Kostja: I N (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja advokaat Artur Sanglepp Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 07.02.2014 otsus ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
1.25.06.2013 esitas M L Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse IM vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse 3196 euro saamiseks. 08.08.2013 tegi Pärnu Maakohtu kohtunikuabi I Mle makseettepaneku, mis toimetati I Mle kätte 28.08.2013 ja kes esitas oma vastuväite makseettepanekule 04.09.2013. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.11.10.2013 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palus M L (hageja) mõista I Mlt (kostja) välja 3196 eurot.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 27.06.2003 tähtajatu suulise laenulepingu, mille kohaselt M L laenas kostjale 50 000 krooni. M L kandis kostja pangakontole 27.06.2003 10 000 krooni, 28.06.2003 10 000 krooni ning 30 000 krooni. 15.07.2003 loovutas M L nõude kostja vastu hagejale. Pooled leppisid 01.10.2012 suuliselt kokku, et kostja tasub võla siis, kui saab tema omandis oleva kinnisvara müüdud. 13.12.2012 kinnitas kostja kirjalikult, et hageja saab võla tagasi, kui kinnisvara saab müüdud, mis peaks toimuma hiljemalt kevadel. 20.03.2013 pööripäevaks ei olnud võlg tasutud. 30.04.2013 esitas hageja kostjale tähitud kirjaga teate, kus andis võla tasumiseks tähtaja 10.05.2013. Lisaks sellele on poolte vahel toimunud kirjavahetusi, leppimaks võla tasumises kokku. Kostja ei ole käesoleva ajani hagejale võlga tasunud.
4.Vastuseks kostja väidetele märkis hageja, et nõue on igal juhul hagejale loovutatud ning loovutamise aeg ei mängi rolli. Raha ülekandmine M L poolt oli nõustumus, millele pidi vastama kostja pakkumus. M L ei ole vähendanud kinnisasja ostuhinda ega tasunud kostjale osaliselt ostuhinda tagasi. Hageja ja kostja on kokku leppinud laenu tagastamises ning kokkuleppele viitab ka kostja ise. Kostja sai lepingu lõpetamisest teada suuliselt 01.10.2012. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta arvestamata või arvata määrusega tõendite hulgast välja hageja poolt kohtule esitatud 15.07.2003 nõude loovutamise lepingu, jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Kostja leidis, et 15.07.2003 nõude loovutamise leping ei saa olla sõlmitud 2003, vaid peab olema sõlmitud oluliselt hiljem. Lepingu vormistamisel tundub olevat kasutatud kirjastiili Calibri, mis loodi aga 2005. aastal ja sai laialdaselt kättesaadavaks alles aastal 2007. Seega on hageja esitanud võltsitud dokumendi. Samuti leidis kostja, et kostja ja M L vahel ei ole sõlmitud tähtajatut suulist laenulepingut, hageja ei ole esitanud tõendeid mistahes laenulepingu sõlmimisele suunatud tahteavalduste vahetamise kohta. Maksekorraldused ei tõenda laenulepingu sõlmimist. Kostja on M Llt saanud 50 000 krooni, kuid tegu on 2003. aastal kostja poolt M Llt ostetud maja müügisumma osalise tagastamisega.
7.Pooled ei ole sõlminud kompromissi selle kohta, et kostja maksab hagejale maja müümisel. Kostjal puudub tahe sõlmida kompromissi, kuna kostja ei ole hagejale võlgu. Kostja on korduvalt nõudnud selgitusi, milline oli M L tahe ülekannete tegemisel kostjale. Kompromissilepingut ei ole pooled sõlminud, seega ei saa hageja kostjalt midagi nõuda. Suulisest laenulepingust tulenev nõue ei oleks ka sissenõutavaks muutunud, kuna hageja ei ole tähtajatut lepingut üles öelnud.
Maakohtu otsus
8.07.02.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagiavalduse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3196 eurot. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
9.Kohus märkis, et 14.01.2014 toimunud kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde. Kostja loobus nõude loovutamise osas esitatud vastuväitest, muus osas jäi oma väidete juurde.
