2-13-11883/22 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 14.03.2013 esitas Osaühing BALTI MAJA (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse BWB Fund Services OÜ (endise ärinimega OÜ Globex Project, kostja) vastu, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2714,63 eurot, viivised 2714,63 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. 27.11.2013 kohtule esitatud menetlusdokumendis täpsustas hageja nõuet, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2687,63 eurot ja viivised 2687,63 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Globex Project (uue ärinimega BWB Fund Services OÜ, kostja) 23.11.2010 lepingu, millega hageja kohustus tarnima kostjale paekivi ja täitematerjali. Kostja ei ole kauba eest nõuetekohaselt tasunud. Kostja on jätnud osaliselt tasumata arve nr 02/2011. Kostja põhivõlg on 2687,63 eurot. Lepingu kohaselt võis hageja nõuda kostjalt viivist 0,15% päevas tasumata summalt. 27.11.2013 seisuga võlgneb kostja viivist 23 535,20 eurot, millest hageja taotleb 2687,63 euro väljamõistmist. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja märkis, et pooled leppisid lepingus kokku paekivi hinnaks 80 krooni tonni eest, millele lisandub käibemaks ning täitematerjali hinnaks 57 krooni tonni eest, millele lisandub käibemaks. Hageja esitas aga arved kõrgemate hindadega. Kostja ei ole andnud nõusolekut lepingu ühepoolseks muutmiseks. Kui kostja on tasunud arveid, mis on väljastatud kokkulepitust kõrgema hinnaga, siis on tegemist kostjapoolse eksitusega. Kostja majandustegevuse käigus laekub talle pidevalt suurel hulgal arveid, mistõttu kostja eksimus ei saa olla temale etteheidetav ega anda hagejale alust nõuda kostjalt arvete tasumist suuremas summas. Hageja enda poolt esitatud kontoväljavõttest nähtub, et kostja on tasunud hagejale kokku 24 249,28 eurot. Hageja põhinõude suuruseks on 2714,63 eurot. Seega on kostja tasunud hagejale viimase nõuet ületava summa. Ka ei ole hageja tõendanud, et ta oleks osutanud kostjale arves märgitud mahus teenuseid. Kostja ei ole arvel nr 02/2011 märgitud paekivi saanud. Kui kohus leiab, et pooled on sõlminud lepingu muutmise kokkulepe, siis võib tehing olla tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel. Samuti tühistab kostja tehingu TsÜS § 92 ja § 94 alusel. Maakohtu otsus 24.01.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 1515,70 eurot. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg-le 1 tuginedes 72% ulatuses hageja ja 28% ulatuses kostja kanda. Kohus märkis esmalt, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on pooled sõlminud 23.11.2010 lepingu, mille kohaselt kohustus hageja tarnima kostjale kobestatud paekivi ja täitematerjali. Paekivi tonni hinnaks oli 80 krooni (5,11 eurot), millele lisandub käibemaks ning täitematerjali tonni hinnaks 57 krooni (3,64 eurot), millele lisandub käibemaks (lepingu p 5.1). Hageja kohustus garanteerima ka transpordi (lepingu p 3.2). Hageja on esitanud kostjale 28.02.2011 arve nr 02/2011 summas 16 537,63 eurot (t lk 4), mille järgi oli paekivi tonni hinnaks koos transpordiga 6,075 eurot (käibemaksuta) ja paekivi tonni hinnaks ilma transpordita 3,517 eurot (käibemaksuta). Seega esitas hageja paekivi eest koos transpordiga kostjale arve kõrgema hinnaga, kui oli lepitud kokku 23.11.2010 lepingus. Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte vahel on sõlmitud kokkulepe hindade muutmise kohta. Tsiviilasja materjalidest selgub, et pooled on allkirjastanud kauba üleandmise-vastuvõtmise akti nr 1-01 ja hageja on selle alusel esitanud kostjale 31.01.2011 arve nr 01/2011 summas

