AS-i Reverta hagi XXXja XXXvastu 65 817,55 euro, intressi ja viivise solidaarseks väljamõistmiseks ning XXXvastuhagi AS-i Reverta vastu 126 618,52 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
hagihind 120 997 eurot ja 48 senti ning vastuhagi hind 126 618 eurot ja 52 senti
Menetlusosalised ja nende
Hageja: AS Reverta (endine ärinimi AS Parex banka;
esindajad
registrikood 40003074590; asukoht Republikas laukums 2A, Riia, LV-1522, Läti Vabariik) Hageja tehinguline esindaja: Kaire X (XXX) Kostja I: XXX(isikukood XXX; elukoht XXX) Kostja I tehinguline esindaja: Peeter X(XXX) Kostja II: XXX(isikukood XXX; elukoht XXX; e-post: XXX)
Asja läbivaatamise kuupäev
21. aprill 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada põhihagi osaliselt.
Mõista kostjatelt XXXja XXXsolidaarselt hageja AS Reverta kasuks välja tagastamata laenusumma 57 975,36 eurot (viiskümmend seitse tuhat üheksasada seitsekümmend viis eurot ja 36 senti) ning intressivõlg 4538,21 eurot (neli tuhat viissada kolmkümmend kaheksa eurot ja 21 senti). 1(19)
2-11-22362 Mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja tagastamata laenusummalt arvestatud käesoleva otsuse tegemise hetke (s.o 29. aprill 2014) seisuga sissenõutavaks muutnud viivis 29 000 (kahekümne üheksa tuhande) euro ulatuses. Jätta rahuldamata hageja taotlus viivise väljamõistmiseks kostjatelt käesoleva otsuse tegemisele järgneva perioodi eest.
Jätta AS Reverta esitatud hagiga (põhihagiga) seotud menetluskulud 11% ulatuses hageja kanda ning 89% ulatuses kostjate XXXja XXXkanda. Kostjad vastutavad hageja menetluskulude eest solidaarselt.
Kostja XXXesitatud vastuhagiga seotud menetluskulud jätta kostja XXXkanda.
Vabastada kostja XXXvastuhagilt tasumisele kuuluva riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest.
Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 29. aprillil 2014. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.AS Reverta (hageja) esitas 12.05.2011 Harju Maakohtule hagiavalduse XXX(kostja I) ja XXX(kostja II) vastu, milles taotletakse hilisemaid täpsustusi arvestades mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõlg 65 817,55 eurot, intressivõlg 5473,01 eurot ja 30.11.2012 seisuga sissenõutavaks muutnud viivis summas 49 706,92 eurot. Lisaks palub hageja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras tasumata põhiosa summalt alates 01.12.2012 kuni põhiosa täieliku tasumiseni. Hageja palub mõista kostjalt II 2(19)
2-11-22362 solidaarselt kostjaga I hageja kasuks eelnimetatud võlgnevused välja mitte rohkem kui 153 387,96 euro ulatuses.
Hageja on 16.09.2013 eelistungil loobunud enne 2007.a lõppu sissenõutavaks muutnud intressinõudest summas 883,68 eurot. Kohus lõpetas 06.12.2013 määrusega menetluse hageja nõude osas intressivõlgnevuse 883,68 euro väljamõistmiseks kostjatelt seoses nõudest loobumisega (vt II kd, tl 58-59). Nimetatud kohtumäärus on jõustunud.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 05.06.2007 laenulepingu nr XXX(edaspidi laenuleping) 153 387,96 euro (2 400 000 krooni) laenamiseks. Kostja I kohustus tagastama laenusumma annuiteetgraafiku alusel ja tasuma laenu tagastamisega viivitamisel viivist 0,02% päevas tasumata summalt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja II 03.03.2008 käenduslepingu nr XXXKL (edaspidi käendusleping) käendaja vastutuse maksimummääraga 153 387,96 eurot (2 400 000 krooni). Käenduslepingu punkti 2.1 ja VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad kostjad kohustuse rikkumise eest hageja ees solidaarselt. Kuna kostja I jättis osamaksed õigeaegselt tasumata, saatis hageja 19.03.2008 kostjale I nõude võlgnevuse tasumiseks ja hoiatas, et võlgnevuse tasumata jätmisel korral öeldakse leping üles. Kuna kostjad võlga ei tasunud, ütles hageja laenulepingu alates 13.05.2008 üles ja nõudis kogu võla summas 163 460,01 euro tasumist. Hageja esitas 13.06.2008 avalduse kohtutäiturile Veiko Kaasik laenulepingu tagatiseks oleva vara suhtes täitemenetluse algatamiseks. Hageja esitas kostjatele ka 25.03.2011 nõude võla tasumiseks, kostjad saadetud kirjadele ei reageerinud. Laenu tagatiseks olev vara (kinnistu XXX) võõrandati täitemenetluses hinnaga 94 500 eurot. Sellest summast laekus hagejale 86 657,81 eurot. 13.05.2008 teatis on saadetud kostja I poolt hagejale teatatud postiaadressile, mille kostja I on märkinud oma elukohaks ka 10.03.2013 vastuses. Puudub alus eeldada, et kostja I ei ole teadet kätte saanud. 19.03.2008 kostjale I saadetud nõudekirjas ülesütlemisavaldust ei sisaldunud ja leping öeldi üles alles 13.05.2008 teatises. Seega muutus kostja I kohustus kogu ulatuses sissenõutavaks alates 13.05.2008. Hageja esitas hagi 10.05.2011, seega enne aegumistähtaja saabumist ning hagi ei ole aegunud. Hagejal ei ole võimalik 13.05.2008 teatise kättetoimetamist tõendada, kuivõrd Eesti Post teostab postisaadetiste järelotsimist 6 kuu jooksul alates saadetise postile üleandmisele järgnevast päevast. Kostja I on 20.06.2008 avalduses kinnitanud, et lepingu ülesütlemise fakt on talle teada. Isegi kui lugeda, et kostjale I ei ole 13.05.2008 ülesütlemise teadet kätte toimetatud, on ülesütlemise hilisemaks toimumise ajaks 13.06.2008 algatatud täitemenetlus. Hageja palub jätta rahuldamata hagi aegumise kohaldamise taotlus. Hageja tutvus laenulepingu sõlmimisele eelnevalt kostja I majandusliku olukorraga. Hageja on täitnud kõik talle krediidiasutuste seadusega (KAS) pandud kohustused laenusaaja krediidivõime hindamisel. Hageja kontrollis kostja I maksedistsipliini AS XXX andmebaasist ja palus esitada kontoväljavõtted sissetulekute tõendamiseks. Kostja I arvelduskontole laekuv netokuupalk oli laenu taotlemisel 25 000 krooni (1597,79 eurot), lisaks sai kostja I veel igakuist renditulu 639,10 eurot. Samuti nõudis hageja täiendavalt tagatiseks pakutava objekti hindamisakti esitamist. Teised krediidiasutused üldjuhul uusehitiste puhul täiendavat hindamist ei nõudnud ja aktsepteerisid arendaja poolt määratud hinda. Laenu väljastamise hetkel olemas olnud tõendite kohaselt puudusid kostjatel maksehäired. Seega tegi hageja kõik võimaliku, et laenu väljastamise riske objektiivselt hinnata. Hageja taotles kostjalt I täiendava tagatisena ka arendaja käendust. Kostjal I endal lasus kohustus esitada hagejale oma sissetulekute ja majandusliku olukorra kohta tõesed andmed. Kostjaga I sõlmitud 3(19)
