Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Väär on hageja väide, nagu oleks AK esitanud kostja vastu hagi kohtusse (tsiviilasi nr 2-10-66081). Kostja vaidlus OÜ-ga Keska Consult ei puutu käesolevasse menetlusse. Pealegi, nimetatud leping ei lõppenud töövõtjapoolse ülesütlemisega. Hageja esitatud lepingu punktide 3.1 ja 3.1.1 kohaselt kuulub tasu maksmisele juhul kui kostja (või temaga seotud ettevõte) sõlmib hageja esitatud kandidaadi vahel lepingu (töölepingu, töövõtulepingu, käsunduslepingu jne). Tõendamata on hageja väited, et tema esitas kostjale kandidaadina AK ning kostja või temaga seotud ettevõte sõlmis lepingu punktis 3.1.1 nimetatud lepingu AKga. Hageja esitatud asjaolud ja dokumendid ei tõenda, et esineksid töövõtulepingu nr 190 punktides 3.1 ja 3.1.1 kokkulepitud alused hagejale töövõtutasu maksmiseks. Seetõttu on hageja tasunõue alusetu. Kostja ei nõustunud ka hageja käsitlusega „katseajast“. Tegemist ei ole ebamäärase õigusterminiga, mille sisustamine vajaks tõlgendamist. Hageja ei tõendanud töölepingu regulatsiooni kohaldamise vajadust. Hageja väitis sõnaselgelt ka ise, et kostja ja AK ei sõlminud töölepingut, vaid töövõtulepingu (kuid ka viimast väidet ei ole hageja tõendanud). Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled vaidlesid selle üle, kas töövõtulepingu nr 190 alusel valis hageja kostjale tööjõu värbamise kaudu töötajakandidaadi AK ja nimetatud kandidaat asus tööle kostja ettevõttes, samuti selle üle, kas hageja täitis oma lepingujärgsed kohustused ning kas kohustuste täitmise tulemusel oli hagejal õigus esitada arve nr 280136 ja millest arvel märgitud summa koosneb. Kohus asus seisukohale, et ühestki hageja esitatud dokumendist ega väitest ei nähtu, et hageja oleks reaalselt kostjale kokkulepitud värbamisteenust osutanud või milles selline teenus seisnes. Hageja esitas projektijuhtimise töövõtulepingu nr 270810, mis oli sõlmitud kostja ja kellegi teise juriidilise isiku, mitte juriidilisest isikust hageja vahel. Ühestki asjaolust ei tulenenud, kuidas nimetatud leping antud asjasse ja hageja nõudesse puutus. Kohus leidis, et antud lepingu näol ei olnud tegemist asjakohase tõendiga ja jättis selle tõendi seetõttu tähelepanuta. Nimetatud lepingu nr 270810 sõlmimine kahe juriidilise isiku vahel ei kinnitanud fakti, et hageja poolt värbamis-teenuse osutamise kaudu oli väljavalitud isikuks AK. AK kui füüsilise isiku ja kostja vahel ei sõlmitud nimetatud lepingut, millest nähtuks, et värbamisteenuse osutamise käigus osutus väljavalituks kandidaadiks AK. Lepingu nr 270810 objektiks oli hoopis teostatavate üldehitus- ja eritööde projekteerimine. Hageja väitis, et kostja või temaga seotud ettevõte sõlmis lepingu punktis 3.1.1 nimetatud lepingu AKga. Kohus leidis, et tegemist oli hageja poolt tõendamata väitega ning kohus ei saanud sellega asja lahendamisel arvestada. Kohus märkis, et hageja esitatud materjalidest ei nähtunud, et esineksid töövõtulepingu nr 190 punktides 3.1 ja 3.1.1 kokkulepitud alused hagejale töövõtutasu maksmiseks. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et hageja enda poolt esitatud asjaoludest ja dokumentidest tulenevalt on hageja nõue alusetu. Hageja ei tõendanud töölepingu regulatsiooni kohaldamise vajadust antud vaidluses ja töölepingu sõlmimist mis tahes füüsilise isikuga. Hageja väitis ise, et kostja ja AK ei sõlminud mitte töölepingut, vaid töövõtulepingu. Pealegi väidet, et kostja sõlmis AKga töövõtulepingu, ei ole hageja tõendanud. Kohtu arvates ei ole tõendatud asjaolu, et hageja osutas kostjale värbamisteenust, samuti puudus alus saada tasu tehtud töö eest. Kohtule ei esitatud usaldusväärseid tõendeid selle kinnituseks, mida täpselt hageja tegema pidi, s.o millises ulatuses töid ja millise hinnaga. Kumbki pool ei avanud kokkulepitud tööde olemust. Poolte seletused olid vastuolulised ega viinud objektiivse tõeni. Kohtu käsutuses puudusid kindlad, usaldusväärsed ja ümberlükkamatud tõendid, millele tuginedes kohus oleks saanud järeldada, et hagejal oleks õigus nõuda kostjalt arve nr 280136 tasumist.

