Kohtulahend

kokkuleppe kapitalirendilepingu muutmiseks, mille kohaselt pikendati rendiperioodi 48 kuu võrra ning lepiti kokku uueks vara väljaostmise tähtpäevaks 25.01.2016. Hageja soovis seejärel jahi ära müüa ning pank andis oma nõusoleku jahi võõrandamiseks. Eeltoodust tulenevalt saatis hageja esindaja AL 22.02.2012 kostja esindajale e-kirja, milles soovis purjejahti müüa, täpsustades, et ta ei ole sunnitud jahti müüma madala hinnaga ja ta otsib tehingut, mis jääks ~115 000 – 120 000 euro vahele (ilma käibemaksuta). Lisaks palus hageja teada anda, kas kostja leiab ostjaid. Kostja nõustus jahi müügi korraldamisega ning asus ostjaid otsima. Pooled leppisid kokku, et komisjonitasuks oli 3% müügihinnast ning kostja kohustus müügihinnast tasuma pangale müügi hetkel alles oleva liisingujäägi. Poolte vahel sõlmiti VÕS § 692 lg 1 alusel komisjonileping. Jahi müük algselt soovitud hinnaga ei õnnestunud ja kostja küsis 2013 alguses hagejalt, milline oleks tema viimane soovitav müügihind ja kui suur oli liisingujääk. Hageja vastas kostja päringule 11.01.2013 e-kirjaga, et kapitalirendi jääk tänase seisuga oli 46 404 eurot 56 senti (käibemaksuga) ning soovitav müügihind oli 108 000 eurot (käibemaksuga). 15.04.2013 kostja e-kirjas hagejale märgiti, et hageja saab jahi eest 87 000 eurot (käibemaksuga) ja ülejäänud raha pärast 15.05.2013. Kostja hagejale raha ei tasunud. Aru pärides selgus, et kostja müüs jahi 87 000 euro eest (käibemaksuga) ja hageja poolt loodetud 108 000 eurot saada ei ole. Eeltoodust tulenevalt rikkus kostja komisjonilepingut ja ei täitnud hageja kui komitendi juhiste järgimise kohustust (VÕS § 621). Hageja esitas 14.05.2013 kostjale arve 59 642 eurot 44 senti (108000–45117,56 (pangale tasutud liisingujääk)–3240(3% komisjonitasu)). Hagi esitamise hetkeks oli kostja hagejale tasunud 15 200 eurot. Seega oli hageja põhinõude suuruseks 44 442 eurot 44 senti. Kostja tunnistas 17.06.2013 kirjas hagejale võlga 22 200 eurot, kuid tunnustatud nõuet tasunud ei ole. Hageja nõudis VÕS § 113 lg 1 alusel viivist, sest kostja oli 44 442 euro 44 sendi tasumisega viivituses alates 16.05.2013. Viivis seisuga 15.06.2013 oli 639 eurot 17 senti. Samuti nõudis hageja viivise välja mõistmist TsMS § 367 alusel põhinõudelt alates 15.07.2013 kuni põhinõude täitmiseni ja võla sissenõudmiskulude hüvitamist 40 eurot VÕS § 1131 lg 1 alusel. Kostja vastuväited

TsÜS § 34 alusel. Kostja ainuke juhatuse liige on JK, kes ei ole võtnud eeltoodud kohustust. Hageja aktsepteeris jahi edasimüügihinda 87 000 eurot koos käibemaksuga. Hageja ei esitanud kostjale 14.05.2013 arvet 59 642 eurot 44 senti. Hageja esitas 14.05.2013 kostjale arve nr 13031 39 272 eurot 45 senti selgitusega „vara müük: Bavaria 39C Cruiser tehasetähis DE-BAVF39A31607 vastavalt lepingule“, mille esitamisega nõustus ta jahi müügihinnaga 87 000 (käibemaksuga) ja tehtud mahaarvamistega. Arve nr 13031 summa on saadud, võttes aluseks jahi edasimüügihinna 87 000 eurot, millest on maha arvatud pangale makstav kapitalirendilepingu jääk (45 117 eurot 56 senti), kostja vahendustasu 3% müügihinnast (2610 eurot) ning saadud vahe ulatuses ongi hageja esitanud kostjale arve nr 13031. Kostjal oli õigus arvel nr 13031 märgitud summast maha arvata kulutused jahi remondiks 1800 eurot, mida hageja 22.06.2013 seisukohas tunnistas. Seega, kui arve nr 13031 summast arvata maha 1800 eurot ja kostja poolt tasutud 15 272 eurot 44 senti, oli jääk 22 000 eurot. Kostja kinnitas 17.06.2013 vastuses, et tasub 22 200 eurot viivitamatult, kui pooled jõuavad kokkuleppele vaidluse lõpetamises ja kinnitavad vastastikuste nõuete puudumist. Maakohtu otsus

