ei vaidlusta avalduse kättesaamist ja on 30.03.2006 esitanud pretensiooni tasaarvestuse vastu. Hageja seisukoht, et kostjal I ei olnud õigust teha tasaarvestust seoses hageja mittenõustumisega, ei ole põhjendatud. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele, seega pole vajalik teise poole nõustumine tasaarvestamisega. Tasaarvestuse saab lugeda tehtud hetkest, millal hageja on sellest teada saanud. VÕS § 197 lg 2 järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Eeltoodust tulenevalt poolte vahel on toimunud tasaarvestus 05.01.2006. Kattuvas ulatuses (1552,72 eurot) olid rahalised nõuded tasaarvestatavad ja puudus tasaarvestuse tegemise keeld. Seega 05.01.2006 lõppes kostja I nõue hageja vastu (1552,72 eurot) ning ühtlasi vähenes samas summas hageja nõue kostja I vastu. Alates nimetatud kuupäevast omab hageja sissenõutavaks muutunud rahalist kahjunõuet kostja I vastu 3058,57 eurot, mis on põhjendatud ja kuulub kostjalt I hageja kasuks väljamõistmisele. CMR art-st 27 on hagejal õigus nõuda hüvitamisele kuuluvalt summalt viivise tasumist 5% aastas alates vedajale kirjaliku nõude saatmise päevast, s.o 30.03.2006. Hageja apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus on jätnud analüüsima, kas kostja I ja II näol on tegemist järjestikuste vedajatega või mitte. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et, nagu nähtub rahvusvaheliste kauba autovedude valdkonnas väljakujunenud praktikast, on omanikul õigus välja rentida veokit, sealhulgas koos juhiga. Ent teenuste osutamiseks rahvusvaheliste kauba autovedude valdkonnas on vajalik litsentsi olemasolu, CMR kindlustusleping, load jms. See tähendab, et antud asjas on dokumentaalselt leidnud kinnitamist, et kindlustusleping oli sõlmitud kostjaga II, saatelehes on märgitud kostja II, TIRmärkmik on vormistatud kostja II peale, kahjuhüvitise kindlustusjuhtumi eest sai kostja II. Seega tõenditest nähtub, et rahvusvahelise kauba autoveo faktiliseks teostajaks oli kostja II, veoki omanikuks aga on kostja 1. Seega on kostjad hageja suhtes järjestikused vedajad. Lepingu järgi volitatud isikul on hagi esitamise õigus kõikide kaubaveos osalevate vedajate vastu. Kahjuhüvitise peab täies ulatuses välja maksma faktiline vedaja, sõltumata sellest, kes konkreetselt järjestikku vedu teostavatest vedajatest on tegelikult süüdi kauba kaotsiminekus, kuna rahvusvaheline transpordialane õigus on ülesehitatud vedaja süü presumptsioonil. Mitte mingisugune kokkulepe veolepingu poolte vahel ei saa tühistada või muuta seda konventsiooni imperatiivse põhimõtte kehtivust. Väidete, et kostja I ostis kostja II käest TIR-Carneti kasutamise teenust, tasudes viimasele vedaja vastutuskindlustuse eest, tõendamiseks puuduvad toimikus igasugused dokumentaalsed tõendid. Ebaõige on kohtu järeldus, et kattuvas ulatuses olid hageja ja kostja I rahalised nõuded tasaarvestatavad. Kostjal I puudus tasunõue hageja vastu kauba kaotsiminekul. CMR sätete kohaselt polnud kostjal I õigust nõuda hagejalt veotasu kogu summa ulatuses, kuna CMR art 23 p-s 4 on sätestatud, et vedaja on kohustatud hüvitama veotasud, tollimaksud ja -lõivud ning muud