10.Kohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks, et M L kandis kostja pangakontole 27.06.2003-28.06.2003 kokku 50 000 krooni (t lk 20-22), et M L loovutas nõude hagejale (t lk 23) ning et hageja ja kostja vahel on toimunud kirjavahetused (t lk 24-31, 76-77). Poolte vahel on vaidlus selles, kas M L ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping.
11.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kuivõrd laenulepingule ei ole sätestatud kohustuslikku vorminõuet, võib laenulepingu sõlmida ka suuliselt. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 5 p-de 3 ja 4 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ja lepingu olemust ja eesmärki. M L on kostjale üle kandnud 50 000 krooni. Muid tõendeid pakkumuse ja nõustumuse kohta ei ole hageja esitanud. Kostja väited, et tegu on kinnisasja müügihinna osalise tasumisega ning et kostja ei ole hagejale võlgu, ei ole kohtu hinnangul usutavad ega kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Kostja on e-kirjavahetuses hagejaga lubanud, et hageja saab raha, kui maja on müüdud, hilisemas kirjas oli kostja nõus maksma 100 eurot kuus. Lubadused on antud pärast seda, kui kostja soovis M Llt selgitusi ülekannete tegemise osas. Seega on kostja tunnistanud oma kohustust hagejale raha tagasi maksta. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et poolte vahel oli mõni muu võlasuhe, mille alusel tuleks kostjal hagejale raha maksta.
12.Kohtu hinnangul on seega poolte vahel sõlmitud laenuleping. Seejuures tugines kohus VÕS § 396 lg-le 1, § 8 lg-le 2, § 82 lg-le 7 ja § 108 lg-le 1 ning leidis, et pooltevahelisest lepingust ei tulene lepingu täitmise tähtaeg, seega oli tegu tähtajatu lepinguga. VÕS § 398 lg 1 järgi, kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist, nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kohus märkis, et järgnevalt tuleb selgeks teha kas ning millal on leping lõppenud ning laenusumma muutunud sissenõutavaks.
13.Ülesütlemise näol on tegu lepingupoole ühepoolse tahteavaldusega, mis peab olema teise poole poolt kätte saadud ning täidetud peavad olema ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Vorminõuet ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud, peamine on, et avaldusest nähtuks poole tahe leping lõpetada. Hageja väitel on ta üritanud laenulepingut lõpetada e-kirja teel 18.06.2011 ja 22.07.2012. Nimetatud kirju ei ole kohtule esitatud, on vaid esitatud nimekiri e-kirjadest, mis on erinevatel kuupäevadel kostjale saadetud. 01.10.2012 leppisid pooled hageja väitel suuliselt kokku lepingu lõpetamises ning võla tasumises, nimetatud kokkulepe on aga tõendamata. Kuigi hageja ei ole kostjale saatnud konkreetset ülesütlemisavaldust, saab hageja poolt kostjale saadetud e-kirjadest siiski järeldada tahet leping lõpetada. Võlgnevuse
tasumise ettepanekuid on hageja teinud kostjale vähemalt alates 2012. aasta detsembrist, mistõttu saab tähitud kirjaga saadetud nõuet võlg tasuda hiljemalt 10.05.2013 lugeda VÕS § 398 lg-s 1 märgitud kahekuulise etteteatamistähtaja nõudega kooskõlas olevaks. Ei ole välistatud ka lepingu ülesütlemine kohtusse esitatava avaldusega. Võlgnevus on seega muutunud käesolevaks hetkeks sissenõutavaks. Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta on võlgnevuse tagasi maksnud. Apellatsioonkaebus
14.07.03.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 07.02.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
15.Kostja leiab, et kostja ja M L vahel ei ole sõlmitud laenulepingut, millest tuleneva nõude oleks M L saanud loovutada hagejale. VÕS § 108 lg 1 ja VÕS § 396 lg 1 kohaldamise esmane eeldus on, et poolte vahel oleks sõlmitud kehtiv laenuleping. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, sest VÕS § 29 kohaldamine saab kõne alla tulla üksnes juhul, kui kohus on eelnevalt VÕS § 9 lg 1 järgi tuvastanud, et poolte vahel on sõlmitud leping. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest ei tulene, et M L ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping. Nagu nähtub ka maakohtu tuvastatud asjaoludest, ei ole kostja omaks võtnud laenulepingu sõlmimist M Lga, vaid on hoopis soovinud selgitusi raha ülekandmise kohta (kostja vastuse lisa 4).
