Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Indrek Koolmeister
Kohtuasi
Pärnumaa Omavalitsuste Liidu hagi WESICO PROJECT OÜ ja Wesico Ehitus OÜ vastu põhivõla 277 061 euro 36 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-25554
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Pärnumaa Omavalitsuste Liidu kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
301 793 eurot 83 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Pärnumaa Omavalitsuste Liit (registrikood 80193071), esindaja vandeadvokaat Alan Biin Kostjad WESICO PROJECT OÜ (registrikood 10882277) ja Wesico Ehitus OÜ (registrikood 11671654), esindaja vandeadvokaat Raul Talts
Asja läbivaatamise kuupäev
10. veebruar 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-25554 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.
Määrata tsiviilasja hinnaks 301 793 eurot 83 senti.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada.
4.Tagastada Pärnumaa Omavalitsuste Liidule kassatsioonkaebuselt 22. oktoobril 2013 tasutud kautsjon 2993 (kaks tuhat üheksasada üheksakümmend kolm) eurot 9 senti.
5.Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärnumaa Omavalitsuste Liit (hageja) esitas 3. juulil 2012 WESICO PROJECT OÜ (kostja I) ja Wesico Ehitus OÜ (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt välja põhivõla 277 061 eurot
36 senti ja alates 16. maist 2012 kuni nõude rahuldamiseni seaduses sätestatud määras viivise. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt korraldasid Pärnu linn ja hageja riigihanke nr 129816 „Keskkonnahariduskeskuse põhiprojekti ümberprojekteerimine ja ehitamine" (hange). Kostjad esitasid ühispakkujatena 30. jaanuaril 2012 pakkumuse ja tagatisena AS Swedbank garantiikirja summaga 7500 eurot. Kostjate ühispakkumus tunnistati Pärnu Linnavalitsuse 16. veebruari 2012. a korraldusega nr 94 (korraldus nr 94) edukaks. Korralduse järgi tekkis kostjatel õigus nõuda hankelepingu sõlmimist pärast seda, kui Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) rahuldab hageja taotluse 632 000 euro saamiseks. Hageja taotlus rahuldati 20. märtsil 2012.
30.märtsil 2012 esitas ühispakkujaid esindav kostja II juhatuse liige hagejale teate pakkumuse tagasivõtmise kohta, mille järgi ei olnud kostjatel võimalik töid pakkumuses märgitud maksumusega tähtaegselt ja kvaliteetselt üle anda, kuna ajavahemik pakkumuste tegemisest kuni hankelepingu sõlmimiseni on pikenenud ning vahepeal on suuremate töölõikude sisendhinnad kiiresti tõusnud. Pärnu Linnavalitsus otsustas 2. aprilli 2012. a korraldusega nr 169 (korraldus nr 169) ühispakkujate pakkumuse tagasilükkamise vastu võtta. Sama korralduse p-s 2 tunnistati edukaks järgmine pakkumus ning p-s 5 tunnistati kehtetuks korralduse nr 94 p-d 3 ja 4. Korralduse nr 169 p 3 järgi sai hageja volituse nõuda kostjatelt pakkumuse tagasivõtmisega tekitatud kahju hüvitamist ja realiseerida garantii. Hageja esitas 20. aprillil 2012 kostjate vastu nõude hüvitada kostjate ühispakkumuse ja järgmisena edukaks tunnistatud pakkumuse hinnavahe 284 561 eurot 36 senti, millest hageja arvas maha garantii realiseerimisest saadava 7500 eurot, ning palus kostjatel tasuda 14 päeva jooksul hagejale 277 061 eurot 36 senti. Kostjad ei ole nõus hagejale kahju hüvitama.