Swedbank Liising AS hagi Indrek Jõesaar vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
7 075,86 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 17. juuni 2013. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Indrek Jõesaare apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
29. aprill 2014
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Indrek Jõesaar (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Marko Paabumets Vastustaja (kostja): Swedbank Liising AS (registrikood: 10434248), esindaja Indrek Kumm
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 17. juuni 2013.a otsus osas, millega kohus rahuldas osaliselt Swedbank Liising AS-i hagi ja mõistis hageja kasuks Indrek Jõesaarelt välja võlgnevuse summas 7075,86 eurot (sh põhivõlg 6094,94 eurot, tasumata intress 507,92 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 473 eurot) ja lisanduva viivise alates 18.06.2013.a kuni põhinõude täitmiseni (kohtuotsuse resolutsiooni p-d 1, 3 ja 4).
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta aegumise tõttu täielikult rahuldamata Swedbank Liising AS-i hagi Indrek Jõesaare vastu.
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetluskulud Swedbank Liising AS-i kanda.
kantud
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank Liising AS esitas 15. juunil 2012 Tartu Maakohtule hagi Indrek Jõesaare vastu võlgnevuse summas 7 899,84 euro ja viivise protsendina põhinõudest (6 818,31 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu p-s 5.1 sätestatud määras (7 % aastas) väljamõistmiseks. Swedbank Liising AS (hageja) ja I. Jõesaar (kostja) sõlmisid 06.08.2007 järelmaksuga müügilepingu nr 0172565L, mille esemeks oli sõiduauto BMW 530, 3.0. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed. Kostja on jätnud tasumata hageja esitatud arved (debitoorne võlgnevus - põhiosa- ja intressivõlgnevus) kokku summas 2 774,12 eurot. Viivise võlgnevus on 47,50 eurot (viivise määr 7 % aastas, lepingu p 5.1). Hageja teavitas 27.07.2009 kostjat võlgnevuse olemasolust. Kostja ei tasunud võlgnevust ja hageja ütles lepingu erakorraliselt üles 15.09.2009 vastavalt lepingu p-le 7.1.2. Lepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu kohustus kostja lepingu p 7.5 kohaselt andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Hageja ei ole sõiduki valdust tagasi saanud. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu on 7 899,84 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 5 078,27 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 2 774,12 eurot ja viivismaksete võlgnevusest summas 47,50 eurot. Kostja 02.06.2008 avaldus ei ole käsitletav müügilepingust taganemise avaldusena. Kostja esitas avalduses hagejale üksnes taotluse VÕS § 365 lg-s 2 sätestatud nõusoleku saamiseks ja on alternatiivselt palunud hagejal müügilepingust taganeda. Hageja ei ole andnud kostjale nõusolekut hageja nimel müügilepingust taganemiseks. Samuti ei ole hageja ise müügilepingust taganenud. Müügilepingust taganemise fakti ei ole tuvastatud Tartu Maakohtu 23.11.2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-25137, sest otsuses ei ole analüüsitud vaidlusaluse avalduse sisu. Kuna kostja ei taganenud müügilepingust, ei saanud ta taganeda krediidilepingust (VÕS § 414 lg 3) ja seega on lepingud kehtivad. Kostjal ei olnud õigust keelduda osamaksete tasumisest, sest liisingulepingu p 3.6 kohaselt ei vabasta liisingueseme kasutamise piiratud võimalus või mittevõimalikkus liisinguvõtjat osamaksete ja intressi tasumise kohustusest. Kuivõrd liisingueseme valib välja liisinguvõtja,
kannab ka tema seda riski, et liisingueseme omandamine ei ole võimalik, ning liisingueseme liisinguvõtja valdusest väljumine, sh selle varasema varguse tõttu, ei ole liisingulepingu ülesütlemise (ega taganemise) aluseks (RKTKo 3-2-1-12-12). Hageja nõue ei ole aegunud. Kostja on jätnud tasumata perioodilised liisingu osamaksed alates 14.02.2009. Tulenevalt TsÜS §-st 154 (korduvate kohustuste täitmise aegumistähtaeg) alanuks kõigi arvete aegumistähtaeg 01.01.2010. Kuivõrd hagi on esitatud 15.06.2012, ei oleks nõue esitatud arvete osas aegunud. Kogu nõue, sh lepinguline jääkmaksumus (tasumata osamaksed) muutus sissenõutavaks alles liisingulepingu ülesütlemisega hageja poolt 15.09.2009, seega ei ole ka jääkmaksumuse hüvitamise nõue aegunud. Hageja selgitas, et ei pidanud võimalikuks etteruttavalt lepingu ülesütlemist, kuna oli ebaselge, kes hüvitab hagejale liisingueseme soetamiseks tehtud kulutused. Lepingu ülesütlemine oli hageja õigus, mitte aga kohustus. Hageja ei soovinud kasutada õiguskaitsevahendeid õiguslikult ebaselges olukorras.