16.Kostja leiab, et kui hageja tugineb laenulepingule, peab hageja TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendama ka kehtiva laenulepingu olemasolu. Ringkonnakohtu praktikas on leitud, et pangaülekanne, isegi kui selle selgituseks on märgitud „vastavalt lepingule“, ei tõenda iseseisvalt, et ülekanne on tehtud mingi konkreetse hageja väidetud lepingu täitmiseks (Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 2-12-1706). Ka antud asjas ei saa M L ja kostja vahel lugeda sõlmituks laenulepingut pelgalt maksekorralduste (hageja tõendid 1-3) põhjal. Muud asjas esitatud tõendid aga M L ja kostja vahelist väidetavat laenulepingut ei tõenda. Pooltevaheline kirjavahetus eraldi võetuna ei tõenda kõiki hageja nõude vajalikke elemente. Vähemalt ei ole kirjavahetus sellise kvaliteediga, et selle alusel oleks hageja saanud tõendada, millise summa millisel alusel kostja hagejale võlgneb ning millal see muutus sissenõutavaks. Konkreetsest summast on juttu vaid hageja kompromissiettepanekus (kostja vastuse lisa 4), mis edastati kostjale hageja 31.03.2013 e-kirjaga (hageja tõend nr 10). Seda kompromissiettepanekut kostja vastu ei võtnud. Kostja viitab Riigikohtu lahendi nr 32-1-149-11 p-s 21 leitule, mille kohaselt on võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kostja leiab, et isegi kui poolte kirjavahetus on käsitletav võla tunnistamisena, siis on antud juhul kostja tehtud avaldustest selge, et Riigikohtu viidatud tõendamiskoormuse ümberpööramine on aset leidnud üksnes võla olemasolu, mitte aga selle suuruse, aluse, sissenõutavaks muutumise aja jms asjaolude suhtes, mille osas ei ole kostja üheski kirjas avaldusi teinud. Eeltoodu tähendab, et kuigi kirjavahetus võib olla käsitletav tõendina rahalise kohustuse tunnistamise kohta kostja poolt, ei vabasta see hagejat kohustusest tõendada teisi VÕS § 108 lg 1 eelduseid, millisteks on ennekõike kehtiv leping ja kohustuse rikkumine. Hageja ei ole tõendanud, et tema nõue rajaneb kehtival lepingulisel alusel ega ka kostja kohustuse rikkumist.
17.Kostja poolt kompromissiläbirääkimiste käigus tehtud avaldused ei ole käsitatavad laenulepingu sõlmimise tunnistamisena. Asjaolu, et kostja on saanud laenu, on kohus ilmselt tuletanud hageja tõendist nr 9 (kostja 22.03.2013 kiri), milles kostja on vastuseks kompromissi sõlmimise võimalusele märkinud: „Kuid igakuiselt võin sulle
100 eurot lubada, rohkem ei ole võimalik. Sellega olen nõus.” Kostja vastusest ei tulene, et kostja oleks nõus sellega, et ta on M Llt laenu saanud. Kostja ei ole selle ettepaneku tegemisega loobunud ühestki vastuväitest hageja käsitlusele M L poolt laenu andmise kohta, vaid on üksnes teinud vastuettepaneku võimaliku kompromissi summa osas. Viidates VÕS § 578 lg-le 1, leiab kostja, et seega oleks alles vastavat asjaolu fikseeriva kompromissilepingu sõlmimisega muutunud poolte vahel vaieldamatuks, et M L on kostjale andnud laenu ning et hageja nõue põhineb sellel laenulepingul. Ainuüksi asjaolu, et kostja 22.03.2013 kirjas selgesõnaliselt ei täpsustanud, et tema poolt kompromissi sõlmimisel tehtavad maksed ei oleks käsitatavad laenu tagasimaksetena, ei saa kostja jaoks tuua kaasa hageja väidetud nõude aluse omaksvõttu. Sellisel juhul saaks pool kompromissiläbirääkimiste käigus ühepoolselt vaieldavale õigussuhtele omistatud õigussisu pahauskselt teise poole vastu läbirääkimiste nurjumisel ära kasutada. Kompromissiläbirääkimiste käigus väidetud lepingu olemasolu peab pool ikkagi läbirääkimiste nurjumisel tõendama. Kostja ei väljendanud ka muul viisil hagejaga peetud läbirääkimiste käigus omaksvõttu M Lga laenulepingu sõlmimise kohta. Liiatigi ei tulene pooltele lepingueelsetest läbirääkimistest õiguslikke tagajärgi, kui pooled kokkulepet ei saavuta (VÕS § 14 lg 3).
