OÜ Algen (pankrotis) pankrotihaldur Ene Ahase hagi OÜ Profit Pluss (pankrotis) vastu ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu ja selle paranduse kehtetuks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
9586,75 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2013.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Profit Pluss apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
22. mai 2014 .a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): OÜ Profit Plus (pankrotis) pankrotihaldur Margo Normann, esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo Vastustaja (hageja): OÜ Algen (pankrotis) pankrotihaldur Einar Vallandi, esindaja vandeadvokaat Heldur Otti
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2013.a otsus muutmata ja OÜ Profit Pluss apellatsioonkaebus rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud OÜ Profit Pluss (pankrotis) kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses
Riigikohtus
võib
menetlusosaline
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSE KÄIK, MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA
PÕHJENDUSED
1.Tartu Maakohtu 30.08.2006 otsusega kuulutati välja OÜ Algen pankrot. OÜ Algen (pankrotis; menetluses hageja) esitas kohtule hagi OÜ Profit Pluss (kostja) vastu poolte vahel 31.08.2005 sõlmitud ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu ja 14.09.2005 sõlmitud lepingu paranduse kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Maakohtu 12.04.2010 otsusega jäeti hagi rahuldamata. OÜ Algen (pankrotis) esitas apellatsioonikaebuse, milles palus Tartu Maakohtu 12.04.2010 otsuse tühistada. Tartu Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonikaebuse ja tühistas 22.11.2010 otsusega Tartu Maakohtu 12.04.2010 otsuse täielikult ja saatis tsiviilasja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus märkis, et hageja esitas tagasivõitmise hagi, kuid kohtuotsusest ei selgu, kas vaidlusalune tehing on kehtetu PankrS § 111 lg 3 alusel või mitte. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tegema kindlaks, kas vaidlusalune tehing on kehtetu hageja toodud asjaoludel ning sellest tulenevalt hagi rahuldama või rahuldamata jätma. OÜ Profit Pluss esitas Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2010 otsuse peale kassatsioonikaebuse Riigikohtule. Riigikohus jättis 31.01.2011 määrusega kassatsioonikaebuse menetlusse võtmata ja edastas asja materjalid esimese astme kohtule asja uueks läbivaatamiseks. Kostja OÜ Profit Pluss suhtes on kohtumenetluse kestel, 24.10.2012, välja kuulutatud pankrot. Kohus on 31.08.2007 määrusega taganud hagi (I kd t lk 12) ja keelanud kõigi tsiviiltehingute ja -toimingute tegemise 31.08.2005 lepingu ja selle 14.09.2005 täienduse esemeks olevate ajalooliste püügiõigustega.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulus hagejale ajalooline püügiõigus püügiks Tartu maakonnas Peipsi- ja Lämmijärvel 2003., 2004. ja 2005. aastatel nakke- ja raamvõrkudega, ääre-või avaveemõrraga, tindimõrraga ja mutnikuga. 31.08.2005 sõlmisid hageja ja kostja ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu, mille kohaselt hageja võõrandas kostjale püügiõiguse 150 000 kr eest. Pooled sõlmisid 14.09.2005 lepingu paranduse kokkuleppe, millega parandati ja täpsustati põhilepingu tingimisi. Hageja vaidlustas nimetatud tehingud PankrS § 111 lg 1 ja 3 alusel, kuna leidis, et need on kinke iseloomuga. Tartu Ülikooli rahandusõppetooli lektor Andres Juhkami eksperthinnangu kohaselt oli tehingu tegemise ajal püügiõiguse kohalik turuväärtus vähemalt 2 722 180 kr, mitte 150 000 kr. Kuna hageja tegutses äriühinguna, oli tema eesmärk edendada oma majandustegevust võimalikult kasumlikult. Hageja majandustegevuse toimimine sõltus
sellest, kas tal on võimalik teostada püügiõigust või mitte. Püügiõiguse võõrandamisega välistas ta oma senise majandustegevuse toimumise ja pidi arvestama, et edaspidi ei ole tal arvestatavaid laekumisi majandustegevusest. Pankrotimenetluses toimunud erikontrolli käigus tuvastati, et püügiõiguste võõrandamine kostjale 150 000 kr eest ei olnud majanduslikult põhjendatud ning oli äärmiselt kahjulik nii hagejale kui ka tema võlausaldajatele. Hageja täiendavate seisukohtade kohaselt ei ole kostja poolt esitatud lepingutega võimalik tõendada ajaloolise püügiõiguse harilikku väärtust ega kohalikku keskmist müügihinda tehingu tegemise ajal, sest esitatud lepingute esemed ei ole samad vaidlustatud lepingu esemeks oleva püügiõigusega. Tegemist on võrreldamatute lepingu esemetega ja tehingutega. Asja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus hageja nõude osas uusi seisukohti ei esitanud ja jäi varem esitatu juurde.