2.Kostja I. Jõesaar vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hageja on jätnud hagis käsitlemata mitmeid faktilisi asjaolusid, mis viitavad nõude põhjendamatusele. 30.01.2008 võeti Lõuna Politseiprefektuuri kriminaalosakonna Tartu talituse poolt kostjalt ära müügilepingu esemeks olnud sõiduauto BMW 530D. 17.04.2008 pöördus kostja Lõuna Politseiprefektuuri, et talle tagastataks sõiduauto. Tartu Maakohtu 12.05.2008 määrusega kriminaalasjas nr 1-08-6320 arestiti sõiduauto välisriigile väljaandmise tagamiseks. 02.06.2008 esitas kostja avalduse müügilepingust taganemiseks müüja poolt lepingu rikkumise tagajärjel ja krediidimaksete tagasimaksetest keeldumiseks. 26.05.2009 esitas kostja hagi auto müüja Garitex OÜ vastu kahju hüvitamise nõudes summas 107 782,65 krooni. Tartu Maakohus rahuldas 23.11.2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-25137 I. Jõesaare hagi Gariteks OÜ vastu ja mõistis tema kasuks välja 107 782,65 krooni. Otsusega on tuvastatud lepingust taganemine ja krediidi tagasimaksmisest keeldumine 02.06.2008 avaldusega. Lisaks on tuvastatud müüja poolt müügilepingu rikkumine, mis on ka krediidilepingu tagasimaksetest keeldumise aluseks VÕS § 414 lg 3 järgi. Kostja leidis, et hagi on aegunud. 02.06.2008 avaldusest sai hageja teada, et kostja ei kavatse enam krediidi tagasimakseid teostada. 02.06.2008 muutus hageja nõue liisingulepingujärgsete kohustuste täitmiseks sissenõutavaks. Hagi on aga esitatud 15.06.2012 ehk pärast 3-aastast aegumistähtaega. 20.11.2012 täiendavas vastuses (tl 97-103) märkis kostja, et maksegraafiku kohaselt kohustus kostja tasuma 15.06.2008 osamakse suurusega 176,10 eurot. Kuivõrd kostja nimetatud makset tähtaegselt ei sooritanud, muutus hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks 16.06.2008. TsÜS § 154 alusel hakkas aegumistähtaeg kulgema 01.01.2009, mistõttu oli hagi esitamise ajaks hageja nõue aegunud. Müügilepingust taganemiseks nõusoleku mitteandmine hageja poolt oli vastuolus hea usu põhimõttega. Müügilepingu olulise rikkumise korral on liisinguandja reeglina kohustatud taganemiseks vajaliku nõusoleku andma, seda eelkõige juhul, kui liisingueseme puudused takistavad mh selle eesmärgipärast kasutamist. Selline taganemisõiguse teostamiseks vajaliku nõusoleku andmise kohustus tuleneb hea usu põhimõttest (RKTKo 3-2-1-29-06). Liisingulepingu üldtingimuste p 3.6 on tühine VÕS § 42 lg 1 alusel, kuna tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse põhimõttest.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 17. juuni 2013 otsusega rahuldas kohus hagi osaliselt. Kohus kohaldas aegumist hageja nõudele liisingulepingu järgi 2008.a tasumisele kuulunud osamaksete osas, s.o kokku summas 1 249,53 eurot ja nõude tasumisega viivitamise eest viivise osas ning jättis hagi selles osas rahuldamata. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7 075,86 eurot, millest 6
094,94 eurot on põhivõlg (sõiduauto jääkmaksumus summas 5 078,27 eurot ja tasumata osamaksed summas 1016,67), 507,92 eurot tasumata intress ja 17.06.