Kohtulahend

1(10)

S e l g i t u s e d:

Asjaolud ja hageja nõue TKE Grupp AS (pankrotis) esitas 2. veebruaril 2009. a. Harju Maakohtule hagi Gatsby OÜ ja Gatsby Konsultatsioon OÜ vastu nõude tunnustamiseks TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses summas 25.170.568, 80 krooni teise järgu nõudena, s. h. 9.831.100 krooni tingimusliku nõudena. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 3. aprilli 2008. a. otsusega välja TKE Kinnisomandi OÜ (võlgnik) pankroti. Hageja esitas TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses 3. aprillil 2008. a. ja 2. juunil 2008. a. nõudeavaldused, milles esitatud nõuded jäid nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata.

Ajavahemikul 13. septembrist 2005. a. kuni 14. juunini 2006. a. sõlmisid hageja ja TKE Kinnisomandi OÜ 10 suulist laenulepingut, mille kohaselt laenas hageja TKE Kinnisomandi OÜ-le kokku 4.094.000 krooni. Neid laenusummasid ei ole võlgnik hagejale tagastanud. Kuna pooled ei leppinud kokku laenuintressi suuruses, siis on hageja arvestanud laenuvõlalt seadusjärgset viivist ajavahemiku eest 17. märtsist 2006. a. kuni 3. aprillini 2008. a. kokku 306.208, 77 krooni.