Töövõtutasu muutub sissenõutavaks üksnes juhul, kui töö on tellija poolt vastu võetud. Töö vastuvõtmine kujutab endast tellija poolset otsest või kaudset tahteavaldust. Töövõtja peab tõendama, et töö on valminud ning tellija on töö vastuvõtmisest keeldunud. Käesolev vaidlus taandub sellele, kas hageja oli õigustatud nõudma 01.12.2010 arve järgi kostjalt tasu või mitte. Kohtu arvates ei ole tõendatud, et hageja on kostjale värbamisteenust osutanud. Hageja jättis tõendamata lepingulise suhte sisuks oleva kokkuleppe, töövõtulepingu sisuks olevate tööde tegemise eest ettenähtud tasu suuruse ja arvestuse aluse, millele tuginevalt (peamiseks aluseks) jättis kohus hagi rahuldamata. kohta ning see oli peamiseks aluseks hagi rahuldamata jätmisel. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus käsitlemata hageja poolt esitatud nõude viivise saamiseks, kuna võlasuhte tekkimise alused (ka kõrvalkohustused) on ära toodud VÕS §-s 3, käesoleval juhul puudusid aga igasugused alused. Samal põhjusel ei käsitlenud kohus poolte vahel kerkinud vaidlust selles osas, et millest arve summa koosnes, kuna hageja esindaja ei osanud seda kohtuistungil öelda. Hageja esitas kohtule OÜ Keska Consult poolt Pärnu Maakohtule esitatud hagiavalduse tsiviilasjas nr 2-10-66081. Maakohtu arvates ei ole tegemist tõendiga TSMS § 229 lg 2 mõistes. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palub võtta tõendina menetluse juurde apellatsioonkaebusele lisatud tõendid ja hinnata neid asja sisulisel lahendamisel. Hageja on esitanud maakohtule tõendina kostja esindaja vastuväite, milles kostja esindaja selgitas, et „ OÜ E&G nõuet ei tunnista, kuna avaldaja värbas meie ettevõttesse väga ebaprofessionaalse ja kohusetundetu töötaja, kes ei pidanud kinni töölepingust ning tekitas meie ettevõttele olulist kahju“. Kostja ei ole vastuväites väitnud, et arve ei kuulu tasumisele, sest teenust ei osutatud. Kostja esindaja kinnitab, et töövõtulepingu nr 190 alusel teenust osutati. Seega on hageja tõendanud, et kostjale osutati teenust ja kostja on seda ise ka kinnitanud. Hageja arvates ei ole maakohus hinnanud hageja esitatud tõendit ega põhjendanud, see tõend ei ole asjakohane. Maakohtu otsusest ei selgu, miks hageja poolt esitatud kostja vastuväide, kus kostja tunnistab teenuse osutamist, ei ole asjas piisavaks tõendiks ning kohus seda ei arvesta. Kohus on asunud ebaõigesti seisukohale, et pooled vaidlevad selle üle, millest tasumise kohustus koosneb. Maakohtule tõendina esitatud töövõtulepingu nr 190 punkti 3.1 kohaselt on pooled kokku leppinud, et „tellija tasub töövõtjale täidetava ehitustööde projektijuhi positsiooni eest viimase ühe kuu brutopalga ulatuses (15 000– 30 000 krooni vahemikus, mis määratakse vastava lepinguga) juhul kui tellija võtab tööle 6 kuu jooksul töövõtja poolt esitatud kandidaadi“. Seega tuleneb maakohtule esitatud tõendist üheselt, et pooled on kokku leppinud, et kostjale makstakse vastavalt kostja ja töövõtja vahel sõlmitud lepingus kokkulepitud tingimustele, kuid mitte vähem kui 15 000 krooni ja mitte rohkem kui 30 000 krooni. Antud juhul ei oma mingit