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 473 eurot. Samuti mõistis kohus kostjalt välja lisanduva viivise vastavalt TsMS §-le 367. Poolte vahel sõlmitud leping vastab VÕS §-s 361 ettenähtud liisingulepingule ja VÕS § 414 tähenduses tarbijakrediidilepinguga seotud müügilepingu tunnustele, seega tuleb pooltevahelisele võlasuhtele kohaldada tarbijakrediidilepingule seaduses ettenähtud erisusi. Kuna VÕS § 365 lg 2 järgi oli kostjal õigus müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul ja hageja ei ole kostjale sellist nõusolekut andnud, on kostja poolt müügilepingust taganemine tühine TsÜS § 87 alusel. Seetõttu ei kaasnenud avalduse esitamisega müügilepingust taganemise tagajärgi, mh tagasitäitmist vastavalt VÕS §-le 189 ja liisingulepingu ülesütlemise õigust ilma ette teatamata vastavalt VÕS §-ile 366. Kostja ei saanud liisinglepingut ühepoolselt üles öelda ja tema 02.06.2008 avaldust krediidi tagasimaksmisest keeldumiseks ei saa lugeda liisinglepingu ülesütlemiseks. Hageja käitumine kostjale müügilepingust taganemiseks nõusolekut mitteandes on vastuolus hea usu põhimõttega, kuid see ei mõjuta käesoleva vaidluse lahendamist, sest kostja ei ole esitanud hageja vastu hagi müügilepingust taganemiseks nõusoleku saamiseks TsÜS § 68 lg 5 alusel. Liisinguleping jätkus ka pärast 02.06.2008 kostja avaldust ja hagejal oli õigus nõuda lepingu täitmist ja lepingus kokkulepitud liisingumaksete tasumist. Poolte vahel puudub vaidlus hageja nõude suuruse üle. Hageja nõue on osaliselt aegunud. Enne lepingu ülesütlemist on kostja kohustuse puhul tegemist korduvate kohustustega. Aegumistähtaeg algas vastavalt TsÜS §-le 154 selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutus sissenõutavaks. Kuna kostja ei tasunud liisingumakseid alates 15.06.2008, algas aegumistähtaeg 01.01.2009 ja lõppes 3 aasta möödumisel ehk 31.12.2011. Hageja esitas hagiavalduse kohtule 13.06.2012 ehk pärast nõude aegumistähtaja möödumist. Seega olid 2008.a tasumata maksed summas 1249,53 eurot ja vastav viivis TsÜS § 144 alusel hagi esitamise ajaks aegunud. 2009.a enne lepingu ülesütlemist kostja poolt tasumisele kuulunud maksete aegumistähtaeg lõppes 31.12.2012. Lepingu ülesütlemisega 15.09.2009 sissenõutavaks muutunud nõuded TsMS § 367 lg 1 alusel oleksid aegunud 15.09.2012. Hageja esitas hagiavalduse kohtule 13.06.2012, seega viimatinimetatud nõuded ei ole aegunud. Hageja nõue aegumata ulatuses on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Liisingulepingu eseme vargus ei vabasta kostjat liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmisest hageja ees. VÕS § 364 kohaselt on kostjale üle läinud liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko. Kuna hageja ei valinud kostjale liisitud sõiduautot, ei vastuta hageja liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest. Hagejal ei olnud kohustust kontrollida, kas müüja oli liisinguesemeks oleva sõiduauto omanik või mitte.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.I. Jõesaar esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab osaliselt Tartu Maakohtu 17. juuni 2013 otsuse. Apellant vaidlustab otsuse osas, millega kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7 075,86 eurot. Apellant palub kohaldada nõudele aegumist ja jätta hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) oli apellandil õigus liisinguleping üles öelda. Hageja nõue liisingujärgsete kohustuste täitmiseks muutus sissenõutavaks kostja poolt liisingulepingu ülesütlemise tagajärjel 02.06.2008. Pärast ülesütlemist ei tasunud kostja liisingulepingust tulenevaid perioodilisi