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostjad võtsid ühispakkumuse õiguspäraselt tagasi, sest hageja kehtestas korralduse nr 94 p-s 4 tingimuse, mida hanketeates ega hankedokumentides ei esitatud ja millega kostjad ei saanud pakkumuse esitamise ajal mõistlikult arvestada. Nimetatud punktis sisaldus tingimus, et kostjatel tekib õigus nõuda hankelepingu sõlmimist alles pärast seda, kui KIK on hageja lisarahastuse taotluse rahuldanud. Pakkuja ei saa nõuda hankijalt lepingu sõlmimist, kui hankijal ei ole raha lepingu täitmiseks. Hankijal ei olnud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 53 lg 1 p 3 alusel õigust sellist tingimust kehtestada. Seda, et hankijast tulenevatel asjaoludel lükatakse hankelepingu sõlmimine määramata ajaks edasi ja selle perioodi jooksul tõusevad pakkuja jaoks materjalide ja tööde hinnad, ei saa pidada mõistlikuks äririskiks, mille saab jätta pakkujate kanda. Hankija oleks pidanud küsima kostjatelt nõusolekut jääda muutunud tingimustes oma pakkumuse juurde. Kostjad võtsid ühispakkumuse kehtivalt tagasi, sest nad ei ole olnud nõus hankija muudetud nõustumusega. Hageja nõue ei ole põhjendatud, sest hankija saab nõuda kahju hüvitamist üksnes edukaks tunnistatud pakkujalt, kuid korraldusega nr 169 lükati kostjate pakkumus tagasi. Hageja ei ole kahju hüvitamise materiaalõiguslikke eeldusi tõendanud. Isegi kui kostjad peaksid
vastutama kahju tekkimise eest, oleks hagi rahuldamine vastuolus hea usu põhimõttega.
3.Tartu Maakohus rahuldas 18. detsembri 2012. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 277 061 eurot 36 senti, kohtulahendi tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 13 165 eurot 96 senti ja alates kohtulahendi tegemisest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled hagi aluse ja eseme ega nõude suuruse üle. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjatelt ühispakkumuse tagasivõtmise tõttu pakkumuste hinnavahe hüvitamist või mitte. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et korraldusega nr 94 tunnistati kostjate pakkumus maksumusega 3 353 923 eurot 56 senti edukaks. Hankedokumentide järgi pidi pakkumus olema jõus vähemalt 90 kalendripäeva alates pakkumuste esitamise tähtpäevast, s.o 23. jaanuarist 2012. Seega pidi kostjate pakkumus olema jõus vähemalt kuni 21. aprillini 2012.
16.veebruaril 2012 kehtestatud korralduse nr 94 p 4 kohaselt oli kostjatel õigus nõuda hankelepingu sõlmimist pärast lisarahastuse taotluse rahuldamist. Kuna lisarahastuse taotluse rahuldamisest sõltuv hankelepingu sõlmimise õigus sätestati pärast pakkumuste esitamise tähtpäeva ning hankedokumentides sellist tingimust ei sisaldunud, ei olnud kostjatel pakkumust esitades võimalik nimetatud tingimusega arvestada. Siiski olid kostjad pakkumusega riigihangete seaduse (RHS) § 43 lg 1 mõttes seotud vähemalt kuni 21. aprillini 2012. Kostjad võtsid pakkumuse tagasi
30.märtsil 2012, s.o ajal, mil pakkumus oli jõus, sest hankelepingu sõlmimine oli veninud ning kostjatel ei olnud enam võimalik pakutud maksumusega töid kvaliteetselt ja õigel ajal üle anda. Pakkumuse esitaja kannab pakkumuse siduvuse ajal materjalide ja tööde hinnatõusu riski. Seega pidid kostjad olema kuni 21. aprillini 2012 valmis sõlmima pakutud tingimustel hagejaga lepingu. Materjalide ja tööde hinnatõusu tõttu ei saa kehtivat pakkumust tagasi võtta. Samuti ei ole asjakohane kostjate väide, et lepingu sõlmimise viibimise tõttu ei saanud nad teha ettevalmistusi alltöövõtjate leidmiseks ja materjalide hankimiseks. Seaduses ei ole sätestatud tähtaega, mille jooksul tuleb hankeleping sõlmida. RHS § 43 