5(11)

kaubaveoga seotud tasud proportsionaalselt kahju suurusele kauba osalise kaotsimineku korral. Hageja ja kostja I vahelistes lepingulistes suhetes oli selgelt paika pandud kauba pealelaadimise tähtaeg: 11.10.2005 ja kauba kohaletoimetamise tähtaeg 14.–17.10.2005. Kostja I rikkus kauba pealelaadimise tähtaega. Veotellimuse tingimuste kohaselt on hagejal õigus nõuda lepingu tingimuste rikkumise eest 10% veotasust. Samuti ei toimetatud kaup kohale kauba saaja aadressil poolte vahel kokkulepitud tähtajal. Kaup saabus kauba saaja aadressil 28.10.2005. Samuti ei esitanud kostja I lepingu tingimuste kohaselt originaaldokumente (CMR originaal), mis samuti jätab kostja I ilma alusest nõuda 31.10.2005 arve nr 260 tasumist ja õigusest teostada ühepoolselt tasaarvestust. Kostja I esitatud tasaarvestuse avalduses 05.01.2006 sisaldus ka viide tähtajale. Selle tulemusel on nimetatud tasaarvestuse avaldus VÕS § 198 alusel tühine. Ülalmainitud hageja väited jäid kõik kohtu poolt analüüsimata. Hageja esitas oma nõuded kostja II vastu alternatiivselt ka lepinguvälise vastutuse alusel. Hageja on tõendanud, et kostja II on põhjustanud õigusvastaselt hagejale kahju. Seega vabaneb ta vastutusest, kui tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Kostja II ei ole esitanud dokumenti, millest tulenevalt oleks tuvastatud kostja II õigusvastasust välistava asjaolu esinemine või süü puudumine. Kostjate vastus apellatsioonkaebusele Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja I apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja I palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus hagi rahuldas ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohtu põhjendustest on võimalik järeldada, et maakohus ei toetanud hageja väidet, mille kohaselt kaupa veeti lepingu alusel, mille poolteks olid hageja saatjana ning kostja I vedajana. Maakohus märkis, et LANCOR COMMERCE LLC esitas pretensiooni kostjatele, milles kauba saatja ühtlasi teavitab, et nõudeõiguse kahju osas on andnud üle OÜ-le EURONURK LOGISTIK. Seega puudub hagejal veolepingust tulenev kahju hüvitamise nõue kostja I vastu. Maakohus on käsitlenud kauba saatjana off-shore äriühingut LANCOR COMMERCE LLC ning kauba omanikuna SIA-t L.A.X. Kostja I on osundanud faktile, et vastavalt toimikus olevale rahvusvahelise kaubaveo saatelehele on kauba saatjaks KARP IMPEX LLC by order (korraldusel) LANCOR COMMERCE LLC by order BRODEY OVERSEAS LLC. Antud CMR märkusest tulenevalt on esialgseks kauba saatjaks ning eeldatavasti ka kauba omanikuks BRODEY OVERSEAS LLC, mitte LANCOR COMMERCE LLC. Kauba saajana on saatelehes märgitud DIALOG LLC. Puuduvad mis tahes viited, rääkimata tõenditest, L.A.X. SIA omandiõiguse kohta. Esitatud nõudeõiguse üleandmise kokkulepete sisu on ebaselge. Kohus ei ole kostja vastuväiteid põhjalikult kontrollinud. Hageja ei ole kauba saatja ega kauba omanik. Hageja, osaledes antud veos vedajana, ei ole tasunud kahju eest hüvitust selleks õigustatud isikule, mille puhul oleks temal õigus nõuda kahju kostjalt I CMR art 37 alusel regressi korras. Seega puudub hagejal õigus kahju nõude esitamiseks kostja I vastu. Hageja on avaldanud, et kostja I rikkus kauba pealelaadimise tähtaega, ning veotellimuse tingimuste kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt I lepingu tingimuste rikkumise eest 10% veotasust. Tegemist on neutraalse konstateeringuga, et veotellimusega selline õigus oli ette nähtud. Seejuures ei ole hageja taotlenud 10% veotasust ega suuremas ulatuses leppetrahvi kostjalt I väljanõudmist ning