3.OÜ Profit Pluss hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tehingul kinke iseloomu. Nii hageja kui ka kostja on kalapüügiga tegelenud piisavalt kaua, et omada vastavaid kogemusi ja teadmisi sõlmimaks ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingut just sellise hinnaga, nagu see käesoleval juhul sõlmiti. Hageja ja kostja leppisid kokku, et tehingu tegemise ajal on püügiõigus väärt 150 000 kr. Eksperthinnang, mille alusel on püügiõiguse väärtuseks märgitud 2 722 180 kr, on hüpoteetiline ega tõenda püügiõiguse tegelikku väärtust 2005. aastal. Müügihind kujuneb pakkumise ja nõudluse toimel, mistõttu ei pruugi hind kajastada asja tegelikku väärtust. Tõendamata on hageja väide, et püügiõigus võõrandati alla turuväärtuse. Kuna kokku lepitud müügihind oli kohalik keskmine turuhind, ei saanud see kahjustada võlausaldajate huve. Sama piirkonna ajaloolise püügiõiguse võõrandamiseks sõlmitud lepingutest on näha, et püügiõigusi on võõrandatud ka kümneid kordi madalama hinnaga, kui toimus vaidlustatud tehing. Kuna hageja võõrandas püügiõiguse turuhinnaga, ei saanud ei temale ega ka tema võlausaldajatele kahju tekkida. Tõendina esitatud lepingute esemed on valdavalt analoogsed vaidlustatud lepingu esemega, v.a mutnikud, mille võõrandmislepinguid ei õnnestunud kostjal leida. Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liidu ja Eesti-Vene riikide vahelise Peipsi- Lämmi- ja Pihkva järve kalanduskomisjoni liige Urmas Pirk leiab, et mitmed ekspertarvamuse aluseks olevad algandmed on ebaõiged, ennustuslikud või puudulikud ja kulutuste osas tugevasti alaväärtustatud, mistõttu on tegelikult püügiõiguse väärtus hinnatust tunduvalt väiksem. Kuna nimetatud ekspertarvamus ei kajasta asjaolusid tõeselt, ei saa võtta seda aluseks püügiõiguse väärtuse hindamisel. Samuti on ekspertarvamuses kasutatud mittesobivat metoodikatdiskonteeritud rahavoogude metoodikat ja kasutada tuleks hoopiski võrdlusmeetodit. Mutnikuga püük ei anna sellist tulu, nagu väidavad hagejale arvamuse andnud spetsialistid ning samuti on ebaõige on näidata püügivahendite saagi väärtust aasta-aastalt kasvava numbrina. OÜ Algen majandusaasta aruannetest aastate 2002, 2003 ja 2004 kohta nähtub, et püügitulu ei ole pidavalt kasvav ning samuti, et nimetatud aastatel ei ole hageja püügivahendite omanikuna ise teeninud olulist kasumit. Asja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus jäi kostja varem esitatud vastuväidete juurde. Kostja leidis täiendavalt, et OÜ Algen (pankrotis) ei ole käesolevas asjas õige hageja. Ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu võõrandamise tõttu on õigeks hagejaks OÜ Kalameister.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 7.01.2013 otsusega hagi ja tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss (pankrotis) vahel 31.08.2005 sõlmitud
ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu ja 14.09.2005 sõlmitud 31.08.2005 ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu paranduse. Menetluskulud jäid kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt välja riigilõivu, mille tasumisest hageja oli hagi esitamisel vabastatud, ja ekspertiisitasu ettemaksuga katmata osas. Otsuse põhjenduste kohaselt ei asunud OÜ Kalameister 19.09.2005 sõlmitud lepingu alusel hageja ja kostja vahel 31.08.2005 sõlmitud lepingusse müüja asemele. Seega on viimati nimetatud lepingu pooleks endiselt OÜ Algen (pankrotis), kellel on ka lepingu vaidlustamise õigus. Maakohtu 24.04.2012.a määruse alusel viidi asjas läbi ekspertiis hageja poolt kostjale võõrandatud ajalooliste püügiõiguste väärtuse kindlakstegemiseks tehingu tegemise ajal, s.o augustis-septembris 2005.a. Ekspertiisi teostasid Aimar Rakko (hüdrobioloogia magister ja Keskkonnaameti kalandus- ja vee-elustikuspetsialist) ning Priit Sander (majandusteaduse doktor, Tartu Ülikooli majandusteaduskonna rahanduse õppetooli juhataja). Eksperdid asusid seisukohale, et võttes arvesse hinnanguid ajaloolise kalapüügiõigusega seotud tuludele ja kuludele ning arvestades pikaajalisest inflatsioonist tingitud 2 %-lise kasvuga jätkuperioodil, oli vaidlusaluste kalapüügiõiguste (püügikapatsiteediga 93 nakke- ja raamvõrku, 13 ääre- ja avameremõrda ning 2 mutnikut) väärtuseks 2005.a septembri alguse seisuga ligikaudu 1,95 miljonit krooni, kui arvestada PRIA poolt tollel ajal pakutud toetust, või 1,48 miljonit krooni, kui seda toetust mitte arvesse võtta. Kohus ei pidanud asjakohaseks kostja vastuväiteid ekspertide poolt kasutatud meetodi osas. Eksperdid on selgitanud, miks on kasutatud just tulumeetodit ja miks ei ole võimalik kasutada võrdlusmeetodit. Käesolevalt ei ole ka kohtu hinnangul võimalik võrdlusmeetodit kasutada ja ajaloolise püügiõiguse tehingu hinna vastavust turuväärtusele on ainuõige hinnata diskonteeritud rahavoogude meetodil. Kostja esitas tõendina sama piirkonna ajaloolise püügiõiguse võõrandamiseks sõlmitud lepingud, mille põhjal on kostja hinnangul poolte vahel sõlmitud lepinguga sarnased püügiõigused võõrandatud kümneid kordi madalama hinnaga kui 150 000 kr. Lisaks nõudis kohus kostja soovil välja 06.11.2006 lepingu (III kd t lk 153-158), kus võõrandamine toimus tasuta. Mutnike müügi osas kohtule ühegi võõrandmistehingu