lg-t 1, RHS § 69 lg-t 1 ning hankedokumentides sätestatud pakkumuse kehtivuse minimaalset tähtaega (90 päeva) tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et hankijal on õigus sõlmida edukaks tunnistatud pakkujaga hankeleping alates 14 päeva möödumisest pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse teate edastamisest kuni pakkumuse kehtivuse lõppemiseni. Asjaolu, et hankija seadis lepingu sõlmimise sõltuvusse kolmanda isiku tehtavast otsusest lisaraha saamise kohta, ei andnud kostjatele õigust tugineda pakkumust tagasi võttes asjaolule, et hankija lükkas lepingu sõlmimise määramata ajaks edasi ning seetõttu ei saanud kostjad teha ettevalmistusi lepingu täitmiseks. Kui hankija ei oleks 90 päeva möödudes sõlminud kostjatega hankelepingut, oleks kostjate pakkumus kaotanud kehtivuse. Kui hankija muudab ühepoolselt hankedokumentides või hanketeates sätestatud tingimusi, ei pea pakkuja sellega nõustuma, vaid võib esitatud pakkumusest loobuda. Korralduse nr 94 p 4 ei saa aga
käsitada hanketingimuste muutmisena ning kostjatel ei olnud õigust võtta pakkumust tagasi põhjusel, et tööde rahastamise allikad ei olnud selged. Hageja on esitanud tõendi selle kohta, et ettepanek hankelepingute sõlmimiseks tehti 22. märtsil 2012. Seega võtsid kostjad edukaks tunnistatud pakkumuse alusetult tagasi. Edukaks tunnistatud pakkumuse tagasivõtmisel lähtus hageja RHS § 53 lg 1 p-st 1 ning tunnistas edukaks hinna poolest järgmise pakkumuse. RHS § 53 lg 2 kohaselt on RHS § 53 lg 1 p-s 1 sätestatud juhul hankijal õigus nõuda edukaks tunnistatud pakkumuse tagasi võtnud pakkujalt kahju hüvitamist tagasi võetud pakkumuse ja järgmise edukaks tunnistatud pakkumuse maksumuse vahe osas. Kostjate pakkumuse ning hinna poolest järgmise pakkumuse vahe on 284 561 eurot 23 senti. Kostjate tõlgendus RHS § 53 lg 2 kohta ei ole kooskõlas seaduse mõttega. Kostjate pakkumus tunnistati edukaks 16. veebruari 2012. a korraldusega nr 94 ning see kehtis kuni korralduse nr 169 vastuvõtmiseni 2. aprillil 2012. Kostjad võtsid pakkumuse tagasi 30. märtsil 2012, s.o ajal, mil nende pakkumine oli kehtivalt edukas. Kostjatelt tuleb RHS § 53 lg 1 p 1 kohaselt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 277 061 eurot 36 senti. Kahju hüvitamise kohustus tuleneb seadusest ning kostjad pidid arvestama asjaoluga, et pakkumuse tagasivõtmisel pärast selle edukaks tunnistamist võib kostjatel tekkida kahju hüvitamise kohustus. Kostjate väited, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud endale kahju tekkimist, ei ole asjakohased. Hageja on tõendanud, et pärast kostjate pakkumuse tagasivõtmist tunnistati edukaks hinna poolest järgmine pakkumus, pakkumuste vahe on 284 561 eurot 36 senti, millest 7500 eurot on hageja saanud garantiikirja alusel. Seda, et ehitus, milleks riigihange ka korraldati, toimub, kinnitas hageja ka 15. oktoobril 2012 toimunud kohtuistungil. Samuti ei ole asjakohased kostjate väited selle kohta, et hageja on ise endale kahju tekitanud, kui kehtestas hankelepingu sõlmimiseks uue tingimuse, mis hankedokumentides ei sisaldunud. Kuna kohtuotsuse tegemiseni on kostjad olnud kahjuhüvitise tasumisega viivituses 216 päeva, on selle päeva seisuga muutunud sissenõutavaks viivis 13 165 eurot 96 senti (277 061 eurot 36 senti * 0,022% * 216 päeva), mis tuleb samuti kostjatelt solidaarselt välja mõista ning millele lisandub VÕS § 113 lg 1 alusel viivis alates 19. detsembrist 2012.
