Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.05.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-4330
Tsiviilasi
AS Danske Bank hagi T R i vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1994,63 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.01.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T R i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Danske Bank (registrikood 61126228, asukoht Holmens Kanal 2-12, DK-1092, Kopenhaagen, Taani Kuningriik), volitatud esindaja Eveli Kaunispaik Kostja T R (IK XXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Vahur Ambos Kirjalik menetlus
Menetluse liik
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 17.01.2014 otsus lõppjärelduses muutmata, muuta otsust põhjenduste osas.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta T R i kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist
otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagi asjaolud ja menetluse käik
1.AS Danske Bank esitas 28.01.2013 hagi Harju Maakohtusse T R i vastu põhivõla 2758,40 euro, viivise 213,12 euro ja viivise 0,02% päevas tasumata põhiosalt alates 29.01.2013 väljamõistmiseks.
2.Hageja ja Autopargi Halduse OÜ sõlmisid 13.02.2006 kasutusrendilepingu nr 260213 AU, mille esemeks oli sõiduk Hyundai Tucson. Lepingust tulenes Autopargi Halduse OÜ-le kui liisinguvõtjale kohustus tasuda liisingumakseid vastavalt maksegraafikule. 13.02.2006 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, millega kostja käendas liisinguvõtja kasutusrendilepingust tulenevaid kohustusi. Kuna liisinguvõtja oma kohustust kohaselt ei täitnud, ütles hageja lepingu 09.04.2009 üles. Liisinguvõtja jättis tasumata kindlustusmaksed 182,47 eurot ja liisingumaksed 869,89 eurot. Liisingueseme jääkväärtus lepingu ülesütlemise ajal oli 10 208,29 eurot. Kuna hageja võõrandas liisingueseme hinnaga 9320,45 eurot, jäi soetusmaksumusest hüvitamata 887,84 eurot. Seoses liisingueseme realiseerimisega tekkis kulu 818,20 eurot. Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et hageja nõue on aegunud. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 09.04.2009, mil hageja ütles kasutusrendilepingu üles. Hagi esitati 28.01.2013, s.o üle 3 aasta hiljem. Muul õiguslikul alusel esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldus ei saanud kaasa tuua aegumise peatumist.
5.Põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustati hageja nõuet, kuid hageja ei ole oma nõudest maha arvestanud temale pankrotimenetluses väljamakstut. Vara realiseerimise kulu 818,20 eurot on põhjendamata ja tõendamata, ebaselgeks jääb selleks osutatud teenuste sisu ja vajalikkus. Pesulateenus on ebamõistlikult kallis. Sõiduki müüki suunamise aktis on soovituslik müügihind 175 000 krooni ja pole märgitud, et hind sisaldab käibemaksu. Kui hageja oleks müünud sõiduki aktis märgitud hinnaga, oleks see katnud sõiduki jääkväärtuse hüvitamata osa. Hageja poolt esitatud arved on ebaülevaatlikud ja seetõttu on nõuete arvestuskäik ebaselge. Esimese astme kohtu otsus
6.17.01.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1994,63 eurot ja viivise määraga 0,02% põhivõlalt 1856,54 eurolt alates 29.01.2013 kuni põhivõla tasumiseni. Kohus jättis menetluskulud 67% osas kostja ja 33% osas hageja kanda.
7.Vaidlus puudus selles, et hageja ütles 09.04.2009 Autopargi Halduse OÜ-ga sõlmitud kasutusrendilepingu üles. Hageja taastas liisingueseme valduse 20.07.2009 ja võõrandas liisingueseme 175 000 krooni eest, sh käibemaks.
8.TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tuleb eristada nõudeid, mis olid muutunud sissenõutavateks enne lepingute ülesütlemist, nõuetest, mis muutusid sissenõutavateks ülesütlemisjärgselt. Tasumata liisingu- ja kindlustusmaksete kohta esitas hageja arved nr 20090102054, nr 20090203361 ja nr 20090303109, mille tasumistähtajad olid vastavalt 15.01., 15.02. ja 15.03.2009, kõik enne kasutusrendilepingu ülesütlemist. Kohus leidis, et liisingu- ja kindlustusmaksete tasumise kohustus on korduv kohustus TsÜS § 154 tähenduses, kuna makseid tuli tasuda regulaarselt igakuiselt. Seega hakkas nimetatud arvetel kajastatud liisingu- ja kindlustusmaksete tasumise nõuete aegumistähtaeg kulgema 01.01.2010.