kohta tõendeid ei esitatud. Mutnike osas esitas hageja kinnitused AS Peipsi Kalamees juhatuse liikmelt, OÜ MIF Laine juhatuse liikmelt, OÜ Peipsi Kalatööstus juhatuse liikmelt ja AS Kallaste Kalur juhatuse liikmelt (t lk 191-195), millest nähtub, et mutnikega tegid äriühingud tehinguid 1990. aastate esimeses pooles seoses põllumajandusreformiga (privatiseerimisel). OÜ Kalameister juhatuse liige kinnitas (III kd t lk 191), et tegi mutnikuga tehingu 1999. aastal kokkuleppelise hinnaga, mis ei olnud vabaturu hind. Seega ei ole võimalik võrrelda mutnike müügihinda turukeskkonnas, sest võrreldavad tehingud puuduvad. Samas selgub tunnistajate ütlustest, et mutnikuga püük võib anda väga suure osa kalapüügiga tegeleva ettevõtte sissetulekust: ühe mutniku kohta 500-700 tuhat kr, millest tuleb maha arvestada kulud püügile (vähemalt 464 000 kr kahe mutniku kohta). Kostja võis tehingut tehes arvestada mutnike puhul sellise sissetulekuga. Samas ei ole võimalik hinnata proportsiooni, palju oleks saadud sissetulekut teistelt püügivahenditelt ja palju mutnikelt, tegemist on ühe jagamatu tehinguga. Kohtu hinnangul ei saa kasutada võrdlusmeetodit juhul, kui ühe müüdava eseme väärtust ei ole võrdlusmeetodi jaoks võimalik üldse kindlaks määrata ja seda olukorras, kus see ese võib olla kogu tehingust väga olulise väärtusega (n.ö eeldatava sissetulekuvõimega). Kohus nõustus kostja esindaja seisukohaga, et arvestama peab 2005. aasta reaalset olukorda ja asjaolusid, mida poole tehingu tegemise ajal teadsid. Asjakohane ei ole kostja väide, et tegemist oli kahe kaluriga, kes ei omanud selliseid statistilisi andmeid, nagu need on kajastatud ekspertiisis. Kalurid pidid olema kursis kohalike olude, võimalike väljapüükide,
kala hinna ja kasumi saamiseks vajalike kuludega. Lepingupoolte esindajad pidid neid asjaolusid tehingu tegemisel hindama ja kohus eeldab, et nad seda ka tegid. Lisaks mutnikele ostis kostja ka muud püügiõigused üsna suures mahus. Tehing ei ole osadeks jagatav. Kostja poolt esile toodud asjaolud – püügikvoodid, ajalised piirangud püügile, kalavarude väidetav vähenemine, sõltuvus ilmastikuoludest jne ei ole kokkuvõttes sellise mõjuga, et vähendaksid eeldatavalt saadavat tulu püügiõiguste realiseerimisel sellisel määral, et püügiväärtuste müügihind vastaks saadavale eeldatavale tulule. Nimetatud asjaolud peaksid sellisel juhul vähendama eksperthinnangus esitatud väärtust vähemalt 90% võrra, mis aga on ilmselgelt võimatu. Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et tehingupoolte vastastikused kohustused ei ole tasakaalus ja tehingul on seetõttu vähemalt osaliselt kinke iseloom. Seega on täidetud PankrS § 113 lg 3 eeldus. Tehinguga kahjustati ka võlausaldajate huve. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kalapüük oli hageja üks põhitegevusala, millega oli tihedalt seotud kalatöötlemine (majandusaasta aruannete kohaselt 2002.a kokku 79 % netokäibest, 2003.a 77 %, 2004.a 66 %). Võõrandades püügiõigused, ei saanud hageja enam oma põhitegevusega tegeleda ja kasumit saada. 2004. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli hageja kahjum 2004. aastal 648 282 kr, kusjuures varasematel aastatel oli ettevõte olnud kasumis. Pankrotihalduri esitatud majandusülevaate kohaselt oli hageja tehingu tegemise ajal väga raskes majanduslikus seisus (nt oli tal võlgu üle 0,5 miljoni kr, likviidseid varasid aga vaid 3721,60 kr, omakapitali 348 000 kr). Ühe oma väärtuslikuma vara (püügiõiguste) müümine oluliselt alla nende tegeliku väärtuse kahjustas võlausaldajate huve: hageja oleks võinud püügiõiguse kasutamisel teenida ise tulu või siis oleks võinud võõrandada püügiõigused oluliselt kallima hinnaga. Mõlemal juhul oleks olnud võimalik täita oma kohustusi võlausaldajate ees. Seega on täidetud ka PankrS § 109 lg 1 eeldus ja poolte vahel 31.08.2005 sõlmitud ajalooliste püügiõiguste võõrandamise leping ja selle 14.09.2005 parandus tuleb lugeda kehtetuks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5.OÜ Profit Pluss (pankrotis) esitas Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2013 otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Hilisemas apellatsioonimenetluses täpsustas apellant, et pidas silmas hagi rahuldamata jätmist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus põhjendamatult eksperdiarvamust teiste tõenditega võrreldes enam arvestanud, rikkudes sellega TsMS § 232; 2) on kummastav kohtu seisukoht, et apellandi poolt kaasatud ekspert U. Pirk ei ole esitanud mingit arvestust või konkreetset analüüsi, vaid tema arvamus kujutab endast ekspertide A. Juhkami ja V. Vaino hinnangu vaidlustamist. Eelnevalt on kohus viidanud, et U. Pirki analüüsis toodud väidetega on vastaspoole eksperdid arvestanud ja selle põhjal on viimased mitmel korral korrigeerinud oma varasemalt välja toodud püügiõiguse väärtust. Kohtule on käesoleval juhul esitatud mitu ekspertarvamust, milles on toodud ära tehingu väärtuse hindamise aluseks olevad andmed (statistika jms) ja samuti osundatud tehingu sõlmimise aja reaalsetele majandusnäitajatele. Nende põhjal on kohtul võimalik anda hinnang lepingu eseme turuväärtusele; 3) on kohus tähelepanuta jätnud AS Kallaste Kaluri juhatuse liige ja pikaaegselt kalanduses tegutsenud Fjodor Plesankovi arvamuse kalapüügiõiguse alusel kahe põhjanoodaga püüdmise kasu ning arvamuse ajaloolise püügiõiguse reaalse turuväärtuse kohta. Viidatud arvamuse
