Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostja tunnistab hagi põhinõude osas summas 34 160,35 eurot. 07.01.2014 saldokinnitusega loobus hageja viivisenõudest ja pooled fikseerisid võlgnevuse summa seisuga 07.01.2014. Kui kohus peab põhjendatuks välja mõista viivised, palub kostja vähendada viiviste määra seaduses sätestatud määrani ning arvutada viiviseid alates saldokinnituse allkirjastamise päevast. Kostja palub talle võimaldada maksegraafikut. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Saldokinnituse allkirjastamisega ei kaasne viivisenõude õiguse kaotamine. Viivisenõude maksmapanek ei sõltu sellest, kas viivisenõudest eelnevalt teatatakse. Kokkulepitud viivisemäär ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ega ebamõistlikult suur. Kohtu põhjendused Hageja ja kostja on nõustunud kirjaliku menetlusega. Pooled on oma seisukohad ja vastuväited esitanud kohtule kirjalikult. Kohus leiab, et asja võib lahendada kirjalikus menetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel. Puudub vaidlus, XXXOÜ (t lk 9-12), XXXOÜ (t lk 21-24) ja XXXOÜ (t lk 13-20) on loovutanud hagejale oma nõuded kostja vastu, mis tulenevad 10.11.2010 võlgnevuse kinnitamistest (t lk 11, 15-19, 23). Samuti ei ole vaidlust selles, et hageja ja kostja on sõlminud 15.12.2010 kokkuleppe võla tasumise kohta (t lk 25), et kostja tasus võlast 17 000 eurot (t lk 26) ning et kostja on tunnistanud võlgnevust 07.01.2014 saldokinnituses summas 34 160,35 eurot (t lk 27). Kostja on hageja põhinõude summas 34 160,35 eurot ka kostja vastuses omaks võtnud. Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Hageja nõude aluseks on 15.12.2010 kokkulepe. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. 15.12.2010 dokumendist nähtuvad uued kokkulepped, mis puudutavad nii tagasimakstavat summat, tagastamise tähtaega kui ka viivise suurust - seega viitavad kokkuleppe tingimused sellele, et loodi iseseisev kohustus, mitte ei piirdutud olemasoleva kohustuse tunnistamisega. Kohtu hinnangul on 15.12.2010 kokkuleppe näol tegu konstitutiivse võlatunnistusega. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 ja 2 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval või tähtaja kestel. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja on omaks võtnud, et tal on hageja ees võlgnevus põhinõude summas 34 160,35 eurot. Selles osas kuulub hagi rahuldamisele. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja peab põhinõudelt tasuma viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on arvestanud viivist tasumata summalt alates 01.01.2012 kuni 15.05.2014 poolte vahel kokku lepitud määras.

Kostja on seisukohal, et 07.01.2014 saldokinnitusega on hageja loobunud viivisenõudest. Kostja viitas VÕS § 203 lg-le 1, mis sätestab: „kui mõlema poole püsivas ärisuhtes sõlmitud lepingutest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused tuleb summeerida (jooksev arve), loetakse tasaarvestus summeerimisega toimunuks. Sel juhul võlgnetakse nõuete ja kohustuste vahe (saldo).“ Antud juhul ei ole nõue tulenenud jooksvast arvest, kuna see eeldab püsivat ärisuhet poolte vahel. Esitatud asjaolude kohaselt poolte vahel sellist püsivat ärisuhet ei ole. Lisaks märgib kohus, et Riigikohus on asunud seisukohale, et viivisenõuet ei muuda hea usu põhimõtte vastaseks ainuüksi saldoteatis, millel viivisenõuet ei kajastatud (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-131-11). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et 07.01.2014 teatises viivise mittemärkimine ei välista viivisenõuet. Kostja on alternatiivselt palunud välja mõista viivis alates 07.01.2014 ning vähendada viivisemäära seaduses sätestatud määrani. Viivist on õigus nõuda kui kohustuse täitmisega viivitatakse. Kostja on täitmisega viivituses olnud alates esimese osamakse sissenõutavaks muutumisest 11.01.2011. Kostja on võlgnevust osaliselt tagasi maksma asunud alles 12.09.2012. Kostja pidi aru saama, et viivitamise korral on hagejal õigus nõuda ka viivist. Olukorras, kus kostja on asunud võlgnevust tasuma rohkem kui poolteist aastat pärast esimese osamakse tasumist tähtaega ning viivisenõue ei tulene mitte ainult seadusest, vaid on poolte vahel ka eraldi kokku lepitud, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud hakata viivist arvestama alles alates 07.01.2014 VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Seadusega ei ole piiratud võimalust kokku leppida viivisemäär ning poolel on õigus otsustada, kas ta sellises tingimuses kokku leppida soovib. Kohus on seisukohal, et tegu ei ole ebamõistlikult suure viivisemääraga, hageja on vähendanud nõutava viivise summat. Ka kohtupraktika on aktsepteerinud viivist kuni põhivõla ulatuseni. Arvestades, et kostja on võlgu olnud pika aja vältel, viivisemäär ei ole ebamõistlikult suur ning hageja on viivisesummat vähendanud põhinõude suuruseni, ei ole kohtu hinnangul alust vähendada viivisemäära. Kostja palub talle võimaldada maksegraafikut. Kohus selgitab, et maksegraafiku võimaldamine saaks toimuda pooltevahelise kompromissi raames. Samas on hageja märkinud, et ei soovi kompromissi sõlmida. Kohus ei saa sundida pooli kompromissi sõlmima. Hagejal on õigus kogu nõudesumma väljamõistmisele. Samas selgitab kohus, et TsMS § 430 lg 1 järgi võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Seega pole pooled käesoleva otsuse tegemise seisuga minetanud õigust sõlmida antud asjas kompromiss. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 34 160,35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 34 160,35 eurot, kokku 68 320,70 eurot. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 ning jätab menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.