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 23. septembri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tuvastatud järgmised olulised asjaolud. Hankedokumentide järgi on hageja hankija. Hankija volitas 12. augustil 2010 Pärnu linna hankija
nimel riigihanget korraldama. Pärnu Linnavalitsuse korraldusega nr 94 kvalifitseeriti hankemenetlusel viis pakkujat, sh kostjate ühispakkumine, tunnistati samad pakkujad vastavaks ja tunnistati hankemenetlusel edukaks kostjate pakkumus maksumusega 3 353 923 eurot 56 senti. Korralduse nr 94 p 4 järgi tekkis kostjatel õigus nõuda hankelepingu sõlmimist pärast seda, kui KIK rahuldab hageja lisarahastuse taotluse. Kostjad teatasid 30. märtsil 2012 hankijale pakkumuse tagasivõtmisest, kuna pakkumuse tegemisest alates on suuremate töölõikude sisendhinnad kiirelt tõusnud ja ajavahemik pakkumuse tegemisest kuni lepingu sõlmimiseni on pikenenud. Pärnu Linnavalitsuse korralduse nr 169 p 1 järgi lükati kostjate esitatud pakkumus tagasi, kuna ühispakkujad võtsid oma pakkumuse tagasi. Sama korralduse p-s 2 tunnistati edukaks hinna poolest järgmine pakkuja. Korralduse p-s 5 tunnistati kehtetuks korralduse nr 94 p-d 3 ja 4. Hageja esitas
2.juulil 2012 kostjate vastu hagi, milles nõudis tagasi võetud pakkumuse ja järgmise edukamaks tunnistatud pakkumuse maksumuse vahe hüvitamist. Riigihankekohustuslasteks on RHS § 10 lg 1 mõttes nii hageja kui ka Pärnu linn. Hankijaks on hageja, kes volitas oma nimel toiminguid tegema Pärnu Linnavalitsust. Pärnu Linnavalitsus tegi hanke raames olulisi toiminguid oma nimel. Avaliku infoportaali riigihangete registri andmetel oli hankijaks Pärnu Linnavalitsus. Seega ei ole olukord õiguslikult selge. Õige on kostjate väide, et nad võtsid pakkumuse tagasi hankijast tulenevatel põhjustel. Hankedokumendid, mille alusel kostjad hankel osalesid ja pakkumuse kujundasid, ei sisaldanud edasilükkavat tingimust, s.o tingimust, et pakkujal tekib õigus nõuda hankelepingu sõlmimist pärast seda, kui KIK rahuldab hageja lisarahastuse taotluse. Nimetatud tingimus tulenes hageja volikirja alusel tegutsenud Pärnu Linnavalitsuse korraldusest, kes lisas hanketingimustele uue tingimuse oma nimel. Toimiku materjalidest ei nähtu, kust tulenes Pärnu Linnavalitsuse õigus teha oma nimel hankemenetluses toiminguid ja seada hankele lisatingimusi. Sõltumata korralduste legitiimsusest võisid kostjad sellises olukorras arvestada võimalusega, et hankelepingu sõlmimine võib lükkuda määramatusse kaugusesse. Pärnu linna sõnastatud klausel on käsitatav hanketeate või hankedokumentide muutmisena ning sellise muudatuse tegemisel pidi hankija järgima RHS §-s 36 sätestatud korda. RHS § 31 lg 2 p 3 kohaselt peavad hankedokumentides sisalduma kõik tulevase hankelepingu tingimused või hankelepingu projekt. RHS § 36 lg 1 alusel võib hankija hankedokumente muuta enne hanketeates määratud pakkumuste esitamise tähtpäeva. Seega ei saanud hankija enam hankedokumente muuta. Saades teada korralduses sätestatud muudetud tingimustest, mille järgi sõltus lepingu sõlmimine hankija ja kolmanda isiku vahelistest suhetest, mida kostjad mõjutada ei saanud, oli kostjatel õigus võtta mõistliku aja jooksul alates tingimusest teadasaamisest pakkumus tagasi. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad keeldusid 22. märtsil 2012 hoolimata hageja ettepanekust hankelepingut sõlmimast. Hageja esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kostjatele ei tehtud kirjalikult hankelepingu sõlmimise ettepanekut. Pooled kohtusid ja vahetasid e-kirju, kuid tõendeid selle kohta ei ole. Kuna kostjad ei ole nimetatud asjaolu omaks võtnud ja vaidlesid sellele vastu, ei ole asjas tõendatud, et kostjad oleksid hankelepingu sõlmimisest pakkumuse kehtimise ajal
keeldunud. Kuna muudetud tingimustega hankemenetluses oli kostjatel õigus hankijast tulenevate asjaolude tõttu pakkumus tagasi võtta ning kostjad ei ole keeldunud hanketeates ja -dokumentides märgitud tingimustel hankelepingut sõlmimast, ei ole hageja kahju hüvitamise nõue RHS § 53 lg 3 alusel põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et kostjad võtsid pakkumuse tagasi hagejast tulenevatel põhjustel, sest väidetavalt sisaldas pakkumust edukaks tunnistav akt edasilükkavat tingimust. Kostjad ei ole tagasivõtmise avalduses nimetatud asjaolule tuginenud, vaid võtsid avalduse tagasi seetõttu, et hinnad on tõusnud ja lepingu sõlmimine edasilükkunud, mistõttu ei suuda nad lepingut pakkumuses märgitud maksumusega kohaselt täita. Seega tõlgendas ringkonnakohus vääralt kostjate tahteavaldust. Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et pakkujatel oli muudetud hanketingimuste tõttu õigus pakkumus tagasi võtta, mistõttu ei ole kostjatel kohustust kahju hüvitada. Juhul kui korraldus nr 94 oleks sisaldanud muudetud hanketingimust, oleks kostjad pidanud selle RHS §-des 117 ja 121 sätestatud korras vaidluskomisjonis vaidlustama, kuid kostjad ei ole seda teinud. Lisaks rahuldas KIK hageja lisarahastuse taotluse kostjate pakkumuse siduvuse ajal ning kostjad said sellest teada
20.märtsil 2012, s.o kümme päeva enne pakkumuse tagasivõtmise avalduse tegemist. Sellest tulenevalt ei ole õige ringkonnakohtu järeldus, et pakkujatel oli õigus võtta pakkumus tagasi, kuna lepingu sõlmimine oli lükkunud määramata tulevikku. Seega võtsid kostjad pakkumuse tagasi majanduslikel põhjustel (sisendhindade kiire tõus), kuid riigihangete seadus ei näe ette, et sel põhjusel on pakkujal õigus ilma kahju hüvitamata pakkumus tagasi võtta. Pakkujad on pakkumusega seotud vähemalt selle siduvuse tähtaja lõpuni ning kannavad sel ajal asjaolude muutumise riski. Ringkonnakohus andis riigihangete seaduse sätetele väära tõlgenduse.
8.Kostjad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi, kui tõlgendas kostjate pakkumuse tagasivõtmise avaldust. Korralduse nr 94 p-s 4 muudeti hanketingimusi, sest hankedokumendid ei sisaldanud edasilükkavat tingimust. Isegi juhul, kui kostjad pidanuks vaidlustama korralduse nr 94 p 4 vaidluskomisjonis, ei oleks see täitnud oma eesmärki, sest juhul, kui hageja ei oleks lisaraha saanud, ei oleks ta kostjatega lepingut sõlminud. Kuna hankija muutis seadusvastaselt hanketingimusi, oli kostjatel õigus võtta oma pakkumus tagasi. Seda ei muuda ka asjaolu, et kostjad tegid seda pakkumuse siduvuse ajal. Kostjad võtsid pakkumuse tagasi pärast seda, kui alltöövõtjate hinnapakkumused muutusid kehtetuks.
