Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Jätta menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

tööde hinnatõusu tõttu ei saanud nad kehtivat pakkumust tagasi võtta. Samuti ei ole asjakohane kostjate väide, et lepingu sõlmimise viibimise tõttu ei saanud nad teha ettevalmistusi alltöövõtjate leidmiseks ja materjalide hankimiseks. Seaduses ei ole sätestatud tähtaega, mille jooksul tuleb hankeleping sõlmida. RHS § 43 lg-t 1, RHS § 69 lg-t 1 ning hankedokumentides sätestatud pakkumuse kehtivuse minimaalset tähtaega (90 päeva) tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et hankijal on õigus sõlmida edukaks tunnistatud pakkujaga hankeleping alates 14 päeva möödumisest pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse teate edastamisest kuni pakkumuse kehtivuse lõppemiseni. Asjaolu, et hankija seadis lepingu sõlmimise sõltuvusse kolmanda isiku tehtavast otsusest lisaraha saamise kohta, ei andnud kostjatele õigust pakkumust tagasi võtta. Kui hankija muudab ühepoolselt hankedokumentides või hanketeates sätestatud tingimusi, ei pea pakkuja sellega nõustuma, vaid võib esitatud pakkumusest loobuda. Korralduse nr 94 p-i 4 ei saa käsitada hanketingimuste muutmisena ning kostjatel ei olnud õigust võtta pakkumust tagasi põhjusel, et tööde rahastamise allikad ei olnud selged. Hageja on esitanud tõendi selle kohta, et ettepanek hankelepingute sõlmimiseks tehti 22. märtsil 2012. Seega võtsid kostjad edukaks tunnistatud pakkumuse alusetult tagasi. Edukaks tunnistatud pakkumuse tagasivõtmisel lähtus hageja RHS § 53 lg 1 p-st 1 ning tunnistas edukaks hinna poolest järgmise pakkumuse. RHS § 53 lg 2 kohaselt on RHS § 53 lg 1 p-s 1 sätestatud juhul hankijal õigus nõuda edukaks tunnistatud pakkumuse tagasi võtnud pakkujalt kahju hüvitamist tagasi võetud pakkumuse ja järgmise edukaks tunnistatud pakkumuse maksumuse vahe osas. Kostjate pakkumuse ning hinna poolest järgmise pakkumuse vahe on 284 561,23 eurot. Kostjate tõlgendus RHS § 53 lg 2 kohta ei ole kooskõlas seaduse mõttega. Kostjate pakkumus tunnistati edukaks 16. veebruari 2012. a korraldusega nr 94 ning see kehtis kuni korralduse nr 169 vastuvõtmiseni 2. aprillil 2012. Kostjad võtsid pakkumuse tagasi