2-11-22362 laenulepingu lisaks olevate lepingu üldtingimuste (edaspidi laenulepingu üldtingimused) punkt 10.1 on krediidiasutuste poolt sõlmitavate laenulepingute puhul täiesti tavapärane tingimus ning sarnaselt sõlmiti laenulepinguid nii 2007 aastal kui ka tänasel päeval. Kostja I ei ole laenulepingu sõlmimisel või pärast seda teatanud hagejale oma võimetusest laenulepinguga võetud kohustusi korrektselt täita. Asjaolu kohta, et kostja I nimetatust aru ei saanud, kostja I tõendeid esitanud ei ole. KAS § 83 lg 3 sätestatud põhimõte kohustab krediidiasutust koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Säte ei keela laenu andmist ega mõjuta laenu- või käenduslepingu kehtivust. Kostja ei ole kuni hagiavalduse esitamiseni esitanud vastuväiteid nõude tekkimisele, kehtivusele ega ulatusele ning ei ole täitemenetluse läbiviimist vaidlustanud. Kinnisasja hind on arestimise akti kohaselt määratud kostja I ettepanekul. Kinnisvara väärtuse vähenemise tingis majanduskriis. Riigikohus on korduvalt lahendites leidnud, et majanduskriis ja kinnisvara hindade langus ei ole aluseks lepingust tulenevate kohustuste muutmisele või nõuete vähendamisele. Täitemenetluses toimus tosin enampakkumist, mille käigus on hageja vähendanud hinda iga kord 5% võrra. Hageja on suunanud täitemenetluse käigus võimalikke ostjaid ka otse kostja I poole, võimaldamaks hoida kokku täitekulusid. Kostjalt I ei ole tagasisidet ostupakkumiste kohta saadud. Võõrandamise protsessi venimise tingis OÜ XXX, kelle pankroti tõttu jäid ehitustööd lõpetamata, mistõttu oli kinnistut raskem müüa. Hageja on juba loobunud viiviste nõudmisest enne täitemenetluse algatamist 14.06.2008 ning leiab, et seadusjärgne viivis ei saa olla põhjendamatult suur ning viivise vähendamine ei ole põhjendatud. Hageja leiab, et kostja II väide pahatahtliku käitumise ja tegevusetuse kohta on paljasõnaline.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja I vaidles hagile täies ulatuses vastu. Kostjad I ja II leppisid kokku ridaelamuboksi soetamises, kostja II lubas 2006 lõpuks valmima pidanud ridaelamuboksi esialgselt võõrandada omahinnaga. Aastatel 2004-2005 tasus kostja I kostjale II (arendajale) 250 000 krooni. Kostja I käsitleb arendajana kostjat II ka juhul, kui on tegemist kostja II omanduses oleva äriühinguga OÜ XXX, sest kõigis kostjate I ja II või kostja I ja OÜ XXX vahel sõlmitud lepingutes on kostja II võtnud endale garantiikohustused füüsilise isikuna. Mais 2007 nõudis kostja II ehitise lõpetamiseks kogu esialgselt kokkulepitust suurema ostuhinna tasumist, kostja I tasus kostjale II veel 600 000 krooni. Seejärel teatas kostja II kostjale I, et ehitise lõpetamiseks on vaja veel 2 400 000 krooni ning selgitas, et tal on hagejaga head suhted ja krediidi saamisega ei ole probleeme. Kostja II soovil kirjutas kostja I hagejale avalduse krediidi saamiseks. 07.06.2007 sõlmiti Tallinna notar Ülle Anmanni büroos „Ühishüpoteegi alt vabastamise kokkulepe, korteriomandi müügileping, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping“. Tehingus osalesid kostja II OÜ XXX esindajana (müüja), kostja I (ostja), AS Hansapank (hüpoteegipidaja I, kostjal II oli AS-i Hansapank kasuks seatud hüpoteek 36 225 000 krooni) ning hageja (hüpoteegipidaja). Elamuboksi veel tasumata ostuhinna osa 2 400 000 krooni kandis hageja peale lepingu allkirjastamist otse kostjale II. Hageja kasuks seati ridaelamuboksile hüpoteek summas 3 120 000 krooni, kostjale I ei ole teada, miks hüpoteegisumma selline oli. Hindamisakti ei esitanud kostja I. Kostja I tasus 2007.a hagejale intressi 52 726,89 krooni ning ehitise kindlustusmakseid. Seega tasus kostja I ridaelamuboksi eest 2007. aasta lõpuks ligi 1 000 000 krooni, omamata võimalust veel valmimata eluaset kasutada. Kostja I leiab, et hageja oleks pidanud hoolikamalt kontrollima kostja I rahalist olukorda. Hagejale oli 4(19)
2-11-22362 lepingupoolena teada, et tema raha kasutatakse mitte ehitise lõpetamiseks vaid varasemate võlgade tasumiseks AS-ile Hansapank. Ehitustööd lõppesid sisuliselt lepingu allkirjastamisega. Kostja I hinnangul esines hageja (töötajate) käitumises raske hooletus oma kohustuste täitmisel või omasid nad tahtlust saabuva tagajärje osas. Samuti on kinnisasja väärtus enam kui kahekordselt ülehinnatud. Kostja I leiab, et hagejale tekkinud kahjus puudub kostjal I süü. Asjaolud, et hageja ei kontrollinud kostja I rahalist olukorda, määras tegelikust kordi suurema hüpoteegisumma pooleliolevale ehitisele ning ei nõudnud kostja I omaosalust, lõid kostjale I väära ettekujutuse erakordselt soodsast krediidi saamise võimalusest ning andsid väära kindlustunde selles, et kogu krediit on hüpoteegi tagatisega kaetud. Kostja I viitab VÕS § 139 lg-tele 1 ja 2 ning § 140 lg-le 1 ning taotleb kostja I vabastamist solidaarvõlgnikuna vastutusest käesolevas asjas või alternatiivselt kahjuhüvitise olulist vähendamist. Kui hageja poleks hinnanud pooleliolevat ehitist krediidisummast 700 000 krooni võrra kallimaks, ei oleks kostja I ilma hageja poolt sellise kindla tagatise määramiseta krediidilepingut sõlminud. Kostjate vahel 08.01.2008 sõlmitud lepingu kohaselt kohustus kostja II võtma kuni ehitise valmimiseni endale kõik kostja I kohustused (kõik maksed ja muud rahalised kohustused) panga ees. Kuivõrd kinnistule oli seatud hüpoteek, ei saanud kostja I kuidagi kinnisvara müüki kiirendada ega mõjutada. See aga tõi kaasa viiviste märkimisväärse kasvu mitme aasta vältel. Kostja I kinnitusel ei ole ta saanud hageja 13.05.2008 kirja laenulepingu ülesütlemise kohta. Samas on kostjale I hageja ruumides üle antud hageja kiri 19.03.2008 nr XXX(kirjal leidub kostja I märge kirjaga tutvumise kohta), milles on kostjale selgesõnaliselt teatatud lepingu ülesütlemisest, paludes kostjal I tagada kogu võlgnevus, s.o kokku 85 138,40 krooni viivitamatult, kuid hiljemalt 09.04.2008. Hageja hoiatas et ütleb nimetatud tähtajaks võla tasumata jätmise korral erakorraliselt lepingu üles ja nõuab kogu tagastamata laenusumma tasumist koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Selle kirjaga tutvumisel selgitas kostja I hageja esindajale, et eluaseme ehitamine jäi temast sõltumatutel põhjustel lõpetamata, ta on juba tasunud seoses eluaseme ehitamisega ligi miljon krooni ja tal puuduvad võimalused võla tasumiseks. Kostja hinnangul algas vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 135 nõude aegumine 10.04.2008. Seega oli kostjale I 2008 märtsis nii suuliselt kui ka kirjalikult teatavaks tehtud lepingu ülesütlemise tähtaeg ning saadud ka kostja I suuline vastus (kostja I on ilmselt ekslikult märkinud menetlusdokumendis 2008 asemel aastanumbriks 2009 ning nõude aegumise alguseks 10.04.2009). Hagejal puudus vajadus veel ühe samasisulise kirja saatmiseks muuks, kui ainult aegumistähtaja pikendamiseks. Kostja I leiab, et hagi on esitatud peale aegumistähtaja möödumist. Kostja I leiab, et hageja laenulepingu üldtingimuste punkt 10.1 laenusaaja vastutuse kohta kohustuse täitmise eest kogu oma varaga on ebamõistlikult kahjustav.