Vastuolus ringkonnakohtus tuvastatuga on hageja väide, et kostjad said lisarahastuse taotluse rahuldamisest teada 20. märtsil 2012. Hagi ei tule rahuldada ka seetõttu, et kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud, sest hagejale ei ole kahju tekkinud, kuna ta sai projekti elluviimiseks KIK-ilt raha ning saadud raha katab ka kahe pakkumise maksumuse vahe.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal kui hankijal on õigus nõuda kostjatelt kui edukaks tunnistatud ühispakkujatelt RHS § 53 lg 2 alusel ühispakkumuse tagasivõtmise tõttu kahju hüvitamist. Kui edukaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkuja võtab hankijast mitteolenevatel põhjustel oma pakkumuse tagasi ja hankija tunnistab seetõttu edukaks hinna poolest järgmise pakkumuse, on hankijal RHS § 53 lg 1 p 1 ja § 53 lg 2 järgi õigus nõuda edukaks tunnistatud pakkumuse tagasi võtnud pakkujalt tagasi võetud pakkumuse ja järgmise edukaks tunnistatud pakkumuse maksumuse vahe ulatuses kahju hüvitamist. Eelmärgitu kohaselt on hankijal õigus nõuda pakkujalt kahju hüvitamist üksnes juhul, kui pakkuja pakkumus oli tunnistatud edukaks, kuid pakkuja võttis pakkumuse hankijast olenematutel põhjustel tagasi (keeldus hankelepingut sõlmimast), mille tagajärjel tunnistas hankija edukaks hinna poolest järgmise pakkumuse ja sõlmis järgmise pakkujaga hankelepingu (vt ka Riigikohtu 22. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-13, p 12). Ülalmärgitut arvestades tuli asjas esmalt tuvastada, kas kostjad võtsid ühispakkumuse tagasi hagejast oleneval põhjusel või mitte, nagu leidis õigesti ka ringkonnakohus. Ekslik on aga ringkonnakohtu järeldus, et kostjad võtsid ühispakkumuse tagasi hagejast tulenevatel põhjustel, sest hageja volituse alusel muutis Pärnu Linnavalitsus korralduse nr 94 p-s 4 hanketingimusi, kui sätestas edasilükkava tingimuse, mille kohaselt tekkis edukaks tunnistatud ühispakkujatel (kostjatel) õigus nõuda hankelepingu sõlmimist pärast seda, kui KIK rahuldab hageja lisarahastuse taotluse.
11.Kolleegiumi hinnangul ei saa Pärnu Linnavalitsuse korralduse nr 94 p 4 käsitada hanketingimuste muutmisena, mis andnuks kostjatele alust võtta hagejast oleneval põhjusel ühispakkumus tagasi, sest praegusel juhul ei rikkunud nimetatud tingimus kostjate õigusi. Kolleegium juhib tähelepanu, et RHS § 31 lg 2 p 11 järgi peab hankedokumentides olulise hanketingimusena sisalduma pakkumuste jõusoleku minimaalne tähtaeg. Sellest juhindudes teeb pakkuja oma pakkumuse, mis on RHS § 43 lg 1 järgi talle siduv alates pakkumuste esitamise tähtpäevast kuni vähemalt hankedokumentides määratud pakkumuse jõusoleku minimaalse tähtaja lõppemiseni. Pakkumuse jõusoleku tähtaega võib pakkuja hankija kirjalikul ettepanekul RHS § 45 lgte 1 ja 2 järgi pikendada, kuid pakkuja ei pea hankija ettepanekuga nõustuma. Seega on pakkuja
üldjuhul seotud oma pakkumusega hankedokumentides märgitud tähtaja jooksul ja peab olema valmis hankijaga hankedokumentides märgitud tingimustel hankelepingut kogu selle tähtaja vältel sõlmima. Kuna seaduses ei ole sätestatud hankelepingu sõlmimise võimalikku lühimat ega pikimat tähtaega, saab kolleegiumi arvates ülalviidatud sätetest järeldada, et pakkujal on kohustus sõlmida hankeleping ülalmärgitud tähtaja jooksul ning alles pärast selle tähtaja möödumist võib pakkuja üldjuhul hankelepingu sõlmimisest õigustatult keelduda. Maakohus tuvastas, et hankedokumentide järgi pidi kostjate ühispakkumus olema jõus