6(11)

selle tasaarvestamist. Antud osas on kohus selgelt ületanud hagi lahendamise piire. Samuti on nimetatud kompensatsiooni näol tegemist leppetrahviga, mille maksmapanemiseks seadusega ettenähtud tähtaeg on juba ammu möödunud. Juhul, kui kohus leiab, et hagejapoolset taolist konstateeringut, mis oli tehtud 04.08.2012, tuleb vaadelda vastunõudena, siis TsMS § 651 lg-st 2 juhindudes taotleb kostja I antud nõude suhtes aegumise kohaldamist. Üksnes koopiana esitatud täitmiskviitung ei vasta tõendile esitatavatele nõuetele TsMS § 272 mõttes. Ekspertarvamused ei ole piisavaks tõendiks nõude puudumise kohta. Kohtule oli originaalis esitatud ka hageja juhatuse liikme poolt 02.09.2005 antud tunnistus 50 000 krooni suuruse kohustuse olemasolu kohta, mis on ühtlasi käsitatav võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes. Maakohus on jätnud nimetatud tõendi üldse arvesse võtmata. Hageja vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebustega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt tühistada osas, milles maakohus rahuldas kostja I vastu hagi 172,56 euro ulatuses, mõistis välja viivise ja jagas menetluskulud. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse. Muus osas tuleb maakohtu otsuse lõppjäreldus jätta muutmata. Lisaks eeltoodule täpsustab ringkonnakohus ka maakohtu otsuse põhjendusi. Kostja I apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Riigikohus leidis käesolevas asjas 19.04.2013 tehtud otsuses (Riigikohtu asja nr 3-2-1-25-10, p 12), et praeguses asjas ei ole hageja tuginenud sellele, et hageja ja kostjad on CMR art 34 mõttes järjestikused vedajad, vaid on tuginenud sellele, et hageja ja kostja I on sõlminud rahvusvahelise veolepingu, milles hageja on saatjaks ja kostja I vedajaks, ning selle lepingu alusel veetud kaup sai kahjustada. Riigikohus märkis, et kohtud ei ole tuvastanud ka asjaolusid, millest võiks järeldada, et hageja ja kostjad olid järjestikused vedajad CMR art 34 mõttes. Riigikohus leidis (p 13), et CMR art 17 alusel võib vedajalt kahju hüvitamist nõuda üldjuhul teine lepingupool. Riigikohus oli seisukohal, et asja uuel läbivaatamisel tuleb võtta seisukoht hageja väite kohta, mille kohaselt kaupa veeti lepingu alusel, mille pooleks olid hageja saatjana ning kostja I vedajana. Riigikohus märkis, et sellisel juhul vastutab kostja I CMR art 3 järgi kauba kahjustamise eest ka juhul, kui õnnetuse hetkel vedas kaupa mõni teine isik, kelle teenuseid vedamisel kostja I kasutas. TsMS § 639 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega hageja ja kostja I vahelise lepingu ja sellest lepingust tuleneva hageja nõude osas ning TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja suhtes ei olnud vedajaks kostja II, vaid hageja lepingupartner kostja I. Maakohtu järeldus on kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega hagi aluse ja sellele kohaldatava õiguse kohta. Hageja ja kostja I vahelises suhtes ei oma tähendust väited, mille kohaselt oli hageja suhtes kauba saatjaks mõni kolmas isik või kostja I suhtes vedajaks kostja II. Hageja ja kostja I vahelises suhtes veeti kaupa lepingu alusel, mille poolteks olid hageja saatjana ja kostja I vedajana, ning sellest tulenevalt ei ole kostja I vastu esitatud nõude lahendamisel asjakohased hageja apellatsioonkaebuse väited esialgse kaubasaatja ega kauba omaniku kohta. Hageja nõue kostja I vastu tuleneb nendevahelisest lepingust ja CMR art-st 17. Järgnevalt kontrollib kolleegium maakohtu otsust osas, kus maakohus leidis, et hageja nõue kostja vastu on osaliselt seoses tasaarvestusega lõppenud. Esmalt analüüsib kolleegium tasaarvestuse