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1) on maakohus ebaõigesti mõistnud pooltevahelise vaidluse põhiküsimust. Vaidluse sisu seisneb selles, et korralduse nr 94 p-ga 4 lükkas hankija lepingu sõlmimise (ehk sisulise nõustumuse andmise) määramata ajaks edasi, kusjuures korralduse nr 94 p-st 4 nähtuvalt oli võimalik, et hankelepingut ei sõlmitagi; 2) on maakohus ebaõigesti sisustanud pakkumuse kehtivuse tähtaja olemuse. Maakohus leidis vaidlustatud otsuse p-s 30 ebaõigesti, et hankijal on õigus sõlmida edukaks tunnistatud pakkujaga hankeleping pärast 14 päeva möödumist pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse kohta teate edastamisest kuni pakkumuse kehtivuse lõppemiseni (kogu 90 päeva jooksul). Maakohus on jätnud siinkohal tähelepanuta, et antud põhimõte kehtib vaid juhul, kui hankija ei sea pakkumuse edukaks tunnistamisel mingeid lisatingimusi ega seo lepingu sõlmimist sõltuvusse tingimustest, mille kohta pole teada, kas need saabuvad või mitte. Pakkumuse kehtivuse tähtaja olemus seisneb selles, et pärast pakkumuse edukaks tunnistamist (sisulise nõustumuse andmist) peab jääma mõistlik periood muude toimingute tegemiseks ja hankelepingu faktiliseks sõlmimiseks; 3) on maakohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta apellantide esitatud väited eelneva praktika ja lepingu sõlmimise määramata ajaks edasilükkamise seostest. Maakohus ei ole analüüsinud apellantide esitatud tõendeid ega põhjendanud nende kõrvalejätmist. Apellandid rõhutavad, et nad ei ole võtnud oma pakkumust tagasi materjalide ja tööde hindade kallinemise põhjusel, vaid seetõttu, et vastustaja lükkas lepingu sõlmimise määramata ja teadmata ajaks edasi ning apellandid ei saanud selle aja jooksul sõlmida alltöövõtulepinguid. Alltöövõtjad olid esitanud kuupäevaliselt siduvad pakkumused, mis kehtisid ka pärast 16. veebruari 2012 ehk pärast kostjate pakkumuse edukaks tunnistamist. Vastustaja ei märkinud korralduses nr 94 isegi mitte umbkaudset aega (ega teavitanud apellante sellest ka muul moel), millal võib KIK langetada lisarahastuse andmise otsuse. Apellandid ei saanud mõistlikult ette näha, et lepingu sõlmimine võidakse hankija ühepoolsel otsusel määramata ja teadmata ajaks edasi lükata. Apellantide kanda ei saa jätta vastustaja viivitusest tingitud asjaolude muutumise riski, kuna apellandid ei saa vastustaja käitumise eest vastutada. Apellantidele vastutuse panemine oleks selgelt hea usu põhimõttega vastuolus; 4) ei ole hageja hagis toonud välja asjaolu, et talle on tekitatud kahju. Maakohus ei ole põhjendanud, miks korraldus nr 94 ei ole käsitletav muudatustega nõustumusena või kuidas on tõendatud vastustajale tekkinud kahju. Kuivõrd hageja ei ole hagi alusena välja toonud asjaolu, et talle on tekkinud kahju, siis ei saanud kohus hagi rahuldada olenemata muudest põhjendustest. Maakohus on hagi rahuldamisega rikkunud TsMS § 5 lg-t 1 ja § 436 lg-t 4; 5) on maakohus täielikult kõrvale jätnud võimaluse, kui KIK ei olekski lisarahastust andnud. Vastustaja ei oleks KIK-i negatiivse otsuse korral hankelepingut sõlminud ning hankemenetlus oleks kehtetuks tunnistatud, apellandid oleksid pidanud kandma aga kogu sellest tekkinud kahju; 6) on vastustaja kehtetuks tunnistanud apellantide pakkumuse edukaks tunnistamise korralduse. Kui hankija tunnistab pakkumuse tagasi võtnud pakkuja esitatud pakkumuse edukaks tunnistamise korralduse kehtetuks, kaob materiaalõiguslik eeldus pakkumuse tagasi võtnud pakkujalt kahju hüvitamise nõudmiseks; 7) ei ole vastustaja tõendanud, et tegi apellantidele hankelepingu sõlmimise ettepaneku

Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti saanud aru pooltevahelise vaidluse olemusest, mis seisneb selles, et kui pakkuja loobub pakkumuse kehtivuse ajal pakkumusest, on hankija kohustatud sõlmima hankelepingu hinna poolest järgmise pakkujaga ja pakkumuste hinnavahe on hankijal õigus välja nõuda sellelt pakkujalt, kes loobus oma pakkumusest, ning kohus on teinud asjaoludest lähtuva otsuse; 2) ei ole õige apellantide väide, nagu oleks nende jaoks lükkunud lepingu sõlmimine määramata tuleviku. Apellantide jaoks pidi enne pakkumuse tagasi võtmist olema selge, et nendega sai lepingu sõlmimine toimuda 90 päeva jooksul, sest kogenud riigihangetel osalejatelt (nagu seda apellandid ka ise kinnitavad) saab eeldada vastavat kutsealast pädevust ja teadmisi hankemenetluse toimimise osas. Sealhulgas peaksid apellandid teadma, et väljaspool pakkumuse kehtivuse tähtaega oleks nendega saanud lepingu sõlmimine toimuda ainult nende nõusolekul

(RHS § 45);

