Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja esitatud väited ja nõue Hageja ja kostja I sõlmisid 05.05.2011 laenulepingu nr XXX, mille alusel laenas hageja kostjale I 50 600 eurot. Hageja ja kostja II sõlmisid 05.05.2011 käenduslepingu, millega kostja II käendas kostja I laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kostja I ei täitnud kohaselt laenu tagasimaksete tasumise kohustust. Hageja tegi kostjale I korduvaid meeldetuletusi ning pooled sõlmisid täiendavaid kokkuleppeid tagasimaksmise kohta, kuid kostja I kokkuleppeid ei täitnud. 09.08.2013 saatis hageja kostjale I laenulepingu ülesütlemise hoiatuse. 15.08.2013 pooled kohtusid ja hageja tegi kostjale I ettepaneku võla tasumise tingimuste kohta, millega kostja I nõustus. Kostja I ei asunud aga täitma ka neid tingimusi, mistõttu ütles hageja laenulepingu 23.10.2013 üles. Hageja palub kohtul mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhinõue 19 898,27 eurot, intress 108,81 eurot ja viivis hagi esitamise seisuga 1 635,47 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjatelt välja viivis 13,62 eurot päevas hagiavalduse esitamisest kuni kohtuotsuse tegemise päevani. Menetluskulud tuleks jätta kostjate kanda. Kostjate seisukohad Kostjad hagi õigeks ei võta ning vaidlevad sellele täies ulatuses vastu. Kostjatele jääb arusaamatuks hagi materiaalõiguslik alus. Kui hageja väitel on leping üles öeldud, ei saa nõude aluseks olla VÕS (võlaõigusseadus) § 108. Kostjad leiavad, et laenuleping ei ole kehtivalt üles öeldud. Hageja ei ole tõendanud, et ülesütlemise avaldus oleks kostjale I kätte toimetatud. Laenuleping on endiselt kehtiv, hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Laenulepingu ülesütlemine on ka sisuliselt põhjendamatu. 15.08.2013 saavutasid pooled laenu tasumise kokkuleppe. 23.10.2013 lepingu ülesütlemine ei tugine 15.08.2013 kokkuleppe rikkumisele, hageja peab tõendama, et ülesütlemine sisaldab kokkuleppe rikkumist. 15.08.2013 kokkuleppe kohaselt pidi kostja I laenu tagasi maksma 500 eurot kuus, millist kokkulepet kostja I ka täitis. Sellele vaatamata ütles hageja laenulepingu üles, viidates hiljem pangasisestele kommunikatsiooniprobleemidele. Laenuleping oli heade kommetega vastuolus olev tehing ja seega tühine. Kuna põhivõlgnik ei saanud enda valdusesse reaalselt mingeid summasid, ei ole hageja õigustatud ka midagi tagasi nõudma. Kostja I võttis laenu juba pankrotistunud OÜ XXXlaenu kustutamiseks, raha liikus ühelt hageja kontolt teisele. Kostjal I ei olnud tegelikult mingit kohustust ega vajadust võtta laenu pankrotistunud ettevõtte võla kustutamiseks, kuid tehing sai võimalikuks vaid tänu panga survele OÜ XXX käendaja, kostja II suhtes, kelle suhtes ähvardas hageja algatada eraisiku pankrotimenetluse. Kostja II pidi leidma uue laenusaaja ja hakkama ka uue laenulepingu käendajaks. Hageja hiilis mööda OÜ XXX pankrotimenetlusest ja lasi enda kui pankrotivõlausaldaja nõude rahuldada väljaspool pankrotimenetlust. Sõlmitud laenulepingus olid kohustused ebamõistlikult tasakaalust väljas, kostjal I polnud vaja laenu võtta, ta ei saanud seda enda kasutusse, hageja kasutas lepingu sõlmimisel ära kostja II varasemat käenduslepingut, millega kostja II käendas OÜ XXX kohustusi. Kostjad paluvad hagi jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Hageja ja kostja I sõlmisid 05.05.2011 laenulepingu nr XXX (lk 8-12), millega hageja laenas kostjale I 50 600 eurot. Hageja ja kostja II sõlmisid 05.05.2011 käenduslepingu (lk 13), millega kostja II käendas kostja I laenulepingust tulenevaid kohustusi. Nimetatud asjaolude üle vaidlus puudub. Kostjad leiavad, et laenuleping oli tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Poolte vastastikused kohustused olid tasakaalust väljas, kuna kostja I lepingu alusel reaalselt raha ei saanud. Kostjad tuginevad TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 86 lg 2 p 2, mille kohaselt tehing on heade

kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostjate väitel sõlmis kostja I laenulepingu, et tasuda pankrotistunud OÜ XXX võlg, kostjal I ei olnud tegelikult vajadust ega kohustust võõra võla tasumiseks laenu võtta. Kostja II oli käendanud OÜ XXX kohustust. Kostjad selgitasid ka, et kostja I sõlmis laenulepingu, kuna hageja avaldas survet kostjale II, kes on kostja I seaduslik esindaja. Hageja ähvardas algatada kostja II pankrotimenetluse. Hageja selgitusel oli laenulepingu eesmärgiks tõepoolest kostja II poolt käendatud kohustuse osaline täitmine, hageja aga ei survestanud kostjat I laenulepingut sõlmima. Tehingu tegemise initsiatiiv tuli kostjalt II. Kostjal I ei olnud erakorralisi vajadusi või raskeid asjaolusid, mida hageja oleks saanud ära kasutada. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostjad ei ole välja toonud erakorralist vajadust, sõltuvussuhet, kogenematust või muud sellist asjaolu, mis survestanuks kostjat I laenulepingut sõlmima. Kostjate seisukohtade kohaselt puudus kostjal I igasugune vajadus laenulepingu sõlmimiseks. Kostjate väited survestamise kohta puudutavad kostjat II, kes ei olnud laenulepingu osapooleks. Kostjaga II sõlmis hageja käenduslepingu. Kohus kahtleb, kas pankroti perspektiiv tehingu tegemata jätmisel on erakorraline vajadus TsÜS § 86 lg 2 p 2 tähenduses. Kuid isegi kui eeldada, et vastab tõele, et kostja II sõlmis käenduslepingu tulenevalt erakorralisest vajadusest ning hageja seda teadis või pidi teadma, ei olnud käenduslepingu poolte vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja II sõlmis käenduslepingu käendamaks kostja I laenulepingust tulenevaid kohustusi, milliste tehingute tulemusel vabanes kostja II kohustusest täita OÜ XXX kohustus hageja ees. Kostja II asus käendama küll uut kohustust, kuid ei pidanud koheselt leidma vahendeid OÜ XXX võlgnevuse tasumiseks ning hageja ei algatanud tema pankrotimenetlust. Seetõttu olid tehingud tehtud eelkõige kostja II huvides. Asjaolu, et kostja I laenulepingu sõlmimisest mingit kasu ei saanud ning et tal lepingu sõlmimiseks vajadust ei olnud, viitab sellele, et kostja II on ära kasutanud oma kontrolli all olevat kostjat I isiklikes huvides, mitte aga, et hageja poolt laenulepingu sõlmimine kostjaga I oli vastuolus heade kommetega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et laenuleping (ega käendusleping) ei ole tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kostjad on välja toonud veel, et kuna kostja I võttis laenu OÜ XXX kohustuse täitmiseks, hiilis hageja mööda OÜ XXX pankrotimenetlusest, hageja kui pankrotivõlausaldaja lasi oma nõude rahuldada väljaspool pankrotimenetlust. Hageja selgituse kohaselt jäi pankrotimenetluses hageja nõue osaliselt rahuldamata ning OÜ XXX pankrotimenetlus ei puutu üleüldse käesoleva asja lahendamisse. Kohus nõustub, et OÜ XXX pankrotimenetlus ning pankrotivõlausaldajate omavahelised suhted ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Hageja ei ole mööda hiilinud pankrotimenetlusest nõudes põhivõlgniku kohustuse täitmist käendajalt, kuivõrd pankrotimenetlust viidi läbi põhivõlgniku mitte käendaja suhtes. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vastavalt laenulepingu p 5.1 tuli laenusumma tagastada võlausaldajale 13 järjestikuse kvartaalse tagasimaksena ning laenulepingu p 6.3 järgi tasuda igakuiselt intressi. Vaidlus puudub, et kostja I ei täitnud kohaselt kohustust tasuda laenulepingujärgseid makseid. Sellega seoses edastas hageja kostjale I 09.08.2013 lepingu ülesütlemise hoiatuse (lk 18), määrates kostjale I täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks. 15.08.2013 toimus hageja ja kostja I vahel kohtumine, kus sõlmiti kokkulepe tasumise osas. Pooled vaidlevad, millise sisuga