Vaidlust ei ole selles, et hageja on teinud ülekandeid võlgnikule hageja poolt osundatud summas. Selliste ülekannete alusena on hageja nimetanud suulisi laenulepinguid. Kostjad ei ole vaidlustanud hageja väiteid suulise lepingu kohta, mistõttu on tegemist hageja poolt võlgnikule laenu andmisega. Vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) §-le 42 loetakse kõigi nõuete täitmise tähtaeg saabunuks. Seega on hageja poolt antud laenusummade tagastamise tähtaeg saabunud ning need kuuluvad tagastamisele, hageja poolt võlgnikule antud laen on muutunud sissenõutavaks ning hageja nõuet võlgniku vastu 4.094.000 krooni ulatuses tuleb tunnustada. Tulenevalt sellest, et hageja nõue tunnistada kehtetuks nii laenuleping kui ka ostumüügilepingu lõpetamise kokkulepe jäid rahuldamata, leiab hageja otsuses tuvastatule tuginedes, et tal on nõudeõigus ka 1. detsembri 2005. a. ostu-müügilepingu alusel tasutud summade tagasinõudmiseks. Hageja nõude rahuldamine oleks aga vastuolus hageja enda positsiooniga asjas 2-10-15791. Vastavalt sellele on hageja oma hagi selgitustes seostanud laenulepingut ostu-müügilepingu lõpetamise kokkuleppega ning leidnud, et ostu-müügilepingu lõpetamine oli hagejale kahjulik, kuna hageja loobus ostu-müügilepingu alusel makstu kohesest tagasisaamisest, rääkimata sellest, et hageja taotles hagis tegelikult õigust saada omandisse ostu-müügilepingu alusel väidetavalt omandatud seadmed. Selgusetuks jääb, mille alusel kohtud asusid hindama kahe lepingu seoseid ning tuvastasid, et nende vahel puudub seos, kuna ka kostja ei olnud selles asjas esitanud vastuväidet hageja positsioonile. Eelmainitud asjas tehtud otsus oma tuvastatud asjaoludega ei ole kohtule käesolevas asjas siduvaks, kuna menetlustes ei osale samad pooled. Samas ei saa hageja positsioon olla erinev praeguses asjas ning teises asjas samade lepingute osas. Sellest tulenevalt sõlmiti 2. märtsi 2006. a. laenuleping seoses 1. detsembri 2005. a. ostu-müügilepingu lõpetamisega 2. märtsil 2006. a. Eelnevalt on kohus tunnustanud hageja nõuet 2. märtsi 2006. a. laenulepingu alusel saadu osas ja sellest tulenevalt puudub hagejal nõudeõigus 1. detsembri 2005. a. ostu-müügilepingu alusel tasutud summade tagasisaamiseks, kuna võlgnevus on hageja ja TKE Kinnisomandi OÜ poolt ümber vormistatud laenulepinguks. Kostjate vastuväited nõuetele selles osas, et võlgnik kuulus kostjate väidetel kontserni, mille omanikuks ja juhiks olid NMH ja tema abikaasa, ei ole asjassepuutuvad. Äriseadustiku (ÄS) § 6 kohaselt kuuluvad kontserni äriühingud, kelledest ühed omavad teiste äriühingu osasid või aktsiaid, mistõttu viited sellele, et kontsern moodustub tulenevalt hr. H omandusest, ei ole pädevad. Teiseks ei oma kontserni kuulumine antud vaidluse puhul üldse õiguslikku tähendust, kuna iga juriidiline isik omab oma kogumit õigusi ja kohustusi, aga kehtiv seadusandlus ei omista kontsernile juriidilise isiku staatust. Seetõttu saab omada õigusi või kohustusi hageja ja need ei ole seotud või sõltuvuses tema kuuluvusest kontserni. Seega ei ole võimalik läbi kuulumise kontserni eitada hagejal mingite rahaliste nõuete puudumist teise juriidilise isiku vastu. Kostjate viited sellele, et võlgnik on tasunud teistele kostjate poolt väidetud kontserni ettevõtetele, on tõendamata ja seetõttu põhjendamatud. Võlaõiguses on võimalik lugeda kohustus täidetuks kolmandale isikule täitmisega, kuid selleks on vajalik võlausaldaja vastav nõusolek. Sellise nõusoleku või korralduse andmist ei ole kostjad tõendanud. Samuti ei ole selliseks kohustuse täitmiseks piisav võlgniku poolt kolmandale isikule võlausaldaja eest arvete eest tasumine, kui ei ole tõendatud võlausaldaja poolt sellise korralduse andmist. Kuna sellise nõusoleku andmist ei ole tõendatud, siis on käsitletud väited põhjendamatud. Arvestades eespooltoodut, kuulub hageja nõue TKE Kinnisomandi OÜ pankrotimenetluses tunnustamisele 15.339.468, 80 krooni (11.245.468, 80 + 4.094.000), s. o. 980.370, 68 euro ulatuses II järgu nõudena. TKE Grupp AS-i (pankrotis) apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis tunnustamata tema kolmanda nõude summas 9.831.100 (628.321, 08 eurot) ning teha uus otsus, millega tunnustada 4(10)

ka hageja seda nõuet. Samuti palub hageja muuta maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles kohus leidis hageja esimese nõude summas 11.245.468, 08 krooni (718.716, 45 eurot) rajanevat

