Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja XXX29.11.2006 tarbijakrediidilepingu nr XXX. Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjale üle 2556,47 eurot ning kostja oli kohustatud maksma hagejale intressi 27,1% krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK AS-i krediidilepingute üldtingimusi nr S. 29.11.2006 sõlmisid hageja ja kostja XXX käenduslepingu. Lepingu alusel oli krediidisaaja kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 15.12.2006, millist kohustust krediidisaaja korduvalt rikkus. Käenduslepingu alusel oli käendaja kohustatud kohustuse rikkumise korral vastutama krediidisaajaga solidaarselt, st krediidisaaja poolt maksete viivitusse sattumise korral oli käendaja kohustatud lepingujärgsed maksed hagejale ise tasuma. Kostjad oma lepingulisi kohustusi ei täitnud. 08.06.2011 saatis hageja kostjatele lepingu ülesütlemise hoiatuse, kui kostjad ei tasu kahe nädala jooksul võlgnetavaid summasid. Kostjad võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja 04.07.2011 lepingu üles. Kostjad käesoleva ajani hagejale lepingust tulenevaid võlgnevusi tasunud ei ole. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista tagastamata krediidisumma 1400,23 eurot, intressid 802,60 eurot, lepingu sõlmimise tasu 31,95 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga, s.o. arvestusega kuni 20.12.2013 sissenõutavaks muutunud viivis 1159,20 eurot ning viivis alates 21.12.2013 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni 27,1% tagastamata krediidisummalt aastas. Hageja seisukoht kostjate vastuväidete osas Hageja ei nõustu kostjate vastuväitega, et põhivõlgnik on oma kohustuse hageja ees täitnud. Kostjad on hagejale lepingu raames kokku tasunud 4190,46 eurot, kostjad ei ole tõendanud, et nad on rohkem tasunud. Lepingu korrektse täitmise korral oleks pidanud kostjad hagejale tasuma kokku 6078,75 eurot (põhisumma 2556,47 eurot, intressi 3496,72 eurot ja lepingu tasu 25,56 eurot). Krediidilepingu lõpptähtpäev oli 15.12.2011. Arvestades, et kostjad ei ole lepingust tulenevaid kohustusi korrektselt täitnud, on lisandunud ka võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise ja viivise tasumise kohustus. Hageja ei nõustu kostja vastuväitega, et hageja nõuet tuleb vähendada, kuna hageja ei ole tõendanud, et ta kontrollis kostjale laenu andmisel kostja maksevõimet. Hageja kontrollis kostjale laenu andmisel kostja maksevõimet, mida tõendab asjaolu, et kostja täitis krediidilepingut suuremate probleemideta ca 3 aastat. Kostja maksekäitumisest saab selgelt välja lugeda, et kostja oli krediidilepingu sõlmimise ajal maksejõuline. Isegi, kui hageja oleks eksinud kostja varalises seisundis, kuulub põhivõlgniku varaline seisund käenduslepingu sisu ja eesmärki arvestades asjaolu hulka, mille riski kannab tüüpiliselt käendaja. Hageja ei nõustu kostja XXXväitega, et 14.08.2012 sõlmitud võla tasumise kokkulepe on vastuolus hea usu põhimõttega ja tühine. Pärast krediidilepingu ülesütlemist esitas kostja hagejale avalduse krediidilepingu võlgnevuse tasumiseks. Suhtluses