kokkulepe sõlmiti. Kostja I väitel lepiti kokku, et kostja I hakkab tagastama laenu graafikuga 500 eurot kuus. Kostja I täitis kokkulepet, kuid hageja ütles sellele vaatamata lepingu üles. Hageja väitel lepiti kokku juba toimunud lepingurikkumise heastamises, so juba tekkinud võlgnevuse kõrvaldamises. Kostja I pidi tasuma 1 500 eurot ühe nädala jooksul tekkinud võlgnevuse katteks, tasuma kõik edaspidised graafikujärgsed maksed õigeaegselt ning likvideerima kogu oma võlgnevuse 2013.a. lõpuks. Kui kostja I oleks nimetatud tingimusi täitnud, oleks hageja loobunud lepingu üles ütlemisest. Kostja I aga tasus vaid kaks korda 500 eurot (28.08 ja 29.08.2013) ning ei tasunud jooksvaid makseid. Pooled vaidlevad, kas laenulepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud. VÕS § 399 lg 1 p 1-3 kohaselt laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud; laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi; laenusaaja rikub kohustust kasutada laenu üksnes teatud kindlal eesmärgil. Laenulepingu punktis 13.1. on hageja ja kostja I kokku leppinud, et laenusaaja poolt lepingujärgsete maksete mittenõuetekohasel sooritamisel, kui selline viivitus on kestnud üle 7 päeva, ning pank on seejärel andnud laenusaajale kirjaliku teatega vähemalt 10 päevase tähtaja rikkumise heastamiseks ja laenusaaja ei ole rikkumist heastanud, võib pank, vastava kirjaliku teate andmisega laenusaajale, lõpetada lepingu täitmise ja selle üles öelda. VÕS § 196 lg 2 esimese lause järgi kui mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Nähtuvalt hageja esitatud pangaprogrammi väljavõttest laekumiste kohta (lk 14-17) on kostjalt I 2013.a. veebruarist aprillini laekunud laenu põhiosa katteks 667,86 eurot ja 2013.a. augustis veel 188,43 eurot. See on kokku 856,29 eurot. Laenulepingu p 5.1.2 kohaselt tuli aga 2013. aastal tasuda põhiosa katteks igas kvartalis 2 967 eurot. Kostja I poolt terve aasta jooksul tasutu ei kata isegi ühe kvartali makset. Kuna kostjal I olid augustiks 2013 tasumata nii märtsis 2013 kui juunis 2013 sissenõutavaks muutunud kvartaalsed osamaksed, oli hagejal tekkinud õigus leping üles öelda laenulepingu p 13.1 alusel. Hageja täitis VÕS § 196 lg 2 ja laenulepingu p 13.3 tuleneva kohustuse anda kostjale I kohustuse täitmiseks täiendav tähtaeg. 09.08.2013 ülesütlemise hoiatusega andis hageja kostjale I täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks kuni 19.08.2013 ehk kümme päeva. Ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud. Kostja I ei ole tõendanud, et 15.08.2013 lepiti kokku lepingurikkumise heastamises ja laenulepingu muutmises selliselt, et kostja I hakkab tasuma 500 eurot kuus ja selles summas sisaldub nii juba sissenõutavaks muutunud võlgnevus, kui osamaksed ja intress, mille tasumise tähtpäev ei olnud 15.08.2013 seisuga veel saabunud. Hageja väitel lepiti kokku, et edaspidi tasub kostja I kõik graafikujärgsed maksed õigeaegselt. Kuna laenulepingu muutmise kokkuleppe sõlmimine 15.08.2013 on tõendamata, muutus septembris 2013 sissenõutavaks järjekordne kvartaalne osamakse, mis nähtuvalt programmi väljavõttest on tasumata. 23.10.2013 seisuga oli kostjal I seega tasumata märtsis, juunis ja septembris 2013 sissenõutavaks muutunud osamaksed. Kostja I ei ole ka tõendanud, et pooled leppisid kokku kostja I-poolse lepingurikkumise heastamises ning hageja lubas, et kui kostja I maksab talle 500 eurot kuus, ei ütle ta lepingut üles. Hageja väitel pidi kostja I maksma 1 500 eurot ühe nädala jooksul (alates 15.08.2013) ning tasuma kogu tekkinud võlgnevuse 2013.a. lõpuks. Pangaprogrammi väljavõtte kohaselt tasus kostja I 2013.a. augustis kokku 996,15 eurot ning pärast seda ei ole kostjalt I laekumisi olnud. Seetõttu ei olnud laenulepingu ülesütlemine hea usu põhimõttest tulenevalt välistatud. Kostja I väide, et leping öeldi üles seoses pangasiseste kommunikatsiooniprobleemidega, on paljasõnaline. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenulepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud ka 23.10.2013, mil hageja teatas kostjale I laenulepingu üles ütlemisest (lk 19).