kohaselt sõltub kahe põhjanooda püügiga ajaloolise kalapüügiõiguse reaalne turuväärtus asjaoludest, kuid suurusjärk jääb igal juhul alla 500 000 kr; 4) ei ole kohus arvestanud ekspert P. Zeigeri arvamusega, mille kohaselt ei ole ajalooliste kalapüügiõiguste väärtuse hindamisel põhjendatud kasutada tulumeetodit ehk diskonteeritud rahavoogude meetodit; 5) on kohus jätnud analüüsimata apellandi väite, mille kohaselt on 2/3 osas tehing hinnatav võrdlusmeetodi kaudu. Kostja poolt esitatud võrdlustehingutest saab tuletada hinnad võrkudele ja mõrdadele ning võrrelda neid diskonteeritud rahavoogude meetodi abil leitud väärtustega. Lähtudes viimatisest eksperthinnangust (lk 10) on esitatud saagi koguväärtuse tabelist lähtuvalt võimalik välja arvutada täpsemad arvandmed konkreetse kaasuse tehiolusid arvestades. Viie aasta keskmise kohaselt püüti raam- ja nakkevõrkudega välja 23,14 % kogu saagi koguväärtusest, avavee- või ääremõrdadega püüti välja 18,5 % kogu saagi koguväärtusest ja mutnikuga püüti välja 58,36 % kogu saagi koguväärtusest. Seega peaks nakkevõrkude hind moodustama 23,14 % ekspertiisiaktis määratud tehingu väärtusest. Ekspertiisi kohaselt oli ajaloolise püügiõiguse väärtuseks oli 1,48 miljonit kr, millest 23,14 % moodustab 342 472 kr. Seega, on ekspertiisist lähtudes 94 nakkevõrgu hind tehingus 342 472 kr. Arvestades võrdlustehinguid, on 94 nakkevõrgu hinnaks võrdlusmeetodi abil kujunenud 32 900 kr. Avavee- või ääremõrdade turuhinnaks on 32 mõrra puhul võrdlustehingute järgi 4896 kr, kuid diskonteeritud rahavoogude meetodi kohaselt peaks olema 273 800 kr. Arvestades ekspertiisis väljendatud proportsioone ning 2/3 tehingute võrdlusmeetodil võrdlemist peaks mutnikute hinnaks kujunema ligikaudu 55 000 kr. Samuti on diskonteeritud rahavoogude meetodi abil ja võrdlusmeetodil saadud arvandmed väga erinevad, mis näitab, et diskonteeritud rahavoogude meetodi kasutamisel ei saa õiglast ning korrektset tulemit; 6) on kohtu seisukohad turuväärtuse hindamise meetodi valiku osas vastuolulised. Ühelt poolt tunnistab kohus, et õiglasem viis tehingu väärtust hinnata on tehingute võrdlusmeetod, kuid samas leiab siiski, et võrdlustehinguid on vähe. Otsusest ei selgu, milline peaks siis olema tehingute arv. Asjaolu, et ei ole asjas esitatud andmeid mutnike müügi kohta, ei tähenda, et see lubaks automaatselt välistada võrdlusmeetodi kasutamise ja õigustaks tulumeetodi valikut. On esitatud üks võrdlus kinketehingu kohta, kus osapooled määratlesid ka hinna. Kohus ei ole nimetatud kinketehingut kui esitatud tõendit käesolevas asjas arvestanud. Praktika on tehingu hinna määramisel suurema kaaluga kui teooria ja keskmist turuhinda on võimalik tuvastada ka väheste sarnaste tehingute puhul; 7) sõltub püügiõiguse hind õiguse realiseerimise võimalusest. Seega ei ole õige lähtuda hüpoteesidest ja võimalikust tulevasest kasumist, vaid reaalsest turusituatsioonist. Halvenevas turuolukorras hindasid pooled olukorda realistlikult, nähes kalavarude pidevat vähenemist ja kasumite olulist langust, ei olnud poolte hinnangul põhjendatud müüa lepingu eset kõrgema hinnaga kui lepingus märgitud; 8) on kohus põhjendamatult kohaldanud PankrS § 109 lg-t 1 koostoimes § 111 lg-ga 3 ning seeläbi leidnud, et tegemist on kinke iseloomuga tehinguga, mis kuulub tagasivõitmisele. Olukorras, kus osapooled vaidlevad kuus aastat kohtumenetluses ning kaasatud on ligikaudu 10 eksperti, ei saa eeldada, et OÜ Profit Pluss pidi olema teadlik võlausaldajate huvide kahjustumisest. Seega puudub alus ka tehingu tagasivõitmise üldaluste kohaldamiseks. Tehingu kasvõi osaline kinke iseloom on vastustaja poolt tõendamata, mistõttu ei saa kohaldada tagasivõitmise regulatsiooni. Kohtu põhistused kinke iseloomu põhistuse osas on ebaselged ning pole kooskõlas VÕS-i regulatsiooniga. Lähtuvalt VÕS § 29 lõikest 2 on lepingupoolte ühine tegelik tahe olnud müüa lepingu ese lepingus toodud hinnaga. Mõnevõrra alla turuväärtuse tehtud tehing ei ole automaatselt kvalifitseeritav kinke iseloomuga
tehinguks. Kinke puhul peavad õigused ja kohustused olema ikkagi äärmiselt ebavõrdsed ja/või tasu sümboolne; 9) on käesoleval juhul kinke iseloom tõendamata, kuivõrd kohus on kinke iseloomu tuvastamisel tuginenud ebausaldusväärsetele tõenditele. Ebausaldusväärsus väljendub ekspertiisiaktis märgitud väärtuse ligikaudu 50%-lises muutumises, võrdlusmeetodil saadud tulemuste olulises erinevuses võrreldes diskonteeritud rahavoogude meetodi kasutamisel saadud tulemustega, praktikute ja meetodi kasutamisel saadud tulemite olulises lahknemises ning selles, et Algen OÜ (pankrotis) eelnevad majandusaasta aruanded ei kajastanud sellist üüratut kasu nagu diskonteeritud rahavoogude meetodit arvestades peaksid püügiõiguse saajad teenima; 10) on kohtu seisukoht otsuse motiveerivas osas vastuoluline ning arusaamatu. Varasemalt leidis kohus nagu oleks tegemist kinkega, hiljem on kohus seisukohal, et tegemist on müügiga alla turuhinna. Nimetatud ebajärjekindlus kohtuotsuse motiveerivas osas teeb kohtuotsuse vastuoluliseks.
