Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Mare Merimaa ja Malle Seppik 22.05.2014 Tallinnas 2-12-28501 AS SEB Pank hagi EV vastu 31 955, 83 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
31 955, 83 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.01.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
EV apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS SEB Pank (RK 10004252), lepinguline esindaja Martin Velling Kostja EV (IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv. Armand Reinmaa ja Karola Sisask
Menetluse liik
Avalik kohtuistung 29.04.2014
Jätta Harju Maakohtu 04.01.2013 otsus tsiviilasjas nr. 2-12-28501 muutmata, kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud EV kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi
taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud AS SEB Pank esitas 23.07.2012 Harju Maakohtule hagi EV vastu 31 955, 83 euro väljamõistmiseks. Hageja ja Sõtse OÜ (endise ärinimega Nublu OÜ, edaspidi põhivõlgnik) sõlmisid 31.01.2006 laenulepingu nr. 2006002540, millega hageja laenas põhivõlgnikule 4 100 000 krooni. Laenu sihtotstarbeks oli kinnistute XXXXXXX XXX ja XXXXXXX XXX XXXXXXXXX ostmine. Laenumakseid tuli teha maksegraafiku alusel ning laenu lõpptähtajaks oli 31.01.2011. Laenulepingut tagas kinnistutele seatud ühishüpoteek. Lisaks sellele sõlmis hageja 31.01.2006 kostjaga käenduslepingu nr. 2006002558, millega kostja vastutab hageja ees põhivõlgnikuga solidaarselt kõigist laenulepingust tulenevate võlgnevuste eest. Vastutuse rahaliseks maksimummääraks on 500 000 krooni. Käenduslepingu näol ei ole tegemist tarbijakäendusega, kuna kostja omas lepingu sõlmimise ajal suurimat osalust äriühingus. Põhivõlgnik ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ning hageja ütles laenulepingu üles 19.10.2009. 20.11.2009 kuulutati välja põhivõlgniku pankrot ning hageja esitas laenulepingust tuleneva nõude 3 919 920, 48 krooni põhivõlgniku pankrotimenetluses 02.12.2009. Pankrotimenetluses müüdi tagatiseks olnud kinnistud seitsmendal enampakkumisel hinnaga 180 000 eurot ning hagejale laekus pankrotimenetlusest kokku 153 100 eurot. 16.01.2012 maksis käenduslepingust tuleneva kohustuse välja Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutus KredEx 60 834, 10 eurot. 20.07.2012 seisuga on laenulepingust tuleneva võlgnevuse suuruseks 37 120, 66 eurot, millest hageja nõuab kostjalt 31 955, 83 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Käendusleping on tühine TsÜS §-st 86 tulenevalt heade kommete vastasuse tõttu. Laenulepingu sõlmimise ajal oli kostja üks kolmest äriühingu osanikust ning võõrandas oma osaluse äriühingus 2007.a. Laenulepingu sõlmimise ajal ei puutunud kostja otseselt kokku äriühingu igapäevase majandustegevusega. Kostja ei olnud äriühingu ainsaks ega põhiliseks osanikuks. Laenu väljastamisel seadis hageja tingimuseks käenduse andmise. Kostja ei tegutsenud käenduse andmisel majandus- ega kutsetegevuses ja seega on tegemist tarbijakäenduslepinguga. Käenduslepingule on samuti märgitud „eraisiku käendus“, mis näitab poolte tahet lepingu sõlmimisel. Füüsilise isiku kallutamine tehingu tegemiseks, millega võetakse kohustus vastutada ebamõistlikult suure summa ulatuses äriühingu kohustuste eest ei ole õiglane ega heade kommetega kooskõlas. Kostjale on pandud ebamõistlikult suur kohustus ilma vastusoorituseta ning käenduslepingu sõlmimise hetkel puudus kostjal vara. Kostja soovis käenduslepingu lõpetamist, kuid seda soovi hageja ei arvestanud. Seega on käendusleping tühine ja hagejal ei saa olla kostja vastu sellest lepingust tulenevat nõuet TsÜS § 84 lõikest 1 tulenevalt. Hageja on oluliselt rikkunud oma kohustusi laenu väljastamisel ja seega ka ise vastutav laenu tagastamata jätmise eest. Selle rikkumise tõttu tekkinud kahju ei saa välja nõuda käendajalt ning hageja ei saa kasutada õiguskaitsevahendeid VÕS § 101 lõikest 3 tulenevalt. Hageja on rikkunud KAS § 83 lõikest 3 tulenevat vastutustundliku laenamise põhimõtet ja lõikest 2
