Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, kostja vastuväited, menetluse käik Hageja esitas 19.12.2013 Harju Maakohtule hagiavalduse XXXvastu võla nõudes. Hageja nõuab kostjalt laenulepingu alusel võlgnetava laenusumma 30 000 euro tagastamist. Kostja ei ole laenulepingust tulenevat võlgnevust tänaseni tasunud, samuti ei ole hageja saavutanud kostjaga hagejat rahuldavat kokkulepet võlgnetava summa tasumiseks. Hageja nõuab kostjalt laenusumma tagastamisega viivitamise eest viivist. Hageja märgib, et ei nõua käesoleva hagiavalduse alusel kostjalt viivist suuremas ulatuses kui põhinõude summa. Seega nõuab hageja kostjalt laenulepingu alusel ka võlgnetavat viivist summas 30 000 eurot. 23.12.2013 täpsustas hageja oma nõuet. Ühe aasta eest arvestatud viivise summa 30 000 eurolt on 2 551,35 eurot. Hageja palus mõista kostjalt välja hageja kasuks võlgnevuse 60 000 eurot ning mõista kostjalt välja hageja kasuks viivised TsMS § 367 järgi VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlgnevuse summalt 30 000 alates hagiavalduse esitamisest ehk 23. detsembrist 2013 iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse 30 000 eurot tasumiseni. 27.12.2013 võttis kohus hagiavalduse menetlusse. 27.12.2013 rahuldas kohus hageja hagi tagamise taotluse. Hagi tagamise korras arestis kohus XXX kuuluvad arveldusarved kõigis Eesti Vabariigi krediidiasutustes 52 888,12 euro ulatuses XXXOÜ kasuks. Kohus arestis XXX kuuluva osa nimiväärustega 1 278 eurot XXXOÜ-s, osa nimiväärtusega 1 533,88 eurot (24 000 Eesti krooni) XXXOÜ-s, osa nimiväärtusega 1 800 eurot OÜ-s XXX ja osa nimiväärtusega 2 500 eurot XXXOÜ-s. 31.01.2014 esitas kostja vastuse hagiavaldusele. Kostja hagi omaks ei võta. Kostja leiab, et väidetav põhivõlgnevuse suurus ei ole tõendatud. Ajavahemikul 2012-2013 on kostja tasunud hagejale märkimisväärseid summasid. Kostjale ei ole selge, mille peale tema poolt hagejale tasutud summad läinud on, kas laenude tagastamise või intressi tasumise peale. Kostja leiab, et enamus poolte vahelistest lepingutest on tühised, kui heade kommetega vastuolus olevad tehingud. Hageja kasutas kostja erakorralist vajadust ning sõltuvust juba võetud laenudest. Seda kasutas hageja selleks, et sundida kostjat uute laenude võtmiseks varasemate laenude tagastamise eesmärgil. Lisaks eeltoodule on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole laenusaajate ja käendajate krediidivõimekust piisava hoolega analüüsinud. Enne lepingute sõlmimist pole hageja teavitanud kostjat läbi viidud krediidivõimekuse analüüsi tulemustest ja laenamise riskidest. Kostja leiab, et seoses nimetatud rikkumistega tekkis kostjal õigus nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Lähtudes ülaltoodust palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 13.02.2014 esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. Hageja oli seisukohal, et kuna hageja on põhivõlgnevuse suuruse tõendanud ning kostja väited laenulepingute vastuolu kohta heade kommetega, samuti hagejapoolse väidetava rikkumise kohta lepingueelsete läbirääkimiste faasis on

alusetud ja ebaõiged, on kostja kohustatud tasuma laenulepingust tuleneva võlgnevuse põhivõlgnevuse ja viivise näol hagiavalduses esitatud suuruses. 10.04.2014 esitas kostja kohtule täiendava seisukoha. Kostja vaidleb hageja viivise nõudele vastu. Poolte vahelise lepinguga ettenähtud viivise määr on 1% päevas. Kostja leiab, et viivise määr on ebamõistlikult suur, on vastuolus heade kommetega, hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Seetõttu on nimetatud lepingu punkt tühine ja hageja ei saa nii suurt viivist kostjalt nõuda. Hageja põhinõue on 30 000 eurot. Sellelt summalt saab viivist arvestada ainult seadusega ettenähtud ulatuses. Seega alates 27.10.2012 kuni hagi esitamiseni 19.12.2013 võib hageja nõuda viivist kokku summas 488,21 + 2 538,67 = 3 026,88 eurot. Pooled arutasid kompromissi. Kohus andis pooltele 08.04.2014 toimunud kohtuistungil tähtaja kompromissile jõudmiseks ja kohtule esitamiseks hiljemalt 30.04.2014. Nimetatud tähtpäevaks kohtule kompromisslepingut ei esitatud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja XXXOÜ ja kostja XXXjärgmised laenulepingud: • 27. jaanuari 2011 laenuleping, mille alusel XXXOÜ andis XXXlaenusumma 5 000 eurot (kd I, tl 11-17); • 15. märtsi 2011 laenuleping, mille alusel XXXOÜ andis XXXlaenusumma 5 000 eurot (kd I, tl 18-24); • 27. aprilli 2011 laenuleping, mille alusel XXXOÜ andis XXXlaenusumma 5 000 eurot (kd I, tl 25-31); • 15. mai 2011 laenuleping, mille alusel pooled pikendasid 15. märtsil 2011 sõlmitud laenulepingut summas 5 000 eurot (kd I, tl 32-38); • 27. juuni 2011 laenuleping, mille alusel pooled pikendasid 27. aprillil 2011 sõlmitud laenulepingut summas 5 000 eurot (kd I, tl 39-45); • 27. juuli 2011 laenuleping, mille alusel pooled pikendasid 27. jaanuaril 2011 sõlmitud laenulepingut ja 15. mail 2011 sõlmitud laenulepingut kogusummas 10 000 eurot (kd I, tl 4652); • 27. septembri 2011 laenuleping, mille alusel pooled pikendasid 27. juunil 2011 sõlmitud laenulepingut ja 27. juulil 2011 sõlmitud laenulepingut kogusummas 15 000 eurot (kd I, tl 53-59); • 27. oktoobri 2011 laenuleping, mille alusel pooled pikendasid 27. septembril 2011 sõlmitud laenulepingut summas 10 000 eurot (kd I, tl 60-66); • 27. novembri 2011 laenuleping, mille alusel pooled pikendasid 27. oktoobril 2011 sõlmitud laenulepingut summas 10 000 eurot (kd I, tl 67-73); • 06. detsembri 2011 laenuleping, mille alusel XXXOÜ andis XXXlaenusumma 2 500 eurot (kd I, tl 74-80); • 07. jaanuari 2012 laenuleping, mille alusel pooled pikendasid 27. novembril 2011 sõlmitud laenulepingut ja 06. detsembril 2011 sõlmitud laenulepingut kogusummas 12 500 eurot ja lisaks andis XXXOÜ XXXlaenusumma 2 500 eurot (kd I, tl 81-87); • 24. veebruari 2012 laenuleping, mille alusel pooled pikendasid 07. jaanuaril 2012 sõlmitud laenulepingut summas 15 000 eurot (kd I, tl 88-94); • 27. märts 2012 laenuleping, mille alusel pooled pikendasid 24. veebruaril 2012 sõlmitud laenulepingut summas 5 000 eurot (kd I, tl 95-101); • 28. märtsi 2012 laenuleping, mille alusel XXXOÜ andis XXXlaenusumma 12 500 eurot (kd I, tl 102-108) ja

Kostja oli seisukohal, et hageja ei ole hagiavaldusele lisanud laenusumma ülekandmist tõendavaid maksekorraldusi, mistõttu ei ole põhivõlgnevuse suurus tõendatud. Toimiku materjalidest nähtuvalt on pooled 27.04.2012 laenulepingu punktis 3.1 kinnitanud, et summa 5 000 eurot on laenuandja laenusaajale juba väljastanud 27.03.20121 sõlmitud laenulepingu alusel. Summa 12 500 eurot on laenuandja laenusaajale juba väljastanud 28.03.2012 sõlmitud laenulepingu alusel (kd I, tl 111). Samuti on 27.04.2012 laenulepingu alusel lisaks väljastatud 12 500 euro ülekandmise kohta kostja arveldusarvele hageja lisanud hageja pangakonto kinnitatud väljavõtte (kd II, tl 27). Seega on hageja käesoleval juhul tõendanud kostjale laenu andmist summas 30 000 eurot. Kostja märkis, et kostja on 2012 kuni 2013 tasunud hagejale märkimisväärseid summasid. Hageja leidis, et kostja oleks pidanud oma väiteid selgitama ja tõendama. Laenulepingu punkti 4.1 kohaselt oli laenu tagastamise tähtpäevaks 26.10.2012 (kd I, tl 111). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-96-11 jõudnud seisukohale, et laenusaajal on kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Laenulepingu võlakohustuse täitmise tõendamine on liigi- ja vormivaba. Võlgnik võib võla tasumist tõendada nii VÕS § 95 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 nimetatud tõenditega kui ka muude kirjalike dokumentidega ja tunnistajate ütlustega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud laenusummade tagasimaksmist hagejale. Samuti on kostja esile toonud, et enamus poolte vahel sõlmitud lepingutest on tühised heade kommetega vastuolu tõttu, kuivõrd hageja on kasutanud kostja erakorralist vajadust ning sõltuvust juba võetud laenudest, et sundida kostjat uute laenude võtmiseks varasemate laenude tagastamise eesmärgil. Hageja leidis, et kostja nimetatud väide on alusetu ja täies ulatuses paljasõnaline. Laenulepingud ei ole vastuolus heade kommetega. Hageja on seisukohal, et nimetatud väite on kostja esitatud üldsõnaliselt ja kõigest nö igaks juhuks, üritades vältida laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Antud asjaolu ilmestab ka see, et kostja pole isegi välja toonud, milliseid lepinguid konkreetselt loeb ta heade kommetega vastuolus olevaks. Kohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt ei ole kostja konkreetselt esile toonud, millised laenulepingud on heade kommetega vastuolus olevad. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-169-13 leidnud, et laenulepingu tühisuse tuvastamiseks heade kommete vastasuse tõttu peab kohus esmalt tuvastama, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollima, kas kostja tegi tehingu sundolukorras. Kostja kui tehingu tühisusele tugineda sooviv pool peab soorituste väärtuste vahe tõendamiseks näitama esmalt ära, milline on võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahe (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-149-11, p 8). Kostja ei ole esile toonud mitte ühtegi asjaolu, milline oli võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahe. Lisaks on ka kostja nimetatud väide tõendamata. Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendis 3-2-1-186-13 jõudnud seisukohale, et tehingu tühisuseks TsÜS § 86 lg 2 järgi peab lisaks soorituste väärtuste vahe tasakaalust väljas olekule olema üks tehingu pooltest selle teinud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (sundolukord). Tühisusele tuginev pool peab nimetama ja tõendama vähemalt ühe sundolukorda iseloomustava asjaolu ning mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud. Kohus leiab, et kostja ei ole selgitanud, milles väljendus hagejapoolne „sundimine“ lepingu sõlmimiseks ega selliseid asjaolusid tõendanud. Laenulepingute sõlmimine oli poolte vaba tahe. Lisaks ei nähtu esitatud laenulepingutest, et kostja oleks need lepingud sõlminud tarbijana. Antud asjaolule ei ole ka kostja ise viidanud. Kohus märgib, et tegemist oli võrdsete lepingupartneritega, millest tulenevalt kehtis lepinguvabaduse põhimõte eelpool nimetatud laenulepingute sõlmimisel. Lisaks on kostja väitnud, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd ei ole teostanud võlgniku krediidivõimekuse analüüsi. Samuti ei ole hageja kostja hinnangul teavitanud kostjat enne lepingu sõlmimist krediidivõimekuse analüüsi tulemusest ja laenamise riskidest, mille tõttu tekkis kostjal õigus nõuda nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja leidis, et kostja väited hageja kohustuse osas teostada kostja suhtes krediidivõimekuse analüüsi ja teavitada kostjat igakülgselt laenulepingu sõlmimisega seotud ohtudest ning viited väidetavale kahju hüvitamise kohustusele on alusetud ja arusaamatud. Kostja on kontekstist välja võtnud seisukohti Riigikohtu 17. novembri 2012. a lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, kus Riigikohus on analüüsinud AS SEB Pank kui professionaalse krediidiandja kohustusi krediidi väljastamisel. Hageja selgitab, et erinevalt eeltoodud Riigikohtu lahendi asjaoludest on käesolevate laenulepingute näol tegemist kokkulepetega võrdsete poolte vahel. OÜ XXX ei ole professionaalne krediidiandja. Lisaks ei ole hageja poolt kostjale laenude andmine seotud hageja majandus- ja kutsetegevusega. Samuti on hagejale teadaolevalt laenulepingute sõlmimise põhjus kostja poolt olnud soov kasutada laenuraha ärilistel eesmärkidel. Kostja on äritegevuses kogenud isik, kes on äriregistri andmetel seotud 14 äriühinguga, seejuures lisaks juhatuse liikme ülesannete täitmisele omab kostja viies äriühingus ka osalust. Eesti pangandusõiguses kehtib alates 01.01.2007 vastutustundliku laenamise põhimõte, mis on sätestatud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg.s 2 ja 3. Nimetatud sätte kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuna vastutustundliku laenamise põhimõtet peavad järgima krediidiasutused, tuleb esmalt kindaks teha, kas hageja näol oli tegemist krediidiasutusega. KAS § 3 lg 1 kohaselt on krediidiasutus äriühing, mille peamiseks ja püsivaks majandustegevuseks on avalikkuselt rahaliste hoiuste ja muude tagasimakstavate vahendite kaasamine ning oma arvel ja nimel laenude andmine või muu finantseerimine.