6.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud apellandi kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) esitas vastustaja taotluse mitte võtta vastu apellandi poolt apellatsioonkaebuses esitatud tõendeid. Apellant ei ole oma taotlust menetlusõigusliku ilmse hilinemise ja ebakohasuse kontekstis mõjuvalt ja objektiivselt põhjendatud. 2) tuleks maakohtu otsus jätta muutmata, kuna apellant on palunud oma apellatsioonkaebuse resümeerivas osas otsesõnu rahuldada uue kohtuotsusega asjas esitatud hagi. Apellandi esindaja on jätnud siin kohal tähelepanuta, et maakohus ongi oma 07.01.2013 otsusega juba hagi rahuldanud; 3) on maakohtu otsusest nähtuv põhistus, miks ei ole võimalik käesoleva vaidluse lahendamise tugineda püügiõiguste turuväärtuse hindamisel võrdlusmeetodile. Maakohus on selgitanud, et puuduvad võrreldavad tehingud. Nimetatud põhistus kõrvaldab sisuliselt kõik apellandi ülejäänud kaebeväited püügivahendite liikidega määratud e. nende järgi jagunevate ajalooliste püügiõiguste hindamise taotlused; 4) ei ole apellant põhistanud püügiõiguste turuväärtuse hindamiseks kasutatud diskonteeritud rahavoogude meetodi teaduslikku kõlbmatust. Bioõiguste turuväärtuse hindamisel ei saa võrdlusmeetod olla usaldusväärsem tulumeetodist, sest viimase puhul rakendatakse tunduvalt suuremat hulka majanduslike ja rahanduslikke sisend- ja väljundtegureid (väljapüük, realisatsioon ning bruto- ja netotulu); 5) ei ole maakohtu otsus vastuoluline. Tuginedes asjatundjate ja ekspertide arvamusele, on kohus tuginenud sama-aegselt ka nende aluseks olnud majanduslikele, rahanduslikele ja statistilistele asjaoludele; 6) on ebaõige apellandi väide, et maakohus VÕS §-s 28 ja §-s 29 sätestatu vastaselt sekkunud antud juhul lepingulisse suhtesse. Sellise apellandi käsitluse välistavad juba PankrS-s tagasivõitmist reguleerivad sätestatud erinormid; 7) on ebaõige apellandi väide, et maakohus on põhjendamatult kohaldanud PankrS § 109 lg 1 koostoimes § 111 lg-ga 3. Maakohus on oma otsuses tuvastanud ja põhjendanud vaidlusaluse müügitehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise pankrotiõiguslikud eeldused ja alused selgelt ja motiveeritult. Hageja ja kostja olid ja pidid olema Peipsi ja Lämmijärve
regiooni professionaalsete kaluritena kursis kohalike oludega, võimalike väljapüükidega, kala hinnaga ja kasumiga ning samuti selle saamiseks vajalike kuludega; 8) ei saa nõustuda apellandi väitega, et apellant on jäetud ilma tõendite esitamise võimalusest. Kohus on nii menetluse kestel, kui ka viimati 06.12.2012 kohtuistungil (protokolli lk 3) selgitanud: „Kohus on pidanud pikka kirjalikku menetlust ja pooltel on olnud võimalik esitada erinevaid taotlusi ja tõendeid väga pika aja jooksul, mitte ainult enne viimast istungit seitse päeva. Kohus konsulteeris pooltega enne istungile panemist eeldusel, et asja saab ühe istungiga ära lahendada ja mõlemad pooled olid sellega nõus.“ Sellest maakohtu protokollilisest sedastusest ilmneb veel kord, et maakohus ei ole isegi mitme aasta jooksul piiranud asjas kostja poolt mis tahes tõendite esitamise võimalust.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, millest tulenevalt jätab ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuse kõiki põhjendusi. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha apellandi poolt apellatsioonimenetluses ringkonnakohtule esitatud taotluste osas (otsuse p 8) ja seejärel vastab apellatsioonkaebuses esitatud väidetele (alates otsuse p 9).