tähtsust, miks hagejale makstav miinimumsumma lepiti kokku just 15 000 krooni. See on poolte omavaheline kokkulepe, mis on fikseeritud töövõtulepingus nr 190. Hageja leiab, et küsimuses, kas arve kuulub kostja poolt tasumisele, ei oma tähtsust arve suurus, kui see vastab poolte poolt kokkulepitule. Kostja ei ole otsesõnu vaidlustanud arves nr 280136 nimetatud summat. Hageja palub võtta toimikusse tõendina hageja ja kostja seadusliku esindaja e-kirjavahetuse. Ekirjavahetusest nähtub, et kostja kiidab heaks hageja poolt esitatud kandidaadi AK ning et pooled vestlevad töövõtulepingu nr 190 alusel AK värbamise eest tasumisele kuuluva arve üle. Sellega tõendab hageja, et töövõtulepingu nr 190 alusel on hageja kostjale teenust osutanud ja kostja on välja valinud talle sobiva kandidaadi. Kirjavahetusest nähtub ka, et välja valitud kandidaat on

kostjale teenust osutanud. Seega on hageja tõendanud, et kostja võlgneb hagejale saadud teenuse lepingus kokkulepitud summa. Hageja ei saanud tõendeid varem esitada, sest kostja muutis oma seisukohta ning hagejale ei olnud tagatud mõistlikku aega täiendavate tõendite esitamiseks. Hageja taotles maakohtu istungil luba täiendavate tõendite esitamiseks. Arvestades, et kostja muutis enne istungit oma varasemat seisukohta, oleks tulnud hagejale tagada võimalus täiendavate tõendite esitamiseks. TsMS § 50 lg 1 p 6 kohaselt tuleb protokolli kanda menetlusosaliste avaldused ja taotlused. Protokolliga tutvumisel leidis hageja, et hageja taotlust ei ole protokollis kajastatud. Hageja palus kanda taotluse täiendavate tõendite esitamise kohta ka protokolli, kuid maakohus taotlust ei rahuldanud. Hageja taotluse osas seisukoha mittevõtmisega rikkus kohus TsMS § 5 lg-t 1. Menetluse edasine käik Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning uute tõendite vastuvõtmise taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2014 määrusega võttis kohus vastu hageja esitatud tõendid, s.o apellatsioonkaebusele lisatud e-kirjavahetuse 9-l lehel. 24.04.2014 täiendavates seisukohtades palus kostja võtta kohtul vastu dokumentaalne tõend, millest nähtuvalt oli kostja juba 18.10.2010 teatanud OÜ-le Keska Consult projektijuhtimise töövõtulepingu lõpetamisest seoses töövõtjapoolse hooletu suhtumisega oma kohustustesse. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 peab ringkonnakohus võimalikuks teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja pöördus kohtusse hagiga kostja vastu, saamaks töövõtulepingu järgset tasu. Hageja väitel osutas ta kostjale värbamisteenust, s.o leidis kostjale sobiva töötaja - projektijuhi, mistõttu on tal õigus saada lepingus kokkulepitud tasu. Hageja esitas kostja vastu nõude esmalt maksekäsu kiirmenetluses, kuid kostja vastuväite tõttu jätkus hageja nõude menetlemine hagimenetluses. Kostja vastuväite kohaselt värbas hageja kostja ettevõttesse ebaprofessionaalse ja kohusetundetu töötaja, mistõttu kostja ei tunnistanud hageja nõuet. Seega võis hageja üheselt järeldada, et kostja ei vaidlusta asjaolu, et hageja on kostjale värbamisteenust osutanud. 25.11.2013 määrusega võttis kohus hagi menetlusse ja küsis kostjalt vastust. 