osamakseid vastavalt VÕS § 414 lg-le 3, kuna kostja ei saanud enam liisingueset eesmärgipäraselt kasutada. Liisingulepingu ülesütlemine oli järelduslik, tehtud kaudse tahteavaldusega (TsÜS § 68 lg 3, RKTKo 3-2-1-29-06 p 20). Ülesütlemise kehtivust ei ole hageja vaidlustanud. VÕS § 366 sätestab liisingulepingu erakorralise ülesütlemise aluse nii liisinguandja kui ka liisinguvõtja jaoks mh juhuks, kui liisinguvõtja kaotab võimaluse liisingueset kasutada; 2) oleks hageja pidanud andma kostjale vajaliku nõusoleku müügilepingust taganemiseks, sest Tartu Maakohtu 23.11.2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-25137 on tuvastatud müügilepingu rikkumine Gariteks OÜ poolt. Kostja on võtnud kasutusele kõik seadusest tulenevad abinõud oma õiguste kaitseks. Kostja on õiguspäraselt keeldunud VÕS § 414 lg 3 alusel oma kohustuse täitmisest, esitanud avalduse VÕS § 365 lg 2 alusel müügilepingust taganemiseks vajaliku nõusoleku saamiseks ja esitanud hagi müüja Gariteks OÜ vastu kahju hüvitamise nõudes. Kohus on möönnud, et hageja ei ole ilmselgelt tegutsenud hea usu põhimõttele vastavalt, kuid siiski asunud põhjendamatult seisukohale, et nimetatud asjaolu ei mõjuta vaidluse lahendamist; 3) arvestades VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut, oleks hageja pidanud ütlema pooltevahelise krediidilepingu üles hiljemalt 16.09.2008, s.o 3 kuu ja kahe nädala möödumisel hageja 02.06.2008 müügilepingust taganemise avaldusest. Hageja ütles lepingu üles alates 15.09.2009, s.o ligi aasta hiljem pärast ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist. Ülesütlemisega viivitamisel on hageja teadlikult ja eesmärgipäraselt suurendanud oma nõuet kostja vastu. Hageja on pank, kes võiks kanda kõrgemat vastutust tehingu headele kommetele vastavuse eest. Vaieldamatult on taunitav olukord, kus lepingu eesmärgi saavutamine ei ole võimalik ja isik peab tasuma makseid eseme eest, mida tal ei ole võimalik eesmärgipäraselt kasutada ja lepingu lõppedes omandada. Seega on asjakohatu kohtu seisukoht, et lepingu ülesütlemine on hageja õigus, mitte aga kohustus; 4) on hageja nõue aegunud täies ulatuses. Hageja sai või pidi saama teada sellest, et kostja ei kavatse enam lepingut täita, hiljemalt 03.06.2008, kui avaldus jõudis hagejani. Hageja ei esitanud tähtaegselt VÕS §-s 367 sätestatud tagasitäitmisnõudeid. Hagi esitamise viimaseks tähtajaks oli 03.06.2011. Hageja esitas kohtule hagi aegumistähtaega ületades 15.06.2012 ja tema nõue on aegunud. Kui lähtuda mõistlikust ülesütlemistähtajast 16.09.2008, on hagi esitatud aegumistähtaega ületades, mistõttu on hageja nõue liisingulepingujärgsete kohustuste täitmiseks aegunud ja hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Apellant palub ringkonnakohtul lähtud mõistlikust ülesütlemistähtajast, kui ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole 02.06.2008 avaldusega liisingulepingut üles öelnud või puudub alus VÕS § 366 kohaldamiseks.
5.Swedbank Liising AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et puuduvad alused maakohtu otsuse tühistamiseks, ja jääb kõigi maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Kõik apellandi õiguslikud etteheited põhinevad olukorral, kus liisinguvõtja või liisinguandja taganeb liisingueseme omandamiseks sõlmitud müügilepingust. Praegusel juhul puudub aga vaidlus selle osas, et müügilepingust ei ole ei apellant ega vastustaja taganenud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 17. juuni 2013.a otsus tuleb materiaalõigusnormide ebaõige kohaldamise tõttu vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega jätta Swedbank Liising AS-i hagi aegumise tõttu täielikult rahuldamata. Indrek Jõesaare apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, milles kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7 075,86 eurot koos lisanduva viivisega. Ringkonnakohus ei kontrolli maakohtu otsuse põhjendatust ega seaduslikkust 2008.a tasumisele kuulunud osamaksete ja nendega seotud viivise nõuetele aegumise kohaldamise osas.