3) on apellantide pakkumuse tagasivõtmise põhjused muutlikud ega ole usutavad. Wesico Ehitus OÜ 30.03.2012 teates seisneb pakkumuse tagasivõtmise kohta üheselt, et „seoses suuremate töölõikude sisendhindade kiire tõusuga ja pikenenud perioodiga pakkumuse esitamisest kuni lepingu sõlmimiseni, oleme sunnitud tõdema, et pakkumuses toodud maksumusega ei ole meil võimalik töid tähtaegselt ja kvaliteetselt üle anda. Oleme sunnitud pakkumuse tagasi võtma.“ Viidatud teates ei põhjendanud pakkujad oma tegevust sellega, nagu oleks pakkumuse tagasi võtmise tinginud antud juhul just Pärnu Linnavalitsuse tegevus; 4) ei ole rahastamise tingimuse märkimine hanketingimuste muutmine; 5) on apellantide väide seoses KIK-i võimaliku negatiivse otsusega oletuslik ja sisutu; 6) on kahju tekkimine tõendatud. Kui pakkuja on otsustanud hankija poolt edukaks tunnistatud pakkumuse tagasi võtta hankijast mitteolenevatel põhjustel, siis peab ta arvestama RHS § 53 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tagajärgedega; 7) on apellandid esitanud oma kaebuses uusi asjaolusid. Vastustaja märgib, et apellandid on märkinud, et vastustaja ei ole tõendanud, et tegi apellantidele hankelepingu sõlmimise ettepaneku 22. märtsil 2012. Vastustaja peab sellist väidet uudseks (TsMS § 633 lg 5). Tartu Maakohus on oma otsuse p-s 31 märkinud, et „hageja (antud juhul vastustaja) on esitanud tõendi selle kohta, et ettepanek hankelepingu sõlmimiseks tehti juba 22.03.2012 (tl 74, kd I), vastuväiteid sellele ei ole kostjad esitanud.“

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

arvates pidid kostjad pakkumust tehes arvestama, et nad on sellega seotud hankedokumentides märgitud tähtaja jooksul, ning sellest tulenevalt kandma ka sel ajavahemikul majandusriski. Riigikohus asus seisukohale, et eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et Pärnu Linnavalitsuse korralduse nr 94 p-s 4 oli sätestatud ühispakkujate õigus nõuda hankelepingu sõlmimist pärast seda, kui kolmas isik on otsustanud objekti rahastada. Riigikohus leidis, et kostjad ei ole esitanud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et nad võtsid ühispakkumuse 30. märtsil 2012 hagejast olenevatel põhjustel tagasi. Kuna kostjad võtsid pakkumuse selle jõusoleku ajal tagasi majanduslikel põhjustel, mille riski nad ise kandsid, ja hankija tunnistas edukaks hinna poolest järgmise pakkumuse, võib hagejal olla õigus nõuda kostjatelt RHS § 53 lg 2 järgi kahju hüvitamist. RHS § 53 lg 2 järgi on hankijal sellisel juhul õigus nõuda kahju hüvitamist tagasi võetud pakkumuse ja järgmise edukaks tunnistatud pakkumuse maksumuse vahe ulatuses. Kolleegiumi arvates saab kahju hüvitamine seisneda mh hinnavahe hüvitamises. Ka VÕS § 135 lg 1 järgi võib kahjustatud lepingupool nõuda lepingust taganenud poolelt kahjuhüvitisena lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe tasumist, kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil asendustehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti. VÕS § 135 lg 3 järgi ei välista ega piira eelmärgitu hinnavahet ületava kahju hüvitamise nõude esitamise õigust. Teisalt juhtis kolleegium tähelepanu, et kahjuhüvitist võivad vähendada nii kahjustatud isiku saadav kasu (VÕS § 127 lg 5) kui ka tema enda osa kahju tekkimisel või suurenemisel (VÕS § 139), samuti võib kohus vähendada kahjuhüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu, arvestades kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda ning kindlustuse olemasolu. Praeguses asjas esitasid kostjad hagile vastuväite, mille kohaselt oleks hagi rahuldamine vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja ise põhjustas korralduse nr 94 p-i 4 sätestades olukorra, kus kostjad olid sunnitud pakkumuse tagasi võtma. Lisaks on kostjad vastuses kassatsioonkaebusele juhtinud tähelepanu asjaolule, et hagejal ei ole kahju tekkinud, kuna hageja sai hanketööde jaoks raha kolmandalt isikult ning saadud rahast piisas ka hinna poolest järgmisele pakkujale tööde eest tasumiseks. Kolleegiumi hinnangul ei anna nimetatu küll alust jätta kahjuhüvitis kostjatelt hea usu põhimõttele tuginedes VÕS § 6 lg 2 alusel välja mõistmata, kuid ei ole välistatud, et nimetatud asjaolud võivad anda alust kahjuhüvitist VÕS § 139 või 140 alusel vähendada.

