Kohtulahend

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Poolte kaasomandis on võrdsetes osades kinnisasi aadressil XXXXX, XXXXXX. Pooled soetasid kinnistu 19.01.2010 lepingu alusel, mille p. 6 ning notariaalsele lepingule lisatud joonis määravad poolte kaasomandi piirid ja kasutamise korra üldiselt ja ebatäpselt. Ebatäpne piiride määramine on põhjustanud arusaamatusi. Kostjad on püstitanud kinnistule tara ja väravad, mida detailplaneeringu järgi pole ette nähtud ja milleks hagejad ei ole nõusolekut andnud. Kostjad parkivad sõidukeid hagejate ainuvalduses oleval kinnistu osal, mis on detailplaneeringu järgi ette nähtud ainult läbisõiduks. Detailplaneeringu järgi on kostjate valduses samasugune parkimisplats nende elamu ees. Kostjad takistavad pidevalt hagejate ainuvalduses oleva kinnistu osa kasutamist ega hoolda kaasvalduses oleva kinnistu osa (lumest ja lehtedest puhastamine, pinnasehooldus jms). Pooled ei ole kaasomandi jagamise viivis kokkulepet saavutanud. Detailplaneeringu kohaselt ei ole kinnistu jagamist ja eraldi katastriüksuste moodustamist välistavaid piiranguid. Hagejad palusid kohtul lõpetada kinnisasja aadressil XXXXX, XXXXXXXX kaasomand, jagades kinnisasja koos selle oluliste osadega võrdseteks reaalosadeks suurusega a’ 917,5 m2; määrata sissesõiduteeks poolte kaasomandisse kinnistu osa suurusega 100 m2 mõttelistes osades koos kohtu määratud kasutuskorrga ja kohustada kostjaid kõrvaldama ebaseaduslik rajatis. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu. Harku Valla üldplaneeringu kohaselt ei või elamukruntide suurus alevikes olla vähem kui 1500 m2 ja mujal (külades) mitte vähem kui 2000 m2. Kinnistu reaalosadeks jagamine ei ole võimalik. Hagejate taotletud viisil kinnistu jagamisel väheneb ühiskasutuses oleva maa-ala suurus ligi kaks korda, mis kahjustab kostjate huve. Kostjad ei takista hagejate kasutusse jäetud kinnistu osa kasutamist ja on hooldanud ühiskasutuses olevat osa. Sissesõidutee osas uue kasutuskorra määramine ei ole vajalik, sest senine kord reguleerib seda piisavalt täpselt. Kostjate paigaldatud tara ja väravad paiknevad kostjate kasutusse jäetud kinnistu osal (kusjuures väravad avanevad sissepoole, st kostjate kasutuses olevale maa-alale), on kooskõlas ehitusalaste õigusnormidega ja kohalikul omavalitsusel ei ole selle rajatise osas etteheiteid. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata kaasomandi lõpetamise ja ehitise lammutamiseks kohustamise osas. Kohus jättis läbi vaatamata hagejate hagi kinnisasja reaalosadeks jagamise teel tekkiva sissesõidutee kinnisasja (suurusega ca 100 m2) kasutuskorra kindlaksmääramiseks (AÕS § 72 lg 5, § 76 lg 1, § 77 lg 2 . Kõik menetluskulud jättis kohus solidaarselt hagejate kanda. Kaasomandis olevat kinnisasja saab koos oluliste osadega jagada reaalosadeks üksnes erandjuhtudel. Maatükist reaalosa eraldamisel ehk kinnisasja jagamisel tuleb arvestada maatüki olemust ja maakorralduse nõudeid. Kinnisasi on maakorraldusseaduse (MaaKS) § 13 lg 4 kohaselt jagamatu, kui jagamise tulemusena muutub võimatuks kinnisasja kasutamine vastavalt sihtotstarbele või kui ei ole võimalik moodustada katastriüksust. Arvestada tuleb planeerimisseadusest (PlanS) tulenevate nõuetega, nt PlanS § 9 lg-ga 8, mille kohaselt kehtestatud detailplaneering on aluseks uute katastriüksuste moodustamisele ning olemasolevate katastriüksuste piiride muutmisele

