Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud Hageja ja kostja I sõlmisid 07.06.2004 laenulepingu, mille alusel laenas hageja kostjale 70 000 krooni. Hageja kandis 05.06.2004 laenusumma 10 000 krooni ja 07.06.2004 laenusumma 60 000 krooni kostja I pangakontole. Hageja ja kostja II sõlmisid 07.06.2004 käenduslepingu, millega kostja II käendas hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingut. Laenulepingu kohaselt oli laenu tagastamise tähtpäev 07.03.2005 ja intressi tasumise tähtpäev oli iga kuu seitsmes päev. Kokkulepitud intressimäär oli 3% kuus (0,09% päevas või 36% aastas). Laenulepingus kokkulepitud laenusaaja varalise vastutuse maksimumsumma on 85 000 krooni. Laenulepingu maksimumhind on kokku 155 000 krooni. 06.01.2012 seisuga oli kostja I tasunud hagejale laenusumma 6541,14 krooni ja intressi 82 728,47 krooni. Kokku on laenusaaja võlgnevus 4200,93 eurot. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista laenusumma 4055,76 eurot, intressi 145,17 eurot ja viivise protsendimäärana põhinõudelt alates 06.01.2012 kuni nõude täieliku tasumiseni. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjad on laenulepingust tuleneva kohustuse täitnud ning tasunud hagejale kokkulepitust isegi rohkem. 06.01.2012 seisuga on kostja I tasunud 89 269,61 krooni. Kostjad on kokku leppinud vastutuse piirmääras 85 000 krooni. Maakohtu otsus ja põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt riigi tuludesse 543,24 eurot, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest. Pooltel puudus vaidlus selle üle, et kostja on tasunud hagejale 89 269,61 krooni, intressimääraks oli 3% kuus ja laenulepingu perioodiks 07.06.2004 kuni 07.03.2005. Nähtuvalt tuvastatud asjaoludest oli laenulepingu tähtaeg kokku üheksa kuud. Intress üheksa kuu eest kokku on 18 900 krooni (intressimäär 3% kuus * laenulepingu tähtaeg 9 kuud * laenusumma 70 000 krooni = 18 900 krooni). Hageja on avaldanud, et kostja on 06.01.2012 seisuga tasunud intressi 82 728,47 eurot. Laenusaajal on kohustus tasuda intressi üksnes laenusumma kasutamise aja eest, st kuni laenu tagastamise tähtpäevani. Pärast laenusumma tagastamise nõude sissenõutavaks muutumist on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist laenusumma tagastamise kohustusega täitmisega viivitamise eest. Hageja ei ole M H i vastu viivisenõuet enne kohtusse pöördumist esitanud. Laenulepingust tulenevate muude nõuete täitmiseks on tasutud seega 70 369,61 krooni. Tagastamisele kuuluva laenusumma suuruseks oli 70 000 krooni. Hageja on väitnud, et laenulepingu täitmiseks tasutud summade arvel on loetud täidetuks osaliselt intressi tasumise nõue ja osaliselt laenusumma tagastamise nõue. Hageja ei ole väitnud, et tasutud summade arvel on loetud täidetuks muid lepingust tuleneda võivaid raha tasumise nõudeid, näiteks viivise tasumise nõue. Muude nõuete täidetuks lugemine ei nähtu kohtule ka poolte avaldatud asjaoludest. Eeltoodust tulenevalt laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 88 lg 8 järgi on laenusumma 70 000 krooni tagastatud 70 369,61 krooni arvelt ning hagejal ei saa olla kostja vastu laenusumma 63 458,86 krooni tagastamise nõuet.

2(5)

Kuivõrd laenusumma on hagi esitamise seisuga tagastatud, ei ole hagejal alust nõuda kostjatelt ka viivise protsendimäärana väljamõistmist põhinõudelt, sest puudub põhinõue. Lähtudes TsMS § 179 lg-st 1 ning § 190 lg-st 2 ja lg 4 esimesest lausest tuleb tasumata riigilõiv 543,24 eurot hagejalt riigituludesse välja mõista. Tasumisega viivitamise korral tuleb TsMS § 179 lg 9 esimese lause järgi tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostjate kanda. Käesolevas asjas on kohus jätnud lahendamata hageja nõude välja mõista kostjatelt solidaarselt viivis seaduses sätestatud määras põhinõude täitmata osalt alates hagi esitamisest kuni nõude täieliku tasumiseni. Vastavalt laenulepingu punktile 1.1 on määratud intressimäär 3% ühes kuus kogu lepingu nõuetekohase täitmiseni. Kuna leping ei olnud 07.03.2005 nõuetekohaselt täidetud, jätkub intressinõue 3% aastas kuni nõuetekohase täitmiseni. Menetluskulude jätmine R A kanda on äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. R A igakuine kindel sissetulek on 161,01 eurot ning tal ei ole võimalik kanda täiendavaid kulusid, näiteks vastaspoole õigusabikulu. Kohus leidis, et hagejal puudub vara, mille arvel hageja saaks menetluskulusid kanda ning määras, et vabastab hageja täielikult riigilõivu maksmisest. Kohus on jätnud täielikult põhjendamata, millele tuginedes, on kohus oma algset seisukohta riigilõivu tasumise kohustamise osas täielikult muutnud ja riigilõivu hagejalt riigituludesse välja mõistnud. Kostjad paluvad apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks, v.a hageja menetlusabi korras makstud riigilõivu hagejalt väljamõistmise osas. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb muus osas jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Põhjendamatu on apellandi väide, et kohus on jätnud lahendamata hageja nõude nr 3, mis seondus kostjatelt seadusjärgse viivise väljamõistmisega alates hagi esitamises kuni nõude täieliku täitmiseni. Maakohtu otsusest tuleneb selgelt, et maakohus on jätnud kõik hageja nõuded, mh ka viivise nõude, rahuldamata. Maakohus leidis põhjendatult, et lepingujärgset intressi sai hageja nõude kuni lepingu tähtaja saabumiseni, so 07.03.2005. Kuigi lepingu punktis üks kasutatakse väljendeid „kohustub vastutama“ ja „intressimääraga 3 % kuus nõuetekohase täitmise eest“ leidis maakohus põhjendatult, et pooled on lepingus kokku leppinud tasus raha kasutamise eest ehk teisisõnu tegemist ei olnud kokkuleppega kohustuse rikkumise puhuks.