MENETLUSOSALISTE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD

edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede tekkimine sõltub asjaolust (edasilükkav tingimus), mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. TsÜS § 105 lg 1 järgi edasilükkava tingimusega tehtud tehingu puhul tekivad ja äramuutva tingimusega tehtud tehingu puhul lõpevad tehinguga kindlaksmääratud õigused ja kohustused tingimuse saabumisel. Kõnesoleval juhul ei ole teada, kas kostjatelt mõistetakse välja vastavas summas (178 430 eurot) kahjuhüvitis või mitte. Kostjate arvates ei saa olematule kohustusele tuginedes nõuda kahju hüvitamist. Antud juhul aga ei ole kahju teke ka tulevikus ettenähtav. Pärnumaa Omavalitsuste Liidul ei ole tagasimaksmise kohustust, kui kohus käesolevas tsiviilasjas hagi 178 430 euro ulatuses ei rahulda; 2) sätestab VÕS § 139 lg 1, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Apellandid on juba varasemas menetluses välja toonud selgitused ja põhjendused, mis viis neid oma pakkumuse tagasivõtmiseni. Apellandid lisavad kokkuvõtvalt, et täielik ebaselgus hankelepingu sõlmimise võimaluse osas tulenes ainuüksi hankijast. Apellandid olid 1,5 kuud (s.o pool kogu ajast, mille jooksul nende pakkumus oli jõus) olukorras, kus neil puudus igasugune teadmine ja kindlus, kas hankeleping üldse sõlmitakse ja seetõttu ei saanud apellandid sõlmida töö teostamiseks vajalikke alltöövõtulepinguid. Täielik infopuudus olukorras, kus apellantide pakkumus oli tunnistatud edukaks, on ebamõistlik ja arusaamatu; 3) VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sh kindlustuse olemasolu. Riigikohus on eeltoodud normile osundanud ja pidanud võimalikuks antud normi kohaldumist käesolevas tsiviilasjas. Antud juhul oleks kostjatelt hüvitise väljamõistmine suuremas määras kui 3971,89 eurot (s.o 11 471,89 eurot - 7500 eurot) ilmselgelt äärmiselt ebaõiglane ja ka ebamõistlik. On selge, et pakkumuste tagasivõtmise apellantide poolt tingis ainuüksi hankija tegevus (ja tegevusetus) ning tuleb rõhutada, et Pärnumaa Omavalitsuste Liidule suuremas summas kui 11 471,89 eurot kahju hüvitamine oleks põhjendamatu tulenevalt VÕS § 127 lg-st 5, sest Pärnumaa Omavalitsuste Liit on saanud ehitushinna kallinemise tõttu Pärnu Linnavalitsuselt 178 430 eurot, kusjuures tegemist on tagastamisele mittekuuluva summaga.

kasuks kahjuhüvitise summas 139 901 eurot 90 senti ja viivise seisuga 19. mai 2014 summas 23 109,56 eurot. Samuti mõistab ringkonnakohus välja Wesico Projekt OÜ-lt ja Wesico Ehitus OÜ-lt solidaarselt Pärnumaa Omavalitsuste Liidu kasuks kahjuhüvitiselt eurot viivise alates 20. mai 2014 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohus leidis käesolevas asjas tehtud otsuses (10. märtsi 2014 otsus), et kuna nii maa- kui ka ringkonnakohus jättis kahjuhüvitise suurust puudutavad asjaolud käsitlemata, ei saa kolleegium asjas ise lõpplahendit teha ning asi tuleb saata kahjuhüvitise suuruse määramiseks ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Seega lähtudes TsMS § 693 lg-st 2 tuleb asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtul määrata kahjuhüvitise suurus, s.o vaidluse all olevaks asjaoluks on jäänud kahjuhüvitise suurus.

