2-12-567/66 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Eelnev menetlus Hagiavaldus oli esitatud nõudega välja mõista kostjatelt OÜ Tajana Trade ja S Z solidaarselt hageja kasuks liisingulepingust tulenev võlgnevus 6414,51 eurot ning viivis põhinõudelt 5924,09 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingus sätestatud viivisemääras 0,25% päevas. Viru Maakohtu 05. novembri 2013 kohtumäärusega lõpetas kohus menetluse kostja OÜ Tajana Trade osas, menetlus jätkus kostja Svetlana Zakharova osas. Kohus tuvastas rahvastikuregistri andmebaasist, et kostja S Z uueks nimeks on L R (t.l.-16, II kd). Hageja nõue ja väited Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks 6414,51 eurot ja viivis põhinõudelt 5924,09 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni määras 0,25% päevas (t.l.-176 pöördel, I kd). Hagiavalduse (t.l.-174, I kd) kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Tajana Trade (liisinguvõtja) 05. novembril 2007 liisingulepingu nr 0182044L, mille esemeks oli sõiduauto, kabriolett Volkswagen EOS 2,0, ehitusaasta 2007. Lepingu kohaselt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning liisinguvõtja kohustus tasuma lepingus sätestatud maksed, sealhulgas intressi vastavalt lepingu lisaks olevale maskegraafikule. Intressimääraks oli kokku lepitud euro kuue kuu Euribor + 1,7% aastas (lepingu p 2.1). Lepingu punkti 11.1. kohaselt kohustus liisinguvõtja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Üldtingimuste punkti 6.3. kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma täielikult liisinguvõtja. Punkti 6.3.1. kohaselt kohustus liisinguvõtja tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. Punkti 6.3.2. (sisaldub ka Lepingu eritingimuste punktis 10) kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud (sh kindlustusandjate regressinõuded). Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud hageja, kohustus liisinguvõtja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. Hageja ja liisinguvõtja sõlmisid 01. novembril 2007 seoses kindlustuslepingu sõlmimisega kindlustuslepped. Kindlustuslepete kohaselt oli kindlustusandjaks AS Hansa Varakindlustus, kindlustusvõtjaks liisinguvõtja ja soodustatud isikuks hageja. Kindlustusleppe punkti 2 viienda valiku kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma kindlustusmakseid kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse hagejale kindlustusleppes nimetatud tähtajaks ja korras (iga kalendrikuu 30. kuupäevaks hageja vastavale arveldusarvele). Liisinguvõtja rikkus lepingust ja kindlustuslepetest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu ja kindlustuslepete alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ning kohustusliku liikluskindlustus- ja kaskokindlustusmaksed. OÜ Tajana Trade poolt on hagejale tasumata lepingu ja kindlustuslepete alusel arved (debitoorne võlgnevus, s.o põhiosa- ja 2(10)

2-12-567 intressivõlgnevus ning kaskokindlustusmaksete võlgnevus) kokku summas 3 144,84 eurot. Liisinguvõtja jättis kohaselt tasumata ka liikluskindlustusmaksed, mistõttu tasus hageja liisinguvõtja eest AS-ile Hansa Varakindlustus vara liikluskindlustusmakse summas 87,11 eurot. Hagejal on liisinguvõtja vastu nõue eelnimetatud hageja poolt tasutud liikluskindlustusmakse summa ulatuses tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 6.3.2 ja võlaõigusseaduse § 455 lg-st 1. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0.25% päevas (Lepingu punkt 5.1). Viivisvõlgnevus moodustab 490,42 eurot. Seoses liisinguvõtja võlgnevusega hagejale, saatis hageja liisinguvõtjale 07. mail 2009 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Nimetatud teatises informeeris hageja liisinguvõtjat võlgnevuse suurusest ja palus liisinguvõtjal võlgnevus tasuda, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Samuti palus hageja liisinguvõtjal võimalike kokkulepete sõlmimiseks viivitamatult hagejaga ühendust võtta. Liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu luges hageja tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.2 lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles. Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.2 kohaselt on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul kui liisinguvõtja on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5. andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna liisinguvõtja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastmiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri OÜ Reeborn poole. Vara valdus taastati 17. märtsil 2010. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle Saksa Auto AS-ile. OÜ Reeborn ja Saksa Auto AS esitasid hagejale osutatud teenuste (vara tagastusteenus, remonditeenus, müügieelne tehniline ülevaatus, sisepesu, välipesu, hoiu tasu) eest arved kokku summas 764,16 eurot, mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu. Kahju koosneb hageja lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 18 930,54 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 14 444,01 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 3144,84 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 764,16 eurot (käibemaksuta), kindlustusmaksete võlgnevus summas 87,11 eurot ning võlgnevuselt arvutatud viivisest summas 490,42 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 10 513,47 eurot (käibemaksuta). Hageja vähendab ühepoolselt nõuet 2002,56 euro võrra. Hageja nõue moodustub: 18 930,54 - 10 513,47 2002.56 = 6414,51 eurot. Hageja leiab, et liisinguvõtjal on kohustus hüvitada hagejale 6414,51 eurot. Hageja teatas 01. novembri 2010 saadetud kirjas liisinguvõtjale lepingu ülesütlemisest, milles palus liisinguvõtjal kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused tasuda. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole liisinguvõtja võlgnevusi hagejale tasunud ega hagejaga võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtnud. Hageja ja kostja sõlmisid 05. novembril 2007 käenduslepingu nr 0182044L, mille alusel kostja võttis endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga 05. novembri 2007 liisingulepingust nr 3(10)

2-12-567 0182044L tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käendaja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 27 723,29 eurot. Hageja saatis kostjale 07. mai 2009 teatise, milles teavitas kostjat lepingust tulenevate võlgnevuste olemasolust. Hageja teatas kostjale, et kuivõrd liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustusi tähtaegselt, nõuab hageja kohustuste täitmist kostjalt kui käendajalt. Hageja palus kostjal võlgnevuse tasuda, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole kostja võlgnevusi hagejale tasunud ega hagejaga võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtnud. Hageja teatas 01. novembril 2010 saadetud kirjas kostjale lepingu ülesütlemisest, milles palus tasuda kostjal kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole kostja võlgnevusi hagejale tasunud ega hagejaga võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtnud. Tulenevalt eeltoodust on kostjal kohustus hüvitada hagejale liisinguvõtja kohustus summas 6414,51 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et liisingulepingust tulenev nõue summas 6414,51 eurot on põhjendamatu ja seetõttu ei kuulu hagi rahudamisele. Kostja leiab, et vara tagastamisel ei teostanud hageja tagastava vara väärtuse kindlaksmääramist, mille käigus oleks olnud võimalik välja selgitada tagastava vara turuväärtust tagastamise päeva seisuga. Hageja müüs vara hinnaga, mis on nähtavalt vähem, kui lepingu objektiks oleva vara väärtus. Juhul, kui hageja oleks määranud kindlaks vara väärtuse ning oleks vara realiseeritud selle