9.Samadelt arvetelt nähtub, et hageja on arvestanud viivist 2009.a jaanuari- ja veebruarikuu eest liisingumaksetelt, mille tasumistähtajad olid 15.10., 15.11., 15.12.2008, 15.01. ja 15.02.2009. Viivisenõue 213,12 eurot moodustub perioodi
01.01.- 28.02.2009 eest, olles seega muutunud täies ulatuses sissenõutavaks 01.03.2009. TsÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud.
10.VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seetõttu ei nõustunud kohus kostja seisukohaga, et liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks 09.04.2009 lepingu ülesütlemisega, sest nõude suurus ei ole määratletav enne, kui liisinguandja on liisingueseme oma valdusesse tagasi saanud ja selgitanud välja selle tagastamisaegse väärtuse. Samuti ei ole ülesütlemise ajal teada ülesütlemisest tekkivad lisakulud. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist.
11.Hageja väitel on hageja ja liisinguvõtja kokku leppinud hüvitisnõude sissenõutavaks muutumise ajas. Kohus leidis, et sellise kokkuleppe sõlmimine ei ole seaduse kohaselt keelatud, VÕS § 82 lg 7 ka viitab sellise kokkuleppe sõlmimise võimalusele. Kasutusrendilepingu üldtingimuste p 10.6 kohaselt leppisid hageja ja liisinguvõtja kokku, millal võib hageja nõuda liisinguvõtjalt liisinguandja kulutuste hüvitamist ehk millal muutub vastav nõue sissenõutavaks. Käenduslepingu p 2 teise lause järgi on käendaja kohustatud täitma kliendi täitmata kohustused liisinguandja ees 10 päeva jooksul liisinguandja poolt vastava kirjaliku nõude esitamisest.
12.Kohus ei leidnud, et nõude sissenõutavuse sidumine nõude esitamisega võiks olla teist poolt ebamõistlikult kahjustav. Võttes arvesse, et liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suurus ei selgu enne liisingueseme valduse taastamist ning kaasnevad lisakulutused sõltuvad mh liisingueseme realiseerimisest, on liisingulepingu olemust arvestades mõistlik, et liisinguandja nõue muutub sissenõutavaks arve või nõudekirja esitamisest, kus on ära näidatud tema nõude lõplik suurus, eeldusel, et sellist arvet või nõudekirja ei esitada ebamõistlikult pika aja möödumisel nõude ulatuse selgumisest alates.
13.Nähtuvalt müügiarvest võõrandas hageja liisingueseme 19.08.2009. Vaidlus puudus, et hageja saatis käendajale nõudekirja 23.09.2009. Umbes kuu aja pikkust ajavahemikku liisingueseme võõrandamisest nõude esitamiseni ei saa pidada ebamõistlikult pikaks. Seega muutus hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks liisingueseme soetusmaksumuse hüvitamata osa ja müügikulu suhtes 04.10.2009.
14.Liisingu- ja kindlustusmaksete nõuete aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.2010 ja liisingueseme soetusmaksumuse hüvitamata osa ja müügikulu hüvitamisnõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 04.10.2009. Viivisenõude 2009.a jaanuari ja veebruari eest aegumistähtaeg hakkas kulgema iga päeva eest arvestatud viivise sissenõutavaks muutumise hetkel. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Seega oleks liisingu- ja kindlustusmaksete tasumise nõuded aegunud 01.01.2013, soetusmaksumuse hüvitamata osa ja müügikulu hüvitamisnõue aegunud 04.10.2012 ning viivisenõue 2009.a jaanuari ja veebruari eest mitte hiljem kui 01.03.2012.
15.TsÜS § 160 lg 1 järgi aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses. Pooled vaidlesid, kas hageja on nõudnud kostjalt käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmist maksekäsu kiirmenetluses.
