Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud ja hageja nõue

raha üleandmise kohustuse täitmata jätmise kohta olid ebausaldusväärsed ka seetõttu, et kostja ei pöördunud kordagi hageja poole lepingu täitmise nõudega. Küll aga pöördus hageja 24.05.2011 e-kirjaga kostja poole ja palus laen tagastada. Kostja hageja pöördumisele ei vastanud ja 2011 vahetas oma sidevahendite numbrid. Rahasumma üleandmisele suunatud laenulepingu puhul oli laenuandja põhikohustuseks laenu väljamaksmise kohustus. Laenu tagasimaksmise kohustus oli laenusaaja põhikohustus. Hageja tõendas kostjale raha väljamaksmise. Kohtule ei esitatud tõendeid laenu tagastamise kohta (TsMS § 230 lg 1). Seega oli hageja nõue õiguslikult põhjendatud ja hageja tõendas oma nõuet. Kostjalt kuulus hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus 6057 eurot. Laenulepingu p 2.3 järgi pidi laenusaaja tasuma laenuandjale intressi arvestusega 24% aastas ja tasuma intressi vähemalt üks kord aastas või üle kandma laenuandja pangaarvele või liitma laenusummale samadel tingimustel (VÕS § 397 lg 1). Intressinõue oli õiguslikult põhjendatud. Kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Seega kuulus kostjalt väljamõistmisele laenulepingu p 2.3 alusel intress 2908 eurot hageja kasuks. Hageja esitas viivise kujunemise kronoloogia. Alates 02.05.2011 - 27.06.2013 moodustas sissenõutavaks muutunud viivis 1075 eurot 91 senti (VÕS § 113 lg 1). Samuti kuulus kostjalt väljamõistmisele viivis alates 28.06.2013 kuni põhinõude kohase täitmiseni (TsMS § 367). Apellatsioonkaebus

laenulepingus sisalduvalt kokkuleppeid. Kohus on jätnud arvestamata, et lepingust ei tulenenud, et pooled leppisid kokku, et lepingut võib muuta üksnes kirjalikus vormis (VÕS § 13 lg 2). Kuna hageja ei maksnud kostjale laenu välja ning ei olnud kättesaadav, siis kostja järeldas, et laenutehing jäi ära. Arvestada tuleb, et tegemist oli eraisikute vahelise tehinguga, kostjal puuduvad õigusalased eriteadmised ja puudusid ka rahalised vahendid õigusabi saamiseks lepingu lõpetamise küsimuses. Kohus jättis tähelepanuta, et laenulepingu p 2.3 järgi tuli tasuda laenu eest intressi vähemalt kord aastas. Kui laen oleks antud, siis oleks laenuandja hakanud laenuvõtjalt intressi nõudma pärast seda, kui möödus intressi tasumise tähtaeg mais 2010. Hageja seda ei teinud. 24.05.2011 e-kirja, millega väidetavalt hageja palus laenu tagastamist, kostjale ega kohtule ei esitatud. Alternatiivselt vaidlustab kostja nii viivise kui intressi väljamõistmise, kuna maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 94 lg 1 sätteid. Viivis on kokku 1058 eurot 82 senti. Lisaks oli hageja esitatud viivise arvestus osaliselt aritmeetiliselt ebaõige, kuid kuna arvestused olid kostja kasuks, siis alternatiivselt ei vaidlustanud kostja perioodi 01.01. - 01.07.2012 eest viivist 241 eurot 62 senti ja perioodi 01.07.2012 - 01.01.2013 eest 244 eurot 27 senti. Kohus rahuldas ebaõigesti intressinõude, jättes tähelepanuta, et laenusummalt 6057 eurot on intress määras 24% aastas, mitte 1454 eurot, vaid 1453 eurot 68 senti aastas. Kahe aasta eest moodustus intress 2907 eurot 36 senti. Kostja hinnangul on tsiviilasja hinnaks 10 553 eurot. Hageja vastus