7.Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et hageja nõue oli hagi esitamise ajaks (15. juuni 2012.a) täies ulatuses aegunud. See puudutab nii võimalikke enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid kui ka liisinguandja VÕS § 367 lg-st 1 tulenevat nõuet liisinguandja poolt kantud kulutuste hüvitamiseks. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.
8.Ringkonnakohtu arvates on maakohus käsitlenud ebaõigesti liisinguvõtjale kuuluvaid õiguskaitsevahendeid olukorras, kus liisinguese on jäädavalt väljunud liisinguvõtja valdusest. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et liisinguvõtjal puudus sellisel juhul õigus liisinguleping üles öelda. Vaidlust ei ole asjaolude üle, et kostjalt (liisinguvõtjalt) võeti liisinguese politsei poolt ära
30.jaanuaril 2008.a ning liisinguvõtja teatas liisinguandjale sama aasta juuni algul, et sõiduk on temalt ära võetud seosese kriminaalasjaga ning liisinguvõtja ei soovi sellega seoses enam tasuda lepingujärgseid osamakseid.
9.Niisuguses olukorras tekkis nii liisinguandjal kui ka liisinguvõtjal VÕS § 366 alusel õigus liisinguleping erakorraliselt üles öelda. Kui liisinguvõtja kaotab jäädavalt võimaluse liisingueset kasutada, langeb ära liisingusuhte alus ja liisingulepingu pooltelt ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt enam eeldada lepingusuhte jätkamist kuni selle korralise lõppemiseni liisinguperioodi lõpus. Riigikohus asus oma otsuses nr 3-2-1-12-12 (p 11) seisukohale, et liisingueseme hävimise või kasutuskõlbmatuks muutumisega on võrdsustatav asja kaotsiminek, st olukord, kus liisinguese läheb liisinguvõtja valdusest välja ning valduse taastamine ei ole tõenäoline, mh selle tõttu, et liisinguese ei kuulunud selle müüjale. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest tsiviilasjas nr 3-2-1-12-12 (p 14) ei oleks liisinguvõtjal liisingueseme kaotsimineku korral olnud õigust liisingulepingut üles öelda VÕS § 362 alusel (s.o põhjendusel, et liisinguandja ei ole taganud liisinguvõtjale lepingutingimustele vastava liisingueseme üleandmist). Küll aga oli liisinguvõtjal liisingueseme kaotsimineku korral õigus liisinguleping üles öelda VÕS § 366 alusel ning maakohtu otsuse põhjendused on selles osas ebaõiged.
10.Ringkonnakohtu arvates asus maakohus ka ebaõigesti seisukohale, et kostja poolt VÕS § 366 alusel liisingulepingu ülesütlemine eeldas liisinguandjalt müügilepingu ülesütlemiseks nõusoleku saamist. Ühtlasi on maakohus kohati ebapiisavalt eristanud müügilepingut ja liisingulepingut ning kummagi lepingu täitmise ja/või ülesütlemise võimalikke tagajärgi. See on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemise. Õige on apellandi seisukoht, et VÕS § 366 alusel on õigus liisinguleping üles öelda nii liisinguandjal kui liisinguvõtjal. VÕS §-st 366 ei tulene, et liisingueseme hävimise või kaotsimineku korral oleks kummalgi poolel õigus teostada ülesütlemisõigust üksnes juhul, kui sellele eelnevalt öeldakse üles ka müüjaga sõlmitud müügileping. Tegemist on liisingulepingu ülesütlemisega olukorras, kus liisingueseme jätkuv kasutamine on muutunud objektiivselt võimatuks ja müügilepingust tulenevate õiguskaitsevahendite kasutamine ei anna ilmselt enam soovitud tulemusi ega aita kaasa õigustatud isiku huvide teostamisele. Järelikult ei sõltu liisinguvõtja poolt VÕS § 366 alusel liisingulepingu ülesütlemise õigus ka sellest, kas
liisinguandja andis liisinguvõtjale VÕS § 365 lg 2 kohase nõusoleku müüjaga sõlmitud müügilepingust taganemiseks.
