Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Käesolev otsus on kirjeldava ja põhjendava osaga. Menetlusabi taotlemise selgitus Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused, kostja vastuväited, menetluse käik XXX AS esitas 18.09.2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 267,32 euro saamiseks. Kohus tegi 10.10.2013 võlgnikule makseettepaneku, mis on võlgnikule kättetoimetatud 04.12.2013. Võlgnik XXX esitas 09.12.2013 nõudele vastuväite. Kohus lõpetas 16.01.2014 määrusega maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnik esitas vastuväite ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 01.02.2014 kohtule hagi kostjalt 143,36 eurot põhivõla, 39,11 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, 35 eurot võla sissenõudmisega seotud kulude ja 104,08 eurot sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmiseks hageja kasuks. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista alates 01.02.2014 kuni tagastamata laenusumma täieliku tasumiseni viivis 0,34 % tagastamata laenusummalt päevas. Hageja menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning kostja menetluskulud jätta tema enda kanda. 05.02.2014 võttis kohus hagiavalduse menetlusse. Hageja XXX AS ja kostja XXX sõlmisid 25.10.2012 laenulepingu nr XXXXXXXXXXXXX tähtajaga 360 päeva. Lepingu tingimuste kohaselt võttis kostja laenu summas 200 eurot aastase intressimääraga 122,40 % tähtajaga kuni 20.10.2013. Kuna kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, saatis hageja 03.06.2013 kostjale meeldetuletuskirja (võlateatise) võla sissenõudmiseks, millele kostja ei reageerinud. 20.06.2013 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemishoiatuse, milles hageja andis lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks täiendavalt 2nädalase tähtaja. Seejuures teavitas hageja kostjat lepingu ülesütlemise ohust ning andis võimaluse täiendava tähtaja jooksul kokkuleppe sõlmimiseks. Kostja võlga ei tasunud ja 18.07.2013 avaldusega ütles hageja lepingu üles, nõudes kostjalt võlgnevuse tasumist kokku summas 226,59 eurot, millest 143,36 eurot moodustas tagastamata laenusumma, 39,11 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 9,12 eurot sissenõutavaks muutunud viivis seisuga 18.07.2013 ja 35 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud. Seega, tähtajaks tagastamata laenu summale lisandusid lepingust tulenevalt kõrvalkohustused intresside, viiviste ja võlgnevuse sissenõudmise kulude näol. Kuna kostja ei ole täitnud oma kohustusi vabatahtlikult, siis oli hageja sunnitud pöörduma oma õiguste kaitseks kohtu poole. Hageja esitas avalduse kostja vastu maksekäsu kiirmenetluses võla väljamõistmiseks, millele kostja esitas 09.12.2013 vastuväite. Kostja vastuväite kohaselt tunnustab ta nõuet osaliselt summas 186,01 eurot (põhivõlg 143,36 eurot, intressivõlgnevus summas 39,11 eurot ja viivis summas 3,54 eurot). Vaatamata sellele, et kostja

tunnustas nõuet summas 186,01 eurot, ei ole ta siiani oma kohustust vähemalt tunnustatud ulatuses täitnud. Kostja vaidles hagile vastu osaliselt. Maksekäsu kiirmenetluses tunnistas kostja põhivõlga ning osaliselt kõrvalnõudeid. Esitatud vastuväite põhjenduses kostja palus eraldi hagejal kostjaga ühendust võtta tunnistatud osas tasumise kokku leppimiseks. Viimati nimetatu oli vajalik eelkõige seetõttu, et avaldus maksekäsu kiirmenetluses ei sisaldanud ei avaldaja e-posti aadressi ega telefoninumbrit. Hageja kostjaga ega kostja esindajaga ühendust ei võtnud. Kostja ei tunnista viivist suuruses 0,34 % tasumata summalt päevas. Kostja on tarbija ning vaidlusalune krediidisuhe on tarbijakrediit. VÕS 415 lg 1 kohaselt ei tohi tarbijalt küsida rohkem intressi kui seaduses ettenähtud – seega 0,02 %. Teistsugused kokkulepped on VÕS § 421 kohaselt tühised. Seetõttu laieneb kostjale vaid seaduses ettenähtud viivisemäär 0,02 % tasumata summalt päevas. Laenuleping öeldi üles 18.07.2013, kusjuures selleks hetkeks oli tekkinud nõue 143,36 eurot põhivõlana ning 39,11 eurot intressina ja 3,54 eurot viivisena. Neid nõudeid tunnistas kostja maksekäsu kiirmenetluse vastuses ja tunnistab neid ka täna. Kostja tunnistab nõuet kokku summas 186,01 eurot. Arusaamatu on hageja võla sissenõudmisega seotud kulude nõue. Kostja ei ole mingeid kirjasid saanud. Ühe kirja maksumus 11,66 eurot on ka selle reaalse saatmise korral ebamõistlik kulu, võrreldes seda põhivõla suurusega (143,36 eurot). Hageja