kostjaga selgitas hageja välja kostja majandusliku olukorra ning kokku lepiti kostjale jõukohases kuumakses ja teistes võlgnevuse tasumise tingimustes. Kostja XXX poolt viidatud VÕS § 4032 lg 3 kehtib olukorras, kus laenusaaja saab enda kasutusse täiendavat krediiti või lepitakse kokku krediidi ülempiiri muutumises. Kuna kostja XXXei saanud 14.08.2012 võla tasumise kokkuleppe sõlmimisel enda kasutusse täiendavat krediiti ega lepitud kokku krediidi ülempiiri muutumises, ei kuulu VÕS § 4032 lg 3 poolte vahelise vaidluse lahendamisel kohaldamisele ning kostja XXX vastavasisulised vastuväited tuleb jätta tähelepanuta. Hageja ei nõustu kostja XXXväitega, et 14.08.2012 sõlmitud võla tasumise kokkulepe oleks sõlmitud kostja kogenematusest ja sõltuvussuhetest lähtuvalt, kostja ei ole tõendanud ega põhjendanud, milles seisnes kostja kogenematus ja sõltuvussuhe hagejaga 14.08.2012 võla tasumise kokkuleppe sõlmimisel. Pärast lepingu ülesütlemist oli kostja XXXsoov leida võlgnevuse tasumiseks eelkõige kohtuväline lahendus. Võla tasumise kokkulepe ei suurendanud hageja nõudeid kostjate vastu. Ainuke kulu, mis võla tasumise kokkuleppe sõlmimisega kaasnes, oli võla tasumise kokkuleppe sõlmimise tasu maksmise kohustus summas 31,95 eurot, teisi kõrvalkohustusi võla tasumise kokkuleppe sõlmimine kostjale XXXkaasa ei toonud. Võla tasumise kokkuleppe sõlmimine oli kostjale kasulik, kuna võla tasumise kokkuleppega võimaldas hageja kostjal tasuda krediidilepingu võlgnevust osamaksetena ning hageja oli nõus mitte arvestama võlgnevuse osamaksete tasumise perioodi vältel viivist, kui kostja täidab võla tasumise kokkulepet korrektselt. See on hageja otsustada, millal ta pöördub võlgnevuse sissenõudmiseks kohtu poole. Kostja XXXväite osas, et kostja ei nõustu lepingu ülesütlemise teates märgitud võla sissenõudmisega seotud kulude nõudega summas 198,09 eurot, märgib hageja, et ei ole hagiavalduses kostjate vastu võla sissenõudmisega seotud kulude nõuet esitanud, kuna kostjad on hagejale 04.07.2011 lepingu ülesütlemise teates märgitud võla sissenõudmisega seotud kulud juba hüvitanud. Hageja ei nõustu kostjate väitega, et viivist tuleb vähendada. Hageja ja kostja XXXvahel sõlmitud lepingujärgne intressimäär on 27,1% aastas. Hageja arvestab viivist lähtuvalt lepingu üldtingimustest ning üksnes tähtaegselt tagastamata krediidisummalt ega võta viivise arvestamisel aluseks muid lepingujärgseid võlgnevusi. Kostja XXXvastuväited Kostja tunnistab krediidi saamist summas 2556,47 eurot. Kostja on teinud hagejale tagasimakseid kogusummas 4460,80 eurot. Kostja on seisukohal, et 14.08.2012 sõlmitud võla tasumise kokkulepe on tühine. Hageja oleks pidanud lepingu ülesütlemise järel kasutama õiguskaitsevahendeid võla sissenõudmiseks nagu 04.07.2011 lepingu ülesütlemise teates oli kirjas, mitte kasvatama kostja võlgnevust veelgi suuremaks kõrvalkulude arvelt. Hageja käitus vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei nõustu lepingu ülesütlemise teates märgitud kirja saatmise kuluga summas 31,95 eurot, 2011 maksis kirja saatmine mitte enam kui 0,40 senti. Kostja ei nõustu võla sissenõudmisega seotud kuluga 166,14 eurot, kuna vastavat toimingut ei ole tehtud, inkassole ega kohtule ei ole võlga üle antud. Nimetud kulud on ebamõistlikult suured, sest ületavad tegelikke kulusid. Kostja taotleb tulenevalt VÕS § 113 lg 8 ja § 162 viiviste vähendamist. Kostja majanduslik olukord on raske ja võlga tagasi maksta keeruline. Kostja tasus hagejale pärast lepingu ülesütlemist kokku 690 eurot. Kostja on nõus tasuma hagejale põhisumma 1400,23 eurot, intressi 710,20 eurot ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestud määras viivist alates 21.12.2013. Kostja palub jätta menetluskulud suuremal määral hageja kanda.