vähemalt 90 kalendripäeva alates pakkumuste esitamise tähtpäevast, s.o 23. jaanuarist 2012. Sellest tulenevalt asus maakohus õigesti seisukohale, et RHS § 43 lg 1 järgi olid kostjad selle aja vältel ühispakkumusega seotud ja pidid olema valmis sõlmima hankijaga hankedokumentides sätestatud ja pakkumuses esitatud tingimustel hankelepingu. Selle asemel esitasid kostjad hagejale 30. märtsil 2012, s.o pakkumuse jõusoleku ajal, pakkumuse tagasivõtmise avalduse, sest kostjatel ei olnud võimalik töid pakkumuses märgitud maksumusega tähtaegselt ja kvaliteetselt üle anda, kuna ajavahemik pakkumuse tegemisest hankelepingu sõlmimiseni on pikenenud. Kolleegiumi arvates pidid kostjad pakkumust tehes arvestama, et nad on sellega seotud hankedokumentides märgitud tähtaja jooksul, ning sellest tulenevalt kandma ka sel ajavahemikul majandusriski. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et Pärnu Linnavalitsuse korralduse nr 94 p-s 4 oli sätestatud ühispakkujate õigus nõuda hankelepingu sõlmimist pärast seda, kui kolmas isik on otsustanud objekti rahastada. Korralduse nr 94 p-s 4 sätestatut saab kolleegiumi hinnangul koosmõjus ülalmärgitud seadusesätetega tõlgendada selliselt, et viidatud sättes täpsustati aega, millest alates on pakkujatel õigus nõuda hankelepingu sõlmimist, kuid sellega ei muudetud ega pikendatud pakkumuse jõusoleku aega ega lükatud hankelepingu sõlmimist määramata tulevikku. Sellisena ei ole korralduse nr 94 p 4 käsitatav hanketingimuste muutmisena ning sellest ei tulene kostjatele kahjulikke tagajärgi. Samuti ei saa nimetatud sättele tuginedes asuda seisukohale, et hageja kehtestas sellised tingimused, mis lükkasid hankelepingu sõlmimise määramata tulevikku, ja see andis kostjatele aluse võtta ühispakkumus hagejast oleneval põhjusel tagasi.
12.Eeltoodut arvestades ei ole kostjad esitanud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et nad võtsid ühispakkumuse 30. märtsil 2012 hagejast olenevatel põhjustel tagasi. Kuna kostjad võtsid pakkumuse selle jõusoleku ajal tagasi majanduslikel põhjustel, mille riski nad ise kandsid, ja hankija tunnistas edukaks hinna poolest järgmise pakkumuse, võib hagejal olla õigus nõuda kostjatelt RHS § 53 lg 2 järgi kahju hüvitamist. RHS § 53 lg 2 järgi on hankijal sellisel juhul õigus nõuda kahju hüvitamist tagasi võetud pakkumuse ja järgmise edukaks tunnistatud pakkumuse maksumuse vahe ulatuses. Kolleegiumi arvates saab kahju hüvitamine seisneda mh hinnavahe hüvitamises. Ka VÕS § 135 lg 1 järgi võib kahjustatud lepingupool nõuda lepingust taganenud poolelt kahjuhüvitisena lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe tasumist, kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil asendustehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti. VÕS § 135 lg 3 järgi ei välista ega piira
eelmärgitu hinnavahet ületava kahju hüvitamise nõude esitamise õigust. Teisalt juhib kolleegium tähelepanu, et kahjuhüvitist võivad vähendada nii kahjustatud isiku saadav kasu (VÕS § 127 lg 5) kui ka tema enda osa kahju tekkimisel või suurenemisel (VÕS § 139), samuti võib kohus vähendada kahjuhüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu, arvestades kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda ning kindlustuse olemasolu. Praeguses asjas esitasid kostjad hagile vastuväite, mille kohaselt oleks hagi rahuldamine vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja ise põhjustas korralduse nr 94 p 4 sätestades olukorra, kus