tagasimaksmise ja intresside tasumise kohustus tekib juhul, kui laenuleping on realiseerunud, st juhul kui laenuandja on laenusaajale laenusumma tegelikkuses üle andnud. Hageja esitas oma nõude tõendamiseks laenulepingu, mis oli sõlmitud 28.04.2009 Sillamäel ja mille p 2.1 kohaselt laenuandja annab laenusaajale käest kätte sularahas summa 6057 eurot ja leping loetakse sõlmituks alates selle allkirjastamisest (lepingu p 3.1) ja leping jõustub 01.05.2009 (lepingu p 3.5). Maakohtu 05.02.2014 istungil andis hageja selgituse, mille kohaselt toimus raha üleandmine Tallinnas (t.lk 99). Kostja poolt ringkonnakohtus antud selgituse kohaselt allkirjastati leping Sillamäel ja lepingus määrati 2 kuupäeva, millest esimene oli lepingu sõlmimise ja teine jõustumise kuupäev. Raha pidi kostja saama lepingu jõustumisel 01.05.2009. Kostja väitel ta enam hagejaga telefoni teel ühendust ei saanud ja raha jäi hageja poolt saamata ning raha sai ta sõbralt Riho Mailalt, kellele on saadu tagastatud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja esitatud tõendid võimaldavad lugeda hageja väited lepingu alusel kostja poolt raha saamise tõendatuks. Maakohus on hagi rahuldamist põhjendanud üksnes üldsõnalise väitega, et kohtul ei saa olla kahtlust, et lepingu allkirjastamisega on kostja kinnitanud raha saamist ning sõna „annab“ esineb lepingus kindla kõneviisi oleviku vormis ja seega ei ole raha üleandmine kunagi tulevikus asetleidev sündmus. Otsuse põhjendustel on hageja pöördunud 24.05.2011 e-kirjaga kostja poole laenu tagastamise palvega. Maakohus leidis, et kostja väited raha üleandmise kohustuse täitmata jätmise kohta on paljasõnalised ja vastuolus tõenditega. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et kohtuotsus tuleb rajada asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Tõendite hindamine põhineb TsMS § 232 lg 1 kohaselt kõikide tõendite igakülgsel, täielikul ja objektiivsel uurimisel. Tõendamiskohustuse täitmisel ja jaotamisel tuleb tähele panna, et juhul, kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata, kuni hageja ei ole oma väidete kinnitamiseks tõendeid esitanud. Maakohus ei ole pooltevahelise võlasuhte tegelike asjaolude tuvastamise vajadusele ega hageja tõendamiskohustusele tähelepanu pööranud ning on teinud seetõttu seadusele mittevastava kohtulahendi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, et ta andis laenulepingu esemeks oleva summa üle kostjale. Kostja eitab laenu saamist hagejalt. Vaidlust ei olnud pooltel, et leping allkirjastati Sillamäel. Hageja seisukoht on maakohtu menetluses olnud muutlik – hagiavalduse väidetel andis ta rahasumma kostjale lepingu sõlmimisel üle, maakohtu istungil antud seletusel toimus see Tallinnas. Maakohus neid vastuolusid ei kõrvaldanud. Maakohus tugines lisaks veel asjaolule, et hageja küsis 24.05.2011 e-kirjas raha tagastamist, kusjuures viidatud kirja kohtutoimikus ei ole ja kostja eitas kirja saamist. Ringkonnakohus nõustub kostjaga ja ei pea usutavaks, et hageja ei nõua intressi 1454 euro maksmist vastavalt lepingu p-s 2.3 kokkulepitule (laenu kasutamise tasu 1454 eurot aastas kohustus laenuvõtja tasuma vähemalt kord aastas). Eeltoodut kogumis hinnates leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole tõendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid, st et ta andis kostjale laenulepingu alusel 6057 eurot. Maakohus on tõendite hindamisel rikkunud menetlusnorme, st kohtul ei olnud alust lugeda laenu andmine tuvastatuks esitatud tõendite alusel. Maakohus rikkus TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud nõuet hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, objektiivselt ja täielikult ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud. Maakohus on otsuses tuginenud ka tõendile, mida kohtule ega kostjale ei esitatud. Maakohus ei ole otsuses kostja väidetele vastanud ja nendega

mittenõustumist põhjendanud, millega on rikutud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud otsuse põhjendamise nõuet. Ringkonnakohus leiab, et tõendeid tuleb hinnata maakohtust erinevalt. Laenuraha kättesaamist ei ole võimalik lugeda toimunuks üksnes laenulepingu alusel, kui kostja seda ei tunnista. Muid tõendeid ei ole hageja oma väidete kinnituseks esitanud. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu. Hageja poolt esile toodud asjaolud ja neid kinnitavad tõendid ei anna alust hagi rahuldada. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et laenulepingus märgitud laenusumma tegelikkuses laenusaajale üle anti, millest tulenevalt oleks laenusaajal tekkinud laenu tagasimaksmise kohustus. Hinnates tõendeid kogumis, leiab ringkonnakohus, et kostjal ei tekkinud kohustust hageja ees ja hagi rahuldamisele ei kuulu. Põhinõude rahuldamata jätmisel ei kuulu rahuldamisele ka intressi ja viivise nõue. Viivisenõude rahuldamata jätmisel ei käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud vastuväiteid viivise suurusele, kuna asja sisulisel lahendamisel ei ole sellel tähtsust. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, muudab ta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamisel ja otsusega hagi rahuldamata jätmisel jäävad kõik asjas kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.