Maakohus jättis hageja kolmanda nõude tunnustamata, leides, et hagejal puudub nõudeõigus 1. detsembri 2005. a. ostu-müügilepingu alusel tasutud summade tagasisaamiseks, kuna võlgnevuse on hageja ja TKE Kinnisomandi OÜ ümber vormistanud laenulepinguks. Maakohtu otsusega asjas 2-10-15791 tuvastati, et AS-i TKE Grupp (pankrotis) poolt TKE Kinnisomandi OÜ-le (pankrotis) 1. detsembri 2005. a. müügilepingu alusel tasutud 9.831.100 krooni ja 2. märtsi 2006. a. laenulepingu alusel tasutud 10.110.240 krooni puhul on tegemist erinevate väljamaksetega, mis omavahel ei kattu. Nii on maakohus selgitanud, et laenulepingus on märgitud küll laenu suurus 10.110.240 krooni ning laenusaaja on kinnitanud, et rahasumma on täies ulatuses kätte saadud, kuid puudub võimalus seda laenu seostada müügilepingu maksetega. Ringkonnakohus on eeltoodud järeldusega nõustunud. Ka kostjad ei seadnud käesolevas menetluses kõnealuste maksete tegemist hageja poolt kahtluse alla. Seega on asjas 2-10-15791 jõustunud kohtuotsusega üheselt tuvastatud, et 1. detsembri 2005. a. müügilepingu alusel teostatud makseid ei saa seostada 2. märtsi 2006. a. laenulepinguga. Hageja kolmanda nõude rahuldamata jätmist on kohus aga põhjendanud just asjaoluga, et kohus on samastanud 2. märtsi 2006. a. laenulepingu ning 1. detsembri 2005. a. müügilepingu maksed ning asunud seisukohale, et tegemist on sama rahasummaga. Maakohus on tuginenud ka sellele, et hageja positsioon käesolevas asjas on vastuolus AS-i TKE Grupp (pankrotis) varasema positsiooniga asjas 2-10-15791. Seega on nüüdseks tekkinud olukord, kus võlgniku halduri poolt esitatud hagi jäi asjas 2-10-15791 rahuldamata põhjendusel, et laenulepingus on märgitud küll laenu suurus 10.110.240 krooni ning laenusaaja on kinnitanud, et rahasumma on täies ulatuses kätte saadud, kuid puudub võimalus seda laenu seostada müügilepingu maksetega. Kuivõrd kohus viidatud rahasummade omavahelist seost eitas, jättis kohus rahuldamata ka asjas 2-10-15791 esitatud nõude 2. märtsi 2006. a. laenulepingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras. Käesolevas tsiviilasjas jäi hageja kolmas nõue tunnustamata põhjendusel, et hagejal puudub nõudeõigus 1. detsembri 2005. a. ostu-müügilepingu alusel tasutud summade tagasisaamiseks, kuna võlgnevus on hageja ja TKE kinnisomandi OÜ poolt ümber vormistatud laenulepinguks. Kohus pidanuks hageja kolmanda nõude lahendamisel juhinduma asjas 2-10-15791 jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaoludest. Maakohtul puudus alus hageja esimese nõude rahuldamisel hinnata 2. märtsi 2006. a. laenulepingu kehtivust erinevalt asjas 2-10-15791 jõustunud kohtuotsusega tuvastatust, mille kohaselt AS-i TKE Grupp (pankrotis) ja TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) vahel 2. märtsil 2006. a. sõlmitud laenuleping on tühine vastuolu tõttu hageja pankrotimenetluses sõlmitud ja maakohtu 6. juuli 2005. a. määrusega kinnitatud kompromissist tuleneva laenukeeluga. Samuti selgitati 12. aprilli 2011. a. otsuses, et halduril on õigus nõuda laenuraha tagasi, kuivõrd halduri nõusolekuta tehtud tehing on tühine (VÕS § 1028 lg. 1). Käesolevas asjas on kohus otsuse põhjendustes asunud laenulepingu kehtivuse kohta vastupidisele seisukohale. Hageja esimene nõue kuulub tunnustamisele hoopis alusetu rikastumise sätete alusel. Hagejal on õigustatud huvi kohtuotsuse põhjenduste vaidlustamiseks. Nii hageja kui TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) näol on tegemist pankrotistunud ettevõtetega ning pankrotimenetluses kehtivate eriregulatsioonide tõttu omavad lisaks nõude tunnustamise faktile tähendust ka nõude tekkimise hetk ning alus. Menetluskulude jaotamisel on rikutud TsMS § 163 lõikes 1 sätestatut. Hageja taotles hagiga kokku 25.170.568, 8 kroonise nõude tunnustamist ja kostjad on hageja nõudele täies ulatuses vastu vaielnud. Kohus tunnustas vaidlustatud otsusega hageja nõuet 15.339.468, 80 krooni ehk 60, 94% ulatuses. Sellises olukorras tuli jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, jättes menetluskulud 60, 94% ulatuses kostjate ning 39, 06 % ulatuses hageja kanda. Gatsby OÜ ja OÜ Gatsby Konsultatsioon apellatsioonkaebus 6(10)

Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hageja nõue TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus on jätnud menetlusnorme rikkudes ebaõigesti hindamata asjas tähtsust omavad tõendid ja see rikkumine on toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Kohus on ebaõigesti kohaldanud ka materiaalõigust (VÕS § 203 ja § 79 lg. 1). Hageja ja TKE Kinnisomandi OÜ olid ühte kontserni kuuluvad ettevõtted. Võlgniku juhatuse liige ja hageja pikaaegne juhtiv töötaja ning nõukogu liige RS on asjaolusid kinnitanud seletuskirjas. Võlgnik tegutses alates registreerimisest hageja kontrolli all ja suunamisel. Kostjad on esitanud tõendid, mis kinnitavad maksete saajate omavahelisi suhteid, ühist majanduslikku tegutsemist ja huvi, hageja olulise mõju omamist võlgniku üle, milles ühe ühingu tegevus mõjutab teise tegevust ja juhtimisotsuseid kooskõlastatakse ning tegevus oli koordineeritud PankrS § 117 mõttes. Osapooled tasusid kontserniväliste võlgnevuste eest ka teineteise eest. Võlgniku tegevust juhtis sisuliselt võlausaldaja ja ülekannete ning pangakontode üle omasid kontrolli hageja juhtisikud (Riigikohtu lahend 3-2-1-53-03). TKE Kinnisomandi OÜ ja hageja raamatupidamine ning tegutsemine olid ühine (hageja kontrolli all) ning sisuliselt konsolideeritud, väljendades ühist majanduslikku huvi, kontsernisuhe saavutati ka seda kirjalikult vormistamata. Raamatupidamises lähtutakse Raamatupidamise toimkonna hea raamatupidamise tava juhiste kohaselt mõistete „sidusettevõte”, „tütarettevõte”, „emaettevõte” ja „kontsern” defineerimisel SME IFRS-i ja raamatupidamise seaduse (RPS) käsitlusest, mis defineerivad ülaltoodud mõisteid läbi valitseva või olulise mõju sõltumata sellest, kas ja kui suur on osalus teise ettevõtte aktsia- või osakapitalis. TKE Kinnisomandi OÜ ja hageja raamatupidamist peeti sisuliselt koos ja konsolideeritult, kusjuures hagejat käsitleti „emaettevõttena“. Vastavalt heale raamatupidamistavale on konsolideerimise üheks peamiseks protseduuriks kontsernisiseste nõuete ja kohustuste elimineerimine. Hageja, TKE Kinnisomandi OÜ ja teised kontserni kuuluvad ettevõtted kasutasid omavaheliste arvelduste suhtes kontsernikontot, mille kohaselt väljendati kontserni rahalist seisu ja nõudeid kolmandate isikute vahel summaarselt. Sellise arvestamise tulemusena tasaarvestati kontserni kuuluvate ettevõtete omavahelised nõuded ja kattuvas ulatuses välistas see nõuete maksmapanemise omavahelistes suhetes. Kostjad on korduvalt väitnud ja tõendanud „jooksva arve“ põhimõtte kasutamist kontserni liikmete omavahelistes arveldustes. Kostjad esitasid tõendid väljamaksete tegemise kohta teistele kontserni liikmetele ja kolmandatele isikutele, mis sisuliselt olid tehtud emaettevõtte (hageja) nimel. Täitmisega kolmandatele isikutele saab lugeda lõppenuks hageja nõuded TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) vastu tulenevalt VÕS § 79 lõikest 1, kusjuures hageja nõustumus tuleb lugeda antuks tulenevalt viimase tegevusest nõuete raamatupidamislikul kajastamisel. Seega tuleb lugeda, et hageja nõuded TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) vastu on lõppenud tasaarvestuse tulemusena. TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) on täitnud hageja kohustusi ja need nõuded on tasaarvestatud hageja nõuetega TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) vastu. Sisuliselt nõuab hageja ülekantud summade topelttagastamist ja soovib alusetult rikastuda. Kui kohus mingil põhjusel ei nõustu kostjate eelnevate seisukohtadega, siis on tegemist näiliste nõuetega (lepingute ja ülekannetega), mille eesmärgiks oli rahaliste vahendite väljaviimine hagejalt. Võlgniku käitumine sellisel kujul, nagu seda kujutab hageja (s. t. võttis laenu, millest ta mingit kasu ei saanud, kusjuures nn. laenuvõtmine toimus hageja kontrolli all) pole eluliselt usutav. Võlgnik nimetatud ülekannetest mingit kasu ei saanud. Kostjad on vastu vaielnud laenulepingute olemasolule mistahes vormis, nii nagu sellest tavapäraselt aru saadakse (asjaolu on kinnitanud võlgniku juhatuse liige). Ülekantud summad kanti edasi teisele kontserni ettevõttele (hageja omanikfirmale või sellega seotud ettevõttele), varjamaks väljamakseid omanikele, mis oleksid võinud olla hageja puhul käsitletavad dividendimaksena või siis 7(10)