11.Ringkonnakohus ei nõustu hageja (liisinguandja) poolt menetluses avaldatud seisukohaga, et liisinguvõtjal on VÕS § 414 lg 3 järgi õigus tarbijakrediidilepingust taganeda üksnes siis, kui ühtlasi on taganetud müügilepingust või kui on nõutud liisingueseme asendamist. VÕS § 414 lg 3 annab krediidisaajale õiguse keelduda oma lepingujärgsete maksekohustuste täitmisest täpsustusena VÕS §-le 111 (kohustuse täitmisest keeldumise õigus vastastikuse lepingu puhul), s.o eeldades, et lepingusuhe jääb ka edaspidi kehtima. VÕS § 414 lg 3 kuni 01. juulini 2011.a kehtinud redaktsioon sätestas tarbija õiguse keelduda krediidi tagasimaksmisest, kui krediidilepinguga seotud müügilepingust tulenevad vastuväited annavad talle müüja suhtes õiguse keelduda oma müügilepingust tuleneva kohustuse täitmisest. Kui tarbija vastuväide põhines üleantud asja lepingutingimustele mittevastavusel ja ta nõuab lepingu või seaduse alusel asja parandamist või asendamist, võis ta keelduda krediidi tagasimaksmisest alles siis, kui parandamine või asendamine on ebaõnnestunud. Ringkonnakohus leiab, et ei VÕS § 414 lg 3 varasem ega ka käesoleval ajal kehtiv redaktsioon ei piira tarbijast liisinguvõtja õigust öelda liisinguleping VÕS § 366 alusel üles, kui liisinguese on jäädavalt hävinud või kaotsi läinud (sh tagastatud tegelikule omanikule) ning puuduvad väljavaated valduse taastamiseks. VÕS § 414 lõikest 3 ei tulenenud tarbijale kohustust nõuda esmalt liisingueseme asendamist, s.o sisuliselt müügilepingu täitmise jätkamist. VÕS § 101 lg 2 järgi oli kostjal (liisinguvõtjal) õigus valida, missugust õiguskaitsevahendit kasutada. VÕS § 414 lg 3 teise lause kohaselt olnuks seega tarbija (krediidisaaja) õigus krediidi tagasimaksmisest keeldumine piiratud vaid juhul, kui ta oli otsustanud nõuda liisingueseme asendamist. Käesoleval juhul kostja liisingueseme asendamise nõuet ei esitanud.
12.Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha küsimuses, kas liisinguvõtja 02.06.2008.a avaldus on käsitatav liisinguvõtja poolse liisingulepingu ülesütlemisena VÕS § 366 alusel. Kostja 02.06.2008.a hagejale adresseeritud avaldus (t lk 66-68) kannab pealkirja „Avaldus müügilepingust taganemiseks müüja poolt lepingu rikkumise tagajärjel ja krediidi tagasimaksetest keeldumiseks.“ Selle avaldusega teavitas kostja hagejat, et politsei on temalt liisingueseme seoses kriminaalmenetlusega ära võtnud ning liisingueseme müüja Garitex OÜ on sellest järelduvalt rikkunud müügilepingut. Kostja palus liisinguandjal taganeda müüjaga sõlmitud müügilepingust ning see üles öelda või anda ostjale (liisinguvõtjale) sellekohane nõusolek müügilepingust taganemiseks. Lisaks avaldas I. Jõesaar sõnaselgelt, et keeldub edaspidi järelmaksuga müügilepingu (liisingulepingu) nr 017256L täitmisest, kuna sõiduki omandamine ei ole kujunenud olukorras enam võimalik. Asja materjalidest nähtuvalt edastas kostja oma esindaja vahendusel liisinguandjale ka tema väiteid kinnitavad dokumendid – Lõuna Politseiprefektuuri 20.05.2008.a kirja ja Tartu Maakohtu 12.05.2008.a määruse kriminaalasjas nr 1-08-6320, mis võimaldasid liisinguandjal saada tekkinud olukorrast ülevaate.