18.Õige ei ole maakohtu järeldus, et läbirääkimiste käigus võttis kostja omaks M Lga laenulepingu sõlmimise. Väited kostja ja M L vahelise laenulepingu kohta on olnud hageja ühepoolne käsitlus, mida ei toeta ükski asjas esitatud tõend. Kostja viitab Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-44-08 p-s 16 rõhutatule, mille kohaselt VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) eeldatakse üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille üle nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu. Pooled ei arutanud M L ja kostja vahelise õigussuhte õiguslikku kvalifikatsiooni ega ole selles kokku leppinud. Maakohus ei ole pooltega arutanud, milline õiguslik tähendus on poolte vahel kohtueelselt peetud läbirääkimistel ega võimaldanud kostjal esitada vastavas osas vastuväiteid. Kohtu antav õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (3-2-1-116-10, p 40, 3-2-1-169-10, p 11). Küsimus, kas isik on andnud võlatunnistuse, on õiguslik küsimus. TsMS § 351 lg 1 kohaselt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Kostjal ei võimaldatud esitada vastuväiteid tema poolt väidetavalt antud võlatunnistuse kohta.
19.Kostja leiab, et ta ei ole andnud hagejale kehtivat võlatunnistust. Maakohus ei ole, tuvastades, et kostja on võlgnevust hageja ees tunnistanud, täpsemalt selgitanud, millise õigusliku tähendusega on kostja poolt võla tunnistamine hageja ees. Maakohus saab olla silmas pidanud üksnes deklaratiivset võlatunnistust, sest konstitutiivsele võlatunnistusele oleks hageja pidanud maakohtus tuginema ning konstitutiivse võlatunnistuse loomise tahet tõendama (3-2-1-69-06, p 13; 3-2-1-21-06, p 17).
20.Kostja märgib, et deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte (3-2-1-22-09, p 11). Kuna deklaratiivse võlatunnistuse andmine kätkeb endas mingi olemasoleva lepingust või seadusest tuleneva võlasuhte tunnustamist võlgniku poolt, on oluline tuvastada, millisel alusel täpselt põhineb võlasuhe, mida on tunnustatud, sest sellest sõltuvad mh vastuväited, mida on võimalik võlatunnistusele esitada püsima jäävast võlasuhtest (3-2-1-58-06, p 12). Kuna on selge, et asjas esitatud asjaolude ja tõendite järgi puudus M L ja kostja vahel laenuleping, millest tuleneva nõude oleks hageja saanud loovutusega omandada,
tuleb kostja antud väidetava deklaratiivse võlatunnistuse hindamisel jätta kõrvale laenulepingut puudutav. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne) (3-2-1-21-06, p 15), mis tähendab, et kehtiva laenulepingu puudumisel ei saa anda ka kehtivat võlatunnistust sellest laenulepingust tuleneva kohustuse kohta. Iseenesest võib võlausaldaja oma nõudes tugineda üksnes võlatunnistusele (3-2-1-149-11, p 21), kuid kui võlatunnistusena käsitletavates kostja avaldustes ei ole võla alusena laenulepingule viidatud ja võlga tõendavad vaid maksekorraldused, ei saa eeldada, et võlatunnistus põhineb laenulepingul. Seega tuleb hinnata, kas kostja antud võlatunnistus on käsitletav mõne muu VÕS § 3 p-des 2-6 sätestatud alusel põhineva võlasuhte tunnustamisena. Kostja hinnangul saab asjaolude kohaselt ainsaks selliseks võimalikuks võlasuhteks olla alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 3), kuid hageja ja M L vahel on sõlmitud nõude loovutamise leping just (tõendamata) laenulepingust tuleneva nõude loovutamiseks (hageja tõend nr 4 – loovutatud nõude aluseks märgitud tähtajatu suuline laenuleping). Seega ei ole M L hagejale loovutanud alusetu rikastumise võlasuhtel põhinevat nõuet, millest tuleneb, et kostjal ei olnud hagejaga kirjavahetuse pidamise ajal ja ei ole ka käesoleval ajal võlgnevust ja sellele vastavat kehtivat kohustust hageja ees. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne) (3-2-1-21-06, p 15), mis tähendab, et kehtiva alusetu rikastumise võlasuhtest tuleneva kohustuse puudumisel ei saa ka sellest suhtest tuleneva võla kohta anda kehtivat deklaratiivset võlatunnistust.