7251,38 eurot (t lk 11 ja 12). Nendes dokumentides oli märgitud paekivi tonni hinnaks (koos transpordiga) 6,075 eurot (käibemaksuta) ja täitesegu tonni hinnaks 4,667 eurot (käibemaksuta) (üleandmis-vastuvõtmise aktis on täitesegu ja paekivi hinnad ekslikult omavahel segamini aetud). Kostja esindaja on allkirjastanud nii üleandmis-vastuvõtmisakti kui ka arve. Hageja kontoväljavõttest nähtuvalt on kostja selle arve ka tasunud (t lk 111-115). Kohus leidis, et nende dokumentidega on tõendatud, et kostja on hinnatõusu aktsepteerinud ning pooltevaheline kokkulepe hindade muutmiseks on saavutatud. Kuigi lepingu p-s 12.2 on sätestatud, et lepingu muutmine peab toimuma kirjalikult, tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lg-st 3, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Kohus leidis, et kostja ei saa käesoleval juhul sellele lepingupunktile tugineda, kuna hageja võis tema käitumisest aru saada, et kostja oli lepingu muutmisega nõus teistsuguses vormis. Kohtu hinnangul puudub põhjus väita, et lepingu muutmise kokkulepe oleks tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel. Samuti puuduvad alused kostja poolt tehingu tühistamiseks TsÜS §-de 92 ja 94 järgi. Eeltoodule tuginedes leidis kohus, et hageja on õigustatud nõudma ka arve nr 02/2011 tasumist. Kuigi arvet ja arve aluseks olevat üleandmise-vastuvõtmise akti nr 2-02 ei ole allkirjastanud kostja esindaja, ei ole kohtule usutavad kostja väited, et ta ei ole kaupa saanud. Kostja on teinud arve tasumiseks korduvaid makseid, mis kinnitab, et kostja on nii arve kui ka arvel märgitud kauba saanud. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks kauba mittesaamise vastuväidet enne kohtumenetlust esitanud. Ka see kinnitab, et kostja vastuväide on otsitud. Pooled ei ole leppinud lepingus kokku, mis on paekivi tonni hind, kui hageja transporditeenust ei osuta. Arvest nr 02/2011 nähtub, et hageja müüs kostjale paekivi nii koos transporditeenusega kui ka ilma transporditeenuseta. Hageja on arvel märkinud paekivi tonni hinnaks (ilma transpordita) 3,517 eurot. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks seda hinda vaidlustanud. Samuti on kostja korduvalt arvet tasunud. Eeltoodule tuginedes leidis kohus, et kostja on aktsepteerinud paekivi tonni hinnaks (ilma transpordita) 3,517 eurot (käibemaksuta). Hagiavalduse kohaselt on kostja teinud hagejale arve nr 02/2011 katteks järgnevad maksed: 11.04.2011 – 1300 eurot, 02.05.2011 – 1000 eurot, 06.05.2011 – 1000 eurot, 13.05.2011 – 1000 eurot, 20.05.2011 – 1000 eurot, 24.05.2011 – 1500 eurot, 27.05.2011 – 1100 eurot, 08.06.2011 – 1300 eurot, 30.06.2011 – 300 eurot, 06.07.2011 – 300 eurot, 22.07.2011 – 250 eurot, 29.07.2011 – 550 eurot, 05.08.2011 – 1300 eurot, 19.08.2011 – 1000 eurot, 02.09.2011 – 500 eurot, 16.09.2011 – 100 eurot, 28.10.2011 – 200 eurot ja 23.02.2012 – 150 eurot. See nähtub ka hageja arvelduskonto väljavõttest (t lk 111-115) ja kassa sissetuleku orderist (t lk 14). Hageja konto väljavõttest selgub ka see, et kostja on tasunud 26.03.2011 hagejale veel 5000 eurot. Samuti nähtub hageja konto väljavõttest, et arve nr 01/2011 katteks on kostja tasunud 03.03.2011 – 3000 eurot, 09.03.2011 – 1000 eurot ja 29.03.2011 – 1099,28 eurot. Arve nr 01/2011 suuruseks oli 7251,38 eurot. Seega tuleb 26.03.2011 tasutud 5000 eurost lugeda 2152,10 eurot tasutuks arve nr 01/2011 katteks ja 2847,90 eurot arve nr 02/2011 katteks. Eeltoodule tuginedes on kostja tasunud arve nr 02/2011 katteks hagejale kokku 16 697,90 eurot. Arvestades, et hageja on arvestanud maksed põhivõla katteks, siis on kostja põhivõlgnevuse tasunud. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Lepingu p-i 7.3 järgi võib tarnija nõuda viivist 0,15% päevas tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Arve nr 02/2011 tasumise tähtaeg oli 22.03.2011 ja arve tasuti lõplikult 28.10.2011. Viivise suuruseks 28.10.2011 seisuga on 1675,97 eurot. Arvestades, et kostja on tasunud 16 697,90 eurot, kuid