7(11)

kehtivust. Kostja I poolt tehtud tasaarvestuse taotlus kannab 05.01.2006 kuupäeva (I kd lk 89) ja kostja I väidete kohaselt on see ka samal kuupäeval hagejale saadetud. Hageja avalduse kättesaamist ei kinnitanud ja selgitas, et see saadi kätte faxi teel 13.02.2006. (I kd lk 105). Kostja I nõustus, et tasaarvestuse taotlus saadeti hagejale 13.02.2006 faxi teel. Seega tuleb tasaarvetuse avaldus hageja poolt kättesaaduks lugeda 13.02.2006. Hageja esitas tasaarvestusele vastuväite, mille kohaselt on tasaarvestus VÕS § 198 järgi tühine. Maakohus eeltoodud väidet analüüsinud ei ole. VÕS § 198 sätestab, et tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine. Kostja I tõi tasaarvestuse avalduses esile, et tal on hageja vastu R Le poolt 01.09.2005 loovutatud nõue 50 000 krooni saamiseks ja 31.05.2005 arve nr 260 alusel veotasu nõue (27 000 krooni) ning hagejal on kostja I vastu kahjustatud kauba eest hüvitise nõue 72 151,05 krooni. Tasaarvestuse tulemusel peab hageja tasuma kostjale I 4 848,95 krooni. Tasaarvestuse avalduse lõppu on kirjutatud: „Ateka Transport AS on nõus, et OÜ „Euronurk Logistik“ tasub võlguoleva summa suuruses 4 848,95 krooni peale kahe poolega tasaarvelduse taotluse kinnitamist. Sellega seoses palume Teid tasaarvelduse taotlus kinnitada ja saata meie aadressil posti teel hiljemalt 15.01.2006.a. Tähtajaks taotluse mittetagastamisel loeme eeltoodud tasaarvestuse taotluse Teie poolt aktsepteerituks.“ Selleks, et tasaarvestuse avaldus oleks tehtud tingimuslikult, peab olema selle jõustumine seotud teatava tulevikus saabuva tingimusega, mille saabumist avalduse esitamisel tahteavalduse tegija veel ei tea. Kolleegiumi arvates kostja I tasaarvestuse avaldusest eeltoodu ei tulene. Kostja I poolt tehtud tasaarvestuse taotluses ei sisaldu mitte ettepanek sõlmida tasaarvestuse kokkulepe, vaid hagejalt kinnituse saamise soov on pigem informatiivse eesmärgiga. Kostja I on tasaarvestuse avalduses välja toonud, et tasaarvestuse tulemusel on hageja talle võlgu 4 848,95 krooni, mis tuleb tasuda kostjale I pärast hageja poolt tasaarvestuse kinnitamist. Sellisel viisil esitatud tasaarvestuse avaldust ei saa lugeda tingimuslikuks, nagu on väitnud hageja. Kolleegium märgib, et hageja väited, et ta vastas koheselt tasaarvestuse avaldusele ja ei nõustunud sellega, on tõendamata. 23.09.2013 kohtuistungil selgitas hageja esindaja, et kostja I tasaarvestuse taotlusele vastas hageja koheselt pretensioonis, mis on lisatud hagile (II kd lk 185). Hagile on lisatud hageja 30.03.2006 pretensioon kostjatele (I kd lk 42), milles paluti purunenud kauba kahjustamisega seoses tekkinud kahju hüvitamist. 30.03.2006 pretensioonis ei ole hageja esitanud vastuväiteid tasaarvestuse avaldusele. Muid dokumente, milles nähtuks tasaarvestuse taotlusele vastuväite esitamine, tsiviilasja toimikus ei ole. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsust täiendada. Kuna tasaarvestuse avaldus on kehtiv, siis kontrollib ringkonnakohus järgnevalt hageja vastuväiteid kostja poolt tasaarvestatavatele nõuetele. VÕS § 197 lg 1 järgi saab tasa arvestada nõuet, mille täitmist on tasaarvestaval poolel õigus nõuda. Kostja I vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus leidis, et tasaarvestada ei saa R Lelt omandatud nõuet, kuna see on lõppenud täitmisega enne kostjale I loovutamist. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et R L laenas hagejale 29.01.2001 50 000 krooni, kuid vaidlus oli selles, kas hageja on R Lele enne nõude loovutamist laenu tagastanud. Hageja väitis, et ta on R Lele laenu 19.02.2001 tagastanud ja laenu tagastamise ja intressi maksmise kohta esitas hageja kassa väljaminekuorderite valguskoopiad (I kd lk 46). Kostja I väitis, et esitatud dokumentide koopiad on võltsing. Hageja on põhjendanud maakohtule, miks ta ei saa esitada originaaldokumente ja maakohtul oli TsMS § 273 lg 5 järgi õigus otsustada, milline tõendamisjõud on neil dokumentidel. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja poolt esitatud kviitungid tõendavad R Lele laenu tagastamist. Kolleegium ei nõustu kostja I apellatsioonkaebuse väitega, et dokumendi koopiat ei ole võimalik arvestada tõendina. Maakohus määras dokumentidele ekspertiisi ja 27.02.2013 ekspertiisiakti nr 13E-DM004 (II kd lk 164-165) järelduste kohaselt ei ole võimalik koopiatelt eristada, millise kirjutusvahendiga on kviitungitel kirjutatud R Le allkiri, kuid allkirjutise ülekandmist teiselt dokumendilt tehnikavahendi abil ehk monteerimist eksperdid ei tuvastanud. 01.04.2013 ekspertiisiakti nr 13E-DK0010 (II kd lk 167-171) kohaselt on koopiatel olevad allkirjad