ettevõtlusega mitteseotud kuluna. Hageja kuritarvitab oma õiguslikku positsiooni ja käitub hea usu vastaselt. Vastused Kumbki pool vaidleb vastaspoole apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebused ei anna alust maakohtu otsust tühistada, küll tuleb otsust TsMS § 657 lg. 1 p. 21 alusel täiendada, jättes otsuse lõppjärelduse muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Esmalt märgib kolleegium, et TsMS § 444 lõigete 1 ja 4 ning § 448 lg. 41 koosmõjust tulenevalt ei olnud maakohtul alust lihtsustada otsuse kirjeldavat ja põhjendavat osa vaidlustatud otsuses esitatud viisil, kolleegium peab vaidlusaluses asjas siiski võimalikuks selle puuduse kõrvaldada. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud seda, et 2. märtsil 2006. a. sõlmisid TKE Grupp AS (hageja) ja TKE Kinnisomandi OÜ (võlgnik) kirjaliku laenulepingu (kd. I, tl. 10), mille kohaselt võlgnik võlgneb hagejale laenuna 10.110.240 krooni tähtajaga 31. mai 2011. a. ning intressiga 6% aastas, et intress arvestatuna ajavahemiku eest 2. märtsist 2006. a. kuni 3. aprillini 2008. a. (võlgniku pankroti väljakuulutamise hetk) moodustab 1.213.228, 80 krooni ning et võlgnik on laenusummast laenuandjale tagastanud 78.000 krooni (kd. I, tl. 18), sealjuures intressi ei ole tasutud. Selliselt arvestatuna moodustab võlgnevus osundatud laenulepingu järgi võlgniku pankroti väljakuulutamise seisuga 11.245.465, 80 krooni. Vaidluse alla ei ole seatud ka seda, et ajavahemikul 13. septembrist 2005. a. kuni 14. juunini 2006. a. on hageja teinud võlgnikule rahaülekandeid kogusummas 4.094.000 krooni, mille ülekannete selgitustesse on märgitud „suulised laenulepingud“ ning et hagejale ei ole võlgnik neid rahasummasid tagastanud. Maakohus leidis, et tegemist on suulises vormis sõlmitud laenulepingutega ning seda järeldust ei ole apellatsioonikohtus vaidlustatud. Võlgnik ei ole neid laenusummasid hagejale tagastanud. Maakohus leidis, et tõendatud on hageja poolt kostjale laenu andmine, et laenu ja intressi kogusummas 15.339.468, 80 krooni, millele kehtivas vääringus vastab 980.370, 68 eurot, ei ole võlgnik hagejale tagastanud ning et selles ulatuses tulebki hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses tunnustada. Kostja on maakohtu otsuse hagi rahuldavas ulatuses vaidlustanud põhjendusel, et kuigi laenu ei ole tagastatud hagejale, tuleb laenu tagastamise kohustuse täitmisena arvesse võtta rahaülekandeid, mille võlgnik on teinud hagejaga seotud isikutele (lähikondsetele või omanikuga seotud isikule) või millega võlgnik on täitnud hageja kohustuse mõne teise isiku ees. Maakohus leidis õigesti, et selleks, et kostjate poolt esile toodud kolmandatele isikutele tehtud makseid (kd. I, tl. 55) saaks võlgnikul hageja ees oleva laenukohustuse täitmisena arvesse võtta, oleksid kostjad pidanud põhjendama ja tõendama maksete seose võlgnikul hageja ees oleva laenukohustusega, olgu selleks siis võlasuhte osaliste kokkulepe kohustuse täitmise viisi suhtes, hageja korraldus kohustuse täitmise arvel makse tegemiseks kolmandale isikule (VÕS § 76 lõiked 1 ja 3) vmt. Kolleegium nõustub ka selle maakohtu järeldusega, et asjaolude kogumit, millest taolist seost võiks järeldada, ei ole kostjad esitanud, selle tõendamisest rääkimata. Raamatupidamiseks kehtestatud reeglitest ei teki isikutevahelisi tsiviilõiguslikke suhteid, isegi kui tegemist oleks ühte kontserni kuuluvate isikutega. Hageja ja võlgniku vahel hüpoteetiliselt võimalikele suhetele ja kokkulepetele, mida kohtumenetluses ei ole piisavalt põhjendatud ja tõendatud, ei saa kohtuotsust rajada. Mis puudutab hageja 9.831.100 krooni nõuet 1. detsembri 2005. a. müügilepingust nr. 01/05 tulenevalt, siis jättis maakohus selle õigesti tunnustamata. Vaidlust ei ole selle üle, et osundatud müügilepingu sõlmisid hageja ja võlgnik tööstusseadmete ostuks (kd. I, tl. 65) ning et müügilepingu alusel kandis hageja kostjale üle rahasumma, sealhulgas pangaülekannetega 9.831.100 krooni. Kohtule on aga esitatud 2. märtsi 2006. a. ostu-müügilepingu nr. 01/05 8(10)

