Võlaõigus › Võõrandamislepingud

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED (tlk 10-11, 25, 28) Tartu Maakohtu menetluses on Marko Nuuma (hageja) hagi Piret Pooli (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse ja selle lisade kohaselt sõlmisid 18.06.2011 hageja ja kostja järelmaksulepingu (edaspidi leping), mille kohaselt müüs hageja kostjale sõiduauto Audi A6. Kostja tasus hagejale koheselt sissemaksuna 1000 eurot ja ülejäänud 2900 eurot kohustus kostja tasuma osamaksetena (järelmaksuna) perioodi 18.08.2011-18.04.2012 jooksul (tlk 10). Kuna kostja on jätnud osamaksed tasumata, palub hageja mõista kostjalt välja põhivõlg 2900 eurot, kõrvalnõuded (intress 290 eurot ja viivis 1951 eurot) ja riigilõiv summas 225 eurot. Hageja on kõrvalnõuete arvestamisel lähtunud lepingus kokkulepitud määradest, järelmaksuintress 1% kuus võlgnevuse algsummalt ja viivis 0,1% päevas võlgnevuse algsummalt (tk 10-11). Hageja on seisukohal, et kostjal ei ole õigust esitada hagejale auto seisukorra suhtes pretensioone. Kokkuleppeid väidetud remondikulude kompenseerimise osas pole osapoolte vahel olnud. Kostja vastuses esitatud väited on täielikult tõendamata (tlk 25). Hageja teatas kohtule, et kuna kostja esitab valeväiteid, ei näe hageja võimalust kompromissi sõlmimiseks (tlk 28). KOSTJA VASTUS HAGILE (tlk 23, 27) Kostja ei võta hagi õigeks ning tal puuduvad vastuväited selle kohta, et kohus on asja menetlusse võtnud. Kostja vastuse kohaselt soovis kostja auto hagejale tagastada ühe kuu möödumisel, kuna auto ei olnud tehniliselt korras. Hageja väitis, et autot ei saa tagastada, kuna selline on pooltevaheline leping. Kostja vastuse kohaselt oli hageja alguses nõus hüvitama auto remondikulud kogu summas, kuid pärast seda, kui selgus, et auto vajab suuremat remonti, nõustus hageja hüvitama remondikulud vaid osaliselt (tlk 23). Jutuajamist ja kokkulepet auto remondikulude hüvitamise kohta on kuulnud pealt ka kolmandad isikud (tunnistajad), kuna kostja kasutab autos telefoniga rääkides käed-vaba seadeid (tlk 27). Hageja on kasutanud eksitavat kauplemisvõtet – hageja ei andnud auto kohta tõest teavet. Kostja palus lisaaega, et tõendada auto tehnilist seisundit. Hageja kirja kohaselt on Eestis 27.01.2014 pandud posti hinnapakkumised auto remondi kulude kohta (tlk 27). Kostja märkis, et on kaalunud ka vastuhagi esitamist. Asja on võimalik lahendada kompromissiga, kui hageja hüvitab kulutused, mis on tekkinud seoses auto ostuga. Auto on seisnud alates ajast, kui see osteti. Autol oli liikluskindlustus ainult üks kuu ja auto seisund ei võimaldanud sellega ülevaatusele minna. Auto asub Soomes (tlk 23). 24.03.2014 kohtuistung Istungist võttis osa hageja, kostja kohtuistungile ei ilmunud. Kohtukutse kättesaamist ei ole kostja kinnitanud, kuigi kohtukutse saadeti samale e-mailile, millega on kostja varasemalt kohtuga suhelnud (tlk 34-35). Hageja oli jätkuvalt seisukohal, et kostja väited on tõendamata. Tehing ei ole lõpuni viidud, kuna kostja pole raha maksnud. Kostja ei ole autot tagasi võtnud, kuna seda ei ole kokku lepitud ja kostja ei ole autot tagastanudki. 30.04.2014 kohtuistung Istungile ilmus hageja, kostja istungile ei ilmunud. Kostjale saadeti eelmise istungi protokoll ja kohtukutse samale meilile, mille kaudu on kostja varasemalt kohtuga suhelnud. Kohus edastas teate istungi toimumise kohta kostja tütrele, kes vastas kostja telefoninumbrile tehtud kõnele. Kostja ise ei ole meilidele ega telefonikõnedele vastanud. Kohus luges teate istungi kohta edastatuks kostjale läbi kostja tütre ning luges, et kostja on istungi toimumisest teadlik. Hageja avaldas, et lepinguga lepiti kokku, et auto ümbervormistamine toimub siis, kui kõik on makstud. Hageja on saanud kätte sissemaksuna ainult 1000 eurot. Kostjal ei olnud

1000 eurot sularahas anda, mistõttu kanti 250 eurot üle hageja isa pangaarvele. Hageja jäi hagiavalduses esitatud nõude juurde.