8(11)

tõenäoliselt kirjutatud R Le poolt. Arvestades eeltoodut, ei ole kolleegiumil alust kahelda esitatud koopiate tõendamisjõus. Õige on kostja I apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole analüüsinud kostja I 01.09.2005 kirja (I kd lk 82), millega on ta teatanud hagejale, et on omandanud R Lelt nõude tema vastu ja hageja tolleaegne juhatuse liige M. Menšov on kirjutanud sellele dokumendile käsikirjas, et kohustub tasuma 01.11.2005. TsMS § 442 lg 8 järgi peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima, kuid selle tõendi osas ei ole maakohus seda teinud. Kolleegium leiab, et maakohtu otsust on selles osas võimalik täpsustada. Kostja I on väitnud, et hageja juhatuse liikme poolt dokumendile märgitut on võimalik käsitada VÕS § 30 järgi võlatunnistusena. Kolleegium möönab, et tegemist võib olla M. Menšovi poolt võla tunnistamisega, kuid tegemist saab olla üksnes deklaratiivse võlatunnistusega ja selle alusel nõudest vabanemiseks on piisav, kui kohustatud isik tõendab, et nõue on lõppenud, mida hageja on käesolevas asjas ka teinud. Samuti ei muuda maakohtu järeldust ebaõigeks nõude loovutanud R Le kirjalik selgitus (I kd lk 90), et talle ei ole laenu tagastatud. Selgituses on R. L väitnud, et laenuleping sõlmiti 19.12.2001, mis aga on vastuolus kostja I poolt esitatud asjaoludega ja neid põhistavate tõenditega. Kolleegium märgib, et R. Le poolt hagejale esitatud teatises nõude loovutamise kohta (I kd lk 81) on R. L ise eile toonud, et nõue põhineb 19.01.2001 laenulepingul nr 19012001 ja 29.01.2001 order-kviitungil nr 4. Kolleegium märgib, et teatises viidatud laenulepingut ei ole kohtule esitatud. Eeltoodut kokku võttes on maakohus õigesti tuvastanud, et R. Lelt omandatud nõuet 50 000 krooni saamiseks ei saanud kostja I hageja kahju hüvitamise nõudega tasaarvestada, kuna nõue oli juba enne loovutamist täitmisega lõppenud ja kostjal I ei olnud õigust nõuda hagejalt kohustuse täitmist. Seega ei olnud täidetud VÕS § 197 lg-s 1 esitatud tasaarvestuse eeldus ja hageja sai esitada kostja nõudele põhjendatud vastuväite, mis välistab tasaarvestuse VÕS § 200 lg 4 järgi. Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas kostjal I oli õigus arvestada tasa veotasu nõue 27 000 krooni. Kostja I on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus leidis, et veotasu tuli vähendada 2 700 krooni võrra. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et hageja menetlusdokumendis ei ole sõnaselgelt hageja väljendanud, et ta soovib oma leppetrahvi (10% veotasust vastavalt 10.10.2005 veolepingu p-le 10) nõuet kostja I veotasu nõudega tasaarvestada ja kohus ei arutanud pooltega selle väite mõju kostja I poolt tasaarvestavale veotasu nõudele. Arvestades, et hageja ei ole esitanud sõnaselget soovi leppetrahv menetluslikult tasaarvestada, polnud maakohtul alust kostja I veotasu selle võrra vähendada. Lisaks eeltoodule analüüsib kolleegium ka hageja poolt leppetrahvi nõude põhjendatust. Hageja ei vaidle vastu sellele, et ta peab tasuma veotasu, milles oli kokku lepitud hageja ja kostja I vahelises 10.10.2005 veolepingus. Veotasu suurus oli lepingu p 7 järgi 27 000 krooni. Hageja leidis, et tal on veolepingu p 10 järgi õigus vähendada veotasu 10% võrra. Veoselepingu p-s 10 olid pooled kokku leppinud, et lepingu tingimuste mittetäitmisel vedaja kompenseerib hagejale reisi teostamise kulud, kuid mitte vähem kui 10%. Maakohus sisustas eeltoodu viisil, mille kohaselt lepingu mittekohasel täitmisel on hagejal õigus nõuda kompensatsiooni mitte vähem kui 10% veotasust. Pooled ei ole maakohtu tõlgendust vaidlustanud. Eeltoodust nähtub, et tegemist on VÕS § 158 lg 1 järgse leppetrahvi kokkuleppega, kuna lepingu p 10 kohaselt peab lepingut rikkunud pool tasuma kahjustatud poolele lepingus määratletud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta pole mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele teatanud, et ta nõuab leppetrahvi. Maakohtu otsuse kohaselt on hageja teatavaks teinud oma soovi nõuda leppetrahvi 04.08.2012 menetlusdokumendis (II kd lk 156). Hageja pole esitanud kohtule asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et leppetrahvi nõudest oleks teatatud varem. Vedu, mille teostamisest tekkis