tuleneva Eesti Panga Presidendi 27.06.2000 määruses nr 9 „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ sätestatud nõudeid. Selle määruse järgi tuleb laenusaaja suhtes enne laenu andmise otsustamist viia läbi laenuanalüüs (määruse punktid 3.2, 4.3, 3.4.2, 3.4.3). Hageja pidi analüüsima põhivõlgniku majanduslikku olukorda enne laenu väljastamise otsustamist ja analüüsima sh 2004 ja 2005 majandusaasta aruandeid. Sellest oli näha, et äriühingul oli kahjum 422 760 krooni ja seisuga 31.12.2005 arvestatav maksuvõlg. Laenu väljamaksmise eeltingimuseks oli maksuvõla likvideerimine, kuid seda tingimust ei täidetudki. Õiguspärane ei ole olukord, kus hagejal on juba laenu andmisel teada, et laenusaaja tõenäoliselt ei suuda kohustust täita ja nõue tuleb pöörata tagatistele. Hageja on rikkunud kohustusi pärast laenu väljastamist (määruse p. 5.1) ja ei ole jälginud laenulepingu tingimuste täitmist laenusaaja poolt kogu laenuperioodi vältel. Ei ole teada, millist teavet põhivõlgnik hagejale andis ning ilmselt pank teavet ei nõudnudki. Hageja on tegutsenud vastuolus hea usu põhimõttega, mis välistab hageja nõude kostja vastu. Tegemist on õiguse ebaausea omandamisega, s.t. õiguse omandamine pahauskse käitumisega, sest nõudja ise on põhjustanud laenusumma tasumata jäämise ja rikkunud teavitamiskohustust. Kostja ei olnud teadlik põhivõlgniku pankrotimenetluse algatamisest ja seega on hageja rikkunud VÕS § 146 lõigetes 1, 2 nimetatud teavitamiskohustust. Seega ei olnud käendajal võimalik astuda samme oma õiguste kaitseks ja osaleda pankrotimenetluses. Kuna hageja kostjat pankrotimenetlusest ei teavitanud, ei saanud kostja kinnistu alla turuhinna müümist takistada ja kaevata halduri tegevusele, või leida ise kinnistule turuväärtusega ostja. Enampakkumine oli vastuolus hea usu põhimõttega ning vara on müüdud alla turuhinna. Kinnistu ostis hagejaga seotud äriühing. Üheks pankrotitoimkonna liikmeks oli hageja enda esindaja MM. Selline teguviis on pahatahtlik ja õiguse kuritarvitamine, mille tagajärjel on vähenenud põhivõlgniku vara. Hagejal ei ole õigus nõuda käenduslepingus märgitud vastutuse maksimummäära. Käendusleping on sõlmitud veel põhivõlgniku juhatuse liikme RI, kus on käenduse ulatuseks 500 000 krooni. Hageja ei saa nõuda kogu maksimummäära ulatuses võlgnevuse tasumist ainult ühelt käendajalt ja nõuda saab üksnes pool sellest ehk 250 000 krooni (Riigikohtu lahend nr. 32-1-24-10). Maakohtu otsus Kohus rahuldas hagi ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks 31 955, 83 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Tegemist on tarbijakäenduslepinguga, kuna hageja pole tõendanud vastupidist. Vaidlusaluse käenduslepingu sõlmimine ei ole vastuolus õiguse üldpõhimõtetega, fikseeritud on konkreetne kohustus ja käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma. Sellisel viisil sõlmitud käenduslepingud äriühingu osanikega on tavapärased. Panga poolt käenduslepingu sõlmimist kui eeltingimuse seadmist ei saa lugeda ebamoraalseks ega taunitavaks. Kohus ei tuvastanud VÕS § 149 lg. 3 kohaldamise eeldusi, mis annaksid kostjale õiguse keelduda kohustuse täitmisest. Hageja on põhivõlgniku osas teinud laenuanalüüsi ning põhivõlgnik ei ole tema kohustuse aluseks olevast tehingust tulenevat nõuet tasaarvestanud.