KOHTU SEISUKOHT

eurot ja 18.04.2012 500 eurot. Seega leppisid pooled kokku, et kostja võlgneb sõiduauto ostusummast maksmata jäänud osa laenuna. Lepingu kestvus oli 10 kuud. Kuna pooled leppisid kokku, et intressi arvestatakse võlgnevuse algsummalt, tuleb väljamõistetava intressi arvutamisel lähtuda järgmisest valemist: 2900 x 0,01 (ehk 1%) x 10 = 290 eurot. Kostja ei ole intressinõudele vastuväidet esitanud. Kohus leiab, et hageja intresside arvestus on esitatud arusaadavalt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 290 eurot. 6.VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 sätestavad, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingu kohaselt kohustus ostja (kostja) maksma maksetähtaja ületamisel viivist 0,1% päevas võlgnevuse algsummast. Hageja palub kostjalt välja mõista perioodi eest 18.08.2011 kuni 01.07.2013 (hagiavalduse esitamiseni, hagiavalduses märgitu kohaselt kokku 673 päeva) viivist summas 1951 eurot (tlk 10). Hagiavalduses toodud viivisearvestuse kohaselt on summalt 2900 eurot (viivisemääraga 0,1% päevas) ühe päeva viivise suurus 2,9 eurot. Kostja ei ole hageja viivisenõudele vastuväidet esitanud. Poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma 2900 eurot maksegraafiku alusel: 18.08.2011 600 eurot, 18.10.2011 600 eurot, 18.12.2011 600 eurot, 18.02.2012 600 eurot ja 18.04.2012 500 eurot. Lepingu kohaselt võib hageja nõuda kostjalt esimese osamakse (summas 600 eurot) tähtaegselt tasumata jätmisel viivist võlgnevuse algsummalt ehk 2900 eurolt. Kohus on seisukohal, et selline lepingust tulenev viivisearvetus on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning vastuolus VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise arvestamise põhimõttega. Viivise eesmärk on lihtsustada raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamist. VÕS § 113 kohaselt arvestatakse viivist protsendina võlgnetavast summast. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul hageja viivisenõue vastuolus ka hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kohus saab teha TsMS § 436 lg 7 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest. VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kuna ülejäänud summa, 2300 eurot, ei ole 19.08.2011 seisuga sissenõutavaks muutunud, saab hageja viivise arvestamise eesmärgist ja põhimõtetest lähtuvalt nõuda viivist alates 19.08.2011 ainult esimeselt osamakselt ehk 600 eurolt. Kuna kostja ei ole lepingujärgseid osamakseid tasunud ning lepingu järgi muutusid osamaksed sissenõutavaks vastavalt 19.08.2011 (600 eurot), 19.10.2011 (600 eurot), 19.12.2011 (600 eurot), 19.02.2012 (600 eurot) ja 19.04.2012 (500 eurot), on hagejal eeltoodut arvesse võtted õigus nõuda viivist määraga 0,1% päevas võlgnetavalt summalt. Kuna hageja on hagiavalduses nõudnud viiviste väljamõistmist 01.07.2013 seisuga, tuleb viiviseid arvestada vaid selle kuupäeva seisuga.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 4828,50 eurot, millest 2900 eurot on põhivõlg, 290 eurot on sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 1638,5 eurot on sissenõutavaks muutunud viivis. Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude summas 312,5 eurot.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hageja nõude (5141 eurot) 94% ulatuses (4828,50 eurot), tuleb hageja menetluskulud jätta 94% ulatuses kostja kanda ja 6% ulatuses hageja enda kanda, kostja kulud tuleb jätta tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.