turuhinnaga, siis puuduks kostjatel võlgnevus. Kogu müügiprotsessi käigus organiseeris hageja müügi selliselt, et põhjustada liisinguvõtjale põhjendamatuid kulusid, s.h. kaasas protsessi OÜ Reeborn, mille tulemusena tekkisid põhjendamatud lisakulusid summas 764,16 eurot. Kostja arvates oli liisinguobjekti väärtus selle tagastamise hetkel nähtuvalt suurem selle liisinguobjekti jääkhinnast. Kostjale teadoleval informatsiooni kohaselt, mida koguti kohalikul turul tänapäeva seisuga, on sama sõiduki turuhinnaks käibemaksuga 25 436,84 eurot, ehk 398 000 krooni (soodushind). Hageja võõrandas lepingu objektiks oleva vara põhjendamatu ja alandatud hinnaga - 197 400,07 krooni käibemaksuga, ehk 12 616,16 eurot. Hageja realiseeris 2007. aasta ehitusaasta vara 2010 juunis hinnaga, mis on nähtuvalt vähem, kui sama vara hinnaks, sama ehitusaastaga 2011. Aasta jaanuarikuus. Kostja leiab, et hageja poolt teostatud võlaarvestus ei vasta tegelikkusele ja seaduste nõuetele, kuna ei arvesta liisinguobjekti väärtust selle tagastamise hetkel. Seetõttu puudub hagejal õigus esitada käendusest tulenevate kohustuste täitmise nõuet kostjale. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning kohtukulud panna hagejale kanda. Hageja seisukoht kostjate vastuväidete osas 4(10)

2-12-567 Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega. Hageja ei nõustu, et hageja on realiseerinud sõiduki ebamõistlikult madala hinnaga. Hageja on seisukohal, et on sõiduki realiseerinud selle tegeliku turuväärtusega, mis selgus korrektselt läbi viidud müügiprotsessi käigus. Turuväärtus on müügiobjekti vabaturul kujunenud väärtus turuhinnas, mille määravad loomulikud turujõud. Turuhind on tegelik hind, mida eseme eest saadakse (U.Mereste. Majandusleksikon II. Tallinn 2003, lk 406, 415). Eeltoodust lähtuvalt, kuivõrd müügiprotsess on läbi viidud korrektselt ning läbipaistvalt, on sõiduki turuväärtus selgunud just müügiprotsessi käigus ning väljendub selle lõplikus müügihinnas. Sõiduk suunati hageja poolt müüki 26. märtsil 2010 ning müüdi 10. juunil 2010, seega kestis müük kaks ja pool kuud. Sellist ajavahemikku ei saa kindlasti lugeda kiirmüügiks. Samuti ei ole kaks ja pool kuud aeg, mille jooksul sõiduki väärtus oluliselt langeks või muutuks majanduslik olukord. Tegemist on tavapärase sõiduki realiseerimiseks kuluva ajaga. Lisaks on müügiprotsess olnud läbipaistev ning võimaldanud kostjatel aidata kaasa sobiva hinnaga ostja leidmisel. Selleks on hageja kostjatele saatnud kirja 07. mail 2009, millele on lisatud sõiduki müügiprotsessi kirjeldus. Sõiduk suunati müüki hinnaga 325 000,00 krooni ehk 20 771,29 eurot (koos käibemaksuga), mis oli arvestades majandusolukorda ning sõiduki seisukorda igati korrektne ning arvestatav hind. Kuivõrd sõidukile ei leidunud pakutud hinnaga soovijaid, oli hageja sunnitud vastavalt müügiprotseduuri punktile 9 hinda alandama. Vastava teavituse saatis hageja kostjatele 04. mail 2010, mille kohaselt oli sõiduki uueks pakkumise hinnaks määratud 276 000,00 krooni ehk 17 639,61 eurot (koos käibemaksuga). Kuivõrd ka sellise hinnaga ei leidunud sõidukile ostjat, tuli taaskord hinda alandada ning uueks hinnaks määrati 235 000,00 krooni ehk 15 019,00 eurot (koos käibemaksuga). Sõiduk õnnestus võõrandada hinnaga 10 513,47 eurot (ilma käibemaksuta). Seega on hageja käitunud õiguspäraselt ning üritanud saada sõiduki eest võimalikult kõrge hind ning pakkudes kostjale võimaluse aidata kaasa sõiduki realiseerimisele võimalikult kõrge hinna eest. Asjaolu, et sõidukile algselt pakutud hinnaga ostjat ei leidunud tähendab, et sõiduki väärtus ei vastanud esitatud pakkumisele ehk turuolukorrale. Kostja on teinud hagejale etteheiteid sõiduki sellise hinnaga realiseerimise kohta, kuid vaatamata sellekohasest võimalusest ei teinud ise pingutusi olukorra teistsuguseks lahendamiseks, olenemata pakutud võimalusest. Käesoleval