Kohus ei tuvastanud VÕS § 14 lõikest 2 tulenevat hagejapoolset teavitamiskohustuse rikkumist. Laenutaotluse esitamisel ja käenduslepingu sõlmimise ajal oli kostja põhivõlgniku osanikuks, seega saab järeldada, et kostjale oli teada põhivõlgniku majanduslik olukord käenduslepingu sõlmimisel. Kohus ei tuvastanud ka seda, et käendaja on nõudnud võlausaldajalt teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta, mis oleks eelduseks käendaja vastu esitatud nõude vähendamiseks. Samas on hageja on rikkunud VÕS § 146 lõikest 2 tulenevat teatamiskohustust. Kostja pole välja toonud ega tõendanud sellega seoses talle tekkinud kahju. Kohus ei ole tuvastanud VÕS § 146 lõikes 2 nimetatud teatamiskohustuse rikkumise tagajärjel kostjale tekkinud kahju, mille võrra kostja kohustus hageja ees väheneks. Nimetatud kahju ei saa olla käenduslepingu alusel nõutav summa, nagu arvab kostja. Hageja ei ole õiguse omandamisel ega teostamisel rikkunud hea usu põhimõtet, mis piiraks hageja õiguse nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Laenulepingust tuleneva kohustuse rikkumist ei ole põhjustanud võlausaldaja. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et käesoleval juhul saab hageja kostja vastu nõude maksma panna ainult 250 000 krooni ulatuses ehk pool vastutuse rahalisest maksimumsummast. Hagi võib esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus on märkinud, et eeldused käendaja vastu nõude vähendamiseks pole täidetud ja pole tuvastatud, et käendaja on nõudnud võlausaldajalt teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Kostja soovis viidatud asjaolu tõendada kostja vande all ülekuulamisega, sellekohase taotluse esitas kostja 08.10.2012 ja kordas seda 26.10.2012. Muid tõendeid selle kohta, kas käendaja on nõudnud võlausaldajalt teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta, ei ole analüüsitud. Kostja selgitas taotluses, et saab anda ütlusi hageja käitumise kohta peale kostja osaluse võõrandamist OÜ-s Nublu; nimelt pöördus kostja mitu korda hageja poole sooviga saada infot laenulepingu kohta ning tahtis ka käendust ümber vormistada. Hageja kostja soovile vastu ei tulnud ja teavet põhivõlgniku kohta kostjale kui kõrvalisele isikule (s.t. ei olnud enam osanik ega juhatuse liige) ei jagatud. Kohus ei rahuldanud kostja taotlust menetlusosalise vande all ülekuulamiseks ning ei teinud seda ka 11.12.2012 toimunud kohtuistungil. Kostja esindaja juhtis istungil kohtu tähelepanu asjaolule, et on nõus asja sisulise arutamise lõpetamisega juhul, kui kohtu arvates on esitatud vajalikus ulatuses tõendeid ja pole vaja kostjat vande all üle kuulata. Kohus lõpetaski asja sisulise arutamise ja ei pidanud vajalikuks kostja vande all antud seletusi. Seega on arusaamatu kohtuotsuses esitatud järeldus, et pole tuvastatud, kas käendaja on võlausaldajalt teavet nõudnud. Kohus on jätnud vajalikud tõendid kogumata ning on otsuses teinud ebaõige ja ennatliku järelduse. Kui kohus kohtuistungil konkreetselt leidis, et menetlusosalise vande all ülekuulamine pole vajalik, ei ole õigustatud ega lubatav kohtuotsuses esitatud järeldus. Kostjale ei antud võimalust asjaolusid tõendada, kuigi kostja seda soovis. Maakohus on jõudnud ebaõigele ja vastuolulisele järeldusele ka hageja kohustuste täitmist käsitledes, samuti ei ole kohus piisavalt arvesse võtnud kostja esitatud argumente. Kohus on jätnud andmata seisukoha kostja esitatud väidete kohta. Arvestades kostja poolt korduvalt põhjalikult selgitatud ja tõendatud väiteid hageja kohustuste rikkumise kohta, siis ei ole piisav