on esitanud ka 11.02.2014 menetluskulude loetelu, millise kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista menetluskuluna 555 eurot. Kostja sellise kuluga ei nõustu ning seda alljärgnevatel asjaoludel. Arvestades, et poolt esindab advokaat on tarbijakrediidi erisused temale algusest peale teada ning seetõttu pidanuks asi lõppema maksekäsu kiirmenetluse staadiumis sellega, et hageja oleks kostjaga või kostja esindajaga ühendust võtnud ning tunnistatud ulatuses (rohkemaks neil nagunii ju ka õigust ei olnud) oleks võlg tasutud ning asi oleks lõppenud. Seda aga ei tehtud. Eelnevast on selgelt näha, et hagejaks on liigkasuvõtjast krediidiasutus, kes üritab oma antud laenust (algne 200 eurot) võtta välja andmete mitteesitamisega, mõttetu vaidlemisega ja näiliste kulude tekitamistega võtta rahaliselt nii palju kui võimalik. Antud juhul on selleks nõutavaks summaks siis 143,36 eurot põhivõlg, 39,11 eurot intress, 104,08 eurot viivis, 35 eurot muu kulu ja 555 eurot menetluskulu. Kokku 876,55 eurot, mis on enam kui algse laenu 4-kordne summa. Seega ei olnud hageja põhieesmärk mitte oma laenu tagasisaamine (selleks piisanud ju ühendusevõtust), vaid laenust niipalju teenimine, kui see vähegi võimalik on. Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses, kuna hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole, koos kõrvalnõuetega ei ületa summat, mis vastab 4 000 eurole. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja XXX AS ja kostja XXX sõlmisid 25.10.2012 laenulepingu nr XXXXXXXXXXXXX tähtajaga 360 päeva. Lepingu tingimuste kohaselt võttis kostja laenu summas 200 eurot aastase intressimääraga 122,40 % tähtajaga kuni 20.10.2012 (tl 2834). Võlaõigusseadus (VÕS) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

Hagiavalduse kohaselt saatis hageja 03.06.2013 kostjale meeldetuletuskirja (võlateatise) võla sissenõudmiseks, millele kostja ei reageerinud, kuna kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt (tl 35). 20.06.2013 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemishoiatuse, milles hageja andis lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks täiendavalt 2-nädalase tähtaja. Seejuures teavitas hageja kostjat lepingu ülesütlemise ohust ning andis võimaluse täiendava tähtaja jooksul kokkuleppe sõlmimiseks (tl 36). Kostja võlga ei tasunud ja 18.07.2013 avaldusega ütles hageja lepingu üles, nõudes kostjalt võlgnevuse tasumist kokku summas 226,59 eurot, millest 143,36 eurot moodustas tagastamata laenusumma, 39,11 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 9,12 eurot sissenõutavaks muutunud viivis seisuga 18.07.2013 ja 35 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud (tl 37). Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja 321,55 eurot, millest 143,36 eurot on tagastamata laenusumma, 39,11 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 35 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud ja 104,08 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks alates 01.02.2014 kuni tagastamata laenusumma täieliku tasumiseni välja viivis 0,34 % tagastamata laenusummalt päevas. Kostja tunnistab nõuet kokku summas 186,01 eurot: sh põhivõlg 143,36 eurot, intress 39,11 eurot ja viivis 3,54 eurot (seisuga 18.07.2013). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Juhindudes VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja viivist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 järgi kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna hageja nõuab kostjalt põhivõla summas 143,36 eurot tasumist ning kostja on vastavat nõuet tunnistanud, kuulub kostjalt väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 143,36 eurot. Vastavalt VÕS § 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 94 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Laenulepingu nr XXXXXXXXXXXXX alusel oli aastaseks intressimääraks 122,4 % (tl 29). Ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi suuruseks on 39,11 eurot. Kostja on hageja intressinõuet summas 39,11 eurot tunnistanud. Kohus on seisukohal, et intressinõue on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. Hageja viivisenõude suuruseks on 104,08 eurot (seisuga 31.01.2014). Kostja ei tunnista viivist suuruses 0,34 % tasumata summalt päevas. Kostja on tarbija ning vaidlusalune krediidisuhe on tarbijakrediit. Kostjale laieneb vaid seaduses ettenähtud viivisemäär 0,02 % tasumata summalt päevas.