3(5)

Maakohus viitas õigustatult Riigikohtu praktikale ja lahendile 3-2-1-137-06. Nimetatud lahendis on Riigikohus selgitanud, et tähtajalise laenulepingu korral on laenu andja õigustatud nõudma intressi ajavahemiku eest, mis oli laenulepingu pikkuseks. Kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Seega on põhjendamatu apellandi seisukoht, et laenulepingus kokkulepitud intressi tuleb laenu kasutamise eest tasuda pärast laenu tagastamise aja möödumist. Asjaolu, et laenulepingu sõlmimise hetkel veel seesugust Riigikohtu praktikat ei olnud, ei ole aluseks lepingu teistsugusele tõlgendusele. Hagi esitamise ajal oli vastav õiguslik olukord hagejale selge ja puudus takistus nõuda alates 07.03.2005 intressi asemel viivist. Kuivõrd leping põhivõla ja intressi maksmise osas täidetud, ei ole hagejal võimalik esitada lepingu täitmise nõuet. Seoses lepinguliste kohustuste täitmisega puudub hagejal alus nõuda ka viivist lepingu täitmata jätmise eest. Apellatsioonimenetlustes sai kostja menetlusabi riigilõivu tasumiseks 300 euro ulatuses ja maakohtus 543.24 euro ulatuses. Apellatsioonkaebuses vaidlustab apellant ka riigilõivu väljamõistmise riigituludesse. Vastavat taotlust enda vabastamiseks menetluskulude tasumise kohustusest apellant maakohtus ei esitanud. TsMS § 190 lg-s 7 sätestatu võimaldab kohtul omal algatusel esitatud asjaolude alusel otsustada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest vabastamise üle. TsMS § 190 lg-s 7 ei sätestata ammendavat loetelu mõjuvatest põhjustest, mille esinemisel võib kohus ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul või vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Sättes nimetatud hinnangu andmine on kohtu diskretsiooniotsus, sest kohtul tuleb kaaluda, kas isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustuse kergendamiseks on mõjuv põhjus või mitte. Menetlusabi taotluses tõi hageja esile, et on töövõimetuspensionär, kelle regulaarseks sissetulekuks on Sotsiaalkindlustusameti makstav pension 146.97 eurot ning toimetulekutoetus 99.93 eurot. Hageja elab sotsiaalkorteris, tal ei ole muud realiseeritavat vara. Eeltoodud asjaolusid arvestades tulnuks hageja ringkonnakohtu hinnangul vabastada menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest (TsMS § 190 lg 7 alusel). Ringkonnakohus käsitleb apellatsioonkaebuse sellekohaseid väiteid kui taotlust TsMS § 190 lg 7 kohaldamiseks. Kuna maakohus mõistis menetlusabi korras vabastatud 543.24 eurot hagejalt riigituludesse, tuleb selles osas maakohtu otsus tühistada ja hageja riigilõivu tasumise kohustusest nii maa- kui ringkonnakohtu astmes 843.24 euro ulatuses vabastada. Kuna kohtuotsus jääb kostjaid puudutavas osas muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, jäävad poolte ringkonnakohtu menetluskulud apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Puudub alus kohaldada TsMS § 162 lg-s 4 sätestatut. TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Selleks, et kohaldada TsMS § 162 lg-t 4, mis lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, ei piisa asjaolust, et lepingu mittenõuetekohane täitmine kostjate poolt märtsis 2005 seadis apellandi ja tema perekonna väga raskesse ja ebameeldivasse olukorda. Käesoleva hagi menetlemisel on maakohus õigesti leidnud, et nõue on põhjendamatu. Seega oleks menetluskulude kostjate kanda jätmine samuti ebaõiglane, sest hageja pöördus kohtusse

4(5)

alusetult. Apellatsioonkaebuse kolmandas osas esmakordselt apellatsiooniastmes esitatud selgitustega laenulepingu sõlmimise asjaolude kohta ringkonnakohus ei arvesta, kuna apellant ei ole põhistanud nende esitamata jätmist maakohtu menetluses (TsMS § 652 lg 4). Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.