eelnevaid tõendeid kogumis, leidis, et pooltevaheline leping vastas VÕS § 692 lg 1 järgi komisjonilepingu tunnustele sõltumata sellest, et hageja ei olnud jahi müügihetkel selle omanik, vaid liisis jahti kapitalirendilepingu alusel pangalt. Komisjonilepingule viitasid nii kostjale 3% komisjonitasu maksmise kokkulepe ja sellekohane tasaarvestus, kostja poolt hagejale osalise tehingu hinna tasumine pangaarvele ja 22 000 euro osas võla tunnistamine, samuti ka hageja korraldusel vara müümine. Hageja tõendas 08.01.2013 e-kirjaga väidet, et ta teavitas panga esindajat VH liisitud vara müüki panekust kostja esinduses ja 30.04.2013 VH e-kirjaga, et pangal ei olnud selles osas vastuväiteid. Järelikult kiitis pank vara omanikuna pooltevahelise tehingu heaks TsÜS § 129 lg 1 mõttes. KS oli vastavalt hageja esitatud tõenditele ja TsÜS § 116 lg-le 2 kostja esindajaks, kuna ta kasutas kirjavahetuses enda nime all tiitlit CEO (chief executive officer), tegevdirektor ja töötaja ning e-posti aadressina XXX@XXX. Samuti on KS märgitud kostja veebileheküljele XXX, veebileheküljel LinkedIn www.linkedin.com on ta ennast seisuga 23.09.2013 tituleerinud kui BBC omanik. Esitatud müügilepingutega on tõendatud, et kostja müüs purjejahi 14.04.2013 JI 109 000 euroga ja pank müüs 30.04.2013 kostjale sama purjejahi 37 597 euro 97 sendiga, millele lisandus käibemaks 7519 eurot 59 senti, kokku 45 117 eurot 56 senti. Sõlmides ostjana pangaga jahi müügilepingu, rikkus kostja komisjonilepingut, sest pooltel sellist kokkulepet ei olnud, kirjavahetusest nähtuvalt pidi kostja tasuma pangale liisingu jäägi. Kuna kostja müüs purjejahi JI 1000 euro võrra kallimalt, kui pooled komisjonilepingus kokku leppisid, enne hagejale 15.04.2013 e-kirja saatmist, siis puudus VÕS § 693 lg-s 2 sätestatud olukord. Tegemist oli VÕS §-s 695 sätestatud olukorraga, kus komisjonär sõlmis lepingu komitendi määratud tingimustest soodsamatel tingimustel. Järelikult oli ainetu poolte vaidlus, kas kostja 15.04.2013 e-kirja käsitleda uuest müügihinnast teatamisena või mitte ning kas hageja viivitas sellele vastamisega. Hageja kujundas nõude vastavalt komisjonilepingus kokkulepitud müügihinnale so 108 000 eurot (käibemaksuga) ja arvestas sellest maha pangale tasutud liisingujäägi 45 117 eurot 56 senti, komisjonitasu 3240 eurot ja kostja tasutud müügihinna 15 200 eurot. Hageja sai põhinõudeks 44 442 eurot 44 senti. Hageja esitas kostjale arve nr 13031 kokku 39 272 eurot 45 senti. Kohtule esitati antud arvele kreeditarve nr 13035 14.05.2013 ja uus arve nr 13001 14.05.2013 59 642 eurot 45 senti. Kostja väitel sai ta üksnes arve nr 13031, millest tasus maksekorralduse nr c8294 järgi hagejale 16.05.2013 15 272 eurot 45 senti, mitte 15 200 eurot nagu märgib hageja. Asjaolu, et hageja esitas kostjale üksnes arve nr 13031 ei välista hagi rahuldamist, kuna hageja nõue põhines lepingul, mitte arvel. Arvet ei saanud pidada hageja nõustumiseks jahi müügihinnaga 87 000 eurot, kuna arve on raamatupidamisdokument, mitte nõustumus VÕS § 9 lg 2 mõttes. Kostja vastusest kohtule ja 17.06.2013 vastusest hageja pretensioonile nähtuvalt, tegi ta hagejale tasaarvestuse avalduse jahi remondi kuludega 1800 eurot, millega hageja 22.06.2013 seisukohas nõustus. Seega kujunes hageja nõudeks 42 570 eurot (108000–45117,56–15272,44-3240-1800), mistõttu kuulus hagi rahuldamisele osaliselt summas 42 570 eurot. Kuna kostja müüs purjejahi 14.04.2013, siis oli hagejal õigus nõuda seadusjärgset viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 15.04.2013. Kuna hageja esitas viivisenõude alates 16.05.2013, siis tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 612 eurot 50 senti ja TsMS § 367 alusel hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivis põhivõlalt 42 570 eurot iga tasumisega viivitatud päeva eest VÕS 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses alates hagi esitamisest 15.07.2013 kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 1131

lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist 40 eurot. Apellatsioonkaebus