Kostja I väitel ei ole hageja tõendanud, et kostjale I oleks ülesütlemisavaldus kätte toimetatud, talle isiklikult teatavaks tehtud. Laenuleping tuleb lugeda kehtivaks, hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. VÕS § 195 lg 1 kohaselt lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega. TsÜS § 69 lg 2 järgi tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja väitel teavitas hageja kostjat II, kui kostja I seaduslikku esindajat, lepingu ülesütlemisest nii telefoni, e-kirja kui posti teel. Hageja on esitanud tähitud kirja ümbriku koopia koos postiteatisega (lk 60-61) ning 23.10.2013 e-kirja aadressile XXX, milles hageja teatab laenulepingu ülesütlemisest ning millele on manustatud laenulepingu ülesütlemise teade (lk 50-51). Kohus ei nõustu kostja I väitega, et kuna talle ei ole ülesütlemisavaldust isiklikult teatavaks tehtud, on laenuleping kehtiv. Kuna hageja ja kostja I ei viibinud lepingu ülesütlemise ajal samas kohas, oli ülesütlemise puhul tegemist eemalviibijale tehtud tahteavaldusega, millele kohaldub TsÜS § 69 lg 2 regulatsioon. Tahteavalduse kättesaaduks lugemiseks pidi ülesütlemise avaldus jõudma kostja I asukohta ning tal pidi olema mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kõige hiljemalt sai kostja I tahteavalduse kätte koos hagimaterjalidega, mistõttu ei saa laenuleping olla kehtiv seoses ülesütlemise formaalsete puudustega. Tähitud kirja ümbrik koos postiteatisega ei tõenda, et ülesütlemisavaldus jõudis kostja I asukohta ning kostjal I oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Nähtuvalt postiteatisest on kiri hagejale tagastatud hoiutähtaja möödumisel, mistõttu kostja I ei saanud sellega tutvuda. Hageja on esitanud aga ka e-kirja, sellele manustatud ülesütlemisavaldusega, mis on saadetud kostja I lepingus märgitud e-posti aadressile (p 15.1.ii). Sama e-posti aadressi kasutab kostja I esindaja kostja II käesolevas menetluses kohtuga suhtlemiseks. Kostjad on välja toonud, et kostja I saavutas hagejaga kokkuleppe 500 euro tasumises kuus, kostja I on seda kokkulepet reaalselt ka täitnud, hageja ütles sellegipoolest lepingu üles, viidates hiljem pangasisestele kommunikatsiooniprobleemidele. Nähtuvalt pangaprogrammi väljavõttest ei ole kostja I pärast 2013.a. augustit hagejale makseid teinud. Seega ei ole kostja I täitnud kokkulepet, mille kehtivusse ta väidetavalt uskus ja mida ta täitis. Kostjate enda väitest, et hageja on viidanud kommunikatsiooniprobleemile seoses lepingu üles ütlemisega, tuleneb, et kostjad on pärast lepingu ülesütlemist hagejaga lepingu üles ütlemisse puutuvalt suhelnud. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu arvates usutav, et kostja I sai laenulepingu ülesütlemisest teada alles hagimaterjalidega tutvudes. Hinnates kogumis hageja 23.10.2013 ekirja, kostjate vastuses toodud väiteid, kostja I tegevusetust lepingu täitmisel alates 2013.a. augustist, asjaolusid, et XXX on kostja I seadusliku esindaja toimiv aadress ning et see aadress oli laenulepingus märgitud ka kostja I kontaktiks, asub kohus seisukohale, et hageja 23.10.2013 e-kiri koos ülesütlemisavaldusega jõudis kostja I e-postkasti 23.10.2013 ning et kostjal I oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Seetõttu muutus ülesütlemisavaldus kehtivaks TsÜS § 69 lg 2 alusel 23.10.2013. VÕS § 399 lg 1 kohaselt võib laenuandja pärast laenulepingu erakorralist ülesütlemist nõuda laenu kohest tagastamist. Samuti näeb laenulepingu p 13 ette, et lepingu ülesütlemisel kuuluvad kõik lepingu järgi maksmisele kuuluvad summad kohesele tasumisele. Seega muutus kogu tasumata laenusumma sissenõutavaks laenulepingu ülesütlemisega 23.10.2013. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Vastavalt laenulepingu p 6.3 tuli laenusaajal tasuda igakuiselt intressi. Nähtuvalt pangaprogrammi väljavõttest on kostjal I tagastamata 19 898,27 eurot saadud laenu kogusummast ning tasumata intress 108,81 eurot. Nõudearvestusele ei ole kostjad vastuväiteid esitanud. Hagejal on õigus nõuda kostjalt I tagastamata laenusumma 19 898,27 euro ja tasumata

intressi 108,81 euro tasumist VÕS § 399 lg 1 ja laenulepingu p 13 ning VÕS § 397 lg 1 ja laenulepingu p 6.3 alusel. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu p 7.1 kohaselt kui laenusaaja ei soorita mistahes maksmisele kuuluvaid makseid tähtaegselt, kohustub ta maksma viivist võlgnetavalt summalt (va intress), mille arvestuse aluseks on intressimäär (baasintressimäär pluss marginaal) lisatuna 10% aastas, kuid mitte vähem kui 25% aastas. Hageja on arvestanud tagastamata laenusummalt 19 898,27 eurolt viivist lepingujärgses intressimääras 25% aastas perioodi 30.10.2013 kuni 27.02.2014, so 120 päeva eest, summas 1 635,47 eurot. Viivisearvestusele ei ole kostjad vastuväiteid esitanud. Hagejal on õigus nõuda kostjalt I perioodi 30.10.2013 kuni 27.02.2014 eest viivise tasumist 1 635,47 eurot VÕS § 113 lg 1 ja laenulepingu p 7.1 alusel. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingu p 2 kohaselt käendaja vastutab laenulepingust tulenevate laenusaaja maksekohustuste täitmise eest täies ulatuses, kuid siiski mitte suuremas summas kui käenduslepingu punktis 3 näidatud käendaja vastutuse rahaline ülempiir. Käendaja vastutab ka tagatava kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti laenulepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Laenusaajalt võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käenduslepingu p 3 järgi käendaja vastutab käendatava kohustuse täitmise eest solidaarselt laenusaajaga. Käendaja vastutuse rahaliseks ülempiiriks on 65 780 eurot. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Hagejal on õigus nõuda kostjalt II tagastamata laenusumma, tasumata intressi ja arvestatud viivise tasumist solidaarselt kostjaga I käenduslepingu p 2, 3 ja VÕS § 145 lg 1 alusel. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagi tuleb rahuldada ning mõista kostjatelt solidaarselt välja põhinõue 19 898,27 eurot, intress 108,81 eurot ja viivis seisuga 27.02.2014 summas 1 635,47 eurot. Hageja nõuab, et kohus mõistaks kostjatelt välja ka viivise summas 13,62 eurot päevas alates hagi esitamisest 28.02.2014 kuni kohtuotsuse tegemise päevani. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus rahuldab ka nimetatud nõude. Ühe päeva eest arvestatav viivis on ligikaudu 13,62 eurot (19 898,27 x 25% : 365). Hagi esitati 28.02.2014, kohtuotsuse tegemise päev on 26.05.2014, selles ajavahemikus on 87 päeva. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutumata viivis, mis on muutunud sissenõutavaks kohtuotsuse tegemise päevaks on 1 184,94 eurot (13,62 x 87). Kohus mõistab nimetatud summa kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja. Menetluskulude jaotus Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate kanda solidaarselt.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.