17.12.2013 vastuses (tl 84-86) on kostja vaidlustanud kõik hageja väited („... ei tunnista hageja nõuet ega hageja väiteid üheski mahus ...“). Kostja väitel puuduvad alused töövõtulepingus kokkulepitud tasu maksmiseks, sest hageja ei ole tõendanud, et on kostjale värbamisteenust osutanud. Järgmisel päeval, s.o 18.12.2013 toimus kohtuistung, kus oma seletuse andis hageja, milles selgitas, et hageja värvatud projektijuhi võttis kostja tööle, mida kostja on eelnevalt ka tunnistanud, ning et isik töötas kostja juures enam kui 2 kuud (mis oli lepingujärgseks katseajaks), hagejale teadaolevalt tekkisid projektijuhil hiljem probleemid seetõttu, et kostja ei täitnud omapoolseid lepingulisi kohustusi (oli sunnitud lepingu üles ütlema). Hagejale oli teada, et tema vahendusel tööle võetud isik töötas kostja juures kas 2010 lõpuni või järgmise aasta alguseni, seega olid täidetud tingimused, mille järgi oli hagejal õigus saada kostjalt tasu. Kostja seevastu väitis lühidalt, et hageja ei ole lepingut täitnud, AKga ei ole ta lepingut sõlminud ning et otsitav isik sai olla siiski füüsiline isik (ja üldse on kogu hagi arusaamatu). Isungi protokollist (tl 90-91) nähtuvalt ei olnud kohtul menetlusosalistele ühtegi küsimust, kohus ei püüdnud täpsustada, mis tingis kostja seisukoha muutumise. Kohus ei teinud

hagejale ettepanekut esitada hagi aluseks olevate asjaolude tõendamiseks täiendavaid tõendeid, kui leidis, et kostja vastuväited on sedavõrd kaalukad, et hageja nõue vajaks täiendavat tõendamist. Sellega rikkus kohus seadusest tulenevat selgitamiskohustust. Pealegi, kuigi istungi protokollist ei nähtu, et hageja oleks soovinud oma nõude tõendamiseks esitada täiendavaid tõendeid, on eluliselt usutav, et ta sellekohase viite istungil tegi. Kohtuistungi protokolli parandamise taotluses palus hageja muuhulgas märkida hageja esindaja poolt istungil avaldatud kinnitus, et tal on olemas kirjavahetus kostja seadusliku esindajaga, milles viimane kinnitab värbamisteenuse lepingu alusel väljavalitud töötaja isikut, kuid tõendeid ei esitatud, sest kuni kostja vastuseni ei olnud teenuse osutamine vaidluse all. Antud juhul jättis maakohus muuhulgas täitmata TsMS § 400 lg-st 5 tuleneva kohustuse võtta kokku poolte seletustes esitatu ja arutada menetlusosalistega seletustes esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist, samuti jättis kohus täitmata kohustuse arutada menetlusosalistega pärast tõendite uurimist menetluse seisu ja selle lõpetamise väljavaateid TsMS § 401 lg 1). Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks neid kohustusi täitnud. Eeltoodud põhjustel võttis ringkonnakohus tsiviilasja materjali juurde hageja esitatud e-kirjavahetuse, ühtlasi rahuldas kohus kostja taotluse ja võttis vastu kostja esitatud tõendi - lepingu lõpetamise teate. Kolleegium, hinnates kohtule esitatud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hageja ja kostja vahel 21.07.2010 sõlmitud töövõtuleping nr 190 on hageja poolt kohaselt täidetud. Töövõtulepingu järgi kohustus töövõtja (hageja) osutama käesoleva lepinguga ettenähtud tingimustel tellijale (kostja) värbamisteenust, mis sisaldab sobivate kandidaatide otsimist ametikohale „Ehitustööde projektijuht“ (lepingu punkt 1), kusjuures lepingujärgseks tasuks oli täidetavale ametikohale vastav ühe kuu brutopalk („... täidetava ehitustööde projektijuhi positsiooni eest viimase ühe kuu brutopalga ulatuses ...