juhul on sõiduki müügiga tegelenud professionaalne ettevõte (Saksa Auto AS), müügiprotsess on toimunud mõistliku aja jooksul ning läbipaistvalt, võimaldades selles osaleda ka kostjatel. Kuivõrd müügiprotsess on olnud läbipaistev ja avalik, leiab hageja, et selle käigus on tuvastatud sõiduki tegelik turuväärtus. Asjaolu, et sõidukile ei leidunud ostjat algse hinnaga näitab, et küsitud hind oli liiga kõrge ning ei vastanud pakutavale kaubale. Sõiduki müügiprotsess pikkusega kaks ja pool kuud on optimaalne ja tavapärane ning puudub kahtlus, et selle aja jooksul oleks sõiduki väärtus oluliselt langenud. Eeltoodust lähtuvalt saab järeldada, et sõiduki realiseerimisest saadud hind ongi selle kohalik keskmine müügihind ehk turuhind selle tagastamise hetkel. Hageja selgitab, et sõiduki müügihinna kujunemisel mängisid olulist rolli sõidukil esinenud puudused, mis on tuvastatud enne sõiduki müüki suunamist läbiviidud kontrolli käigus - esikapotil kriimud, tagakapotil kriimud, dokumentatsioon puudus, esiklaasis täke. Vastavalt sõiduki ülevaatusel tuvastatud puudustele, sarnaste sõidukite varasemale müügipraktikale ning sõiduki varustusele määrati sõidukile algne võimalikult kõrge müügipakkumise hind. Sõidukit pakuti müügiks nii internetiportaalis kui müügiplatsil. Vastavalt 5(10)

2-12-567 müügiprotseduuri punktis 9 kirjeldatule, kui sõiduki vastu huvi puudus, oli hageja sunnitud korduvalt müügipakkumise hinda langetama. Eeltoodust lähtuvalt leiab hageja, et on sõiduki realiseerimisel käitunud õiguspäraselt ning mõlema osapoole huvisid järgides eesmärgiga saada sõiduki realiseerimisest võimalikult kõrge hind. Sõiduki müügiprotseduur on korraldatud läbipaistvalt võimaldades selles osaleda ka kostjal. Müügiprotsessi käigus on selgunud sõiduki tegelik väärtus, kuivõrd just sellise hinnaga leidus sõidukile ostja. Kostja on esitanud omapoolsed tõendid sõiduki väärtuse tuvastamiseks – väljavõtte portaalist Auto24 vastuse koostamise seisuga. Kostja väidab, et tegemist on sama sõidukiga. Nähtuvalt esitatud väljavõttest on aga kostja presenteeritud sõidukil automaat käigukast, vaidlusalusel sõidukil manuaalne. Kostja esitatud väljavõttes on sõiduki läbisõit 2012 aasta jaanuaris 49 000 km, vaidlusalusel sõidukil oli juba juunis 2010 läbisõiduks üle 61 000 kilomeetri. Kostja esitatud väljavõttel on sõiduki mootori võimsuseks 147 kW, vaidlusalusel sõidukil aga 110 kW. Eeltoodust lähtuvalt ei ole kindlasti tegemist sama sõidukiga ning hageja on seisukohal, et kuivõrd sõidukite parameetrid on erinevad ning majandus- ja turuolukord on oluliselt muutunud võrreldes 2010. aasta suvega, ei ole kostja esitatud tõend asjakohane ning tuleb jätta tähelepanuta. Hageja selgitab ka, et väljavõttes on esitatud müügipakkumised, mille hindasid ei saa käsitleda reaalsete tehingute väärtustena. Teadaolevalt suunatakse sõidukid müüki pisut kõrgema hinnaga, et jätta kauplemisruumi ning tavapäraselt kaubeldakse esialgsest hinnast müügitehingu käigus alla keskmiselt 15%. Lisaks võib osutuda vajalikuks müügihinda aeg-ajalt langetada, kui selgub, et pakutud hinnaga sõidukile ostjat ei leidu. Seega ei saa käsitleda kostja esitatud väljavõtet müügihinna näitajana. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, hageja ei ole teda teavitanud sõiduki tagastamise kohast, tähtajast ja volitatud esindajast ning et seetõttu ei saanud kostja teada sõiduki tagastamise kohustusest ning vaidleb sellest tulenevalt vastu tagastusteenuse maksumuse hüvitamise nõudele. Hageja selgitab, et lepingus sätestatu kohaselt (üldtingimuste punktid 7.5. ja 7.5.1.) on liisinguvõtjal kohustus sõiduk lepingu ülesütlemisel viivitamatult hagejale tagastada. Lisaks on lepingus sätestatud, et eeltoodud kohustuse täitmata jätmisel on liisinguvõtjal kohustus hüvitada hageja poolt tehtud kulutused sõiduki valduse taastamiseks. Lepingu