KS ei olnud kostja juhatuse liige ning ÄS §-st 181 ja TsÜS §-st 34 tulenevalt ei omanud ta õigust kostja nimel kokku leppida ega võtta kostja nimel kohustusi jahi müügihinna või muude müügitingimuste osas. Samuti ei võtnud KS mingeid kohustusi seoses jahi müügihinnaga. Võla sissenõudmiskulude väljamõistmine on kostjalt alusetu. Võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks peab hageja vastava nõude kohtule esitama, kuid hageja ei ole sellist nõuet esitanud. Vastustaja seisukoht

Ekslik ja asja esitatud tõenditega ei ole kooskõlas kostja kaebuse väide, mille kohaselt puudus pooltel kokkulepe, et kostja korraldab jahi müüki ja oli saavutatud kokkulepe müügihinnas. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool menetluses tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. Hageja on hagi aluseks olevate asjaolude tõendamiseks esitanud kirjalikud tõendid, sh poolte kirjavahetuse, millest nähtus, et hageja soovis kostja vahendusel müüa purjejahti hinnaga 115 000 – 120 000 eurot + käibemaks ning et kostja tegeles müügiga ja teatas, et tal on üks ostja. Samuti küsis kostja müügiga tegelemise käigus liisingujäägi kohta, millele hageja vastas, et lepingu jääk oli 46 404 eurot 56 senti + käibemaks ning hageja teatas, et soovitav müügihind oli 90 000 eurot + käibemaks (t.lk 25-27). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendeid hinnanud järgides TsMS § 232 lg-t 1 ja kohtu seisukoha kujunemine on jälgitav ja põhjendused kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8. Maakohtu seisukoht poolte kokkulepete kohta müügi ja müügihinna osas on põhjendatud ja õige. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kuivõrd hageja ei olnud müügieseme omanik, et saanud ta määrata selle müügihinda. Kohus nõustub hagejaga, et vara omanik oli teadlik vara müüki panekust ja et vastuväited pangal puudusid (t.lk 122, 123) ja pank nõustus tehinguga, kiites selle heaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõue põhineb poolte vahel sõlmitud lepingul ja arve nr 13031 esitamine (mille hageja 14.05.2013 krediteeris - lk 114, 125), ei tähenda nõustumust müüa jaht hinnaga 87 000 eurot. Hageja on esitanud kostjale arve nr 13001 summas 59 642 eurot 42 senti (t.lk 124). Õige on, et müügihinna tasumiskohustus tekkis kostjal pooltevahelisest kokkuleppest ja arutlemine arvetest ei oma selles osas määravat tähtsust asja õige lahendamise seisukohalt. Ekslik on kostja kaebuse väide, mille kohaselt ei olnud hagejal alust arvata, et kostja töötajal KS-l puudus õigus esindada kostjat. Maakohus hindas tõendeid ja tuvastas, et hagejaga suhtles ning kirjavahetust jahi müügi ja hagejale müügihinna tasumise kohta pidas KS. Maakohtu seisukohta kinnitab ka asjaolu, et 14.04.2013 on KS kostja esindajana sõlminud ja allkirjastanud sama purjeka müügilepingu N ja JI 109 000 euro eest. Hageja on õigustatult viidanud volituse osas ka TsÜS § 116 lg-le 2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ja ei korda TsMS § 654 lg 6 kohaselt põhjendusi. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus õige ka võla sissenõudmiskulu 40 eurot väljamõistmises. Hageja on nõude esitanud hagiavalduse p-s 1.16 (t.lk 7) ja taotluse hagiavalduse resolutsioonis (t.lk 10). Kostja ei ole nõudele kirjalikult hagiavalduse vastustes (t.lk 107-110; 148-151) ega suuliselt 13.01.2014 istungil (t.lk 154-156) vastuväiteid esitanud. Menetlus on toimunud kooskõlas TsMS § 5 lg-ga 1 ja kohus ei rikkunud nõude rahuldamisel seadust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.