“), mis oli piiratud vahemikuga 15 000 - 30 000 krooni (lepingu punkt 3.1). Lepingu kohaselt käsitlesid pooled tööle võtmisena tellija (temaga seotud isiku) ja kandidaadi vahel lepingu sõlmimist, sõltumata sellest, missuguse lepingu ja mis seaduse alusel tellija (temaga seotud isik) sõlmib (tööleping, töövõtuleping, käsundusleping, suuline kokkulepe jm). Lepingu punkti 3.3 kohaselt oli tellijal kohustus töövõtjale tasuda (arve alusel), kui kandidaat on läbinud edukalt kahekuuse katseaja. Seega, kui kandidaat asus kostja ettevõttes tööle ja see suhe oli kestnud vähemalt 2 kuud, oli hagejal õigus esitada arve (lepingujärgne tasunõue muutus sissenõutavaks). Vaieldes vastu kõigile hageja väidetele avaldas kostja muuhulgas ka seisukohta, et lepingujärgset tasu oleks hagejal õigus nõuda vaid siis, kui kostja oleks sõlminud lepingu hageja värvatud töötaja kui füüsilise isikuga. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja küll sõlminud lepingu hageja värvatud kandidaadilt teenuste saamiseks, kuid teinud seda läbi firma, mille juhatuse liikmeks sama kandidaat on. Kostja ja OÜ Keska Consult vahel sõlmiti 27.08.2010 projektijuhtimise töövõtuleping (tl 45-49), milles töövõtjat esindas AK (nii lepingu sõlmimisel kui oli vastutavaks esindajaks ehitusplatsil). Viidatud lepingu esitas hageja tõendina maakohtule, kuid kohus pidas seda asjassepuutumatuks ja jättis selle kui asjakohatu tõendi tähelepanuta. Ringkonnakohus selle hinnanguga ei nõustu. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt oli isikuks, kelle kostja kandidaadina välja valis, AK. Asjaolu, et kostja sõlmis hageja poolt värvatud kandidaadi tööalaste oskuste kasutamiseks lepingu kandidaadi esindatud äriühinguga, ei muuda tekkinud tööalase suhte tegelikku sisu. Nimetatud asjaolu ei võimalda järelda, et hageja oleks jätnud täitmata pooltevahelisest lepingust tulenevad kohustused. Kuigi lepingus ei olnud sellist võimalust ette nähtud, ei ole siiski alust järeldada, et hageja lepingut ei täitnud ja kostja ei saanud hageja osutatud teenuse vahendusel endale vajalikku töötajat - projektijuhti. Hageja poolt kohtu ette toodud elulised asjaolud võimaldavad järeldada, et valik, millise lepingu kostja kandidaadiga või tema osalusel (ja esindusel) äriühinguga sõlmib, sõltub vahetult kostjast ega mõjuta seetõttu lepingu hagejapoolset täitmist. Apellatsioonkaebusele lisatud tõendid - pooltevaheline e-kirjavahetus - kinnitavad veenvalt hageja