9(11)

hagejal väidetavalt kahju, toimus 2005. aastal. Seega oli leppetrahvi nõude esitamise ajaks rikkumise avastamisest möödunud üle kuue aasta, mida kolleegiumi meelest ei saa pidada mitte mingil juhul mõistlikuks ajaks. Kuna VÕS § 159 lg-s 2 on sätestatud õigust lõpetav tähtaeg, siis oli hageja õigus nõuda leppetrahvi 4. augustiks 2012 lõppenud ja hagejal ei olnud õigust tasaarvestada seda veotasuga. Hageja on kostja I poolt tasaarvestusena esitatud veotasust 10% mahaarvamise osas tuginenud ka CMR art 23 p-le 4, mille kohaselt on vedaja kohustatud hüvitama kaubaveoga seotud kulud proportsionaalselt kahju suurusele. CMR art 30 lg 3 järgi tuleb seoses kauba kättetoimetamisega viivitamisega hüvitise nõudmisest teatada 21 päeva jooksul arvates kauba kättetoimetamisest. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et ta pretensiooni esitas. VÕS § 197 lg 2 järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Eeltoodust tulenevalt poolte vahel on toimunud kostja I 05.01.2006 tasaarvestuse avalduse alusel, mille hageja sai kätte 13.02.2006, hageja ja kostja I nõuete tasaarvestus summas 27 000 krooni (1 725,62 eurot). Kolleegium leiab, et 13.02.2006 seisuga lõppes kostja I veoraha nõue 27 000 krooni hageja vastu ning ühtlasi vähenes samas summas hageja kahju hüvitise nõue kostja I vastu. Alates nimetatud kuupäevast omab hageja sissenõutavaks muutunud rahalist kahjunõuet kostja I vastu 45 151,05 krooni (2 885,68 eurot), mis on põhjendatud ja kuulub kostjalt I hageja kasuks väljamõistmisele. Hageja palus võlguolevalt summalt alates 30.03.2006, s.o ajast, kui hageja pöördus pretensiooniga kostja I poole kahju hüvitamiseks, välja mõista CMR art 27 järgi viivise 5% aastas. Kostja I viivise nõude arvestusele vastu vaielnud ei ole. Kolleegium leiab, et viivis 5% aastas võlguolevalt summalt tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista. Viivis 2006. aasta eest on 109,02 eurot (ühe päeva viivis 0,395 x 276 päeva). Ühe aasta viivis on 144,28 eurot (2 885,68 x 5%). Viivitatud 7 aasta jooksul, mille eest on viivis 1009,96 eurot. 2014. aastal on kostja I viivitanud 177 päeva, mille eest on viivis 69,92 eurot. Kokku on viivise suurus kuni käesoleva kohtuotsuse tegemiseni 1 188,90 eurot. Alates otsuse tegemisest tuleb välja mõista viivis 5% aastas kuni võla tasumiseni. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust kostja II vastu esitatud nõude rahuldamata jätmise osas. Hageja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et kostjad on hageja suhtes järjestikused vedajad, ning tugineb seejuures ainult asjaolule, et veo faktiliseks teostajaks oli kostja II. Nimetatud asjaolu ei võimalda hageja poolt soovitud järeldust teha. Riigikohus märkis käesolevas asjas 19.04.2013 otsuses (Riigikohtu asja nr 3-2-1-25-10, p 14), et faktilise asjaoluna on hageja tuginenud ainult sellele, et kostja II oli kauba vigastamise ajal tegelik valdaja. Riigikohus leidis, et CMR-i alusel nõude esitamise eelduseks on see, et hagejal oleks olnud leping kostjaga II näiteks juhul, kui kostja II oli muutunud hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu pooleks. Riigikohus oli seisukohal, et selleks peaksid kostjad olema järjestikused vedajad CMR art 34 mõttes. CMR art-s 34 on sätestatud, et kui ühe lepinguga kindlaksmääratud tingimustel teostavad vedu mitu vedajat järgemööda, siis igaüks neist kannab vastutust kogu veo eest; teine vedaja ja iga sellele järgnev vedaja muutub kauba ja saatedokumendi vastuvõtmisel veolepingu osapooleks saatedokumendis nimetatud tingimustel. Hageja esiletoodud asjaoludest ei tulene, et kostjad oleksid teostanud vedu järgemööda. Hageja kohaselt teostas vedu kostja II faktiliselt kostja I asemel. Esiletoodud asjaolude kohaselt ei ole kostjad hageja suhtes järjestikused vedajad CMR art 34 mõttes. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust rahuldada nõuet kostja II vastu ka lepinguvälise kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi. Riigikohus märkis 19.04.2013 otsuses (p 14), et juhul, kui