Kostja II hagi ei tunnista. Laenu tagatiseks seati hüpoteek kinnistule, mille turuväärtus on piisav hageja nõude rahuldamiseks. Kinnistu müük venis hagejast tingitud asjaoludest lähtuvalt. Kostja II leiab, et hageja käitumine on pahatahtlik. Hageja on tahtlikult eiranud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, s.o ei ole selgitanud laenusaaja krediidivõimekust, mistõttu on laenuandjal rahaline vastutus. Kostjalt II ei ole hageja küsinud kehtivat töölepingut ega muid sissetulekut tõendavaid dokumente. Hageja on jätnud käendaja põhivõlgniku majanduslikust seisundist teavitamata. Hageja on lõpetanud laenulepingu hagiavalduse esitamisest ligi kolm aastat tagasi, arestinud laenu tagatiseks oleva kinnistu (välistades sedasi ka võimaluse kinnistu omanikul kinnistut võõrandada) ning jätnud täitemenetluse sisuliselt seisma, venitades tagatisvara müügiga viiviste kasvatamise eesmärgil. Hageja enda tegevusetus on põhjustanud viivisenõude kasvamise ja võimalikud kohtukulud. Kostja II taotleb VÕS § 162 alusel viiviste vähendamist ja leiab, et viiviste väljamõistmine kostjalt hageja 5(19)
2-11-22362 poolt soovitud suuruses on asjaolusid arvestades ebaõiglane. Kostja II leiab ka, et hageja nõue on vähemalt osaliselt kostjate suhtes aegunud. Lepingu ülesütlemise hetkeks (s.o 13.05.2008) oli kostja I võlgnevusest muutunud sissenõutavaks juba 114 966,26 krooni, millele lisandusid viivised. Kostja II palub kohtul kohaldada aegumist ning jätta nõue kostja II vastu täies ulatuses rahuldamata.
KOSTJA I VASTUHAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
6.Kostja I esitas 18.10.2013 vastuhagi, milles 30.10.2013 täpsustust arvestades taotleb hagejalt 126 618,52 euro väljamõistmist ning selle tasaarvestamist hageja nõudega samas summas.
Vastuhagi kohaselt puudusid kostja I poolt hagejale esitatud AS-i Hansapank ajavahemiku 01.11.2006-13.04.2007 väljavõtetest nähtuvalt kostjal I novembrikuu jooksul üldse sissetulekud ja (tegelikult) ka töökoht. Tavalise pangapraktika kohaselt nõutakse väljavõtteid viimase 6 kuu sissetulekute kohta, käesoleval juhul leiduvad andmed sisuliselt vaid 4,5 kuu kohta. Kostja I märkis sissetulekuteks Parex banka töötajate soovitusel eraisiku krediiditaotluse vormile 25 00 krooni, lisaks veel olematud renditulud 10 000 krooni kuus. Kostja I tegelik netosissetulek oli ca 17 500 krooni kuus ning sellestki ei olnud osa töötasu ega renditulu. Seega oli panga raske hooletuse tõttu krediidivõimelisuse analüüsi läbiviimisel kostja I sissetulek arvestatud 2 korda tegelikust kõrgemaks. Laenu suuruse ja tagatisega seotud küsimused oli ilmselt varem Parex banka ja kostja II vahel kokku lepitud, kostjaga I neil teemadel ei räägitud. Asjaolu, et kinnistu hindamise tellis OÜ XXX, sai kostjale I teatavaks alles 2013. Kostja I eeldas, et hindamise tellis pank. Kostja I leiab, et hinnaekspertiisi läbiviimise usaldamisega asjast huvitatud ja notariaalse lepingu ühele poolele võttis pank endale olulise riski. Laenulepingu allkirjastamisel jäi kostjale I vaatamata notari hoiatustest mulje, et kõik on korras ja panga poolt kontrollitud. Lähtudes krediidi brutosummast 4 932 499 krooni ja laenutähtajast 25 aastat tulnuks kostjal I tasuda igas kuus 16 441 krooni, mis oli tema sissetulekut (17 500 krooni) arvestades mõeldamatu. Laenulepingu mahukate üldtingimuste punktist 10, mille kohaselt kohustus kostja I laenu eest vastutama mitte ainult kinnistu, vaid kogu oma varaga, sai kostja teadlikuks mõni aeg hiljem. Laen kanti üle kostjale II hüpoteegi kustutamiseks ja osaliselt ka kostjale II endale. Laenu kostja I ridaelamuboksi valmimiseks tõenäoliselt ei kasutatud. Kostja I ei ole saanud kasutada ei ridaelamuboksi ega vähimatki osa hageja poolt laenuks antud rahast. Kostja I viitab Riigikohtu 27.11.2012 otsusele nr 3-2-1-136-12 (p 24 ja 25) ja leiab, et hageja ei täitnud kohustust viia läbi laenutaotleja krediidivõimekuse hindamine. Hageja töötajad on raske hooletusega suhtunud kostja I krediidivõimekuse analüüsi ja ei kontrollinud piisavalt elamuboksi hindamisaktis toodud summade põhjendatust. Nn negatiivse huvi või usalduskahju olemusest lähtudes tuleks kostjale I VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel välja mõista kõik krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (VÕS § 127 lg-d 1 ja 2) hüvitamiseks hageja poolt peale elamuboksi müüki taotletavad summad ja need summad käesoleva vastuhagi nõudega tasaarvestada. Kostja I viitab Riigikohtu 15.01.2007 otsusele 3-2-1-89-06 (p 16) ning 06.01.2010 otsusele 3-2-1148-09 ning järeldab, et taastada tuleks kostja I laenulepingu sõlmimise eelne olukord ning lähtuda sellest, et hagejale poleks mingit kahju tekitatud, kui oleks õigesti arvutatud kostja I krediidivõimekust (sh ka nt keeldutud krediidi andmisest) ja õigesti määratud elamuboksi tegelik väärtus. Arvestades kostja I hetke sissetulekut kuluks tal hageja poolt soovitud võlgnevuse kustutamiseks terve elu. Kostja I leiab et vastuhagi nõue ei saa olla aegunud, kuna vastuhagi (vastuhagi mõistest lähtudes) ei ole võimalik esitada enne põhihagi. Vastuhagi esitamisel 6(19)
2-11-22362 põhjustas teatud viivituse asjaolu, et hageja esitas enamiku vastuhagi nõude tõendamise aluseks olevaid dokumente alles 30.09.2013 menetlusdokumendi lisana.