21.Lisaks märgib kostja, et ka juhul, kui nõude loovutamise lepingu (hageja tõend nr 4) sõlmimisel oli M L tahe anda hagejale üle ka alusetul rikastumisel põhinev nõue, on kostjal hageja poolt omandatud alusetu rikastumise nõudele õigus esitada aegumise vastuväide kooskõlas TsÜS § 151 lg-ga 1. Kostja esitab aegumise vastuväite hageja võimalikule alusetul rikastumisel põhinevale nõudele, tuginedes TsÜS § 151 lg-le 1, ning märgib, et M L oli teadlik nõude aluseks olevatest asjaoludest juba ülekannete tegemisel. Seega aegusid M L nõuded kostja vastu 27.06.2003 ülekande (hageja tõend nr 1) osas 27.06.2006 ning 28.06.2003 tehtud ülekannete (hageja tõendid 2 ja 3) osas 28.06.2006. Isegi kui M L arvas ekslikult, et on kostjale andnud laenu, ei ole see oluline. TsÜS § 151 lg 1 seisukohalt on oluline teadmine nõude aluseks olevatest asjaoludest, mitte neile antav võimalik ekslik õiguslik hinnang. Ühtlasi märgib kostja, et tal on õigus nõuda aegumise kohaldamist ka apellatsiooniastmes (TsMS § 651 lg 2).
22.Kostja hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust, kuna ei juhtinud kostja tähelepanu sellele, et pooltevaheline kirjavahetus võib olla käsitatav deklaratiivse võlatunnistuse andmisena. Maakohus oleks pidanud sellele kostja tähelepanu juhtima ning võimaldama esitada selle osas põhjalikumad vastuväited, sest deklaratiivse võlatunnistuse korral on võimalik täitmise kohustusest vabaneda üksnes kohustuse puudumist tõendades (3-2-1-21-06, p 15, 3-2-1-149-11, p 21). Kostja hinnangul on maakohtu rikkumine kõrvaldatav apellatsiooniastmes.
23.Samuti leiab kostja, et väidetavat laenulepingut ei ole üles öeldud ning hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Maakohus leidis, et kuigi hageja ei ole kostjale saatnud konkreetset ülesütlemisavaldust, saab hageja poolt kostjale saadetud e-kirjadest siiski järeldada tahet leping lõpetada. Samas ei ole maakohus tuvastanud, kas hagejal üldse oli õigus väidetava laenulepingu ülesütlemisele suunatud avaldusi teha. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, sest on leidnud, et isik, kes ei ole laenulepingu pool, saab teostada lepingupoolele ainuomast kujundusõigust. Tuginedes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-35-09 p-le 15, märgib kostja, et seega isegi juhul, kui lugeda tõendatuks, et M L andis kostjale laenu, ei läinud sellest laenulepingust tuleneva
nõude loovutamisega hagejale üle õigus laenuleping üles öelda. Seetõttu ei ole hageja teinud kostjale siduvat ülesütlemisavaldust VÕS § 195 lg 1 mõttes. Kuna VÕS § 398 lg 1 järgi võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist, kuid väidetavat laenulepingut ei ole selleks õigustatud isiku poolt üles öeldud, ei ole hageja nõue VÕS § 398 lg 1 järgi sissenõutavaks muutunud. Seega on VÕS § 108 lg 1 kohaldamise eeldused täitmata, mistõttu hagi tuleb jätta rahuldamata. Vastus apellatsioonkaebusele
24.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
25.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning ja asi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja tuleb rahuldada maakohtu otsuse tühistamise taotluse osas.