ega põhjendatud kohtu ühelauseline järeldus, et hageja on põhivõlgniku osas teinud laenuanalüüsi. Kostja viitas konkreetselt, et hageja on rikkunud määruses „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ sätestatud kohustust viia läbi laenuanalüüs (määruse punktid 3.2, 4.3, 3.4.2, 3.4.3). Lisaks on hageja rikkunud laenusaajaga sõlmitud lepingu p. 3.2.1, sest olemasoleva informatsiooni põhjal ei ole hageja nõudnud laenusaajalt maksuvõla likvideerimist enne laenu väljastamist. Nagu kostja menetluses selgitas, oli hagejal ka peale laenu väljastamist kohustus laenuanalüüsi teostada ja järgida laenulepingu tingimuste täitmist kogu laenuperioodi vältel, ja ka seda kohustust on hageja rikkunud (määruse punktid 5.1, 3.4.8). Kui kostja on selgitanud, et hageja on ulatuslikult oma kohustusi rikkunud, siis ei ole põhjendatud kohtu poolt kostja väidete arvestamata jätmine. Kui kohus oleks võtnud põhjendatud seisukoha kostja esitatud väidete kohta, mis puudutasid hageja kohustuste rikkumist, siis oleks kohus pidanud tuvastama, et hageja on rikkunud hea usu põhimõtet. Kuna õiguspärast laenuanalüüsi hageja läbi ei viinud ja vastupidist ei tõendanud ka esitatud väljavõte laenutoimikust, siis on tegemist pahauskse käitumisega hageja poolt. VÕS § 101 lg. 3 järgi võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kuna on tõendatud, et hageja oma kohustusi õiguspäraselt ei täitnud, siis on hageja ise osaliselt põhjustanud tekkinud olukorra, muuhulgas nõude esitamise vajaduse käendaja vastu. Kostja on menetluses selgitanud, et õigustatuks ei saa pidada hageja kohustuste täitmata jätmist ja peale seda oma rikkumise tulemusel tekkinud nõude sissenõudmist käendajalt. Hageja ei ole ilmselgelt järginud talle seadusega pandud kohustusi laenusaaja maksevõime kontrollimisel ja jälgimisel; seega on ta ise tekitanud laenusaaja rikkumise ning ta ei saa kasutada laenusaaja kohustuse rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, s.h. nõuda käendussumma maksmist kostjalt. Maakohus ei ole kostja väiteid analüüsinud ning pole põhjendatult selgitanud, kas käendaja vastu nõude esitamine on tõesti õigustatud iga olukorras, isegi kui hageja kannab ka ise vastutust. Maakohus on tuvastanud, et hageja on rikkunud VÕS § 146 lõikest 2 tulenevat teatamiskohustust, seda asjaolu ei lükanud ümber ka hageja esindaja kohtuistungil. Samas on kohus leidnud, et kostja ei ole välja toonud teatamiskohustuse rikkumisest talle tekkinud negatiivseid tagajärgi, mille hüvitamist ta saaks nõuda. Seejuures ei ole kohus selgitanud, miks ei saa hagiavalduses nõutav summa olla kostjale tekkinud kahjuks, kui on ilmselgelt tuvastatud, et hageja on VÕS § 146 lõikes 2 nimetatud teavitamiskohustust rikkunud. Kohtu järeldus ei ole mitte kuidagi loogiline, sest kostja on selgitanud, et pankrotimenetlusest teadasaamisel oleks kostjal olnud võimalus oma õigusi kaitsta ning menetluses osaleda. Kuna hageja kostjat kui käendajat pankrotist ei teavitanud ja asus hoopis järelejäänud nõude sissenõudmist kostjalt, siis on just kostjalt nõutav summa hageja tegevuse/tegevusetuse tagajärg ehk kostjale tekkinud kahju. Hagi esitamise vajadus ei oleks tõenäoliselt üleüldse tekkinud, kui hageja oleks oma seadusest tulenevaid kohustusi täitnud. Teatamiskohustuse täitmatajätmisega jättis hageja endale nö tagavaravõimaluse esitada nõue ka käendaja vastu, selline teguviis ei ole õiguspärane ja kohtu nõustumine hageja seadusvastase tegevusega ei ole mitte kuidagi põhjendatud. Maakohus leidis, et ebaõige on kostja väide nagu saaks hageja kostja vastu nõude maksma panna üksnes poole maksimumsumma, st 250 000 krooni ulatuses. Kohus ei ole seejuures arvestanud, et Riigikohus on kõnealust küsimust põhjalikult analüüsinud ning leidnud, et sarnases olukorras ei ole õigust nõuda ühelt käendajalt vastutuse maksimummäära. Riigikohus analüüsis otsuses nr. 3-2-1-24-10 käenduslepingust tuleneva vastutuse ulatust. Riigikohtu hinnangul käendajad on hagejaga eraldi sõlmitud lepingute järgi käendanud sama kohustust ja