13.Avalduses ei ole otsesel viisil (TsÜS § 68 lg 2) väljendatud kostja kui liisinguvõtja tahet lõpetada pooltevaheline võlasuhe. Samas on õige apellandi seisukoht, et lepingu ülesütlemine võib toimuda ka kaudse tahteavaldusega (TsÜS § 68 lg 3) ning järelduslikult. Pooltevahelisest liisingulepingust ei nähtu poolte kokkulepet, mille kohaselt tulnuks seadusest tuleneva liisingulepingu ülesütlemise aluse olemasolu korral teha ülesütlemisavaldus mingis kindlas vormis. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et oma 02.06.2008.a avalduses on kostja (liisinguvõtja) piisavalt selgelt avaldanud oma tahet, mille kohaselt ta ei soovi enam olla seotud liisingulepingust tulenevate kohustustega. Liisinguvõtja teavitab selles avalduses liisinguandjat asjaoludest, mis ilmselgelt ei võimalda saavutada liisingulepingu eesmärki (omandada
liisinguese, tasudes liisinguandjale kokkulepitud liisingu osamaksed). Samuti teatab liisinguvõtja sõnaselgelt, et keeldub edaspidi liisingu osamaksete tegemisest. Arvestades asjaolusid on liisinguvõtja ringkonnakohtu arvates sellega ühtlasi avaldanud kaudselt oma tahet öelda liisinguleping üles VÕS § 366 alusel. Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda asjaolu, et kostja ei kasutanud oma avalduses juriidiliselt täpset terminoloogiat ega taganenud liisingulepingust otsese tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et apellant kui füüsilisest isikust tarbija püüdis teha oma huvide kaitseks kõik võimaliku ega jätnud põhjendamatult täitmata hagejaga sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi. Tarbijat ei ole põhjendatud asetada halvemasse olukorda seetõttu, et ta ei osanud oma liisinguandjale esitatud avalduses viidata taganemisõiguse aluseks olevale asjakohasele VÕS-i normile.
14.Hageja ei vaidlustanud kostja 2. juuni 2008.a avalduse kättesaamist 3. juunil 2008.a. Ringkonnakohtu arvates saabusid seega liisinguleping ülesütlemise õiguslikud tagajärjed samuti alates 3. juunist 2008.a. Muuhulgas muutus sellest kuupäevast alates sissenõutavaks hageja nõue liisingulepingujärgsete kohustuste täitmiseks. Hagi on esitatud juunis 2012.a ehk 4 aastat pärast kostja poolse avalduse esitamist. Seega oli hagi esitamise ajaks hageja nõue tervikuna aegunud ja hagi tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates oleks hageja nõue aegunud ka juhul, kui käsitada hageja poolt 27.07.2009.a edastatud teatist lepingu ülesütlemise kohta kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramisena. TsÜS § 162 kohaselt peatub aegumine ajaks, mil kohustatud isikul on kokkuleppel õigustatud isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige, kui talle on antud täiendav tähtaeg täitmiseks. 27.07.2009.a andis liisinguandja liisinguvõtjale võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja 14 päeva ning 15.09.2009.a teavitas liisinguandja liisinguvõtjat lepingu ülesütlemisest, andes võlgnevuse tasumiseks omakorda tähtaja 14 päeva. Seega sai hageja nõude aegumine peatuda 2 × 14 päevaks (TsÜS § 168 lg 1) ja hagi esitamise ajaks oli hageja nõue tervikuna aegunud.
15.Kuna liisinguleping oli lõppenud liisinguvõtja poolse ülesütlemise tulemusena 3. juunil 2008.a, siis ei mõjutanud õiguslikku olukorda enam liisinguandja poolne liisingulepingu ülesütlemine 2009. a septembris. Kuna liisinguleping tuli ülesütlemise tagajärjel lugeda lõppenuks alates 3. juunist 2008.a, siis ei olnud sealtpeale enam alust arvestada hageja nõudeid kostja poolt osamaksete ja intressi tasumiseks korduvate kohustustena, mis oleks mõjutanud TsÜS § 154 kohaselt hageja nõude eri osade sissenõutavaks muutumise aega. Ülesütlemise tulemusena tekkisid liisinguandjal VÕS §-s 367 sätestatud nõuded.
16.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus, et kuigi ka liisinguandjal tekkis õigus öelda liisinguleping üles VÕS § 366 alusel, ei välistanud see iseenesest lepingu ülesütlemist muudel mõjuvatel põhjustel, mh liisinguvõtja poolse makseviivituse tõttu, millele käesoleval juhul on soovinud tugineda liisinguandja. Õiguskaitsevahendite valiku, sh ka lepingu ülesütlemise aluse valiku üle otsustamise õigus on selleks õigustatud isikul. TsÜS § 138 ja VÕS § 6 lg 1 kohaselt tuleb seejuures siiski hea usu põhimõtte kohaselt arvestada ka teise poole huvidega. Apellant oli seisukohal, et hageja (liisinguandja) poolt lepingu ülesütlemist alates 15.09.2009.a, millele eelnevalt saatis liisinguandja liisinguvõtjale teatise lepingu ülesütlemise kohta 31.07.2009.a, tuleb pidada lubamatuks, kuna ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamisest oli möödunud ligikaudu aasta. VÕS § 196 lg 3 kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai.