kostjad olid sunnitud pakkumuse tagasi võtma. Lisaks on kostjad vastuses kassatsioonkaebusele juhtinud tähelepanu asjaolule, et hagejal ei ole kahju tekkinud, kuna hageja sai hanketööde jaoks raha kolmandalt isikult ning saadud rahast piisas ka hinna poolest järgmisele pakkujale tööde eest tasumiseks. Kolleegiumi hinnangul ei anna nimetatu küll alust jätta kahjuhüvitis kostjatelt hea usu põhimõttele tuginedes VÕS § 6 lg 2 alusel välja mõistmata, kuid ei ole välistatud, et nimetatud asjaolud võivad anda alust kahjuhüvitist VÕS § 139 või 140 alusel vähendada. Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohus jättis kahjuhüvitise suurust puudutavad asjaolud käsitlemata, ei saa kolleegium asjas ise lõpplahendit teha ning asi tuleb saata kahjuhüvitise suuruse määramiseks ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumi hinnangul saab ringkonnakohus maakohtu võimalikud minetused ise kõrvaldada, andes pooltele vajadusel tähtaja uute asjaolude ja tõendite esitamiseks.
13.Lisaks märgib kolleegium, et nii maa- kui ka ringkonnakohus on vääralt määranud tsiviilasja hinna. Hageja palus 3. juulil 2012 esitatud hagis mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 277 061 eurot 36 senti ning alates 16. maist 2012 kuni põhivõla tasumiseni seaduses sätestatud määras viivise.
1.juulil 2012 jõustunud TsMS § 133 lg 1 redaktsiooni järgi arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Kui hagis taotletakse ka sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmist kuni põhinõude täitmiseni TsMS § 367 mõttes, liidetakse hagihinna arvutamisel hagi esitamise seisuga arvestatud viivisele summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivisele. Eeltoodu kohaselt tuleb asja hind määrata hageja põhinõude, kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise ja pärast hagi esitamist ühe aasta eest nõutava viivise summa järgi. Kuna hageja nõudis viivist alates 16. maist 2012 ja esitas hagi 3. juulil 2012, oli hagi esitamise ajaks muutunud sissenõutavaks viivis 48 päeva eest ning sellele tuleb hagi hinna arvutamiseks lisada viivis ühe aasta eest alates hagi esitamisest, s.o 3. juulist 2012 kuni 2. juulini 2013. Seega tuleb hagihinda määrates liita hageja põhinõue ja seadusjärge viivis 16. maist 2012 kuni 2. juulini 2013. VÕS § 113 lg 1 teise lause ja VÕS § 94 lg 1 järgi oli seadusest tuleneva viivise määr alates
1.jaanuarist 2012 8% põhinõudest aastas ja alates 1. jaanuarist 2013 7,75% aastas. Seega on hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 2914 eurot 84 senti, hagi esitamisest kuni
31.detsembrini 2012 nõutav viivis 11 052 eurot 9 senti ja alates 1. jaanuarist 2013 kuni 2. juulini
2013 nõutav viivis 10 765 eurot 54 senti. Arvestades hageja põhi- ja kõrvalnõudeid on hagihind ülamärgitu kohaselt 301 793 eurot 83 senti. Maakohus märkis tsiviilasja hinnaks 299 309 eurot 39 senti, ringkonnakohus aga 302 201 eurot 83 senti. Kuna ülalmärgitud põhjendustel ei ole kumbki hind õige, muudab kolleegium TsMS § 137 lg 11 alusel tsiviilasja hinda. Kuna TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust, ja hageja on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse tervikuna, on ka kassatsiooniastmes tsiviilasja hind sama.
14.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on kautsjoni tasunud hageja. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Tambet Tampuu, Henn Jõks, Indrek Koolmeister
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.