16.Hageja esitas kohtusse 21.03.2012 maksekäsu kiirmenetluse avalduse. 30.03.2012 makseettepanekul on märgitud, et avaldaja nõude aluseks on liisinguleping nr 260213AU. Nõue koosnes tasumata kuumaksetest, kindlustusgraafikust tulenevast, müügikuludest ja soetusmaksumuse tasumata osast. Kostja leidis, et maksekäsu kiirmenetluses ei ole esitatud sama nõue, mis praeguses menetluses, kuna praeguses asjas menetletakse käenduslepingust tulenevat nõuet.
17.Kohus leidis, et asjaolu, et hageja on maksekäsu kiirmenetluses viidanud üksnes liisingulepingule ning jätnud viitamata käenduslepingule, ei tähenda, et avaldus oleks esitatud muul õiguslikul alusel. Kumbki pooltest pole väitnud, et poolte vahel olnuks sõlmitud sama numbriga liisinguleping nagu hageja ja põhivõlgniku vahel, seega on hageja täitnud asjaolude lühikirjelduse lahtri maksekäsu kiirmenetluses ilmselt ekslikult. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati 21.03.2012 ning hagimenetlusse võtmisest keeldumise määrusest nähtuvalt lõppes menetlus 14.01.2013. Seega oli kõigi nõuete aegumine peatunud perioodil 21.03.2012 - 14.01.2013, välja arvatud 2009.a jaanuari ja veebruari eest arvestatud viivisenõue, kuivõrd nimetatud nõuded aegusid hiljemalt 01.03.2012. TsÜS § 168 lg 2 kohaselt ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. Hagi esitati kohtule 28.01.2013. Kuivõrd selleks ajaks ei olnud möödunud 2 kuud aegumise peatumise lõppemisest, ei saa liisingumaksete, kindlustusmaksete, vara soetamismaksumuse tasumata osa hüvitamise ja müügikahju nõuded olla aegunud. Viivisenõue 213,12 eurot aga on aegunud.
18.Nähtuvalt 15.01.2009 maksetähtajaga arvelt, kajastub sellel kasutusrendilepingu 260213AU kuumakse, mis koosneb rendimaksest 3222,67 krooni, intressist 734,19 krooni ja käibemaksust 580,08 krooni, kokku 4536,94 krooni. Samal arvel on toodud kindlustusmaksete graafik, mis on seotud lepinguga 260213AU, kuumaksed 226,60 krooni ja 807,17 krooni. Nähtuvalt 15.02.2009 maksetähtajaga arvelt, kajastub sellel kasutusrendilepingu 260213AU kuumakse, mis koosneb rendimaksest 3234,50 krooni, intressist 720,23 krooni ja käibemaksust 582,21 krooni, kokku 4536,94 krooni. Samal arvel on toodud kindlustusmaksete graafik, mis on seotud lepinguga 260213AU, kuumaksed 226,60 krooni ja 807,17 krooni. Nähtuvalt 15.03.2009 maksetähtajaga arvelt, kajastub sellel kasutusrendilepingu 260213AU kuumakse, mis koosneb
rendimaksest 3246,38 krooni, intressist 706,21 krooni ja käibemaksust 584,35 krooni, kokku 4536,94 krooni. Samal arvel on toodud kindlustusmaksete graafik, mis on seotud lepinguga 260213AU, kuumaksed 198,77 krooni ja 588,65 krooni.
19.Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et nimetatud arved oleksid tasutud. Kohus ei nõustunud kostjaga, et liisingu- ja kindlustusmaksete nõudearvestus on ebaselge. Arvetest nähtuvalt on liisingumaksete võlgnevus 13 610,82 krooni (4536,94 x 3) ehk 869,89 eurot ja kindlustusmaksete võlgnevus 2854,96 krooni (226,60+807,17+226,60+807,17+198,77+588,65) ehk 182,47 eurot.
20.Tõendamaks liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, esitas hageja 29.07.2009 sõiduki müüki suunamise akti, mille kohaselt oli sõiduki soovituslik müügihind 175 000 krooni ehk 11 184,55 eurot. Vastavalt müügiarvele võõrandas hageja liisingueseme hinnaga 175 000 krooni (sh käibemaks). Kohus leidis, et müüki suunamise aktilt nähtuv „soovituslik müügihind“ viitab hinnale, millega tuleks liisinguese müüki panna, s.o millise hinna juures vastavalt turusituatsioonile sõidukile leiduks ostja. On üldteada asjaolu, et Eestis näidatakse müügikuulutuses või hinnasildil ära müüdava lõplik maksumus ostjale, asja hind koos lisanduvate maksudega. Seetõttu leidis kohus, et soovituslik müügihind sisaldas käibemaksu. Nimetatud tõlgendust toetab ka asjaolu, et akt koostati 29.07.2009, sõiduk müüdi 19.08.2009 aktis märgitud hinnaga. On ebausutav, et hageja oleks püüdnud müüa sõidukit aktis märgitust odavama hinnaga, hindamise ja müümise vahele jääv lühike ajavahemik ei viita sellele, et hagejal oleks tulnud sõiduki võõrandamiseks hinda alandada.