HAGEJA VASTUVÄITED VASTUHAGILE
8.Hageja leidis vastuses vastuhagile, et hagi on ebaselge ja nõue ei ole piisavalt põhistatud. Tõendatud on, et kostja I maksevõime analüüsiks koguti piisavalt andmeid. Kostja I väited on paljasõnalised ja tõendamata. Ei ole eluliselt usutav, et hageja töötajad mõjutasid kostjat laenu võtma. Väide, et panganduses on tavaks, et hindamisakti tellib pank, on asjatundmatu. Küll aga määrab pank hindajad, kelle poolt koostatud ekspertarvamusi ta aktsepteerib. Laenulepingu ja kinnistu ostulepingu sõlmimise faktist peab eeldama, et kostja I tahe oli lepingut sõlmida, seega ei sõlminud kostja I lepingut selle sisu ja tagajärgi mõistmata. Kostja I ei ole kogenematu isik. Laenuleping oli eestikeelne ning kostjal I oli võimalik selle sisuga eelnevalt tutvuda ja lepingu tingimuste ning maksegraafikuga mittenõustumisel lepingut mitte sõlmida. Kahju tekkimisel puudub hageja tegevusega põhjuslik seos. Kostja I ei ole kahju tekkimist ja hageja vastutust kahju tekkimisel tõendanud. Väidetav kahju tuleneb laenu väljastamisest 10.06.2007. Kostja I pidi laenu väljastamisel tekkinud kohustust mõistma, seega oli tulenevalt TsÜS § 150 viimane kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg 10.06.2010 ning kahju hüvitamise nõue on aegunud. Hageja palub jätta vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud kostja I kanda.
MENETLUSE KÄIK
9.Tsiviilasja menetlus oli poolte ühisel taotlusel peatatud ajavahemikus 09.10.201228.02.2013. 07.12.2012 menetlusdokumendis vähendas hageja nõuet tagatiseks oleva vara müügist saadud summa 86 657,81 euro võrra.
10.Kohus jätkas poolte nõusolekul 10.03.2014 määrusega asja menetlemist vastavalt TsMS § 403 lg-le 1 kirjalikus menetluses ning lõpetas tsiviilasja eelmenetluse. Nimetatud määrusega andis kohus pooltele tähtaja 24.03.2014 täiendavate kirjalike seisukohtade esitamiseks. Samas teatas kohus, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja kantselei kaudu 22.04.2014 kell 15.00 ning toimetatakse poolte esindajatele kätte. 21.04.2014 määrusega on kohus otsuse avaliku teatavakstegemise aega muutnud (vt II kd, tl 99).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
11.Kohus leiab, et põhihagi kuulub rahuldamisele osaliselt ning kostja I vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.
12.Hageja on esitanud nõude laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
7(19)
2-11-22362
13.Kostja I on soovinud tasaarvestada hageja nõuded enda väidetava kahju hüvitamise nõudega hageja vastu, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest seoses sama laenulepingu sõlmimisega. Kostja I on esitanud selleks ka vastuhagi. Kostja I nõue on kvalifitseeritav VÕS § 14 ja § 115 lg 1 järgi. VÕS § 14 lg 1 esimese lause järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud arvestama mõistlikult üksteise huvide ja õigustega. Sama paragrahvi teise lõike esimese lause kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. VÕS § 115 lg 1 võimaldab võlausaldajal kohustuse rikkumise korral nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Seega saab kahju kuuluda hüvitamisele juhul, kui hageja ja kostja vahel oli võlasuhe, millest tulenes kostja kohustus hageja suhtes, mida kostja on rikkunud. Hagejale peab olema tekkinud kahju. Kahju kuulub hüvitamisele üksnes juhul, kui kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Nõude rahuldamine sõltub ka sellest, kas esineb kostja vastutus VÕS § 103 mõttes. Kostja II (kui kostja I laenulepingust tulenevate kohustuste käendaja) on oma vastuväidetes samuti tuginenud muu hulgas hageja poolse vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele suhetes põhivõlgnikuga.
14.Kostja I vastuhagi on selle sisust ja kostja I esindaja selgitustest 27.01.2014 eelistungil (vt II kd, tl 82) järelduvalt suunatud põhihagi tasaarvestamisele (TsMS § 373 lg 1 p 1). Kohus märgib, et kostjad osalevad käesolevas asjas TsMS § 207 lg-st 2 lähtudes hageja suhtes iseseisvalt. Ühe kostja toimingust ei tulene kaaskostjale õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Eeltoodut arvestades käsitleb kohus esmalt hageja nõuete rahuldamise eeldusi kostjate vastu (I), seejärel kostja I nõudeid hageja vastu (II) ning kostja II vastuväiteid hageja nõudele (III). Lõpuks võtab kohus seisukoha hageja viivisenõude põhjendatuse osas, lahendab kostjate viivise vähendamise taotlused (IV) ning teeb vajalikud menetluslikud otsustused (V).
I.
15.Pooltel ei ole seoses põhihagiga vaidlust vähemalt järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. - Hageja ja kostja I vahel on 05.06.2007 sõlmitud hagiavalduses märgitud laenuleping (nr XXX), mille alusel on kostja I saanud hagejalt laenu summas 2 400 000 krooni (153 387,96 eurot). Kostja I kohustus laenusumma tagastama annuiteetgraafiku alusel (laenu tagastamise lõpptähtpäev 15.06.2032) ja tasuma laenu tagastamisega viivitamisel viivist 0,02% päevas tasumata summalt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. - Laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja II 03.03.2008 käenduslepingu käendaja vastutuse maksimummääraga 2 400 000 krooni (153 387,96 eurot). - Hageja on kostjaga I sõlmitud laenulepingu kehtivalt üles öelnud (pooltel on küll erimeeluses küsimuses, mis hetkest tuleb laenuleping ülesöelduks lugeda). - Hageja on esitanud 13.06.2008 kohtutäiturile Veiko Kaasik avalduse laenulepingu tagatiseks oleva vara (s.o kinnisasi aadressil XXX (edaspidi XXXkorteriomand) suhtes täitemenetluse algatamiseks. Nimetatud vara võõrandati täitemenetluses hinnaga 94 500 eurot, millest 30.11.2012 laekus hagejale laenulepingust tulenevate kohustuste katteks 86 657,81 eurot.
8(19)
2-11-22362
16.Vaidluse puudumine nimetatud asjaolude üle nähtub kostjate poolt hagile esitatud vastuväidetest ning kostja I vastuhagist, samuti kostjate poolt eelistungitel avaldatust. Lisaks on kostja I 10.03.2013 menetlusdokumendis (vt I kd, tl 140-142), st enne vastuhagi esitamist, 86 657,81 euro ulatuses hageja nõudeid tunnistanud, paludes hagi nende osas rahuldada.