8.Apellant esitas koos apellatsioonkaebusega täiendavad tõendid ja taotlused. Ringkonnakohus rahuldas taotluse ekspertide Aimar Rakko ja Priit Sanderi ärakuulamiseks ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohus jättis rahuldamata taotlused kuulata vande all ära OÜ Algen (pankrotis) juhatuse liikme Aleksandr Korbaki ja OÜ Profit Pluss (pankrotis) endise juhatuse liikme Boris Sumnikovi. Ringkonnakohus jättis rahuldamata ka taotlused täiendavate dokumentaalsete tõendite asja juurde võtmiseks (sh 18.07.2012 ekspertiisiakti lisas nr 13 viidatud ettevõtete kasumiaruanded aastatel 2004-2010, väljavõtte apellandi kasumist aastatel 2006-2012 ja apellandi poolt 9. mail 2014.a esitatud kirjaliku aruande). Ringkonnakohtu 22. mai istungil esitas apellant taotluse asjas kordusekspertiisi läbiviimiseks, tuginedes TsMS § 304 lõikele 1. Apellant palus määrata kordusekspertiisi läbiviijateks samad eksperdid, s.o A. Rakko ja P. Sanderi. Taotluse kohaselt on apellandile arusaamatuks jäänud 18.07.2012.a koostatud eksperdiarvamuse andmisel kasutatud meetodi valik ja ekspertide poolt võrdlusandmete (tehingute arvu) ebapiisavaks lugemine. Eksperdiarvamuses on kasutatud riskantseid ja utoopilisi tulevikuprognoose ja arvestamata on jäetud antud tegevusalal tegutsevate firmade tegelikud majandusnäitajad, mis erinevad kordades ekspertide poolt prognoositud tuludest. Apellant leidis, et ka ringkonnakohtu istungil ei suutnud eksperdid veenvalt selgitada neid asjaolusid, miks nad siiski ei ole saanud võrdlusmeetodi alusel oma hinnangut anda. Apellandi arvates on vajalik täiendav analüüs reaalsete majandusandmete osas ja nendest lähtuvalt anda hinnang ajaloolise püügiõiguse turuväärtusele. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi taotlus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu oleks 18. juulil 2012.a valminud ekspertiis ebaselge, vasturääkiv või sisaldaks niisuguseid puudusi, mida ei olnuks võimalik kõrvaldada ekspertidele esitatavate täiendavate küsimustega. Apellandi taotlus kordusekspertiisi läbiviimiseks põhineb järjekordselt sellel, et apellant ei nõustunud eksperdiarvamuse koostamisel aluseks võetud metoodikaga. Metoodika valikut on
põhjendatud juba 18. juuli 2012.a eksperdiarvamuses endas ning selles osas esitasid eksperdid täiendavaid selgitusi ka ringkonnakohtu 22. mai 2014.a istungil. Ringkonnakohtu arvates põhjendasid eksperdid metoodika valikut veenvalt ning puudub alus lugeda eksperdiarvamust puudulikuks valitud hindamismeetodi vähese usaldusväärsuse tõttu.
9.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, nagu oleks maakohus põhjendamatult eelistanud üht tõendit (eksperdiarvamust) teistele tõenditele, rikkudes sellega TsMS § 232. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ning arvestanud ka teiste esitatud seisukohtade ja hinnangutega. Asja materjalidest nähtub, et ajalooliste püügiõiguste väärtuse määramisel on käesolevas asjas läbivalt esitatud eri seisukohti sobiva hindamismeetodi valiku osas. Suur osa esitatud väidetest ja arvamustest on seotud sellega, kas ajalooliste püügiõiguste väärtuse hindamisel on põhjendatud võtta aluseks nn diskonteeritud rahavoogude meetod.
9.1.Esmalt on kohtule esitatud Andres Juhkami (TÜ Majandusteaduskond, Rahanduse ja arvestuse instituut) 14.08.2007 eksperthinnang (I kd alates lk 23), milles on hindamismeetodina kasutatud diskonteeritud vaba raha meetodit, saades püügiõiguste väärtuseks 2 722 180 krooni.
9.2.Järgnevalt on esitatud Urmas Pirk’i (Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liit, Eesti-Vene riikide vahelise Peipsi-, Lämmi- ja Pihkva järve kalanduskomisjoni liige alates 1996, 15-a kogemusega kalanduspraktik) eksperthinnang (I kd alates lk 116, edastatud veebruaris 2008), kes leidis, et A. Juhkami eksperthinnang on koostatud puudulikel algandmetel ja alahinnatud on vajalikke kulutusi ja püügiõiguste tegelik väärtus on A. Juhkami hinnanguga võrreldes oluliselt madalam. U. Pirk ei ole aga omalt poolt esitanud arvuliselt väljendatud hinnangut, milline oleks olnud konkreetsete püügiõiguste väärtus.
9.3.Urmas Pirki analüüsile esitasid 21.04.2008 omakorda vastuväited ja selgitused (I kd alates lk 142) Andres Juhkam ja Väino Vaino (TÜ teadur, Eesti Mereinstituudi Peipsi töörühma juht), kes lükkavad omapoolsete arvandmetega ja arvestustega ümber U. Pirki seisukohti ja leiavad, et isegi kui arvestada analüüsis suuremate kuludega, oleks püügiõiguste väärtus siiski mitte alla 2,52 miljoni krooni. Oma 09.05.2008.a vastuses (t I kd lk 160 jj) esitas Urmas Pirk täiendavad vastuväited Andres Juhkami ja Väino Vaino seisukohtadele.
9.4.Seepeale esitasid Väino Vaino ja Andres Juhkam täiendavad selgitused 14.08.2007 ja 21.04.2008 arvamuse kohta ja vastuväited Urmas Pirki poolsetele 09.05.2008.a vastuväidetele (I kd alates lk 172, dateeritud 15.01.2008 kuid ilmselt peab olema 2009). 21.07.2009 esitas Andres Juhkam täiendava arvamuse (II kd lk 2 jj), kus on korrigeeritud püügiõiguste väärtust seoses sadamatasudega.
9.5.Peedu Zeiger (PhD, EMÜ panganduse ja majandusarvestuse dotsent) andis 23.11.2009.a arvamuse (II kd al lk 194), mille kohaselt ei ole diskonteeritud rahavoogude meetod ehk nn tulumeetod sobilik, kuna võõrandamise objektiks ei olnud kalapüügiettevõte tervikvarana ning investeeringust tekib negatiivne rahavoog, mistõttu tulemus ei ole usaldusväärne. A. Juhkam vastas P. Zeigeri arvamusele 22.01.2010 (II kd lk 220), kus selgitab ja põhjendab, et on kasutanud õiget rahandusalast metoodikat.