VÕS § 415 lg 1 alusel tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt üldtingimuste punktile 5.8. lisandub tasumata laenu summale ka viivis. Viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär (tl 32). Seega on antud juhul viivisemääraks laenulepinguga XXXXXXXXXXXXX kokku lepitud 0,34 % võlgnetavalt summalt päevas. Kohus leiab, et antud viivisemäär on seaduslik. Viivise vähendamise taotlust kostja esitanud ei ole. Kohus on seisukohal, et kuna kostja on olnud viivituses võlgnevuse tasumisega, siis on põhjendatud kostjalt viivise summas 104,08 eurot väljamõistmine. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud kostjalt välja mõista hageja kasuks alates 01.02.2014 kuni tagastamata laenusumma täieliku tasumiseni viivise 0,34 % tagastamata laenusummalt päevas. Kohus on seisukohal, et kostjalt tuleb välja mõista viivis 0,34 % päevas põhivõlalt alates 01.02.2014 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Kohus leiab, et hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivise suurust tuleb piirata põhivõla suurusega. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 35 eurot. Kostja oli seisukohal, et arusaamatu on hageja võla sissenõudmisega seotud kulude nõue. Kostja ei ole mingeid kirju saanud. Ühe kirja maksumus 11,66 eurot on ka selle reaalse saatmise korral ebamõistlik kulu, võrreldes seda põhivõla suurusega (143,36 eurot). VÕS § 113 lg 5 teise lause kohaselt võib võlausaldaja sõltumata viivise maksmisest nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Üldtingimuste punkti 7.3. kohaselt on laenusaaja kohustatud hüvitama laenuandjale võlgnevuse sissenõudmisega seotud mõistlikud kulud. Laenusaajale lepingu rikkumise tõttu saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada laenuandja hinnakirjale: võlateatis 10 eurot, teade lepingu ülesütlemisest 15 eurot ja hagihoiatus 10 eurot (tl 33). Üldtingimuste punkti 12.7. kohaselt loetakse teade kätte antuks: teate kätteandmisel allkirja vastu; teate saatmisel lihtkirjaga, kui teate postitamisest on möödunud 5 kalendripäeva; teate saatmisel e-postiga, kui teate saatmisest on möödunud 1 kalendripäev või teate saatmisel veebilehe kaudu, kui teate saatmisest on möödunud 3 kalendripäeva (tl 34). Laenulepingus oli kostja aadressiks märgitud XXX , Tallinn, e-post: XXX (tl 28). Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Antud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma lahendis tsiviilasjas nr 2-05-16414. Hageja täpsustas, et hageja saatis 03.06.2013 kostjale meeletuletuskirja võla sissenõudmiseks (tl 35), 20.06.2013 ülesütlemishoiatuse (tl 36) ja 18.07.2013 ütles hageja laenulepingu üles (tl 37). Lisaks on hageja esitanud kohtule ka väljavõtte oma programmist, millest nähtuvad kõik hageja pöördumised kostja poole kohtuväliselt olukorra lahendamise eesmärgil (tl 62-65), kostjale tehtud telefonikõnede salvestusega ja kostjale saadetud e-kirjad (tl 77-90). Antud teated on edastatud kostja laenulepingus

märgitud aadressidele. Kohus leiab, et hageja on kostjale nimetatud teated kätte toimetanud. Kohus on seisukohal, et kuna kostja võlgnevust ei tasunud, siis oli hagejal õigus edastada kostjale teateid võlgnevuse tasumise kohta, mistõttu on võla sissenõudmisega seotud summas 35 eurot kulud põhjendatud ja kuuluvad kostjalt väljamõistmisele. Ülalmärgitud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades seisukohal, et XXX AS nõue on põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada. Menetluskulude jaotuse määramisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1, mille kohaselt kannab hagimenetluses kulud isik, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Lähtuvalt TsMS § 174 lg-st 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt lisatakse avaldusele detailne menetluskulude nimekiri. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.