17.Seonduvalt põhihagiga vaidlevad pooled eeskätt selle üle, kas hageja poolt esitatud nõuded (või osa nendest) on aegunud. Kostja I on lisaks tuginenud vastuväidetes ka VÕS § 139 lg-le 1 ja § 140 lg-le 1. Kohtu hinnangul on need vastuväited sellistena õiguslikult asjakohatud, kuna hageja nõuab praegusel juhul kostjatelt kohustuse täitmist, mitte kahju hüvitamist.
18.Kohtu hinnangul ei ole põhihagis lõplikult esitatud nõuded aegunud. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub üks isik (laenuandja) laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 396 lg-st 1 tulenevalt võib laenuandja laenulepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel nõuda laenu kohest tagastamist. Sisuliselt sama tuleneb laenulepingu lisaks olevate laenulepingu üldtingimuste (vt I kd, tl 8-11) punktist 11.4. Seega muutus seni tagastamata laenu (kogusumma) tagastamise kohustus sissenõutavaks laenulepingu ülesütlemisel.
19.Nagu eelnevalt märgitud, puudub vaidlus selles, et hageja on laenulepingu ennetähtaegselt kehtivalt üles öelnud (st vaidlust ei ole ülesütlemise materiaalsete eelduste olemasolu ja/või formaalsete nõuete täitmise üle). Pooled vaidlevad üksnes selle üle, kas ülesütlemine on toimunud juba 19.03.2008 saadetud teatiste alusel (vt I kd, tl 17-18) või 13.05.2008 saadetud teatiste alusel (vt I kd, tl 19-20). Juhul kui ülesütlemine on toimunud 19.03.2008 saadetud teatise alusel, ei omaks hilisem teatis ülesütlemise seisukohast enam õiguslikku tähtsust, kuna sama laenulepingut ei saa kaks korda kehtivalt üles öelda.
20.Kohus leiab, et laenuleping tuleb lugeda praegusel juhul kehtivalt üles öelduks siiski 13.05.2008 saadetud teatiste alusel. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kohtu hinnangul on hageja 19.03.2008 teatises nõudnud kostjalt I selleks hetkeks sissenõutavaks muutnud kohustuste väitmist ning andnud VÕS §114 kohase täiendava tähtaja kuni 09.04.2008. Kõnealuses teatises ei ole hageja kohtu arvates ühemõtteliselt avaldanud, et kui kostja I antud täiendava tähtaja jooksul kohustusi ei täida, loeb hageja laenulepingu (täiendavate avaldusteta) ülesöelduks või et kohustuste täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine. Ka teatise pealkiri ei viita lepingu ülesütlemisele, lõpetamisele vms.
21.Hageja avaldus laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks sisaldub kohtu arvates 13.05.2008 teatises. Teatis on vastavalt ka pealkirjastatud. Kostja I väidete kohaselt ei ole ta kõnesolevat 13.05.2008 teatist (erinevalt 19.03.2008 teatisest) enne 9(19)
2-11-22362 kohtumenetlust kätte saanud. TsÜS § 69 lg 3 kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja ei ole menetluses suutnud esitada otseseid tõendeid, mis kinnitaksid 13.05.2008 tahteavalduse kostjale I kättetoimetamist enne hagi esitamist. Hageja on siiski esitanud 20.06.2008 kostja I poolt koostatud avalduse, millest nähtub, et laenulepingu lõpetamise fakt oli vähemalt selle kuupäeva seisuga kostjale I teada (vt I kd, tl 229). Ka kohtu hinnangul võib eeltoodust järeldada, et vähemalt 20.06.2008 seisuga pidi kostja I olema teadlik laenulepingu erakorralisest ülesütlemisest hageja poolt. Kohus märgib, et hageja nõuete ja nende osas esitatud aegumise vastuväite lahendamise seisukohast on oluline tuvastada, et lepingut ei öeldud üles enne 13.05.2008. Ülesütlemise hilisema toimumise täpne kuupäev ei oma kõnealuses aspektis tähtsust. Keegi menetlusosalistest ei ole väitnud, et laenuleping jätkuvalt kehtib (ning hagejal oleks senini õigus nõuda kostjalt I laenu osamaksete tasumist jms).
22.Vastavalt TsÜS § 135 lg-le 1 algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades arvutatava ajavahemikuga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 6 kohaselt ajavahemiku viimasel päeval. TsÜS § 137 lg-st 1 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse TsÜS § 136 lg 8 kohaselt tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.
23.Võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (vt: Riigikohtu 20.04.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10). Vastavalt TsÜS § 147 lg-tele 1 ja 2 tuleb TsÜS § 146 lg 1 kohase 3-aastase aegumistähtaja algust nii põhivõlgniku kui käendaja osas arvestada seega alates 21.06.2008 kella 00.00. Nõude aegumistähtaeg lõppenuks järelikult 20.06.2011 kell 24.00. Tsiviilasjas menetletav hagiavaldus on esitatud kohtule 12.05.2011, seega aegumistähtaja jooksul. Kohus märgib siinkohal, et ei lähtu lahendis Riigikohtu poolt 02.04.2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13 tehtud otsuse p-s 29 väljendatud seisukohtadest aegumistähtaja arvutamise osas. Sama otsuse p 33 järgi poleks see ka põhjendatud. Isegi kui kõnealustest seisukohtadest (hüpoteetiliselt) lähtuda, polnuks hageja nõuded hagi esitamise ajaks aegunud.
24.Kohus märgib, et eelnev puudutab üksnes laenulepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutnud nõudeid. Lepingu ülesütlemine iseenesest ei mõjuta juba varem sissenõutavaks muutnud laenu osamaksete aegumist. Viimaste aegumisele kohaldub TsÜS § 154, millest tulenevalt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (vt ka Riigikohtu 12.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11; 20.04.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10).
10(19)
2-11-22362
25.Käesoleva juhtumi kontekstis tähendab eelnenu seda, et hageja nõuded 2007.a jooksul sissenõutavaks muutnud laenu põhiosa- ja intressimaksete tasumiseks olid hagiavalduse esitamise hetkeks aegunud. Kohtu lõppjärelduste seisukohast ei oma see siiski tähtsust. TsÜS § 1451 lg 1 kohaselt ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Seega võis hageja lugeda hüpoteegiga koormatud XXXkorteriomandi müügist saadu arvel täidetuks ka aegunud laenu põhiosa maksete nõuded. 2007.a jooksul sissenõutavaks muutnud intressimaksete nõudest on hageja menetluse käigus loobunud (vt I kd, tl 224226) ning kohus on 06.12.2013 määrusega vastava nõude osas menetluse lõpetanud. 2008. aastal (kuni lepingu ülesütlemiseni) sissenõutavaks muutnud laenu põhiosa- ja intressimaksed ei olnud TsÜS § 154 sätestatust lähtuvalt hagi esitamise ajal veel aegunud.
26.Eeltoodu põhjal leiab kohus, et hagejal on põhimõtteliselt õigus nõuda laenulepingu alusel tagastamata laenusumma tagastamist, samuti intressi ja viivitusintressi tasumist. Hageja nõuded, mis on sissenõutavaks muutnud alates 01.01.2008 ja hiljem, ei ole kohtu arvates aegunud. II.