põhivõla suuruseks oli 16 537,63 eurot, siis tuleb summade vahe (160,27 eurot) arvestada viivise katteks. Seega on viivise võla suuruseks 1515,70 eurot. Eeltoodule tuginedes leidis kohus, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis 1515,70 eurot. Kohus märkis, et hageja palus 04.07.2013 taotluses üle kuulata oma juhatuse liikme VB. Kostja palus 26.08.2013 taotluses üle kuulata oma juhatuse liikme RP. Kohus leidis, et kuna 11.11.2013 istungil nõustusid pooled menetlust jätkama kirjalikus menetluses, siis on pooled sellega oma taotlustest loobunud. 21.01.2014 esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. 11.11.2013 istungil andis kohus hagejale seisukohtade esitamiseks aega kuni 11.12.2013 ja kostjale kuni 10.01.2014. Seega on hageja 21.01.2014 seisukoht esitatud hilinemisega, mistõttu kohus keeldus selle menetlemisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 331 lg 1 alusel ja jättis selle tähelepanuta. Apellatsioonkaebus 19.02.2014 esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja Harju Maakohtu 24.01.2014 otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi summas 3859,56 eurot ja palub rahuldada hagi täies ulatuses. Tuginedes TsMS §-dele 652 ja 631 leiab hageja, et maakohus on otsuse tegemisel vääralt kohaldanud materiaalõigust, vääralt hinnanud tõendeid ning rikkunud menetlusõiguse normi, mis on lõppastmes toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et pooltel on vaidlus ainult selles, kas poolte vahel on sõlmitud kokkulepe hindade muutmise kohta. Pooltel on ka vaidlus selle üle, mis ulatuses on kostja täitnud lepingust tulenevad rahalised kohustused. Kostja on 21.06.2013 vastuses väitnud, et ta on tasunud 24 249,28 eurot. Hageja on väitnud ja väidab jätkuvalt, et kostja ei täitnud oma rahalisi kohustusi nõuetekohaselt – ei tasunud lõplikult arvet nr 02/2011 summas 16 537,63 eurot. Samuti ei nõustu hageja kohtu järeldusega, et 26.03.2011 tasutud 5000 eurost tuleb lugeda 2152,10 eurot tasutuks arve nr 01/2011 katteks ja 247 eurot arve nr 02/2011 katteks. Seejuures juhib hageja tähelepanu Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-96-11 märgitule, mille kohaselt ei või kohus rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud. Hageja peab vajalikuks korrata kostja esitatud vastuväiteid. Kostja põhivastuväiteks oli, et hageja nõue on ebaselge, põhjendamata ja tõendamata. Samuti olid kostja vastuväideteks, et kostja ei ole andnud oma nõustumist lepingu hinna ühepoolseks muutmiseks ja poolte vahel puudub kokkulepe hinna suurendamise kohta, et osad üleandmise aktid on kostja poolt allkirjastamata, et hageja ei ole tõendanud, et ta on osutanud kostjale arvetele vastavas mahus teenuseid, et hageja väljastatud arved ei ole iseenesest dokumentideks, mis tekitaksid kostjale tasumise kohustusi, et hageja võis märkida arvetele mistahes mahtusid ja hindasid, ilma et kostjal tekiks vastavas mahus kohustusi, et kostja vaidleb vastu, et akti nr 1-01, arve 01/2011 ja akti nr 2-02 esitamise näol oli tegu lepingus nr 01-2010 kokkulepitud hindade muutmise tahteavaldusega, et tavalises ärikäibes on äärmiselt ebatavaline, et üleandmise-vastuvõtu aktides fikseeritakse lepingumuudatusi hinna osas, et arve sõnastusest ei saa tuletada hageja ega kostja tahet muuta lepingus kokkulepitud hinda, et kostja jaoks oli arves hinna muutmine täiesti ootamatuks tingimuseks, mida ta ei osanud oodata ega kontrollida ning hageja tegevus sellise hinna ühepoosel muutmisel võis olla ettekavatsetult pahatahtlik, et kostja ei teadnud hageja tegelikust tahtest lepingu hinda muuta, et arvete ja aktide üleandmine toimus viisil, mis ei võimaldanud kontrollida selle täielikku õigsust, et kostjal polnud võimalik iga akti allkirjastamisel täpselt teada ega kontrollida, kas akti märgitud hinnad ja muud andmed (peale koguse) on vastavuses