lõpetamise kokkulepe (kd. I, tl. 68), milles hageja ja võlgnik on kokku leppinud müügilepingu katkestada (p. 1) ning vormistada ostja (hageja) poolt müüjale (võlgnikule) tasutud summa ümber laenulepinguks (p. 2). Kohtule on esitatud ka sama kuupäeva kandev laenuleping (kd. I, tl. 10), mille alusel hageja on esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõude laenu tagastamiseks, mida on käsitletud eespool ja milles võlasuhte pooled on kokku leppinud võlgniku poolt hagejale võlgnetavas laenusummas ning selle tagastamise tingimustes, kusjuures lepingu punktis 1. 2 on märgitud, et laenusumma on võlgnik hagejalt lepingu sõlmimise ajaks juba kätte saanud. Hageja ei ole väitnud, nagu oleks võlg, mis vormistati laenuna, tekkinud muul alusel kui tööstusseadmete müügilepingu alusel tema poolt võlgnikule tasutud müügihinna tagastamise nõudest. Tsiviilasjas 2-10-15791, milles hageja pankrotihaldur taotles võlgnikuga sõlmitud 2. märtsi 2006. a. laenulepingu ja müügilepingu lõpetamise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist (kd. II, tl. 255; tl. 272), on TKE Grupp AS (pankrotis) sõnaselgelt kinnitanud, et need lepingud on omavahel seotud ning et laenuleping sõlmiti müügilepingu lõpetamise kokkuleppest tuleneva kohustuse täitmiseks (kd. II, tl. 255 p. 2). Seega on tegemist VÕS § 396 lg. 2 kohase laenulepinguga, mille puhul muust õigussuhtest tekkinud kohustus on ümber vormistatud laenuks. Osundatud sätte kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Et hageja poolt laenulepingu alusel esitatud nõuet on tunnustatud, siis välistab see juba iseenesest hageja poolt müügilepingu alusel esitatud nõude tunnustamise, sest vastasel juhul tunnustataks tema ühte ja sama nõuet kahekordselt. Kuna pooled on müügilepingust tekkinud võla ümber vormistanud laenuks, siis ei saa hageja nõuda müügilepingu alusel tasutud rahasumma tagastamist, sest võlgnik võlgneb talle raha mitte müügilepingust, vaid laenulepingust tulenevalt. Nõustuda ei saa hageja apellatsioonkaebuse väidetega, nagu oleksid tsiviilasjas 2-1015791, kus vaieldi tehingute tagasivõitmise üle, hageja ja võlgniku vahelistele õigussuhetele kohtute poolt antud hinnangud siduvad vaidlusalust asja läbivaatavale kohtule, sest taoline väide ei põhine seadusel. TsMS § 457 lg. 