27.Edasi käsitleb kohus kostja I ülalviidatud kahjunõudeid, mida kostja on soovinud tasaarvestuseks kasutada (nn aktiivnõudeid). Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) VÕS § 197 lg 1 järgi oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Selle sätte järgi peab sissenõutav olema nn aktiivnõue, st tasaarvestava poole nõue teise poole vastu. Teise poole nõue tasaarvestava poole vastu, mida soovitakse tasaarvestusega lõpetada (nn passiivnõue) viidatud sätte järgi sissenõutav olema ei pea, oluline on vaid see, et tasaarvestaval poolel oleks õigus kohustus täita. VÕS §-st 198 tulenevalt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele.
28.Kostja I on nõuded esitanud 18.10.2013 vastuhagiavalduses (vt II kd, tl 1-8). Hageja on esitanud vastuhagile aegumise vastuväite. Kohtu hinnangul olid kõnealused nõuded 18.10.2013 seisuga aegunud. Seega on hageja aegumise kohaldamise taotlus iseenesest põhjendatud ning kostja I vastuhagi tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. Samas saab kohus menetluses kostjate tasaarvestuse vastuväidet siiski arvestada. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
29.Vastuhagis on kostja I esitanud nõude kahju hüvitamiseks, mis on tekkinud hageja poolt laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte väidetavast rikkumisest. Vähemalt käesoleval juhul tuleb taolist nõuet kohtu hinnangul käsitleda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudena. Lisaks kuuluks TsÜS §-st 148 tulenevalt taolistele nõuetele ka eraldiseisvalt kohaldamisele tehingust tulenevate nõuete aegumise kohta sätestatu. Järelikult tuleb kohaldamisele tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg, mis on üldjuhul TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Aegumistähtaeg algab ülalviidatud TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgi üldjuhul nõude sissenõutavaks muutumisega ning nõue muutub TsÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 esimese lause järgi sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Seadus ei reguleeri eraldi lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevate kohustuste rikkumisest tekkivate kahjunõuete sissenõutavaks muutmise aega. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist ja võlgnik peab kohustuse täitma pärast 11(19)
2-11-22362 täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist võlasuhte tekkimisest, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
30.Kohtute praktika järgi ei saa lepingulise kahju hüvitamise nõude aegumine alata enne, kui kahju on tekitatud, ning nõuete aegumise üle otsustamiseks on vaja teada lepinguliste kahjunõuete asjaolusid ja tuleb teha kindlaks, kas on möödunud mõistlikult vajalik aeg kahju tekitamisest selle hüvitamiseks (vt nt: Riigikohtu 17.02.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-10, p 13). KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta (vt selle kohta täiendavalt otsuse põhjenduste p 32). Kohtu hinnangul sai käsitletava krediididandja kohustuse rikkumisest kostjale I kahju tekkida perioodil alates laenulepingu sõlmimisest kuni selle ülesütlemiseni ja täitemenetluse alustamiseni laenulepingu tagatiseks olevale kinnisasjale seatud hüpoteegi realiseerimiseks 2008.a juunis. Asja materjalide hulgas olevast täiteasjas nr 007/2008/65109 koostatud kinnisasja arestimise aktist nähtuvalt oli kostja I vähemalt juba 22.07.2008 seisuga alustatud täitemenetlusest ja läbiviidavast sundtäitmisest teadlik. Aktis kajastatu kohaselt on võlgnik (st kostja I) teinud täiturile sellel päeval ise telefoni teel ettepaneku kinnisasja hinna määramiseks (vt II kd, tl 230-233). Hiljemalt sellel ajal sai hageja teada või pidi mõistlikult võttes teada saama kostja poolt väidetavalt tekitatud kahjust (kahju olemuse ja koosseisu kohta vt täiendavalt otsuse põhjenduste p-d 36 ja 37). Kohus leiab, et mõislik aeg vaidlusaluse kahju hüvitamiseks lõppes eeltoodut arvestades hiljemalt 2008.a oktoobri lõpuks. Seejärel (alates 03.11.2008 (1. ja 2. november olid puhkepäevad)) muutus kahju hüvitamise kohustus sissenõutavaks. Nõude aegumistähtaeg lõppes järelikult 04.11.2011 kell 24.00. Käsitletava nõude aegumise peatumisele või katkemisele ei ole kostjad tuginenud. Ka kohtu poolt tuvastatud asjaoludest ei ilmne, et kostja I nõude aegumine oleks vahepeal peatunud või katkenud. Järelikult on vastuhagi esitatud pärast aegumistähtaja lõppu ning tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata.
31.Samas ei pidanud kostja I tasaarvestuse esitamiseks esitama praeguses asjas tingimata vastuhagi. Piisanuks hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse esitamisest (vt nt: Riigikohtu 28.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16; 27.04.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11). Kostja I on tasaarvestusele suunatud avalduse eitanud üksnes kohtule (see sisaldub vastuhagis). Kohtupraktikast lähtuvalt saab kohus sellisel juhul lugeda tasaarvestuse tehtuks alates hetkest, mil hageja on tasaarvestuse avaldusest teada saanud (vt nt ülalviidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11106, p 16). Hageja on vastuhagi asja materjalidest nähtuvalt kätte saanud hiljemalt 03.01.2014, mil hageja esindaja on esitanud kohtule vastuse vastuhagile. VÕS § 200 lg 2 järgi võib tasaarvestav pool (vaatamata lõike normi eksitavale sõnastusele) oma nõude (e aktiivnõude) teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui aktiivnõue on aegunud, seda eeldusel, et õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Ülalesitatud käsitlusest ilmneb, et kostja I õigus nõuet tasaarvestada tekkis sisuliselt juba 2008.a juulis, seega enne nõude aegumist.
32.Kohtu hinnangul on hageja rikkunud laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja oli vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutus KAS § 3 lg 1 mõttes. Professionaalsel krediidiandjal võib Eesti kohtute praktikast järelduvalt sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Krediidiandja võib olla kohustatud 12(19)
2-11-22362 koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. (vt nt: Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24). Alates 01.01.2007 kehtiva KAS § 83 lg 3 järgi on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu "laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt nt: Riigikohtu 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Krediidiandjal võib olla VÕS § 14 lg 2 alusel kohustus teavitada nii krediiditaotlejat kui ka tema kohustusi tagavat isikut kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas, samuti krediidiga seotud riskidest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt nt: Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p-d 24-25).
33.Kohtumenetluses on hageja esitanud kostja I krediidivõimekuse analüüsi läbiviimise tõendamiseks kostja I 20.04.2007 krediiditaotluse (vt I kd, tl 234-235), kontoväljavõtte perioodist 01.11.2006-13.04.2007 (vt I kd, tl 236-237) ning 23.04.2007 väljatrükid AS XXX andmebaasist kostja I ja tema tööandja XXX OÜ kohta (vt II kd, tl 89, 90-91). Kohtu hinnangul ei saanud hageja olla nende dokumentide põhjal veendunud kostja I võimes laenulepingust tulenevaid kohustusi kohaselt täita. Kostja I on laenutaotluses märkinud viimaseks (neto) kuusissetulekuks 25 000 krooni, lisaks renditulu 10 000 krooni. Kostja I kontoväljavõte ei kinnita sellises suuruses püsiva sissetuleku olemasolu. Kostjal I on kontoväljavõttest nähtuvalt olnud perioodil 01.11.200613.04.2007 sissetulekuid 108 823 krooni, mis teeb ühe kuu keskmiseks sissetulekuks (neto) samal ajavahemikul ligikaudu 18 137 krooni. Seejuures ei ole kontoväljavõttes sissetulekuna kajastatud ainult töötasud, vaid ka muud laekumised, mis ei pruugi olla regulaarsed. Ka kostja I poolt menetluses esitatud vastuväidete kohaselt oli tema kuu keskmine netosissetulek toona 17 500 krooni ning sellest osa ei olnud töötasu ega renditulu. Laenu koos intressiga pidi hageja asja materjalidest nähtuvalt igakuiselt tagasi maksma summas üle 17 tuhande krooni (vt I kd, tl 12). Enda ja pereliikmete väljaminekuks on kostja I laenutaotluses märkinud 7400 krooni kalendrikuus. Hageja poolt AS-i XXX andmebaasi teostatud päringud ei aita kohtu arvates kostja I krediidivõimelisuse kindlakstegemisele otseselt kaasa.
