Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut kätte toimetada. 10.03.2014 määrusega andis Pärnu Maakohus asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 30.12.2013 hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista võlgnevuse põhivõla 70 eurot, intressi 6,60 eurot ja 28.03.2014 seisuga viivise 5,07 eurot ja alates 29.03.2014 seadusjärgses määras viivise ning sissenõudekulud 38 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista menetluskulud 80 eurot (sh riigilõiv 60 eurot ja õigusabikulud 20 eurot). Hagi kohaselt sai kostja 20.04.2013 kiirlaenulepingu alusel hagejalt laenu 70 eurot. Laenusumma kanti samal päeval kostja arvele. Kostja pidi hagejale laenusumma tagastama 20.05.2013. Laenu nõuetekohase tagastamise korral ei pidanud kostja tasuma intresse. Kostja laenu 20.05.2013 ei tagastanud ja peab seega laenulepingu üldtingimuste punkti 4.6 alusel tagastama laenu koos intressidega summas 76,60 eurot. Hageja edastas kostjale SMS-iga meeldetuletusi, saatis maksehäire info ka Krediidiinfosse ning kandis eelnevaga seoses sissenõudekulusid 47,50 eurot, kuid palub kostjalt välja mõista 38 eurot. Hageja andis võlanõude menetlemiseks ITM Inkasso OÜ-le, sisulist loovutamist ei toimunud. Lisaks on hagejal õigus nõuda viivist. Hageja arvestas viivist seadusjärgses määras alates 21.05.2013 kuni 28.03.2014 ja palub kostjalt välja mõista 5,07 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt TsMS § 357 järgset viivist kuni kohustuse täitmiseni. Maakohtu otsuse põhjendused Esmalt peab maakohus vajalikuks hinnata, kas hageja on nõude esitamiseks õigustatud isik. Maakohus kohustas hagejat selgitama, mida tähendab, et hageja andis võlanõude menetlemiseks ITM Inkasso OÜ-le, kuivõrd kohtul oli kahtlus, et hageja on loovutanud nõude ITM Inkasso OÜle. Asjas esitatud tõendeid ja hageja selgitusi hinnates leiab kohus siiski, et nõude loovutamist ei ole toimunud. Hageja ei ole kohtule esitanud nõude loovutamise lepingut ega toonud esile asjaolusid, millest nähtuks vastava lepingu sõlmimine hageja ja ITM Inkasso OÜ vahel. Samuti nähtub hageja selgitustest ja hagiavaldusele lisatud laenulepingu üldtingimuste p-st 15.1 muu hulgas, et hagejal on õigus lepingus ettenähtud juhtudel anda kõik laenusaaja vastu suunatud nõuded menetleda ITM Inkasso OÜ-le, kuid et nõude menetlemise korral jääb hageja laenuandjana laenusaaja suhtes edasi võlausaldajaks. Seega ei olnud antud juhul hageja ja ITM Inkasso OÜ tahe nõude menetlemise üleandmisel suunatud sellele, et ITM Inkasso OÜ astuks võlausaldajana hageja asemele, nagu see toimub nõude loovutamise puhul vastavalt VÕS § 164 lg-le 2. Seetõttu on PLACET GROUP OÜ nõude esitamiseks õigustatud isik. Maakohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud:

kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja kandis 20.04.2013 kostja kontole 70 eurot. Kostja pidi laenusumma tagastama hiljemalt 20.05.2013. Kostja kohustust ei täitnud. Hageja on esitanud kohtule laenulepingu rikkumisest tulenevad nõuded. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. kohus tuvastas, et kostja on rikkunud lepingulisi kohustusi. Põhivõlgnevus VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjal oli laenulepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes laenusumma 70 eurot 20.05.2013 tagastamata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Intress Hageja taotleb kostjalt intressina 6,60 euro väljamõistmist. Poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt sõlmisid pooled laenulepingu 30 päevaks, laenu tagastamise tähtajaga 20.05.2013. Hageja selgitas ja laenu tagastamise maksegraafikust nähtub (t.lk 33), et kui laenusaaja ei tagasta laenu hiljemalt kokkulepitud kuupäevaks, siis kohustub ta tasuma lisaks intressi 6,60 eurot. VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on andnud laenu oma majandusvõi kutsetegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Asjas ei nähtu, et lepingu sõlmimise ajal oleks pooled kokku leppinud intressita laenu andmises. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning lepingutasu katteks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 6,60 eurot. Sissenõudekulu Hageja taotleb kostjalt sissenõudekuluna 38 euro väljamõistmist lepingu üldtingimuste p 9.4 ja VÕS § 1131 lg 1 alusel. Sissenõudmiskulude hüvitamist reguleerib VÕS § 1131, mille järgi, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue kostjalt võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 1131 lg 4 kohaselt käesolevat paragrahvi ei kohaldata tarbijast võlgnikule. Kõnealuse eralaenulepingu sõlmis kostja tarbijana, mistõttu kostjalt võla sissenõudmiskulude nõudmine on tulenevalt VÕS § 1131 lg 4 keelatud. Eelnevat tõttu jääb hageja nõue sissenõudmiskulude summas 38 eurot hüvitamiseks rahuldamata. Viivis

Hageja nõuab kostjalt 28.03.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist põhinõudelt 70 eurolt summas 5,07 eurot. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määrast ja arvestanud viivist võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest 21.05.2013 kuni 28.03.2014. Hageja viivisenõue on kooskõlas VÕS § 415 lg 1 esimese lausega, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus ei leidnud eksimust hageja viivisearvestuses. Viivis hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kooskõlas eelnevas punktis märgituga mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks alates 29.03.2014 viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 70 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 64,93 eurot (70 põhinõude summa – 5,07 eelmises punktis väljamõistetud viivis). Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 68% ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 68% ulatuses kostja ja 32% ulatuses hageja kanda. Kooskõlas TsMS § 405 lg 1 p 3 menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad Kuna kohus menetles antud asja lihtmenetluses TsMS § 405 järgi, siis määrab kohus menetluskulude suuruse käesolevas lahendis. Hageja põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks on hagilt tasutud riigilõiv 60 eurot, õigusabikulu 20 eurot ja kohtutäituri tasu 36 eurot, kokku 116 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hagejale hüvitada 78,88 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.