ülesütlemise teatises on taas välja toodud, et täiendava tähtaja jooksul tuleb võlgnevus tasuda või sõiduk tagastada. Sõiduki tagastamise asjaolude täpsustamiseks palus hageja teatises esitatud kontaktandmetel ühendust võtta. „Liisingueseme müügiprotseduuri kirjelduse“ punktis 1 on taaskord esitatud, et sõiduk tuleb lepingu ülesütlemisel hagejale tagastada ning kui seda kohustust ei täideta, pöördub hageja inkassoteenust pakkuva ettevõtte poole ning tekkinud kulud tuleb hagejale hüvitada. Seega on sõiduki tagastamise kohustus igal juhul liisinguvõtjal (mitte hagejal kohustus sõiduk ise kostja valdusest omal kulul ära tuua) ning tagastamise asjaolude täpsustamiseks tuleb hageja poole pöörduda. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.5 kohaselt oli kostja liisingulepingu ülesütlemisel kohustatud auto viivitamatult hagejale tagastama. Kui kostjale jäi auto tagastamise korras midagi ebaselgeks, oli tal võimalus selgituste saamiseks hageja poole pöörduda.“ Kõik lepinguga seotud teatised on hageja saatnud kostjate aadressil XXX, mis on märgitud kostjate aadressiks ka vastuses hagiavaldusele ning liisingulepingus ja käenduslepingus. Seega on hageja esitanud kostjatele vajaliku info nende tegelikul aadressil. Hageja saatis lepingu ülesütlemise teatise 07. mail 2009. Hageja tegi Reebord OÜ-le kohustuseks sõiduk tagastada 19. juunil 2009, sõiduki valdus õnnestus taastada alles 17. märtsil 2010. Reeborn OÜ andis 19. detsembril 2009 teada, et sõiduk on eelduslikult Moskvas. See annab kinnitust asjaolust, et hagejal ei olnud võimalik sõidukit muud moodi tagastada. Kuivõrd Reeborn OÜ täitis oma eesmärgi – sõiduki valdus taastati, on tõendatud ja põhjendatud tagastusteenuse kulu väljamõistmine kostjatelt. 6(10)

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõudeks on välja mõista kostjalt hageja kasuks 6414,51 eurot ja viivis põhinõudelt 5924,09 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni määras 0,25% päevas. Kostja hagi õigeks ei võta. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja liisinguvõtja OÜ Tajana Trade sõlmisid oma majandustegevuse raames ja hageja tüüptingimustel 05. novembril 2007 liisingulepingu nr 0182044L, mille esemeks oli sõiduauto, kabriolett Volkswagen EOS 2,0, ehitusaasta 2007. Hageja ja kostja sõlmisid 05. novembril 2007 käenduslepingu nr 0182044L, mille alusel kostja võttis endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga 05. novembri 2007 liisingulepingust nr 0182044L tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käendatavaks summaks lepiti kokku 27 723,29 eurot. Pooled ei vaidle, et liisinguvõtja ei täitnud liisingulepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ning liisinguvõtja võlgnevus hagejale enne liisingueseme võõrandamist oli vara jääkmaksumus 14 444,01 eurot (käibemaksuta), debitoorne võlgnevus (põhiosa- ja intressivõlgnevus ning tasumata kaskokindlustus maksed) 3144,84 eurot, liikluskindlustuse maksete võlgnevus 87,11 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 490,42 eurot. Liisinguleping lõpetati hageja poolt ühepoolselt ülesütlemisega. Vara valdus taastati 17. märtsil 2010 OÜ Reeborn vahendusel ning vara võõrandamiseks osutas teenust AS Saksa Auto. Liisingu ese võõrandati hinnaga 10 513,47 eurot (käibemaksuta). Hageja vähendas ühepoolselt nõuet 2002,56 euro võrra. Võlaõigusseaduse (VÕS) 361 kohaselt, liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Lähtuvalt VÕS § 397 lg 1, majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS 367 lg 1 ja lg 2 kohaselt, liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Kostja esitas vastuväite, et hageja nimetatud kulud summas 764,16 eurot (käibemaksuta) vara (liisingueseme) tagastamise, remonditeenuse ja müügiteenuse eest ei ole põhjendatud. Lähtuvalt VÕS § 367 lg 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Vaidlust ei ole, et liisinguandja lepingu lõpetamisel vara hagejale ei tagastanud ning hageja valdus taastati 17. märtsil 2010. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.5. kohaselt (t.l.-19, I kd) kohustus liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral liisingueseme viivitamatult tagastama hagejale. Kuna liisinguvõtja seda ei teinud, korraldas hageja ise liisingueseme valduse taastamise, kasutades selleks OÜ Reeborn teenust. OÜ Reeborn on teenuse osutamise kohta esitanud hagejale arve nr 2010/03/73 (t.l.-60, I kd) summas 9311,85 krooni. Arve on vastavalt maksekorraldusele (t.l.-61, I 7(10)

2-12-567 kd) tasutud. Saksa Auto AS on esitanud hagejale sõiduki müügieelse etttevalmistuse ja hoiuteenuse eest arved nr 302600771 (t.l.-62, I kd) ja 302601433 (t.l.-64, I kd), kokku 268,21 eurot (käibemaksuta), vastavalt maksekorraldustele (t.l.-63,65, I kd) on arved tasutud. Kokku moodustavad tagastamisteenuse ja vara müügi kulud hageja kalkulatsiooni järgi 495,95 + 268,21 = 764,16 eurot (käibemaksuta). Kostja ei ole tõendanud, et liisinglepingu ülesütlemise oleks põhjustanud liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohus loeb tõendatuks hageja väite, et liisingulepingu ülesütlemisest tingitud liisingueseme valduse taastamise ja müügieelse hoiustamise kulud on põhjendatud ja moodustavad 764,16 eurot (käibemaksuta). Kohus järeldab, et liisinguvõtjal oli peale liisingulepinu ülesütlemist ja enne liisingueseme võõrandamist kohustus hüvitada hagejale liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud, mis ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega (vara jääkmaksumus) 14 444,01 eurot (käibemaksuta), tasumata osamaksed ja tasumata intress ning tasumata kaskokindlustuse maksed kokku 3144,84 eurot, tasumata liikluskindlustuse maksed 87,11 eurot ning kuni hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivis 490,42 eurot ning liisingueseme valduse taastamise ja müügieelse hoiustamise kulud 764,16 eurot (käibemaksuta), kokku 18 930,54 eurot, millest hageja arvestas maha 2002,56 eurot. Enne vara müüki moodustas liisinguvõtja kohustuste saldo 16 927,98 eurot. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Vaidlust ei ole, et liisingu ese võõrandati hinnaga 12 616,16 eurot (10 513,47 eurot käibemaksuta). Kostja on esitanud vastuväite, et vara tagastamisel ei teostanud hageja tagastava vara väärtuse kindlaksmääramist, mille käigus oleks olnud võimalik välja selgitada tagastava vara turuväärtust tagastamise päeva seisuga. Kostja arvates oli liisinguobjekti väärtus selle tagastamise hetkel nähtuvalt suurem selle liisinguobjekti jääkhinnast. Kostja on seisukohal, et sama sõiduki turuhinnaks käibemaksuga tuleb lugeda 25 436,84 eurot ning hageja võõrandas lepingu objektiks oleva vara põhjendamatult alandatud hinnaga 12 616,16 eurot (käibemaksuga). Kohus nõustub kostja vastuväitega. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel. Hageja on alustanud vara müüki hinnaga 20 771,29 eurot (koos käibemaksuga) (t.l.-109, I kd). Hageja leiab, et arvestades majanduslikku olukorda ja sõiduki seisundit, on see igati korrektne ja arvestatav hind (t.l.-105, I kd). Samas ei ole hageja viidanud sõiduki turuhinna määramise aluseks olnud objektiivsetele asjaoludele ega esitanud ka vastavaid tõendeid, millest selguks liisingueseme väärtus selle tagastamise aja seisuga. Liisinguese võõrandati hinnaga 12 616,16 eurot (koos käibemaksuga), kuna keegi alghinnaga seda osta ei soovinud, sealjuures vähendati müügihinda vähemalt kolmel korral. 8(10)