VÕS § 139 lg 1 kohaselt kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kostjate väitel põhjustas hageja ise korralduse nr 94 p-i 4 sätestades olukorra, kus kostjad olid sunnitud pakkumuse tagasi võtma. Ringkonnakohus ei nõustu eelnimetatud hageja väitega. Pärnu Linnavalitsuse 16. veebruari 2012 korralduse nr 94 p 4 kohaselt tekib Wesico Projekt OÜ-l ja Wesico Ehitus OÜ-l õigus nõuda hankelepingu sõlmimist pärast MTÜ Pärnumaa Omavalitsuste Liidu poolt SA Keskkonna Investeeringute Keskusele esitatud lisarahastuse taotluse rahuldamist suurusjärgus 632 000 eurot (I kd tl 59-60). Kostjad on esitanud hagejale teate pakkumuse tagasivõtmise kohta 30.03.2012 (I kd tl 61). Toimikus oleva e-kirja kohaselt (I kd tl 69) tehti kostjatele projektijuhi poolt 22.03.2013 telefoni teel ettepanek lepingu sõlmimiseks ning kostjate esindaja M. Parts tutvus 27.03.2012 Pärnus objektiga, seega enne pakkumuse tagasivõtmist oli kostjatele selge, et nendega sõlmitakse hankeleping ning Pärnu Linnavalitsuse 16. veebruari 2012 korralduse nr 94 p-s 4 sätestatu ei saanud olla aluseks pakkumuse tagasivõtmiseks 30.03.2012. Asjaolu, et hageja tegi kostjatele telefoni teel 22.03.2013 ettepaneku lepingu sõlmimiseks, kostjad ei ole maakohtus vaidlustanud. Kostjad on vastavasisulise vastuväite esitanud alles apellatsioonkaebuses ning ringkonnakohus jätab selle tähelepanuta, kuna ei esine TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud aluseid. Isegi kui asuda seisukohale, et hageja poolt ei tehtud 22.03.2013 kostjatele ettepanekut lepingu sõlmimiseks, ei annaks see asjaolu siiski alust asuda seisukohale, et kostjad võtsid pakkumuse tagasi hagejast (hankijast) olenevatel põhjustel. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud lahendis asunud seisukohale, et kostjad ei ole esitanud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et nad võtsid ühispakkumuse 30. märtsil 2012 hagejast olenevatel põhjustel tagasi. Samas aga VÕS § 139 lg 1 kohaldamine ei eelda, et kahjustatud isik oleks rikkunud mingit seadusest või lepingust tulenevat kohustust. Kahju osaline põhjustamine kannatanu poolt tuleb kõne alla ka juhtudel, kui kannatanu ei järgi temalt käibes eeldatavat hoolt ja selle tulemusena on suurenenud kahju tekkimise risk. Kostjate väitel võtsid nad pakkumuse tagasi seetõttu, et ligikaudu 1,5 kuud puudus neil igasugune teadmine ja kindlus selle kohta, et nendega hankeleping üldse sõlmitakse ning seetõttu ei saanud nad sõlmida ka töö teostamiseks vajalikke alltöövõtulepinguid. Ringkonnakohus nõustub kostjate eelnimetatud väitega. Pärnu Linnavalitsuse 16. veebruari 2012 korralduse nr 94 p 4 oma sõnastuses ei andnud kostjatele kindlust hankelepingu sõlmimise osas ja lükkas selle sõlmimise edasi lisarahastuse taotluse rahuldamiseni. Asjas esitatud asjaolude alusel saab asuda seisukohale, et hageja ei järginud temalt käibes oodatavat hoolsust ning seetõttu osaliselt oli tingitud kostjate poolt pakkumuse tagasivõtmine ka hageja käitumisest. Seetõttu ringkonnakohus leiab, et esineb alus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 alusel.

pakkusid kostjatele riigihanke pakkumuse tegemisel. Ringkonnakohus peab õiglaseks kahjuhüvitise vähendamist, sest kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isikute suhtes ebaõiglane.

/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi

/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja

/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.