34.Ülalkäsitletud andemete ja dokumentide põhjal pidanuks hagejale olema enne laenulepingu sõlmimist selge, et kostja I ei suuda isegi lühiajalises perspektiivis võetavat laenu oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Vähemalt pidanuks hagejal tekkima kostja I krediidivõimekuse osas kahtlus. VÕS § 14 lg 2 alusel tulnuks hagejal nimetatud kahtlusest teavitada nii kostjat I kui ka tema kohustusi tagavat kostjat II. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks selliselt toiminud. 13(19)
2-11-22362
35.Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks kostja I laenutaotluses märgitud andmete tegelikkusele vastavust täiendavalt kontrollinud ning asjakohast teavet nõudnud. Kohtu hinnangul ei ole hageja seisukoht, nagu peaks kostja I ise tõendama, et ta ei soovinud laenulepingus märgitud tingimustel krediiti saada, kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõtte eesmärgi ega kehtiva õigusega. Krediidivõimekuse analüüsi seisukohast ei oma tähtsust ka see, et kostja I laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist tagas kostja II käendus ning XXX korteriomandile seatud hüpoteek. Tagatiste nõudmine ja seadmine kaitseb eeskätt laenuandja enda, mitte laenusaaja huve. Laenu andmisel tuleks laenuandjal lähtuda mõistlikult sellest, et laenusaaja suudab oma lepingujärgsed kohustused kohaselt täita ning tagatiste realiseerimiseks puudub vajadus.
36.Samas tuleb kohtu arvates eristada teineteisest laenusaaja krediidivõimekuse hindamist ja tagatisvara väärtust puudutavaid hinnanguid. Kuigi Eestis tegutsevate krediidiasutuste laenupoliitika kõnealusel ajaperioodil iseenesest soodustas nn kinnisvaramulli tekkimist, pidi kostja I mainitud kinnisasja ostmisel ise mõistlikult arvestama, et kinnisvarahinnad Eestis võivad langeda. Iseenesest võib hoolsalt tegutsevalt krediidiasutuselt eeldada tagatisvara väärtuse kontrollimist laenulepingu sõlmimise ja laenu väljastamise ajal. Hageja väidetest ja esitatud tõenditest nähtuvalt on ta nõudnud tagatiseks oleva kinnisvara hindamisakti esitamist ning tuginenud vara väärtuse määramisel laenuvõtja poolt esitatud XXXAS hindamisaktile (vt I kd, tl 159172). Sellest nähtuvalt on korteriomandi väärtuseks 28.05.2007 seisuga hinnatud 2 550 000 krooni (pärast ridaelamuboksi lõplikku valmimist 3 000 000 krooni). Kohtu hinnangul ei saa poolte esitatu põhjal nõustuda kostja I väitega, et XXX korteriomandi väärtus (turuhind) 2007.a mai seisuga on leitud ebaõigesti. Kohtu hinnangul võis korteriomandi toonane tegelik turuhind ollagi 2 550 000 krooni, vähemalt ei saa tõendite põhjal vastupidist väita. Lähtudes üldiselt teadaolevast Eesti kinnisvara hindade tasemest 2007.a mais, oli hindamisaktis märgitud korteriomandi väärtus vähemalt suurusjärgus ilmselt õige ning ei pidanud tekitama hagejas mõistlikult võttes kahtlust. Tõenäoliselt on tagatisvara hind ja likviidsus hilisema üldise majanduslanguse tingimustes oluliselt vähenenud. Sellistest asjaoludest tingitud riske ei pea kohtu arvates üldjuhul kandma laenuandja (st hageja) kui ostutehingu finantseerija. Juhul kui krediidiasutused peaksid kandma ka mainitud riisikot, loobuksid nad ilmselt üldse sarnaste laenude (st eluasemelaenude) väljastamisest või teeksid seda senisest oluliselt kõrgema intressiga.
37.Kokkuvõttes peab hageja laenuandjana vastutama nende negatiivsete tagajärgedes eest, mis seonduvad kostja I krediidivõimekuse ebaõige või ebapiisava hindamisega. Hageja ei vastuta aga selle eest, et tagatisvara väärtus ei ole tagatise realiseerimise hetkel piisav kõigi laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Seega peaks hageja hüvitama praegusel juhul krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgedena kostjale I laenulepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutnud viivise, leppetrahvi ja täitemenetluse kulud täiteasjas nr 007/2012/65109. Need saab kostja I tasaarvestada (VÕS § 197 lg 1) hageja krediidi tagastamise nõudega. Juhul kui hageja oleks kostja I krediidivõimekust õigesti hinnanud, oleks laen hüpoteetiliselt väljastatud sellises (väiksemas) summas, et kostja I oleks suutnud oma laenulepingust tulenevad kohustused kohaselt (sh õigeaegselt) täita ning puudunuks vajadus laenulepingu ülesütlemiseks, viivise (ja leppetrahvi) nõudmiseks ning XXX korteriomandile seatud hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmiseks. Kohtu arvates ei saa käesoleval juhul lugeda vastustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tingitud 14(19)
2-11-22362 kahjuks (pärast hüpoteegi realiseerimist) tagastamata jäänud laenusummat. Sellisel kahjul puudub rikkumisega põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Isegi kui põhjuslikku seost jaatada, ei oleks sellise kahju hüvitamine kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttest lähtuvate kohustuste eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). See tuleb kostjatel tagastamata laenusumma hagejale tasuda.
38.Kohtu hinnangul ei oma asja lahendamisel tähtsust see, kes ülalviidatud hindamisakti XXXAS-ilt tellis või selle eest tasus. Eeldatavalt ei mõjuta nimetatud asjaolud hindamisaktis esitatud lõppjäreldusi. Kohtule ei ole ka teada tava, et pangad sarnastel juhtumitel kinnisvara hindamisakte ise telliksid. Üldjuhul krediidiasutused nõuavad vastava hinnangu esitamist laenutehingust huvitatud isikult. Hindamisakt peab olema koostatud küll krediidiasutuse poolt aktsepteeritud kinnisvarahindaja või -büroo poolt. Praeguses asjas ei ole hageja ega kostjad väitnud, et XXXAS ei olnud panga poolt aktsepteeritud hindaja. Samuti ei oma asja lahendamise seisukohast tähtsust see, kas laenusummat ka tegelikult XXXkorteriomandi reaalosa ehitamiseks kasutati. Kohtu hinnangul on tõendamata kostjate väited, et pangatöötajad kallutasid kostjat I laenutaotluses enda sissetulekute kohta ebaõigeid andmeid esitama. Sellised väited on kohtu hinnangul ka eluliselt väheusutavad. Kostja I on leidnud, et laenulepingu üldtingimuste punkt 10.1 on laenusaajat ebamõistlikult kahjustav (ja seega tühine). Osundatud lepingupunkti järgi vastutab laenusaaja oma lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest kogu oma varaga. Laenulepingu sõlmimise asjaolude põhjal on leping sõlmitud hageja tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõttes. Hageja ei ole menetluses ka vastupidist väitnud. Siiski ei ole laenulepingu üldtingimuste punkt 10.1 laenusaajat kohtu hinnangul ebamõislikult kahjustav (VÕS § 42 lg 1). See tingimus ei kaldu põhimõtteliselt kõrvale seadusjärgsest regulatsioonist. Laenusaaja vastutaks lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest kogu oma varaga ka juhul, kui vastavasisuline punkt lepingust puuduks.