väidet, et tema on oma lepingujärgse kohustuse täitnud. Nii tunnustas kostja seaduslik esindaja ESJ juba 17.08.2010 e-kirjas AK kui ühte parimat kandidaati ja andis hagejale lubaduse lõplikust otsusest koheselt teatada (tl 130). Samast kirjavahetusest nähtuvad üheselt ka projektijuhile kui füüsilisele isikule esitatavad nõuded (ehituslik kõrgharidus, töökogemus jne - tl 135), mistõttu saab sellest järeldada, et kostja sõlmis OÜ-ga Keska Consult töövõtulepingu AK kui hageja värvatud kandidaadi oskuste kasutamiseks. VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Tõenditest nähtuvalt on töövõtulepingus kokkulepitud tulemus saavutatud, mistõttu on kostja kohustatud maksma tehtud töö eest tasu. Pooltevahelises lepingus lepiti kokku tasu suurus, mis oli küll seotud kostja ja kandidaadi vahelise tasukokkuleppega, kuid pidi siiski jääma teatud vahemikku. Antud juhul ongi hageja esitanud rahalise nõude võimalikus minimaalmääras, s.o summas 15 000 krooni ehk 958, 67 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja esitas kostjale vastava arve 01.12.2010, maksetähtajaks oli 08.12.2010. Hageja esitatud arve summas 1150, 20 eurot (958,50 + käibemaks 191,70) kuulus seega tasumisele. Kostja nõustumine tasu käsitlevate lepingutingimustega nähtub ka kostja esindaja 30.06.2010 e-kirjast (värbamisteenuse eest tasume kuupalga ulatuses peale projektijuhi palkamist 2 kuu pärast kui on läbinud katseaja. Projektijuhi palkamisel eelistame töövõtulepingut, kuid sobib ka tööleping. Palk on 15 000 - 30 000 krooni, sõltub projektijuhi eelnevatest kogemustest ...). Maakohtu menetluses ei toonud kostja kohtu ette asjaolu, nagu oleks ta OÜ-ga Keska Consult sõlmitud lepingu 18.10.2010 lõpetanud, mida kinnitavat ringkonnakohtule 24.04.2014 esitatud tõend. Kostja oli eelnevalt seisukohal, ei nimetatud isikuga sõlmitud leping ei oma antud vaidluses mingit tähtsust. Samas, kostja ei ole esitanud menetluse kestel varem kordagi väidet, et juba oktoobris 2010 oli projektijuhtimiseks sõlmitud leping lõpetatud, mis oleks eelduslikult välistanud hageja tasunõude rahuldamise. Ka ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostja oleks sellest asjaolust hagejat varem teavitanud, ei ole kohtule esitatud. Küll on kostja vaielnud eelnevalt hageja nõudele vastu seetõttu, et hageja värbas talle halva töötaja (ka maksekäsu kiirmenetluses on esitatud sellesisuline vastuväide). On eluliselt ebausutav, et kostja ei oleks eelnimetatud asjaolule kui nõuet välistavale varem tuginenud. Pealegi nähtub hagiavaldusele lisatud tõendist, et leping kostja ja OÜ Keska Consult vahel kehtis tegelikult veel ka detsembris 2010 (OÜ Keska Consult hagi kostja vastu lepingujärgse tasu nõudes - tl 39-43). VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt töövõtulepingu punktist 2.4 on töövõtjal õigus nõuda tellijalt viivist 0,05% päevas iga maksega hilinemise päeva eest, kui tellija ei ole tasumisele kuuluvaid summasid õigeaegselt tasunud, kuid mitte rohkem kui 10% kogu lepingu maksumusest. Seega on hagejal õigus nõuda viivist kuni 200 päeva eest, s.o kokku 10% lepingu maksumusest. Kostja on tasu maksmisega viivituses alates 09.12.2010. Seega on hagejal õigus nõuda viivist kokku 115 eurot. Nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista.

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse ja rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).

Ü. Jänes

K. Paal

U. Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.