detailplaneeringu koostamise kohustuse korral. Kohus tuvastas Harku Vallavalitsuse 07.08.2013 kirja alusel, et hagejate soovitud katastriüksuste moodustamine ei ole võimalik. Kaasomandis oleva kinnisasja ebamõistlik tükeldamine riivab kõigi kaasomanike huve. Seetõttu on kostjatel kui kaasomanikel mõistlik ja põhjendatud ootus, et kinnisasja ei killustata väiksemaks detailplaneeringus ette nähtud suurusest. Muul viisil kaasomandi lõpetamist ei ole pooled taotlenud. Kuna kohus ei lõpeta poolte kaasomandit kinnistu reaalosadeks jagamise teel, ei ole ka võimalik määrata kasutuskorda 100 m2 suurusele sissesõidutee kinnistule, mistõttu jättis kohus TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel vastava hagejate nõude läbi vaatamata. AÕS § 89 kohaselt on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Selline õigus on kaasomanikul ka teiste kaasomanike suhtes. AÕS § 89 kolmandast lausest tulenevalt on nõude rahuldamine välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma (ibid, p 12 esimene lõik). Kaasomanikul ei ole üldjuhul õigust ilma teiste kaasomanike nõusolekuta ühist asja muuta, sh sellele ehitada. Kohus tuvastas, et kostjate aed ja väravad on rajatud kaasomandis olevale kinnistule ilma hagejate nõusolekuta ja rikub nende omandiõigust. Samas ei ole hagejad piisavalt põhjendanud ega tõendanud, et piki nende ja kostjate kasutuses olevate kinnistuosade piiri kulgev, aga kostjate kasutusse jäetud kinnistu osal paiknev piire rikub hagejate õigusi oluliselt. Hagejate esitatud skeemi (tlk 44), kinnistu kasutuskorda sisaldava lepingu lisa nr 2 (tlk 20) ja kinnistust tehtud fotode (tlk 24, 60–62) põhjal tuvastas kohus, et piirde osaks olev värav eraldab ühiskasutuses olevat sissesõiduteed ja kostjate kasutusse jäänud kinnistu ala. Pooled ei vaidle selle üle, et piire tervikuna asub kostjate kasutusse jäetud kinnistu osal. Tara ja värava rajamine ei ole selline asjaolu, mis tingib autode parkimise poolte ühiskasutuses oleval sissesõiduteel (tlk 145–149), sest samasugusel viisil võib sõidukite parkimist korraldada ka ilma piirdeid rajamata. Kinnistu kasutuskorra kokkulepe ei keela poolte ühiskasutuses oleval alal sõidukite parkimist. Tara ei takista kohtu hinnangul elamu seina hooldamist. Kostjad tõid esile, et hagejad rajasid nende kasutusse jäänud kinnistu osale piirdeid ja sellele väitele ei ole hagejad vastu vaielnud. Neil asjaoludel leidis kohus on hagejatel kohustus taluda kostjate rajatud tara ja väravat. Apellatsioonkaebus Hagejad paluvad tühistada maakohtu otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta kostjate kanda. Kaasomandi igal ajal lõpetamise õigust tunnustav AÕS § 76 lg 1 ei pane kohtule kohustust põhjendada, milles seisneb kaasomandi lõpetamisel üldine huvi. Paljasõnaline on väide, et kinnisasja ebamõistlik tükeldamine riivab kaasomanike huve. Harku Vallavalitsuse üldplaneering, mille kohaselt ei või elamukruntide suurus alevikes olla vähem kui 1500 m2 ja mujal (külades) mitte vähem kui 2000 m2 on vastuolus PS §-ga 32. Igaühele on AÕS-ga garanteeritud õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. Kinnistu jagamise tulemusena ei muutu võimatuks kinnisasja kasutamine vastavalt sihtotstarbele, seega MaaKS § 13 lg-s 4 sätestatud eeldus on osaliselt täidetud. Panga avalduse kohaselt ei ole pangal midagi kaasomandi lõpetamise ja selle reaalosadeks jagamise vastu. Hagejad soovisid määrata kohtu abiga kasutuskorra poolte ühiskasutuses oleva juurdesõidutee suhtes ning antud nõue ei sõltu sellest, kas antud osa kaasomandist on eraldi kinnistu või mitte. Kohtul oli kohustus välja selgitada, kas hagejad soovivad määrata ühiskasutuses oleva maatükki suhtes kasutuskorra ka selle mittemuutusmisel eraldiseisvaks kinnistuks.