Kostja XXX vastuväited

Kostja hageja nõuet ei tunnista. Kostja leiab, et nõuet tuleb vähendada, sest hageja ei ole tõendanud, et tegi laenu andmisel põhivõlgnikule nõuetekohase riskianalüüsi, et olla veendunud tema lepingu täitmise võimes. Põhivõlgnik võttis laenu 2556,47 eurot ja maksis tagasi 4460,80 eurot. Kostja leiab, et põhivõlgnik on kogu kohustuse hageja ees täitnud. Hageja oleks pidanud viivitamatult pöörduma oma õiguste kaitseks kohtu poole, et mitte suurendada kostja kõrvalkohustusi. Kostja leiab, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Juhul, kui kohus leiab, et hageja täitis kohustust viia kostjate suhtes läbi riskianalüüs taotleb kostja tulenevalt VÕS § 113 lg 8 ja § 162 viiviste vähendamist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määrani, kuna kostja majanduslik olukord on raske. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud. Hagi tuleb rahuldada täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. 03.04.2014 toimunud kohtuistungil avaldas kostja XXX, et ei vaidlusta põhinõuet summas 1400,23 eurot, intresse 802,60 eurot ja lepingutasu 31,95 eurot ja menetluskulusid. Kostja vaidlustab viivise nõuet, sest leiab, et see on liiga suur (tlk 105). Kostja XXX avaldas, et on kõigega nõus, et kostja XXXvõttis laenu, siis peab ta ka laenu ja kõik muud kokkulepitud summad tagasi maksma (tlk 105). Pooled vaidlevad seega ainult viiviste suuruse üle. Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punktid 1 ja 4 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning taganeda lepingust ja öelda lepingu üles ja p 6 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist kui võlgnik on kohustust rikkunud. VÕS § 108 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

Kostjad taotlevad tulenevalt VÕS § 113 lg 8 ja § 162 viiviste vähendamist, kuna kostjate majanduslik olukord on raske. Hageja ei nõustu kostjate väitega, et viivist tuleb vähendada. Hageja ja kostja XXXvahel sõlmitud lepingujärgne intressimäär on 27,1% aastas. Hageja arvestab viivist lähtuvalt lepingu üldtingimuste ning üksnes tähtaegselt tagastamata krediidisummalt ega võta viivise arvestamisel aluseks muid lepingujärgseid võlgnevusi. Kohus nõustub hagejaga, et viivist tuleb arvestada lähtuvalt poolte vahel sõlmitud lepingutest, s.o tarbijakrediidilepingust nt XXX (tlk 42) ja käenduslepingust (tlk 48-49). Vastavalt krediidilepingule kohalduvad lepingule krediidilepingu üldtingimused S (tlk 45-47). Krediidilepingu üldtingimuste punkti 6.1 kohaselt krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega seotud kulude hüvitamisega viivitamisel maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist krediidiandja poolt kehtestatud hinnakirjas sätestatud määras. Tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Lepingu üldtingimuste p-i 6.2 kohaselt viivise arvestamisel lähtutakse tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Nähtuvalt hageja ja kostja XXXvahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust on intressimäär aasta kohta 27,1%. Kostjad on taotlenud viivise vähendamist seetõttu, et kostjate majanduslik olukord on raske. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtu hinnangul ei ole viivise vähendamine kostjate majandusliku olukorra väitest lähtuvalt põhjendatud, kuivõrd kostjad ei ole põhjendanud, miks nende majanduslik olukord on raske ning ei ole oma väite kohta esitanud ühtegi tõendit. Viivis on õiguskaitsevahend võlgnikupoolsele kohustuse rikkumisele VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt. Hagi esitamise aja seisuga oli hageja väidetel kostjate viivisevõlg hageja ees 1159,20 eurot. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid, et hageja oleks viivise valesti välja arvestanud. Tulenevalt TsMS § 367 sätestatust võib hageja viivisenõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja XXX solidaarne vastutus kostjaga XXXtuleneb hageja ja kostja XXX vahel sõlmitud käenduslepingust (tlk 48-49). VÕS § 142 lõigete 1 ja 4 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

Lähtuvalt eeltoodust kuulub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks väljamõistmisele tarbijakrediidilepingust nr XXX ja käenduslepingust tulenevalt 3393,75 eurot, millest 1400,23 eurot on tagastamata krediidisumma, 802,60 eurot on sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 31,95 eurot on lepingu sõlmimise tasu ja 1159,20 eurot hagiavalduse esitamise ajaks, s.o. 20.12.2013 sissenõutavaks muutunud viivis. Alates 21.12.2013 tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista viivis 27,1% tagastamata krediidisummalt aastas kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni. Menetluskulude jaotus Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.