9.6.Maakohtu 29.06.2009.a istungil on tunnistajatena ära kuulatud nii Urmas Pirk, Väino Vaino kui Andres Juhkam. V. Vaino selgitas, et Peipsi kalasaagi väärtused on aastati kõikunud vahemikus 40-60 milj kr, seepärast on 150 000 kr ebamõistlikult väike hind püügiõigustele. Ei olnud muud võimalust tulude arvutamiseks, kuna peamiste tuluallikate,
mutnikute, oksjoneid ei olnud järvel (kunagi) läbi viidud, millelegi ei olnud tugineda. Mutnikke pole müüdud ka oksjoni väliselt ja need annavad palju väärtuslikku saaki. V. Vaino pidas U. Pirki arvamust pealiskaudseks ja vasturääkivaks. Püügiõiguste väärtuseks oli V. Vaino hinnangul kindlasti mitte alla 1,9 miljoni krooni. A. Juhkam selgitas, et kalapüügiõiguste väärtus on 1,9 – 2,5 miljonit. Arvesse võeti U. Pirki kriitikat ja selle tulemusena korrigeeriti hinnangulist väärtust allapoole (1,9 miljonile). U. Pirk selgitas kohtuistungil, et ajalooline kalapüügiõigus on nii immateriaalne vara, et sellel puudub hind. Kalavaru tulu ei saa praktiliselt ette hinnata. Peipsi kalahinnad erinevad oluliselt Eesti keskmisest. Mutnikuga püütav kala on kõige odavam kala, sellega püütakse valimatult suuremas hulgas kala. Diskonteeritud rahavoogude meetodit ei ole õige kasutada ja kohane oleks võrdlusmetoodika. A. Juhkam on tunnistajana veel kord ära kuulatud ka maakohtu 15.02.2010.a istungil.
9.7.Asja teistkordselt läbivaatamisel määras maakohus ekspertiisi, mille teostasid eksperdid P. Sander ja A. Rakko. Ekspertiis valmis 18.07.2012.a. Eksperdid jõudsid seisukohale, et püügiõiguste väärtus oli vahemikus 1,48 – 1,95 miljonit kr, sõltuvalt PRIA toetuse arvestamisest või mittearvestamisest. Eksperdiarvamuses toodi välja ka A. Juhkami analüüsi puudused, kuid nõustuti põhilise metoodikaga.
10.Eeltoodust lähtudes on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et apellandi poolt kaasatud asja tundev isik U. Pirk ei ole esitanud omalt poolt konkreetset hinnangut vaidlusaluste püügiõiguste väärtuse kohta. U. Pirk on leidnud, et ajaloolise kalapüügiõiguse väärtust ei olegi võimalik rahaliselt hinnata, ning et diskonteeritud rahavoogude meetodi asemel tuleks kasutada võrdlusmetoodikat.
11.Ringkonnakohtu arvates on asjas esitatud ekspertide poolt antud arvamustega veenvalt kinnitust leidnud, et võrdlusmeetodi kasutamine ei oleks andnud käesolevas asjas usaldusväärset tulemust ning peale diskonteeritud rahavoogude meetodi puudus muu teaduslikult tunnustatud sobiv hindamismeetod. Diskonteeritud rahavoogude meetodi kasutamist on asjakohaseks pidanud majandusteadlased A. Juhkam ja P. Sander, kalanduseksperdid V. Vaino ja A. Rakko. Diskonteeritud rahavoogude meetodi kasutamise on vaidlustanud kalandusasjatundja U. Pirk ja EMÜ majandusteadlane P. Zeiger. Viimati nimetatud asjatundjad viitasid küll, et vaidlusaluste püügiõiguste õige väärtuse leidmiseks oleks tulnud kasutada võrdlusmeetodit ja rahavoogude meetodit ei saa pidada usaldusväärseks. Samas ei ole nimetatud eksperdid omalt poolt esitanud olemasolevatel võrdlusandmetel põhinevat eksperdiarvamust selle kohta, milliseks oleks käesoleval juhul võrdlusmeetodit kasutades kujunenud püügiõiguste turuväärtus. Eksperdid U. Pirk ja P. Zeiger ei ole omalt poolt andnud ka hinnangut, kas olemasolevate andmete kogumit saanuks käesoleval juhul võrdlusmeetodi rakendamisel pidada piisavaks. Ringkonnakohtu istungil põhjendas ekspert P. Sander veenvalt, et võrdlusmeetodi kasutamiseks peab võrreldavate tehingute hulk olema piisavalt suur ja arvestada tuleb ka tehingute hindade varieeruvust. Olemasolevatel andmetel ei pidanud ekspert võimalikuks anda võrdlusmeetodil teaduslikult põhjendatud hinnangut olukorras, kus võrreldavaid tehinguid on vähe (4-5) ja hindade varieeruvus väga suur, kusjuures mutnikute osas puudusid võrdlusandmed üldse.