Kohus tuvastas, et kostjate rajatud piire on rajatud hagejate kaasomandis olevale kinnistule hagejate nõusolekuta, mis omakorda rikub hagejate omandiõigust. Kohtu välja toodud argumente, miks hagejad peavad taluma omavolilise ehitisega seotud omandiõiguse rikkumist, ei saa pidada mõjuvateks põhjusteks. Kui seadusest või tehingust ei tulene talumiskohustust, võib omanik vaidlustada kõik võõralt kinnistult ülekanduvad omandiõigust kahjustavad mõjutused. PS § 32 lg 2 esimene lause annab õiguse omanikule enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Omanik võib nõuda vastavalt AÕS § 89 lg-le 1 ehitisega põhjustatud varjavate mõjutuste lõpetamist, kui tegemist on keelatud mõjutustega. AÕS § 72 lg 1 sätestab, et kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takistateiste kaasomanike kaaskasutust. AÕS § 72 lg 4 kohaselt kaasomanikul on õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta, kuid ta võib teistelt kaasomanikelt nõuda asja säilitamiseks vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende osadega. Väravate ja tara rajamine ei olnud vajalik toiming asja säilitamiseks, seega seda ei olnud võimalik teha ilma teiste kaasomanike nõusolekuta. Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning mentluskulud hagejate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. I Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et kinnisasja reaalosadeks jagamine on alati võimalik, va poolte kokkuleppe korral. Kuigi üldise privaatautonoomia alusel saavad kaasomanikund lõpetada kaasomandi reeglina vabalt igal ajal ilma mõjuva põhjuseta, peab kohus arvestama asja jagamisel selle olemusega. Kuigi asjaõigusseadus asja olemust reaalosadeks jagamisel piiranguna ei maini, tulenevad piirangud nt MaaKS § 13 lg-s 1 sätestatust, mille järgi saab seda korraldada vaid maatüki olemust rikkumata tingimusel, et pärast kinnisasja jagamist on iga osa iseseisev kinnisasi. Sama paragrahvi neljas lõige sätestab, et kinnisasi on jagamatu, kui jagamise tulemusena muutub võimatuks katastriüksuse moodustamine. Kuna tsiviilasja hagimenetluses kehtib dispositiivsuse printsiip (TsMS § 4 ja 5) ja hagi menetletakse poolte esitatu alusel (TsMS § 5 lg 1), tuli hagejatel esitada asjaolud ja tõendid selle kohta, et asja jagamine nende poolt soovitud viisil on maakorralduslikult võimalik ja lubatav. Hagejad seda ei teinud ega kostjate vastuväiteid ja tõendeid kinnistu jagamise võimatuse kohta (vt Harku vallavalitsuse kiri I kd, tl 93) ümber ei lükanud. Kohus ei jätnud hagejate nõuet rahuldamata põhjusel, et kinnisasja jagamiseks puudus hüpoteegipidaja nõusolek nagu apellandid ekslikult leiavad. Andes hinnangut kostjate vastavasisulisele vastuväitele märkis kohus, et otsus asendab hagejate nõutud viisil kostjate tahteavaldused ega jaga kinnistut. Seetõttu ei takista hüpoteegipidaja nõusoleku puudumine kinnistu jagamist. Seejuures on õige ka kohtuotsuse seisukoht, et pank ei ole sellist konkreetset nõusolekut väljendanud (vt I kd, tl 119), sest nõusolek on antud tingimusel, et tagatise väärtus jääb samaks.

II Täpsustatud avalduses esitasid hagejad kolmanda nõudena järgmise taotluse: „Sissesõiduteeks määrata poolte kaasomandisse kinnistu suurusega 100 m2 Lisa 5-1 jagamise plaanil piiratud sinise joonega mõttelistes osades koos hooldamiskohustusega vastavalt hagis kirjeldatud korraga.“ (I kd, tl 40). Analüüsides seda koos hagejate teiste nõuetega on arusaadav, et hagejad soovisid kinnistu jagamist kolmeks reaalosaks. Kaks kinnistut pidid jääma poolte ainuomandisse ja üks kinnistu kaasomandisse, mille suhtes paluti kohtul määrata kasutuskord. Hagejad ei esitanud alternatiivse nõudena kaasomandi kasutuskorra muutmise nõuet, kui kinnistu peaks jääma reaalosadeks nende poolt soovitud viisil jagamata. Seetõttu ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et kohus oleks pidanud nõuet sellisel viisil käsitlema. III Maakohus kaalus vajalikus ulautses poolte huve vaidlusaluse piire rajamisel. Kohus leidis õigesti, et väravate avamise raskus ja tara ei ole asjaoluks, miks kostjad hageja maja ees autosid pargivad. Kostjad leiavad endal olevat selleks õiguse tulenevalt notariaalses lepingud reguleeritud kaasomandi kasutamise korrast. Hagejad ei ole lisaks seina hooldamise vajadusele toonud esile nende õigusi riivavaid argumente selle kohta, miks ei võiks kostjad oma kinnistu osa piirata, samal ajal kui hagejad seda võivad. Apellatsioonikohtu istungil selgitasid kostjad oma seisukohti seoses hageja maja ees parkimisega ja leidsid, et ühiskasutusse jäetud ala ei ole mõeldud üksnes läbisõiduks, vaid seda võivad kasutada kõik kaasomanikud ka autode parkimiseks. Hagejate selgituste kohaselt on hagi esitamise põhjuseks eelkõige kostja ja tema külaliste autode parkimine hagejate maja, nt heitgaaside tõttu ei saa avada aknaid. Seega on poolte vahel vaidlus kinnistu kasutamise korras. Vastava nõude puudumise tõttu ei saanud kohus seda lahendada. AÕS § 89 lg 1 ei ole kohaldatav kaasomanike omavahelises suhtes ja sellest normist tulenevaid nõudeid kaasomanik teisele kaasomanikule esitada ei saa. Eelpooltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. IV Vastavalt TsMS § 173 lg-s 1 sätestatule esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud solidaarselt kostjate kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.