pooltevaheliste lepetega või mitte, et isegi kui kostja oleks tasunud nimetatud arve 01/2011, siis sellest ei tulene see, et kostja nimetatud arvet aktsepteeris ja välistas võimaluse esitada selle ebaõigsusega seonduvaid vastuväited, lepingut ei saa lugeda muudetuks ning et kostja on tasunud hagejale 24 249,28 eurot. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt pidanuks kostja esitama omapoolsed selgitused ja tõendid, mis kinnitaksid, et arve 02/2011 on tasutud täielikult. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-55-11 märkinud, et hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid. Hageja juhib tähelepanu, et rahalise kohustuse täitmise riski kannab raha maksma kohustatud isik seni, kuni rahaline kohustus on täitmata. Hageja jääb oma seisukoha juurde, et arve nr 02/2011 on osaliselt tasumata, kuna kostja ei põhjendanud, millised maksed on tehtud nimetatud arve katteks ja millised teiste rahaliste kohustuste katteks. Nii kohus kui ka kostja on jätnud tähelepanuta hageja poolt kohtule esitatud arve 02/2011 (raamatupidamise) tasumise kaardi, millest nähtub, kuidas toimus rahalise kohustuse täitmine ning millised maksed hageja luges tehtud arve 02/2011 katteks. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kostja ei ole kunagi väitnud, et 16 697 eurot on tasutud arve nr 02/2011 katteks. Isegi juhul, kui ta oleks seda väitnud, pidanuks ta põhjendama, kuidas antud summa kujunes. Tehes otsuse selle üle, millises ulatuses oli rahaline kohustus täidetud, pidanuks kohus viitama, millist seadust ta kohaldas ning millistele tõenditele tema järeldused (nimelt kohtu järeldus, et 26.03.2011 tasutud 5000 eurost tuleb lugeda 2152,10 eurot tasutuks arve nr 01/2011 katteks) tuginevad. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ning on kohaldanud õigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. TsMS § 652 lg 5 kohaselt ei kogu, uuri ega hinda ringkonnakohus uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Hageja on apellatsioonkaebuses leidnud, et ei nõustu kohtu järeldusega, et 26.03.2011 tasutud 5000 eurost tuleb lugeda 2152,10 eurot tasutuks arve nr 01/2011 katteks ja 247 eurot arve nr 02/2011 katteks, kuna kohus ei või rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud. Ringkonnakohus hageja nimetatud seisukohaga ei nõustu.

Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja, et poolte vahel ei ole sõlmitud rohkem lepinguid, kui 23.11.2010 leping nr 01-2010 (t.l.57-59). Nimetatud lepingute alusel teostati mitmel korral kobestatud paekivi ja täitematerjali vedu, mille üleandmise kohta koostati akt ja mille alusel esitati kostjale arve. Mitmel korral vedu teostati, seda toimikumaterjalidest ei nähtu ja sellele küsimusele ei vastanud ka apellandi esindaja. Hagiavalduse kohaselt on kostjal tasumata osaliselt arve nr 02/2011 (t.l 4). Menetluse kestel on kostja esitanud vastuväite hagile ja leidnud, et on tasunud hagejale rohkem, kui arvete alusel tulnuks tasuda (t.l. 53). Kostja leidis, et on tasunud hagejale vaidlusalusel perioodil 24 249,28 eurot. Arve nr. 2/2011 kohaselt tulnuks tasuda 16 536, 63 eurot. Kostja poolt teostatud ülekanded on tõendatud hageja poolt esitatud AS Swedbank konto väljavõttest (t.l. 8-10, 111115). Hageja on esitanud maakohtule koos 04.07.2013 menetlusdokumendiga ka arve nr 01/2011, mille kohaselt tuli kostjal tasuda hiljemalt 21.02.2013 kokku 7 251,38 eurot (t.l.68). Konto väljavõttest nähtub, et kostja on teinud hagejale 26.03.2011 ülekande 5000,00 eurot märkusega: arvete osaline tasumine. Hageja ei arvestanud tasutud 5000,00 eurot arve nr 02/2011 katteks, samas ka osutamata, millise arve katteks nimetatud summa on tasutud. Seega maakohus on põhjendatult, tuginedes VÕS § 88 lg 6 p-le 1 ja arvestades asjas esitatud kahte arvet, leidnud, et kostja on põhinõuded kahe arve alusel ja ka osaliselt viiviseid tasunud. Otsuses on arvestus selgelt ja arusaadavalt jälgitav. Kohus on kohustatud andma hinnangu kõigile asjas esitatud tõenditele. Seega ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.