17.Hageja on menetluses esile toonud, et kostja jättis tasumata perioodilised liisingu osamaksed alates tähtajast 14.02.2009.a (ja hilisemad) ning sellele viitab ka hageja poolt kostjale 27.07.2009.a edastatud teatis. Arvestades VÕS §-s 416 sätestatud imperatiivsete reeglitega, mis tulenesid ka pooltevahelise lepingu punktist 7.1.2, ei tekkinuks seega liisinguandjal lepingu ülesütlemise õigust enne 2009. aasta kevadet. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja oma tegevuses ka lähtunud sellest, et tarbijakrediidilepinguna käsitatavat liisingulepingut ei ole liisinguandjal võimalik üles öelda koheselt makseviivituse tekkimisel. Samas on hageja kohtusse pöördudes siiski tuginenud oma nõude alusena ka 2008. aastal tasumisele kuulunud osamaksetele. Hagiavalduse lisadena esitas hageja kostja poolt tasumata arved alates perioodist mai-juuni 2008.a (t lk 19 jj). Sellest järelduvalt oli liisinguandja siiski seisukohal, et võlgnevus on tekkinud juba alates 2008. aasta juunist. Ringkonnakohtu arvates ei vastaks kostja huvidele seisukoht, et 2009.a juuli või vastavalt septembrikuu seisuga (lähtudes alternatiivselt kas ülesütlemise hoiatuse või tegeliku ülesütlemisavalduse edastamise ajast) oli hageja kui liisinguandja VÕS § 196 lg 3 järgi kaotanud õiguse leping üles öelda. Sellisel juhul tulnuks pooltel siiski jätkata lepingu täitmist. Käesoleval juhul ei oma hageja õigus öelda leping üles 2009.a juulis või septembris siiski enam tähendust, kuna leping oli kostja poolt juba 2008.a juunis üles öeldud.
18.Iseenesest on õige, et liisinguandjal ei tekkinud kohustust öelda liisinguleping üles kohe esimesel võimalusel. Arvestada tuli muuhulgas ka läbirääkimiste toimumist ja hageja püüdeid lahendada asi kokkuleppel ja/või koostöös liisingueseme müüjaga. Õiged on ka liisinguandja seisukohad, mille kohaselt liisingueseme hävimise või kaotsimineku riisiko lasus VÕS § 364 kohaselt liisinguvõtjal. Samuti pidi pooltevahelise lepingu punkti 3.6 kohaselt liisinguvõtja täitma liisinguandja nõuded ka juhul, kui liisingueseme edasine kasutamine osutub võimatuks. Lepingu p 3.6 on kooskõlas VÕS §-ga 364. Nimetatud sätted aga ei piiranud liisinguvõtja õigust öelda liisinguleping üles VÕS § 366 alusel. Kuna ringkonnakohtu hinnangul ütles liisinguvõtja (kostja) liisingulepingu üles oma 02. juuni 2008.a avaldusega ja hagi on esitatud 15. juunil 2012.a, siis tuleb hagi jätta rahuldamata aegumise tõttu. Ringkonnakohus märgib lisaks, et hageja poolt müügilepingust taganemata jätmine või kostjale selleks vajaliku nõusoleku mitteandmine ei ole käesoleval juhul kaasa toonud kostja õiguste rikkumist. Asja materjalidest nähtub, et sõltumata liisinguandja seisukohast müügilepingust taganemise osas on Tartu Maakohtu 23.11.2009.a otsusega tsiviilasjas nr 2-09-25137 liisinguvõtja nõue sõiduki müüja Gariteks OÜ vastu täies ulatuses rahuldatud sõltumata sellest, et liisinguandja ei olnud andnud müügilepingust taganemiseks oma nõusolekut.
19.TsMS § 173 lg 3 ja § 162 lg 1 alusel tuleb nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta Swedbank Liising AS-i kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.