12.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellant suutnud põhjendada oma seisukohta, mille kohaselt ei ole ajalooliste püügiõiguste väärtuse hindamisel kohane kasutada tulumeetodit ehk diskonteeritud rahavoogude meetodit. Nimetatud meetodit ei muuda teaduslikult ebausaldusväärseks ainuüksi asjaolu, et sellel meetodil saadud tulemus erineb oluliselt sellest, mille on apellant leidnud olemasolevatel andmetel võrdlusmeetodit kasutades. Eksperdid on põhjendanud, et nn tulumeetodi on kohane olukorras, kus hinnatakse tulu saamise eesmärgil
soetatava vara väärtust. Ekspert P. Sander selgitas ringkonnakohtu istungil muuhulgas, et eksperdiarvamuses toodud viidete puhul Austraalia ja Namiibia kalandusettevõtete majandusnäitajatele ei ole tegemist kaugete võõrriikide arvnäitajate ülekandmisega Eesti oludesse, vaid nendest riikidest on näited toodud laiema võrdluspildi loomiseks ning neist ei ole lähtutud analüüsi koostamisel.
13.Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus rikkunud menetlusnormi sellega, et ei juhindunud vaidlusaluste kalapüügiõiguste väärtuse hindamisel AS-i Kallaste Kalur juhatuse liikme F. Plesankovi arvamusest, mille kohaselt sõltub kahe põhjanooda püügiga ajaloolise kalapüügiõiguse reaalne turuväärtus asjaoludest, kuid suurusjärk jääb igal juhul alla 500 000 krooni. Nimetatud arvamus ei lükka ümber asjas esitatud eksperdiarvamusi. Ringkonnakohus märgib, et isegi juhul, kui lugeda käesolevas asjas püügiõiguste turuväärtuseks kuni 500 000 krooni, kuuluks 31. augusti 2005.a püügiõiguste võõrandamise leping tagasivõitmise korras tühistamisele, kuna püügiõigused võõrandati 150 000 krooni eest, s.o enam kui kolm korda alla võimaliku hinnangulise väärtuse, ning seega oleks ka sel juhul tegemist PankrS § 111 lg 3 järgi vähemalt osaliselt kinke iseloomuga tehinguga. Apellant ei ole põhistanud ega tõendanud, et 150 000 kroonine võõrandamishind jäänuks vaidlusaluste püügiõiguste puhul üksnes „mõnevõrra“ alla tegelikule turuväärtusele.
14.Põhjendatuks ei saa pidada apellandi seisukohta, et kalapüügiõiguste väärtust oleks tulnud hinnata osade kaupa, s.o 2/3 ulatuses võrdlusmeetodil, kuna võrkude ja mõrdade müügi kohta on olemas võrdlusandmeid. Apellant ei ole põhistanud, et niisugune üksnes osaline võrdlusmeetodi kasutamine ning mutnikutega püügiõiguse väärtuse „pimesi“ hindamine võiks anda teaduslikult ja metoodiliselt usaldusväärse tulemuse. Muuhulgas on tunnistajana ülekuulatud asjatundja V. Vaino maakohtu istungil (IV kd lk 119) märkinud, et mutniku väärtust ei saa tuletada mõrra väärtusest. Ringkonnakohus jääb juba eelpool väljendatud seisukohale, et diskonteeritud rahavoogude meetodi kasutamist on eksperdid oma 18.07.2012.a eksperthinnangus ja ka ringkonnakohtu istungil täiendava küsitlemise käigus piisavalt ja veenvalt põhjendanud, samuti on seda meetodit asjakohaseks pidanud kaks teist asjas arvamuse andnud asjatundjat (A. Juhkam ja V. Vaino).
15.Maakohtu otsuse põhjendused ei ole vastuolulised selles osas, kus kohus leidis, et tehingute võrdlusmeetod oleks õiglane viis vara väärtuse hindamiseks, kuid tehingute vähesuse tõttu jättis kohus selle meetodi siiski kõrvale. Maakohtu seisukoht on kooskõlas ekspert P. Sanderi poolt antud selgitusega, mille kohaselt on võrdlusmeetod hea ja asjakohane meetod olukorras, kus võrdlusandmeid on piisavalt suurel hulgal.
16.Vaidlusaluste püügiõiguste tegelikku väärtust 150 000 krooni ei võimalda lugeda tõendatuks apellandi väide, et tehingu tegemisel lähtusid pooled neile teadaolevatest andmetest ja turusituatsioonist. PankrS § 109 lg 1 ja § 111 lg 3 kuuluvad kohaldamisele ka olukorras, kus pooled tegid tehingu teadlikult või teadmatusest ebaõigetel eeldustel, sh vara õiglasest väärtusest oluliselt madalama hinnaga. Lepingupooltel on õigus leppida vara võõrandamisel kokku asja turuhinnast madalam hind või võõrandada vara tasuta juhul, kui sellega ei kahjustata kolmandate isikute, sh eeskätt võlausaldajate, huve.
17.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu oleks maakohus põhjendamatult kohaldanud PankrS § 109 lõiget 1 koostoimes § 111 lõikega 3 leides, et tegemist on tagasivõitmisele kuuluva, kinke iseloomuga tehinguga. Müügitehing oluliselt alla turuväärtuse jääva hinnaga ongi PankrS § 111 lg 3 mõttes käsitatav osaliselt kinke iseloomuga tehinguna ning maakohtu otsuse põhjendustes puudub apellandi poolt viidatav vastuolu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega õiguse kohaldamisel. Tehingu vähemalt osaline kinke iseloom on tõendatud asjas esitatud eksperdiarvamustega ning tagasivõitmise regulatsiooni kohaldamine on põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu
järeldustega, mille kohaselt kahjustati tehinguga võlausaldajate huve, arvestades muuhulgas seda, et püügiõiguste võõrandamise tulemusena kaotas hageja võimaluse jätkata oma põhitegevust (kalapüük) ja saada sellest edaspidi tulu.
18.Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus õigesti ja põhjendatult hagi ning tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss (pankrotis) vahel 31.08.2005.a sõlmitud ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu ja 14.09.2005.a sõlmitud 31.08.2005.a ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu paranduse.
19.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb asjas kantud menetluskulud jätta OÜ Profit Pluss (pankrotis) kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.