Kohus leiab, et hageja puhul ei ole täidetud KAS § 3 lg-s 1 sätestatud eeldused, kuna hageja poolt kostjale laenu andmine ei ole seotud hageja majandus- ja kutsetegevusega. Äriregistri andmete kohaselt on hageja tegevusalaks arvutialased konsultatsioonid. Seega ei olnud hagejal kohustust kostja suhtes enne laenulepingu sõlmimist krediidivõimekuse analüüsi teostamiseks ja kostjat analüüsi tulemustest teavitamiseks. Laenu võtmisega kaasnevad kohustused ja tagajärjed on selgelt sätestatud poolte vahel sõlmitud lepingutes. Kohus märgib, et kostja laenusaajana pidi siiski eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Samuti nõustub kohus hageja seisukohaga, et kostja kui teovõimeline ja lisaks äritegevuses aktiivselt tegutsev isik pidi laenulepinguid sõlmides lepingu olemusest ja lepinguga võetud kohustustest täielikult aru saama. Samuti oli hageja seisukohal, et kostja viited hagejapoolsele kohustuste rikkumisele ja rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisele on ekslikud ja alusetud. Kostjal puudub mistahes alus hageja nõude summa tasaarvestamiseks. Kohus ei ole käesoleva tsiviilasja lahendamise raames tuvastanud ühtegi asjaolu, millest lähtuvalt saab järeldada, et hageja on läbirääkimiste heas usu teostamise kohustust rikkunud VÕS § 14 lg 1 ja 2 mõistes. Selliseid asjaolusid pole kostja ka välja toonud. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Juhindudes VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punktide 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist; rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus leiab, et kuna hageja on põhivõlgnevuse suuruse tõendanud ning kostja väited laenulepingute vastuolu kohta heade kommetega, samuti hagejapoolse väidetava rikkumise kohta lepingueelsete läbirääkimiste faasis on alusetud ja ebaõiged, on kostja kohustatud tasuma laenulepingust tuleneva võlgnevuse põhivõlgnevuse näol summas 30 000 eurot. Samuti nõuab hageja kostjalt laenusumma tagastamisega viivitamise eest viivist summas 30 000 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on 27.04.2012 laenulepingu punktis 7.4.1. kokku leppinud viivisemääras 1 % päevas (kd I, tl 112). Kohustus laenusumma tagasi maksta muutus sissenõutavaks laenulepingu punktis 4.1 määratud laenu tagastamise päeva möödumisel ehk 27.10.2012. Kostja on laenusumma tagastamisega olnud viivituses 422 päeva (viivituse periood 27.10.2012 kuni 22.12.2013). Laenulepingu punkti 7.1 kohaselt kui laenu ei tagastata nõuetekohaselt ettenähtud tagastamispäevaks, on laenusaaja kohustatud maksma laenuandjale viivist 1 % tasumata summalt iga viivitatud päeva eest kuni laenu täieliku tagastamiseni. Võlgnetava viivise summaks kujunes perioodi 27.10.2012 kuni 22.12.2013 eest 126 600 eurot (viivituse kestus 422 päeva ja viivis päevas 300 eurot). Hageja on märkinud, et ei nõua kostjalt viivist suuremas ulatuses kui põhinõude summa. Seega nõuab hageja kostjalt laenulepingu alusel ka võlgnetavat viivist summas 30 000 eurot.

Kostja vaidles hageja viivise nõudele vastu. Pooltevahelise lepinguga ettenähtud viivise määr on 1 % päevas. Kostja leiab, et viivise määr on ebamõistlikult suur, vastuolus heade kommetega, hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Seetõttu on nimetatud lepingu punkt tühine ja hageja ei saa nii suurt viivist kostjalt nõuda. Hageja saab nõuda viivist seadusega ettenähtud ulatuses summalt 30 000 eurot. Alates 27.10.2012 kuni hagi esitamiseni 19.12.2013 võib hageja viivist kokku nõuda summas 3 026,88 eurot. Kohus ei ole käesolevas tsiviilasjas tuvastanud hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjale kahju. Kohus leiab, et kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda viivist. Pooltevahelise lepinguga ettenähtud viivisemäär 1 % päevas ei ole tühine. Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendis 3-2-1-70-09 jõudnud seisukohale, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Viivise suurust seadus ei piira, kuid annab õiguse nõuda selle vähendamist, kui see on ebamõistlikult suur. Viivise vähendamisel tuleb arvesse võtta kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise poole õigustatud huvi ning poolte majanduslikku seisundit. Kostja ei ole välja toonud mitte ühtegi mõistlikku põhjust, miks kohus peaks viivist vähendama või kohaldama VÕS §-ides 94 ja 113 sätestatud viivisemäära. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise summas 30 000 eurot. Kohus on seisukohal, et kuna kostjad on olnud viivituses võlgnevuse tasumisega, siis on põhjendatud kostjalt viivise summas 30 000 eurot väljamõistmine. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleb hageja nõudel kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 23.12.2013 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Eeltoodud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades seisukohal, et hageja nõue on põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluse kulud jätta täies ulatuses kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.