21.Kohus luges sõiduki müüki suunamise akti alusel tuvastatuks, et liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel oli 9320,45 eurot (ilma käibemaksuta). Vaidlus puudus, et lepingu ülesütlemise seisuga oli liisingueseme soetamismaksumuse hüvitamata osa 10 208,29 eurot (ilma käibemaksuta). Seega on vara soetamismaksumusest endiselt hüvitamata 887,84 eurot (10 208,29 - 9320,45).
22.Hageja nõudis kostjalt ka vara realiseerimisega seotud kulude hüvitamist kogusummas 818,20 eurot. Kohus leidis, et OÜ Moneklar arvel kajastuvad teenused liisingueseme valduse taastamiseks, müügiks korrastamiseks ja müümiseks, mille hüvitamist võib liisinguandja VÕS § 367 lg 4 järgi nõuda, eeldusel, et kulud on mõistlikult põhjendatud. Hageja kulusid põhjendanud ei ole, vaatamata sellele, et kostja vaidlustas kulude põhjendatust. Hageja ei väitnud, et liisinguvõtja ei tagastanud liisingueset vabatahtlikult. Sellist asjaolu ei tulene ka tõenditest. Nähtuvalt sõiduki üleandmisvastuvõtmisaktist andis liisingueseme üle D P ja võttis vastu OÜ Moneklar esindaja E R. Milles seisneb seejuures OÜ Moneklar poolt väidetavalt osutatud tagastusteenus, jääb arusaamatuks. Seetõttu luges kohus põhjendamatuks kulu tagastusteenusele 3000 krooni, kütusele 183,75 krooni ning transpordile 600 krooni. Kuna liisingueseme müügiarvelt ei nähtu, et sõiduki müüki oleks vahendanud vahendusteenuse osutaja ja hageja pole vastavat asjaolu ka kohtu ette toonud, ei ole kohtu hinnangul vahendustasu tasumise vajalikkus tõendatud. Sõiduki defekteerimise ehk hindamise OÜ Moneklar poolt luges kohus tõendatuks 29.07.2009 sõiduki müüki suunamise aktiga, kuivõrd selles on välja toodud sõiduki soovituslik müügihind. Kuna liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb lähtuda liisingueseme väärtusest selle liisinguandjale tagastamise hetkel, on kulutuste tegemine liisingueseme hindamisele põhjendatud. Liisingueseme pesemist enne selle müüki suunamist võib kohtu arvates pidada müügiprotsessi tavapäraseks osaks, mistõttu on pesulateenuse kasutamine iseenesest mõistlik ja põhjendatud. Kohus leidis, et kulu liisingueseme puhastamisele, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab, on ebamõistlikult suur. Kohus leidis, et
liisingueseme realiseerimiskulu nõudest on mõistlikult põhjendatud ainult defekteerimise kulu 851,60 krooni ehk 54,43 eurot.
23.Kostja leiab, et hageja on jätnud oma nõudest põhjendamatult maha arvamata põhivõlgniku pankrotimenetluses saadu. 07.04.2010 kuulutati välja põhivõlgniku pankrot. Hageja väitel pankrotimenetlusest ta oma nõude katteks raha ei saanud. Kohus leidis, et jaotusettepaneku kinnitamine ei tõenda jaotusettepaneku sisu ning tõendamata on, et pankrotimenetlusest oleks hageja nõude katteks laekumisi toimunud. Seetõttu on tõendamata, et hageja nõue oleks vähenenud pankrotimenetlusest saadu arvelt.
24.Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb välja mõista liisingumaksete võlgnevus 869,89 eurot + kindlustusmaksete võlgnevus 182,47 eurot + vara soetamismaksumusest hüvitamata 887,84 eurot + põhjendatud liisingueseme realiseerimise kulu 54,43 eurot.