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Vaidlusaluse asja näol ei ole tegemist asjaga, mille kohta seaduses oleks sätestatud teisiti. Kõigepealt on tsiviilasjas 2-1015791 ja lahendatavas tsiviilasjas erinevad menetlusosalised ning juba see välistab otsuse siduvuse. Erinevate isikute vahelistes vaidlustes erinevatel alustel esitatud erinevate nõuete kohta tehtud otsuste puhul ei saa tõusetuda õiguskindluse küsimust, nagu hageja on seda apellatsioonkaebuses käsitlenud. Erinevalt hageja apellatsioonkaebuses esitatud väitest ei ole maakohus vaidlusaluses asjas revideerinud varasemate kohtute lahendeid, vaid on lahendanud vaidlusaluses asjas esitatud nõuded, lähtudes nende alusena esitatud asjaoludest ja tõenditest. Kohtuotsust, millega hageja müügilepingule rajatud nõuet oleks tunnustatud, ei ole olemas, seega ei ole asjakohane ka apellandi viide PankrS § 103 lõikele 4. Ka maakohtu menetluses kantud menetluskulude jaotamise osas ei pea kolleegium võimalikuks otsust tühistada. TsMS § 163 lg. 1 kohaselt kannavad hagi rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega vastab menetluskulude poolte endi kanda jätmine osundatud sättes esitatud alternatiivile. Kolleegium leiab, et arvestades vaidluse olemust, milleks on nõude tunnustamine pankrotimenetluses, mille tulemusena otsustatakse vaid võlausaldaja poolt võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõude põhjendatuse ja ulatuse üle, kuid ei rahuldata rahanõuet, samuti tunnustatud ja tunnustamata jäetud nõuete osakaalu kogu tuvastusnõudest (ca 60 : 40), mille suurusjärgud on võrreldavad, on kummagi poole menetluskulude jätmine tema enda kanda otstarbekas ja õiglane. Riigikohtu lahendi 3-2-1-138-08 seisukohti, millele hageja oma apellatsioonkaebuses on viidanud, ei saa vaidlusaluses asjas arvestada, sest tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, vaid Riigikohtu diskretsioonil põhineva hinnanguga sellele, 9(10)

milline on otstarbekas ja õiglane kulude jaotus ainuüksi Riigikohtu poolt lahendatava asja asjaolusid arvestades. Et mõlema poole esitatud apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, on õiglane ja otstarbekas ning kooskõlas TsMS § 171 lõikes 1 ning § 163 lõikes 1 sätestatud põhimõtetega jätta ka apellatsioonimenetluse menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

Gaida Kivinurm

Iko Nõmm

Malle Seppik

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.