ühesuguses piirmääras. Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Viidatud sättest tulenevalt saavad käendajad hageja ees vastutada solidaarselt ja kokkulepitud piirmäära ulatuses, st kirjeldatud kohtuasjas üksnes 1 200 000 krooni ulatuses. Järelikult ei ole põhjendatud maakohtu järeldus, et kuna kostja ja teine käendaja on mõlemad käendanud kohustusi kuni 500 000 krooni ulatuses, on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist käendajatelt ühiselt või igaühelt eraldi. Maakohus ei ole viidatud Riigikohtu otsuse järeldust üleüldse oma otsuses puudutanud, kuigi kostja viitas Riigikohtu otsusele menetluses korduvalt. Isegi kui kohtu arvates on hagejal nõue kostja vastu, tuleb nõuet oluliselt vähendada, sest kostja kui ühe käendaja vastu saab esitada nõude vaid poole vastutuse maksimummäära, st 250 000 krooni ehk 15 977, 91 euro ulatuses. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ei asja menetluse läbiviimisel ega otsuse põhjendamisel. Maakohus on otsust põhjendades järginud TsMS § 442 lg. 8 nõudeid. Hageja ei olnud nõus kostja vande all ülekuulamisega, mistõttu kostja vande all ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine oli kooskõlas TsMS §-ga 268. Ringkonnakohus juhib siinkohal tähelepanu sellele, et kostja soovis enda vande all ülekuulamist tõendamaks, et tegemist oli tarbijakäendusega, et peale oma osaluse müümist keeldus hageja kostja pakkumisest „tõsta käendus ümber uutele omanikele“ ning et hageja ei teavitanud kostjat võlgniku pankrotimenetlusest (toimiku I kd. lk. 155). Maakohus tuvastaski, et tegemist oli tarbijakäendusega ning et hageja ei teavitanud kostjat eraldi põhivõlgniku pankrotistumisest. Õiguslikult arusaamatuks jääb kostja väide käenduslepingu „ümbertõstmise“ võimalusest (apellatsioonkaebuses „käenduse ümber vormistamisest“). Kui kostja peab silmas seda, et ta leidis isiku, kes oleks nõus käenduskohustuse üle võtma (seda ta aga ei väida), siis vastavalt VÕS §-le 175 lg. 3 saab kohustus üle minna üksnes siis, kui võlausaldaja sellega nõustub; sellisest nõustumisest keeldumist ei saa vaidlustada. Maakohus on kostja väidetele vastutustundetu laenamise, kostja teavitamata jätmisest nii võlgniku majandusseisust kui ka tema pankrotimenetlusest otsuses vastanud ja ammendavalt põhjendanud sellega seoses esitatud kostja vastuväidete alusetust. Kostja hindab ebaõigesti Riigikohtu lahendis nr. 3-2-1-24-10 esitatud selgitusi. Viidatud lahendis ei ole Riigikohus leidnud, et kui ühte ja sama kohustust käendavad mitu isikut (kaaskäendajad), kelle vastustus on piiratud võrdse piirmääraga, siis vaid ühe vastu neist hagi esitades saab käenduskohustuse täitmist nõuda vaid poole vastutuse piirmäära ulatuses. Maakohus on siinkohus õigesti viidanud VÕS § -le 65 lg. 1, mille kohaselt võlausaldaja võib solidaarvõlgnikelt nõuda kohustuse täitmist nii kõigilt korraga kui igaühelt eraldi.
Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi kanda.
Tiit Kollom
Mare Merimaa
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.