25.Kasutusrendilepingujärgne viivisemäär on 0,5% päevas. Hageja palus välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise 0,02% päevas tasumata põhinõudelt 2758,40 eurot alates 29.01.2013. Kohus rahuldas nimetatud nõude osaliselt, võttes arvesse, et hagejal on nõue kostja vastu üksnes 1994,63 eurot. Nähtuvalt hagile lisatud arvetest sisaldab liisingumaksete võlgnevus ka intressimakseid (15.01.2009 makse 734,19 krooni, 15.02.2009 makse 720,23 krooni, 15.03.2009 makse 706,21 krooni, kokku 2160,63 krooni ehk 138,09 eurot). Kuivõrd vastavalt VÕS § 113 lg 6 ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 0,02% päevas võlgnevuselt 1856,54 eurot (1994,63 - 138,09) alates 29.01.2013 kuni võlgnevuse tasumiseni. Apellatsioonkaebus
26.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud jätta vastustaja kanda.
27.Apellant leiab, et nõuded, mis ei olnud muutunud sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, muutusid sissenõutavaks hageja poolt lepingu ülesütlemisega 09.04.2009, sh nõuded liisingueseme soetamismaksumuse ja müügikulude osas, ning juhindudes TsÜS § 147 lg 1 ja 2 algas ka hageja vastavate nõuete aegumine.
28.Asjaolu, et lepingut ülesütlev pool ei tea lepingu ülesütlemise hetkel oma nõude täpset suurust, ei välista tema nõude sissenõutavaks muutumist ja sellest tulenevalt aegumistähtaja kulgemise algamist alates lepingu ülesütlemisest. Vastavalt kehtivale seadusele on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg üldjuhul kolm aastat, mis on piisav aeg, et lepingupool saaks peale lepingu ülesütlemist arvestada kokku oma nõuded, hinnata tekitatud kahju, realiseerida liisinguese ja teostada muid toiminguid, mis on vajalikud oma nõuete suuruse kindlaksmääramiseks juhul, kui nõuete suurus ei ole selge lepingu ülesütlemise hetkel. Nõude sissenõutavaks muutumise sidumine eeskätt nõude esitamisega on vastuolus VÕS § 42 lg 1 ja TsÜS § 147 lg 1 ja 2 sätete mõttega. Nõuet omav isik võib nõude esitada omal äranägemisel mistahes ajal, seejuures oluliselt hiljem peale lepingu ülesütlemist põhjustanud asjaolu esinemist. Seega sõltuks nõude sissenõutavaks muutumine ja aegumistähtaja algus täielikult lepingu üles öelnud lepingupoole suvast, mis ei ole seaduse mõtte ja lepingupoolte huvide tasakaalustatuse põhimõttega kooskõlas. Õigusselguse ja kohustatud isikute huve silmas pidades tuleb nõude sissenõutavaks muutumise määratlemisel lähtuda mitte ajahetkest, kui üks lepingupool esitab nõude teisele poolele, vaid eelkõige ajahetkest, kui nõuet esitaval isikul on tekkinud õigus nõuda kohustuse täitmist kohustatud isiku(te)lt, milleks antud juhul on kasutusrendilepingu ülesütlemine seoses lepingu rikkumisega liisinguvõtja poolt.
29.Liisinguvõtja kohustuste täitmise tähtajad olid kokku lepitud kasutusrendilepingu lisaks olevas maksegraafikus. Hagejal tekkis õigus nõuda kohustuse täitmist alates hetkest, kui ta sai teada maksegraafiku rikkumisest liisinguvõtja poolt. Seega maksegraafikus märgitud tähtajaks osamaksete tasumata jätmisel muutusid hageja nõuded nende osamaksete osas sissenõutavaks ja alates kasutusrendilepingu ülesütlemisest 09.04.2009 muutusid sissenõutavaks ka need hageja nõuded, mille tähtaeg ei olnud veel saabunud. Kui võlausaldaja nõue on vastavalt asjaoludele muutunud sissenõutavaks, siis algab aegumine nimelt sissenõutavaks muutumise hetkest, mitte ajast, kui võlausaldaja esitab kohustuse täitmise nõude põhivõlgnikule või käendajale. Võlausaldaja võib esitada oma nõude mistahes ajal pärast nõude sissenõutavaks muutumist, seejuures oluliselt hiljem peale nõude sissenõutavaks muutumist, või ka üldse mitte esitada, nõude esitamine või mitteesitamine ei mõjuta nõude sissenõutavaks muutumise ajahetke ega nõude aegumistähtaja algust. Hageja kõik nõuded muutusid sissenõutavaks hiljemalt kasutusrendilepingu ülesütlemisest hageja poolt ja sellest sündmusest algab ka hageja nõuete aegumine nii põhivõlgniku kui käendaja suhtes.
30.Olenemata sellest, kas liisingueseme soetamismaksumuse ja müügikulude nõuete aegumine algas hageja poolt lepingu ülesütlemisest või hageja nõudekirjas antud tähtajast, olid nimetatud nõuded igal juhul aegunud hagi esitamise päevaks juhindudes, kuivõrd nõuete aegumine vahepeal ei peatunud.
31.Maksekäsu kiirmenetlus algas 21.03.2012 ja lõppes 14.01.2013, seega kestis hageja avalduse alusel algatatud maksekäsu kiirmenetlus peaaegu 10 kuud. Seega oli avaldajal piisavalt aega selleks, et muuta maksekäsu kiirmenetluse avalduse õiguslikku alust (juhul, kui see oli algses avalduses märgitud ekslikult) või esitada kostja vastu uus maksekäsu kiirmenetluse avaldus käenduslepingust tuleneval alusel. Seda avaldaja ei teinud, millest tuleb järeldada, et avaldaja arvates omas ta nõuet kostja vastu nimelt liisinglepingu alusel.
32.Apellant märgib, et maksekäsu kiirmenetluse avalduses avaldaja mitte üksnes viitab liisingulepingule, nagu on märgitud maakohtu otsuses, vaid avaldaja tuginebki nõude esitamisel üksnes liisinglepingule kui oma nõude õiguslikule alusele, märkimata oma nõude alusena käenduslepingut. Ehkki Autopargi Hoolduse OÜ kui põhivõlgnik ja kostja kui käendaja vastutavad solidaarselt, on nimetatud isikute vastutuse õiguslik alus erinev, mistõttu kostja ei saa vastutada hageja ees liisinglepingu alusel.
33.Hageja poolt algatatud maksekäsu kiirmenetluses ei teinud Pärnu Maakohus maksekäsku, vaid andis 01.11.2012 määrusega asja menetluse üle Harju Maakohtule. Harju Maakohus leidis 21.11.2012, et maksekäsu kiirmenetluse avaldus ei vasta hagiavalduse nõuetele ja andis avaldajale täiendava aja oma nõude esitamiseks hagiavaldusele ettenähtud vormis. Avaldaja kohtu nõuet ei täitnud, mistõttu kohus keeldus asja menetlusse võtmisest. Viimatinimetatud kohtumäärust hageja ei vaidlustanud ning sellega lõppes menetlus Danske Bank nõudes T R i vastu liisinglepingu alusel.
34.Apellant leiab, et Pärnu Maakohtu poolt esitatud makseettepanekust nähtuvalt on avaldaja esitanud maksekäsu kiirmenetluses nõude kostja vastu liisinguleping alusel. Makseettepaneku kohaselt avaldaja kinnitab, et avaldajal on tekkinud T R i vastu nõue liisinglepingu alusel. Käesolevas kohtuasjas on hageja esitanud hagi käenduslepingu alusel, mitte liisingulepingu alusel. Hageja poolt varasemalt muul õiguslikul alusel maksekäsu kiirmenetluses avalduse esitamine ei toonud ega saanudki tuua kaasa aegumise peatumist nõude osas, mis on hagejal kostja vastu käenduslepingu alusel. Hageja esitas käenduslepingust nr KÄ-260213AU tuleneva nõude kostja vastu
esmakordselt 28.01.2013 esitatud hagiavalduses. Seetõttu ei peatunud ajavahemikul 21.03.2012 – 14.01.2013 hageja nõude aegumine kostja vastu. Vastustaja seisukoht
35.Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused
36.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsust tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muuta osaliselt põhjenduste osas.
37.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud, see on osas, milles hagi rahuldati.
38.Pooled vaidlevad selle üle, millal VÕS § 367 alusel liisingueseme soetamismaksumuse ja müügikulude nõue muutus sissenõutavaks ja millal sellest tulenevalt algas nõude aegumine. Kostja leiab, et aegumine algas hageja poolt lepingu ülesütlemisest 09.04.2009. Hageja on seisukohal, et nõude sissenõutavaks muutumise ajaks saab lugeda vara tagastamise aega 20.07.2009 ja alternatiivselt hageja nõudekirjas märgitud kokkuleppelist tähtaega 03.10.2009. Maakohus leidis, et Kasutusrendilepingu üldtingimuste p 10.6 kohaselt leppisid hageja ja liisinguvõtja kokku, millal võib hageja nõuda liisinguvõtjalt liisinguandja kulutuste hüvitamist ehk millal muutub vastav nõue sissenõutavaks ja sellise kokkuleppe sõlmimine ei ole seaduse kohaselt keelatud ning käesoleval juhul ei kahjusta ka ebamõistlikult teist poolt. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et nimetatud nõue muutus sissenõutavaks 03.10.2009. Ringkonnakohus sellise maakohtu tõlgendusega ei nõustu. Kasutusrendilepingu üldtingimuste p-s 10.6 leppisid liisinguandja ja liisinguvõtja kokku, et kui liisingueseme realiseerimisest saadud rahast ei piisa liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, tasub liisinguvõtja puudujääva osa kümne päeva jooksul liisinguandja poolt vastava nõude esitamisest arvates. Ringkonnakohtu arvates ei ole tegemist kokkuleppega selle kohta, millal liisinguandjal tekib õigus nõuda liisinguvõtjalt kulude hüvitamist, vaid kokkulepe käib selle kohta, millal liisinguvõtjal tekib kulude hüvitamise kohustus.
39.Kehtiva kohtupraktika kohaselt muutub liisingulepingu ülesütlemisest tulenev liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist ning mõistliku aja kindlakstegemisel tuleb võtta arvesse hüvitamisele kuuluvate kulutuste kindlakstegemisele kuluvat mõistlikku aega. Kasutusrendilepingu üldtingimuste p-s 10.6 pole seda põhimõtet muudetud. Käesolevas asjas ei vaielda ka mõistliku aja üle.
40.Ülejäänud osas nõustub kolleegium esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
41.Olenemata sellest, kas liisingueseme soetamismaksumuse ja müügikulude nõuete aegumine algas hageja poolt lepingu ülesütlemisest, nagu leiab kostja või hageja nõudekirjas antud tähtajast, millega arvestas maakohus, ei olnud nimetatud nõuded hagi esitamise päevaks aegunud, juhindudes TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3-aastasest aegumise tähtajast, kuna aegumine oli vahepeal peatunud ajal, mil nõuet menetleti maksekäsu kiirmenetluse korras ja arvestades asjaolu, et hagi esitati kahe kuu jooksul peatumise lõppemisest.
42.Seega omab tähtsust asjaolu, kas maksekäsu kiirmenetluses menetleti sama nõuet või mitte. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et käesolevas asjas esitas hageja kostja vastu sama nõude, mille ta algselt esitas maksekäsu kiirmenetluses.
Hageja nõuab kostjalt ikka samade summade maksmist samadel alustel. Asjaolu, et hageja on maksekäsu kiirmenetluses viidanud üksnes liisingulepingule ning jätnud viitamata käenduslepingule, ei tähenda, et maksekäsu kiirmenetluse avaldus oleks esitatud muul õiguslikul alusel, kui käesolev hagi. Ebaõige on kostja seisukoht, et käesolevas kohtuasjas on hageja esitanud hagi käenduslepingu alusel, mitte liisingulepingu alusel. Hagi on esitatud nii liisingulepingu kui käenduslepingu alusel. Nõue tuleneb põhivõlgnikuga sõlmitud liisingulepingust, mille täitmise eest kostja vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga käenduslepingu alusel. Menetluskulude jaotus ja selgitus
43.Maakohus jättis menetluskulud 33 % ulatuses hageja kanda ja 67 % ulatuses kostja kanda ning ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud täielikult kostja kanda.
44.TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Reet Allikvere
Imbi Sidok-Toomsalu
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.