10(11)

hagejal lepingut kostjaga II ei olnud, võib tema nõue olla lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise nõue võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi, ning kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja II teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid (õigusvastane tegu, kahju ja seos nende vahel), millest tuleneb kostja II vastutus lepinguvälise kahju põhjustamise eest. Hageja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et hageja on tõendanud kohtule esitatud dokumentidega, et kostja II on põhjustanud õigusvastaselt hagejale kahju. Hageja ei ole aga ka apellatsioonkaebuses esile toonud deliktilise vastutuse kohaldamiseks vajalikke asjaolusid ega seda, milliseid asjaolusid on maakohus väidetavalt ebapiisavalt tuvastanud ja milliste tõenditega hageja soovib oma faktiväiteid tõendada. Hageja väide, et maakohus oleks pidanud ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid pooled peavad tõendama, ja seda pooltele selgitama, ei ole asjakohane. TsMS § 5 lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Riigikohus oli 19.04.2013 otsuses (p 14) selgitanud, et kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja II teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Maakohus ei pidanud seda uuesti selgitama. Kolleegium muudab ka osaliselt maakohtu otsuses toodud menetluskulude jaotust. Seoses hagi osalise rahuldamisega kostja I vastu ning asjaoluga, et hageja oli nõude esitanud kahe kostja vastu, kellest ühe osas hagi ei rahuldatud, tuleb maakohtus kantud menetluskuludest jätta 31,5% kostja I kanda ja kostja I menetluskuludest 37% hageja kanda. Kostja II ei ole maakohtu ostust menetluskulude jaotise osas vaidlustanud, mistõttu ei ole kolleegiumil selles osas alust maakohtu otsust muuta ja kostja II menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Hageja ringkonnakohtu menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta tema enda kanda, kuna tema apellatsioonkaebust ei rahuldatud. Kostja I apellatsioonkaebus rahuldati ainult 172,56 euro ulatuses, mis on ca 5% apellatsioonkaebuses esitatud nõudest. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et kostja I apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta TsMS § 163 lg- s 1 toodu järgi tema enda kanda.

Margo Klaar

Ande Tänav

Iko Nõmm

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.