26.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu lähenemisega asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude tuvastamisele ja tõendite hindamisele. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast on asjakohane kaebaja viide Riigikohtu 21.04.2009 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-35-09, mille p-s 15 on kolleegium selgitanud, et VÕS § 398 lg 1 järgi saab tähtajatu laenulepingu puhul nõuda laenu tagasimaksmist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui ka laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud ja see tähendab, et õigus tähtajatu laenuleping korraliselt üles öelda on üksnes lepingupooltel. Praegusel juhul on kostjale laenulepingu ülesütlemise avalduse esitanud hageja, kes tugineb väitele, et ta on laenulepingust tuleneva nõude kostja vastu omandanud laenuandjalt nõude loovutamisega. Riigikohtu selgituse kohaselt ei lähe aga poole õigus leping üles öelda nõude loovutamisega üle võlausaldajalt teisele isikule ning et selline õigus saab üle minna üksnes lepingu ülevõtmisega VÕS § 179 järgi.
27.Senises vaidluses ei ole hageja tuginenud võimalusele, et tema ja M L vahelise võlasuhte näol võib olla tegemist lepingu ülevõtmisega. Maakohtus ega ringkonnakohtus ei ole hageja sellekohaseid väiteid ega asjaolusid esile toonud. Toimikus olev 15.07.2003 sõlmitud leping kajastab samuti vaid nõude loovutamise episoodi ja see ei anna hagejale nõude omandajana lepingupoolega võrdset õigust võlasuhet kujundada (tl 23).
28.Kuna kohtule seni esitatu põhjal ei ole laenulepingut üles öeldud, ei ole kostjal laenu tagastamise kohustust tekkinud ja hagi oleks tulnud jätta seetõttu rahuldamata. Maakohus on nõude sissenõutavuse küsimuse eksliku lahendamise tõttu hagi ebaõigesti rahuldanud ja otsus tuleb seetõttu tühistada. Hagi rahuldamata jätmise asemel peab ringkonnakohus siiski õigeks saata tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Selle tingib asjaolu, et maakohus ei ole juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et seni esitatud asjaolude ja tõendite põhjal ei ole võimalik teha järeldust selle kohta, et hageja oleks omandanud õiguse laenuleping üles öelda. Samuti ei ole menetluses tegeletud alternatiivsete võimalustega, mille järgi võib olla lepingu üles öelnud M L või on M L tegutsenud lepingut üles öeldes M L esindajana.
29.TsMS § 436 lg-le 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Et kohtuotsus nimetatud nõuetele vastaks, tuleb kohtul otsus rajada õigele materiaalõiguslikule alusele. Materiaalõiguse õige kohaldamine eeldab nõude rahuldamise eelduste väljaselgitamist, mis tähendab TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 järgi eelmenetluses poolte faktiliste ja õiguslike väidete osas selguse loomist ning ülevaadet tõenditest, mida menetlusosalised hagi aluseks olevate asjaolude kinnitamiseks
esitavad. Kohtuotsuse saab langetada TsMS § 435 lg 1 järgi pärast seda, kuid asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kuigi hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1), tuleb siiski olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad on ebaselged, kohtul pooli küsitleda ja saadud vastustest tulenevalt selgitada pooltele, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks.
30.Toimikumaterjalidest ei nähtu, et kohus oleks hageja poolt esitatud nõude materiaalõiguslike eelduste tuvastamisraskustele tähelepanu juhtinud. Kuna maakohus ei olnud nõude aluseks olevaid asjaolusid seadusele vastavalt tuvastanud, ei saanud kohus langetada hagi rahuldavat otsust. Otsuse puudulikkuse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
31.Tsiviilasja uueks arutamiseks saatmisel arvestab ringkonnakohus samuti sellega, et ka kostja ei ole maakohtu menetluses vaielnud hagile vastu nendel motiividel, millele ta apellatsioonkaebuses tugineb. Kostja on küll varasemalt seadnud kahtluse alla laenulepingu sõlmise ja nõude loovutamise tehingu kuupäeva, kuid seda, et hagejale ei ole läinud üle võlasuhte kujundamise õigust, kostja maakohtumenetluses väitnud ei ole.
32.Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada asja uue lahendamise tulemust arvestades.
Iko Nõmm
Malle Seppik
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.