2-12-567 Kohus on seisukohal, et asjaolu, et sõidukit ei õnnestunud pikema aja jooksul müüa ja seetõttu langetati müügihinda, ei väljenda asja tegelikku turuväärtust selle valduse üleandmise hetkel. Hageja ei ole tõendanud, et vara tegelik väärtus oli tagastamise ajal sama kui vara müümisel. Kuna hageja ei ole tõendanud liisingueseme tegelikku väärtust liisingueseme tagastamise seisuga, lähtub kohus liisingueseme väärtuse määramisel kostja esitatud tõendist – auto24.ee hinnapakkumisest sarnasele sõidukile, millest nähtub, et liisinguesemega sarnase sõiduki väärtus on 25 436,84 eurot (soodushind), esmane müügihind on sealjuures olnud 35 790,52 eurot. Kohus leiab, et kuigi kostja viidatud sõidukil on automaat käigukast, liisinguesemeks olnud sõidukil manuaalne; kostja esitatud väljavõttes on sõiduki läbisõit 2012 aasta jaanuaris 49 000 km, vaidlusalusel sõidukil oli juba juunis 2010 läbisõiduks üle 61 000 kilomeetri; kostja esitatud väljavõttel on sõiduki mootori võimsuseks 147 kW, vaidlusalusel sõidukil aga 110 kW, ei vähenda see liisingueseme väärtust sedavõrd, et liisingueseme väärtus tagastamise seisuga võrduks hageja poolt märgitud müügitehingu väärtusega 12 616,16 eurot (käibemaksuga). Kohus järeldab, et liisingueseme väärtus selle tagastamise aja seisuga on vähemalt 16 927,98 eurot ning hageja nõue liisinguvõtja vastu on liisingueseme tagastamisega hüvitatud ja hagejal puudub nõue liisinguvõtja vastu. Kohus viitab liisingulepingu üldtingimuste p-le 3.7., mille kohaselt kohustub liisinguvõtja hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahjud, s.o vara võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt hagejale vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe, kui tühisele kokkuleppele VÕS § 42 lg 1 järgi. Kuna liisingulepingu üldtingimuste p 3.7. kohaselt kõrvutatakse vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lg-st 1, leiab kohus, et üldtingimuste p 3.7. on tühine ning selle asemel tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. Kuna hagejal nõue liisinguvõtja vastu puudub, ei ole hagejal õigust nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. Hageja väitel sõlmisid hageja ja kostja 05. novembril 2007 käenduslepingu nr 0182044L, mille alusel kostja võttis endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga 05. novembri 2007 liisingulepingust nr 0182044L tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Vastavalt VÕS § 142 lg 1 ja lg 3, käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendus võib olla piiratud rahasummaga. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.

2-12-567 Lähtuvalt VÕS § 145 lg 1, kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Et liisinguvõtja, kelle kohustust kostja 05. novembri 2007 käenduslepingu nr 0182044L kohaselt käendas, on liisingulepingust tulenevad kohustused hageja ees täitnud, ei ole hagejal õigust esitada kohustuse täitmise nõuet kostja vastu. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hagi hind Hagiavalduses on hageja nõudeks välja mõista kostjalt 6414,51 eurot ja viivis põhinõudelt 5924,09 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määras 0,25% päevas. TsMS § 123 kohaselt, tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Lähtuvalt hagi esitamise ajal 04. jaanuaril 2012 kehtinud TsMS § 124 lg 1, raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Vastavalt § 133 lg 1 ja lg 2 arvutatakse hagihind põhinõude järgi. Hagihinda arvutades ei arvestata kõrvalnõuetena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet ja kulude hüvitamise nõuet, vekslist ja tšekist tuleneva nõude puhul lisaks tagasinõudes sisalduvat hüvitisenõuet. Kohus arvestab kõrvalnõudeid hagi hinda arvutades ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem. Kõrvalnõuet arvestatakse hagi hinda arvutades täies ulatuses, kui kõrvalnõue esitatakse eraldi hagis. Hagiavalduse kohaselt on hageja põhinõue 6414,51 eurot ja seega on hagihind 6414,51 eurot. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /--/. Lähtuvalt TsMS § 162 lg 1 ja lg 2, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohus jättis hagi rahuldamata ja seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik