Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

liisingumakseid vastavalt maksegraafikule. 13.02.2006 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, millega kostja käendas liisinguvõtja kasutusrendilepingust tulenevaid kohustusi. Kuna liisinguvõtja oma kohustust kohaselt ei täitnud, ütles hageja lepingu 09.04.2009 üles. Liisinguvõtja jättis tasumata kindlustusmaksed summas 182,47 eurot ja liisingumaksed 869,89 eurot. Liisingueseme jääkväärtus lepingu ülesütlemise ajal oli 10 208,29 eurot. Kuna hageja võõrandas liisingueseme hinnaga 9 320,45, jäi soetusmaksumusest hüvitamata 887,84 eurot. Seoses liisingueseme realiseerimisega tekkis kulu 818,20 eurot. Hageja palub kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 2 758,40 eurot ja viivis 213,12 eurot. Samuti palub hageja välja mõista viivise 0,02% päevas tasumata põhiosalt alates 29.01.2013. Kostja seisukohad Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Hageja nõue on aegunud. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 09.04.2009, mil hageja ütles kasutusrendilepingu üles. Hagi esitati 28.01.2013, so üle 3 aasta hiljem. Muul õiguslikul alusel esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldus ei saanud kaasa tuua aegumise peatumist. Põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustati hageja nõuet, kuid hageja ei ole oma nõudest maha arvestanud temale pankrotimenetluses väljamakstut. Vara realiseerimise kulu 818,20 eurot on põhjendamata ja tõendamata, ebaselgeks jääb selleks osutatud teenuste sisu ja vajalikkus. Pesulateenus on ebamõistlikult kallis. Sõiduki müüki suunamise aktis on soovituslik müügihind 175 000 krooni ja pole märgitud, et hind sisaldab käibemaksu. Kui hageja oleks müünud sõiduki aktis märgitud hinnaga, oleks see katnud sõiduki jääkväärtuse hüvitamata osa. Hageja poolt esitatud arved on ebaülevaatlikud ja seetõttu on nõuete arvestuskäik ebaselge. Kostja palub hagi jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Hageja ja XXXOÜ sõlmisid 13.02.2006 kasutusrendilepingu nr XXX (leping koos üldtingimustega lk 5-10), mille esemeks oli sõiduk Hyundai Tucson. XXXOÜ kohustus tasuma liisingumakseid vastavalt maksegraafikule (lk 11-12). 13.02.2006 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu KÄ-XXX (lk 14A), millega kostja käendas liisinguvõtja kasutusrendilepingust tulenevaid kohustusi. Hageja ütles 09.04.2009 kasutusrendilepingu üles (vara tagastamise nõue, lk 13). Hageja taastas liisingueseme valduse 20.07.2009 (üleandmis-vastuvõtmisakt lk 14). Hageja võõrandas liisingueseme hinnaga 175 000 krooni, sh käibemaks (müügiarve, lk 27). Nimetatud asjaolude üle vaidlus puudub. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kostja on esitanud hagile aegumise vastuväite. Kuna TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, tuleb eristada nõudeid, mis olid muutunud sissenõutavateks enne lepingute ülesütlemist, nõuetest, mis muutusid sissenõutavateks ülesütlemisjärgselt. Tasumata liisingu- ja kindlustusmaksete kohta on hageja esitanud arved nr 20090102054 (lk 1517), nr 20090203361 (lk 18-21) ja nr 20090303109 (lk 22-25), mille tasumistähtajad olid vastavalt 15.01.2009, 15.02.2009 ja 15.03.2009, kõik enne kasutusrendilepingu ülesütlemist. TsÜS § 154 järgi korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg,

olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kohus leiab, et liisingu- ja kindlustusmaksete tasumise kohustus on korduv kohustus TsÜS § 154 tähenduses, kuna makseid tuli tasuda regulaarselt igakuiselt. Seega hakkas arvetel nr 20090102054, nr 20090203361 ja nr 20090303109 kajastatud liisingu- ja kindlustusmaksete tasumise nõuete aegumistähtaeg kulgema 01.01.2010. Samadelt arvetelt nähtub, et hageja on arvestanud viivist 2009.a. jaanuari- ja veebruarikuu eest liisingumaksetelt, mille tasumistähtajad olid 15.10.2008, 15.11.2008, 15.12.2008, 15.01.2009 ja 15.02.2009. Viivisenõue 213,12 eurot moodustub perioodi 01.01.2009-28.02.2009 eest, olles seega muutunud täies ulatuses sissenõutavaks 01.03.2009. TsÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seetõttu ei saa nõustuda kostja seisukohaga, et liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks 09.04.2009 lepingu ülesütlemisega, sest nõude suurus ei ole määratletav enne, kui liisinguandja on liisingueseme oma valdusesse tagasi saanud ja selgitanud välja selle tagastamisaegse väärtuse. Samuti ei ole ülesütlemise ajal teada ülesütlemisest tekkivad lisakulud. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Hageja väitel on hageja ja liisinguvõtja kokku leppinud hüvitisnõude sissenõutavaks muutumise ajas. Kohus nõustub hagejaga, et sellise kokkuleppe sõlmimine ei ole seaduse kohaselt keelatud, VÕS § 82 lg 7 ka viitab sellise kokkuleppe sõlmimise võimalusele. Kasutusrendilepingu üldtingimuste p 10.6 kohaselt lepingu ülesütlemise korral vastutab liisinguvõtja liisinguandja ees kogu lepingust tuleneva nõude ulatuses, eelkõige tasumata kuumaksed, vara soetusmaksumuse tasumata osa, mis ei ole kaetud juba tasutud rendimaksetega, kindlustusmaksete graafiku tasumata osa, aga ka võimalikud vara kättesaamiseks, hoidmiseks, remontimiseks, realiseerimiseks tehtud kulutused ja muud kulud, mida vastavalt lepingule peaks hüvitama liisinguvõtja. Lepingu ülesütlemise korral realiseerib liisinguandja vara ning rahuldab saadud raha arvel oma nõude liisinguvõtja vastu. Juhul kui saadud rahast ei piisa liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, tasub liisinguvõtja puudujääva osa 10 päeva jooksul liisinguandja poolt vastava nõude esitamisest arvates. Seega on hageja ja liisinguvõtja kokku leppinud, millal võib hageja nõuda liisinguvõtjalt liisinguandja kulutuste hüvitamist ehk millal muutub vastav nõue sissenõutavaks: 10 päeva möödumisel vastava nõude esitamisest arvates. Ka käenduslepingus sisaldub kokkulepe nõude sissenõutavaks muutumise aja suhtes. Käenduslepingu p 2 teise lause järgi on käendaja kohustatud täitma kliendi täitmata kohustused liisinguandja ees 10 päeva jooksul liisinguandja poolt vastava kirjaliku nõude esitamisest. Kohus ei leia, et nõude sissenõutavuse sidumine nõude esitamisega võiks olla teist poolt ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Võttes arvesse, et liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suurus ei selgu enne liisingueseme valduse taastamist ning kaasnevad lisakulutused sõltuvad mh liisingueseme realiseerimisest, on

liisingulepingu olemust arvestades mõistlik, et liisinguandja nõue muutub sissenõutavaks arve või nõudekirja esitamisest, kus on ära näidatud tema nõude lõplik suurus eeldusel, et sellist arvet või nõudekirja ei esitada ebamõistlikult pika aja möödumisel nõude ulatuse selgumisest alates. Nähtuvalt müügiarvest võõrandas hageja liisingueseme 19.08.2009. Vaidlus puudub, et hageja on saatnud käendajale nõudekirja 23.09.2009 (lk 29-30), milles on märgitud, et põhivõlgnik ei ole oma kohustusi täitnud ning palutakse tema kohustused täita 10 päeva jooksul. Umbes kuu aja pikkust ajavahemikku liisingueseme võõrandamisest nõude esitamiseni ei saa pidada ebamõistlikult pikaks. Seega muutus hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks liisingueseme soetusmaksumuse hüvitamata osa ja müügikulu suhtes 04.10.2009. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Liisingu- ja kindlustusmaksete nõuete aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.2010 ja liisingueseme soetusmaksumuse hüvitamata osa ja müügikulu hüvitamisnõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 04.10.2009. Viivisenõude 2009.a. jaanuari ja veebruari eest aegumistähtaeg hakkas kulgema iga päeva eest arvestatud viivise sissenõutavaks muutumise hetkel. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Seega oleks liisingu- ja kindlustusmaksete tasumise nõuded aegunud 01.01.2013, soetusmaksumuse hüvitamata osa ja müügikulu hüvitamisnõue aegunud 04.10.2012 ning viivisenõue 2009.a. jaanuari ja veebruari eest mitte hiljem kui 01.03.2012. TsÜS § 160 lg 1 järgi aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses. Pooled vaidlevad, kas hageja on nõudnud kostjalt käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmist maksekäsu kiirmenetluses. Hageja väitel on ta antud nõudes esitanud kohtusse 21.03.2012 maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Oma väite tõendamiseks on hageja esitanud 30.03.2012 makseettepaneku (lk 129-130) ja 14.01.2013 maksekäsu kiirmenetluse avalduse hagimenetlusse võtmisest keeldumise kohtumääruse (lk 131-132). Makseettepanekul on märgitud, et avaldaja nõude aluseks on kasutusleping (liisinguleping nr XXX). Asjaolude lühikirjelduse kohaselt sõlmisid avaldaja ja võlgnik liisinglepingu, mida võlgnik on rikkunud. Nõue koosneb tasumata kuumaksetest, kindlustusgraafikust tulenevast, müügikuludest ja soetusmaksumuse tasumata osast. Kostja leiab, et maksekäsu kiirmenetluses ei ole esitatud sama nõue, mis käesolevas menetluses, kuna käesolevas asjas menetletakse käenduslepingust tulenevat nõuet. Makseettepanekul viidatakse nõude alusena liisingulepingule nr XXX. Sellise numbriga lepingu sõlmisid hageja ja põhivõlgnik. Käenduslepingu number on KÄ-XXX, viidates käenduslepingule, millega käendatakse lepingust XXX tulenevaid kohustusi. Käenduslepingust käendaja vastu tuleneva nõude tekkimine ja ulatus sõltuvad sellest, kas põhivõlgnik täidab oma lepingulisi kohustusi kohaselt. Kohus leiab, et asjaolu, et hageja on maksekäsu kiirmenetluses viidanud üksnes liisingulepingule ning jätnud viitamata käenduslepingule, ei tähenda, et avaldus oleks esitatud muul õiguslikul alusel. Kumbki pooltest pole väitnud, et hageja ja kostja vahel olnuks sõlmitud sama numbriga liisinguleping nagu hageja ja põhivõlgniku vahel, seega on hageja täitnud asjaolude lühikirjelduse lahtri maksekäsu kiirmenetluses ilmselt ekslikult. Kohus peab usutavaks, et maksekäsu kiirmenetluse esemeks oli sama nõue nagu käesolevas asjas. Nähtuvalt makseettepanekust esitati maksekäsu kiirmenetluse avaldus 21.03.2012 ning hagimenetlusse võtmisest keeldumise määrusest nähtuvalt lõppes menetlus 14.01.2013. Seega oli kõigi nõuete aegumine peatunud perioodil 21.03.2012-14.01.2013, välja arvatud 2009.a. jaanuari ja veebruari eest arvestatud viivisenõue, kuivõrd nimetatud nõuded aegusid hiljemalt 01.03.2012, seega olid juba maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise seisuga aegunud. TsÜS § 168 lg 2 kohaselt ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses

ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. Hagi esitati kohtule 28.01.2013. Kuivõrd selleks ajaks ei olnud möödunud 2 kuud aegumise peatumise lõppemisest, ei saa liisingumaksete, kindlustusmaksete, vara soetamismaksumuse tasumata osa hüvitamise ja müügikahju nõuded olla aegunud. Viivisenõue summas 213,12 eurot aga on aegunud. Nähtuvalt 15.01.2009 maksetähtajaga arvelt, kajastub sellel kasutusrendilepingu XXX kuumakse, mis koosneb rendimaksest 3 222,67 krooni, intressist 734,19 krooni ja käibemaksust 580,08 krooni, kokku 4 536,94 krooni. Samal arvel on toodud kindlustusmaksete graafiku, mis on seotud lepinguga XXX, kuumaksed 226,60 krooni ja 807,17 krooni. Nähtuvalt 15.02.2009 maksetähtajaga arvelt, kajastub sellel kasutusrendilepingu XXX kuumakse, mis koosneb rendimaksest 3 234,50 krooni, intressist 720,23 krooni ja käibemaksust 582,21 krooni, kokku 4 536,94 krooni. Samal arvel on toodud kindlustusmaksete graafiku, mis on seotud lepinguga XXX, kuumaksed 226,60 krooni ja 807,17 krooni. Nähtuvalt 15.03.2009 maksetähtajaga arvelt, kajastub sellel kasutusrendilepingu XXX kuumakse, mis koosneb rendimaksest 3 246,38 krooni, intressist 706,21 krooni ja käibemaksust 584,35 krooni, kokku 4 536,94 krooni. Samal arvel on toodud kindlustusmaksete graafiku, mis on seotud lepinguga XXX, kuumaksed 198,77 krooni ja 588,65 krooni. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et nimetatud arved oleksid tasutud. Kohus ei nõustu kostjaga, et liisingu- ja kindlustusmaksete nõudearvestus on ebaselge. Arvetest nähtuvalt on liisingumaksete võlgnevus 13 610,82 krooni (4 536,94 x 3) ehk 869,89 eurot ja kindlustusmaksete võlgnevus 2 854,96 krooni (226,60+807,17+226,60+807,17+198,77+588,65) ehk 182,47 eurot. Tõendamaks liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, on hageja esitanud 29.07.2009 sõiduki müüki suunamise akti (lk 28), mille kohaselt on sõiduki soovituslik müügihind 175 000 krooni ehk 11 184,55 eurot. Vastavalt müügiarvele võõrandas hageja liisingueseme hinnaga 175 000 krooni (sh käibemaks). Kostja leiab, et müüki suunamise aktist ei nähtu, et soovituslik müügihind sisaldaks käibemaksu. Liisingueseme võõrandamisel hinnaga 175 000 krooni, millele oleks lisandunud käibemaks, oleks võõrandamisest saadu katnud liisingueseme soetamismaksumuse hüvitamata osa. Kohus leiab, et müüki suunamise aktilt nähtuv „soovituslik müügihind“ viitab hinnale, millega tuleks liisinguese müüki panna, so millise hinna juures vastavalt turusituatsioonile sõidukile leiduks ostja. On üldteada asjaolu, et Eestis näidatakse müügikuulutuses või hinnasildil ära müüdava lõplik maksumus ostjale, asja hind koos lisanduvate maksudega. Seetõttu asub kohus seisukohale, et soovituslik müügihind sisaldas käibemaksu. Nimetatud tõlgendust toetab ka asjaolu, et akt koostati 29.07.2009, sõiduk müüdi 19.08.2009 aktis märgitud hinnaga. On ebausutav, et hageja oleks püüdnud müüa sõidukit aktis märgitust odavama hinnaga, hindamise ja müümise vahele jääv lühike ajavahemik ei viita sellele, et hagejal oleks tulnud sõiduki võõrandamiseks hinda alandada. Kohus loeb sõiduki müüki suunamise akti alusel tuvastatuks, et liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel oli 9 320,45 eurot (ilma käibemaksuta). Vaidlus puudub, et lepingu ülesütlemise seisuga oli liisingueseme soetamismaksumuse hüvitamata osa 10 208,29 eurot (ilma käibemaksuta). Seega on vara soetamismaksumusest endiselt hüvitamata 887,84 eurot (10 208,29 - 9 320,45). Hageja nõuab kostjalt ka vara realiseerimisega seotud kulude hüvitamist kogusummas 818,20 eurot. Kulude tõendamiseks on hageja esitanud OÜ XXX arve (lk 26). Kostja leiab, et arvel nimetatud teenuste sisu ja vajalikkus on ebaselge ja tõendamata. Arvel on märgitud vahendustasu kasutatud sõiduki müügi eest 7 000 krooni, transport (kogus 3) ühikuhinnaga 200 krooni kogusummas 600 krooni, defekteerimine 851,60 krooni, pesulateenus 1 166,66 krooni, kütus 15

liitrit 183,75 krooni, tagastusteenus 3 000 krooni. Kostjale jääb arusaamatuks, miks on eraldi märgitud vahendustasu ja vara tagastusteenus, milles seisneb transporditeenus 3 ühikut, kui eraldi on märgitud kulu kütusele. Pesulateenus on ebamõistlikult kallis. Kohtu hinnangul kajastuvad arvel teenused liisingueseme valduse taastamiseks, müügiks korrastamiseks ja müümiseks, mille hüvitamist võib liisinguandja VÕS § 367 lg 4 järgi nõuda, eeldusel, et kulud on mõistlikult põhjendatud. Nimetatud eeldusele on Riigikohus oma praktikas korduvalt viidanud (nt lahendites 3-2-1-112-06, p 9; 3-2-1-56-08, p 16). Hageja kulusid põhjendanud ei ole, vaatamata sellele, et kostja on vaidlustanud kulude põhjendatust. Hageja ei ole väitnud, et liisinguvõtja ei tagastanud liisingueset vabatahtlikult. Sellist asjaolu ei tulene ka tõenditest. Nähtuvalt sõiduki üleandmis-vastuvõtmisaktist andis liisingueseme üle XXX ja võttis vastu OÜ XXX esindaja XXX. Milles seisneb seejuures OÜ XXX poolt väidetavalt osutatud tagastusteenus, jääb arusaamatuks. Seetõttu loeb kohus põhjendamatuks kulu tagastusteenusele 3 000 krooni, kütusele 183,75 krooni ning transpordile 600 krooni. Kuna liisingueseme müügiarvelt ei nähtu, et sõiduki müüki oleks vahendanud vahendusteenuse osutaja ja hageja pole vastavat asjaolu ka kohtu ette toonud, ei ole kohtu hinnangul vahendustasu tasumise vajalikkus tõendatud. Sõiduki defekteerimise ehk hindamise OÜ XXX poolt loeb kohus tõendatuks 29.07.2009 sõiduki müüki suunamise aktiga, kuivõrd selles on välja toodud sõiduki soovituslik müügihind. Kuna liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb lähtuda liisingueseme väärtusest selle liisinguandjale tagastamise hetkel, on kulutuste tegemine liisingueseme hindamisele põhjendatud. Liisingueseme pesemist enne selle müüki suunamist võib kohtu arvates pidada müügiprotsessi tavapäraseks osaks, mistõttu on pesulateenuse kasutamine iseenesest mõistlik ja põhjendatud. Kuna kostja arvates on hageja aga kasutanud ebamõistlikult kallist pesulateenust, kulutuste ulatuse mõistlikkuse tõendamine kuulub hageja tõendamiskoormisesse ning hageja kostja väite ümberlükkamiseks tõendeid esitanud ei ole, asub kohus seisukohale, et kulu liisingueseme puhastamisele, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab, on ebamõistlikult suur. Eeltoodu alusel leiab kohus, et liisingueseme realiseerimiskulu nõudest on mõistlikult põhjendatud ainult defekteerimise kulu summas 851,60 krooni ehk 54,43 eurot. Kostja leiab, et hageja on jätnud oma nõudest põhjendamatult maha arvamata põhivõlgniku pankrotimenetluses saadu. Vastavalt äriregistri väljavõttele (lk 113) on 07.04.2010 välja kuulutatud põhivõlgniku pankrot. Kostja on esitanud ka väljavõtte väljaandest Ametlikud Teadaanded (lk 114), millest nähtuvalt on kinnitatud põhivõlgniku pankrotimenetluses pankrotihalduri esitatud jaotusettepanek. Hageja väitel pankrotimenetlusest ta oma nõude katteks raha ei saanud. Kohtu hinnangul ei tõenda jaotusettepaneku kinnitamine jaotusettepaneku sisu ning tõendamata on, et pankrotimenetlusest oleks hageja nõude katteks laekumisi toimunud. Seetõttu on tõendamata, et hageja nõue oleks vähenenud pankrotimenetlusest saadu arvelt. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja 1 994,63 eurot (liisingumaksete võlgnevus 869,89 + kindlustusmaksete võlgnevus 182,47 eurot + vara soetamismaksumusest hüvitamata 887,84 eurot + põhjendatud liisingueseme realiseerimise kulu 54,43 eurot). TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kasutusrendilepingujärgne viivisemäär on 0,5% päevas. Hageja palub välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise 0,02% päevas tasumata põhinõudelt 2 758,40 eurot alates 29.01.2013.

Kohus rahuldab nimetatud nõude osaliselt, võttes arvesse, et hagejal on nõue kostja vastu üksnes summas 1 994,63 eurot. Nähtuvalt hagile lisatud arvetest sisaldab liisingumaksete võlgnevus ka intressimakseid (15.01.2009 makse 734,19 krooni, 15.02.2009 makse 720,23 krooni, 15.03.2009 makse 706,21 krooni, kokku 2 160,63 krooni ehk 138,09 eurot). Kuivõrd vastavalt VÕS § 113 lg 6 ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 0,02% päevas võlgnevuselt 1 856,54 eurot (1 994,63 - 138,09) alates 29.01.2013 kuni võlgnevuse tasumiseni. Kohus leiab, et Tartu Ringkonnakohtu 18.10.2013 otsus (lk 120-128) ei võimalda tõendada asjas tähendust omavaid faktilisi asjaolusid, mistõttu kohus nimetatud tõendit ei hinda. Menetluskulude jaotus Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ning jätab TsMS § 163 lg 1 alusel 33% menetluskuludest hageja kanda ning 67% menetluskuludest kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.