39.Arvestades eeltoodut, tuleb XXXkorteriomandi võõrandamisest laekunud 94500 eurot arvestada täies ulatuses kostja I tagastamata laenusumma võlgnevuse (152 475,36 eurot) katteks (hageja on ka ise arvestanud täitemenetlusest saadu põhivõla katteks, kuigi väiksemas summas). See teeb hetkel täitmata kohustuse suuruseks 57 975,36 eurot. Täitemenetluse kulusid summas 7842,19 eurot (vt I kd, tl 133) tuleb kohtu ülalesitatud järelduste põhjal lugeda kostja I kahjuks, mida saab hageja nõudega kehtivalt tasaarvestada. Laenulepingu ülesütlemise ajaks tekkinud intressivõlga ei saa kohtute senise praktika põhjal kohtu arvates vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tuleneva kostja I kahjunõudega tasaarvestada. Samas on hageja esitatud andmetest lähtuvalt (vt I kd, tl 176 ja 199) 2008.a jooksul (enne lepingu ülesütlemist) sissenõutavaks muutnud intressimaksete suuruseks maksimaalselt 4538,21 eurot (71 007,58 kr), mitte hageja poolt märgitud 5473,01 eurot. Seega saab õiguslikult põhjendatuks lugeda intressinõuet summas 4538,21 eurot.
III.
40.Kostja II käendajana saab VÕS § 149 lg 3 teise lause alusel eelpool nimetatud ulatuses hageja suhtes kohustuse täitmisest keelduda. Kohus märgib, et laenusaaja kohustuste käendaja võiks sarnastel asjaoludel hea usu põhimõttest lähtuvalt (TsÜS § 138; VÕS § 6 lg 1) suhetes võlausaldajaga vastutusest üldse vabaneda. Krediidiasutusega sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste käendamisel võib käendaja mõistlikult eeldada, et krediidiasutus on põhivõlgniku krediidivõimelisust kooskõlas KAS § 83 lg-ga 3 kohaselt kontrollinud. Kui hiljem selgub, et laenusaaja krediidivõimelisuse analüüsi enne laenulepingu sõlmimist üldse ei 15(19)
2-11-22362 tehtud või on teostatud see äärmiselt puudulikult, võib see kohtu arvates olla aluseks käendaja vastutuse välistamisele või vähendamisele. Praeguses asjas võib kostja II poolt hagejale esitatud seletuskirjast (vt I kd, tl 14) ja menetluses tehtud avaldustest järeldada (vt II kd, tl 83), et ta oli käenduslepingu sõlmimisel teadlik kostja I tegelikust majanduslikust olukorrast ja hageja minetustest krediidivõimelisuse hindamisel. Seetõttu peab kostja II ikkagi vastutama solidaarselt kostjaga I laenulepingust tulenevate täitmata kohustuste täitmise eest. IV.
41.Hageja nõuab ka laenu põhiosalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras arvestatud viivise väljamõistmist alates 14.06.2008 (vt I kd, tl 201). VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama lõike teise lause kuni 14.04.2013 kehtinud redaktsiooni kohaselt loeti viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. 15.04.2013 jõustunud redaktsiooni järgi loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
42.Laenulepingu ülesütlemisele järgneva perioodi eest on hagejal kohtu hinnangul õigus tagastamata laenusummalt seadusjärgses määras viivist nõuda (kuna laenusumma tagastamise kohustus on osaliselt senini täitmata). Laenulepingu üldtingimuste punkti 11.4 kohaselt pidi laenusaaja punkti 11.1 alapunktises toodud asjaoludel lepingu erakorralisel ülesütlemisel tasuma kõik varalised kohustused neljateistkümne pangapäeva jooksul arvates panga poolt laenusaajale vastava teate saatmisest. Nagu eelnevalt märgitud, saaks kostja I tasaarvestada laenulepingu ülesütlemiseni tekkinud viivisenõude enda kahjunõudega hageja vastu. Samas hageja ei nõua viivist lepingu ülesütlemisele eelnenud aja eest. Kohus on eelpool asunud seisukohale, et enne 20.06.2008 ei saa ülesütlemisavaldust lugeda kostjale I kättetoimetatuks. Laenusumma tagastamise kohustus muutus laenulepingu üldtingimuste punktis 11.4 sätestatut arvestades eelduslikult sissenõutavaks 07.07.2008 (s.o 14. päeva möödumisel ülesütlemisavalduse saamisest (5. ja 6. juuli olid puhkepäevad)). Seega saab ka hageja nõuda viivist alates 07.07.2008.
43.VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
1.jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Eesti Panga poolt avaldatud teadete (VÕS § 94 lg 2) kohaselt oli referentsintressimäär enne 1. juulit 2008 4% (aastas), enne
1.jaanuari 2009 2,5%, enne 1. juulit 2009, enne 1. jaanuari 2010, enne 1. juulit 2010, enne 1. jaanuari 2011 1% aastas ning enne 1. juulit 2011 1,25% aastas. Enne 1. jaanuari 2012 ja enne 1. juulit 2012 on kõnealune referentsimäär olnud 1% (aastas), enne 1. jaanuari 2013 oli määr 0,75%, enne 1. juulit 2013 0,5% ning enne 1. jaanuari 2014 0,25%.
44.Ülaltoodust lähtudes tuleb VÕS § 113 lg 1 teiseses lauses nimetatud viivisemäära suuruseks ajavahemikus 07.07.2008-31.12.2008 lugeda 11% aastas; 01.01.200930.06.2009 – 9,5% aastas; 01.07.2009-30.06.2011 – 8% aastas; 01.07.2011-31.12.2011 – 8,25% aastas; 01.01.2012-31.12.2012 – 8% aastas; 01.01.2013-14.04.2013 – 7,75% 16(19)
2-11-22362 aastas, 15.04.2013-30.06.2013 – 8,75% aastas, 01.07.2013-31.12.2013 – 8,5% aastas ning alates 01.01.2014 – 8,25% aastas. Võttes aluseks, et kalendriaastas on 365 päeva, ning lähtudes põhinõude suurusest 152 475,36 eurot, oleks hagejal kohtu arvestuste kohaselt õigus nõuda ajavahemiku 07.07.2008-30.11.2012 eest viivist kokku 57 141,71 eurot. Hageja on esitanud viivisenõude ajavahemiku 14.06.2008-30.11.2012 eest 49 706,92 euro ulatuses. Kooskõlas TsMS § 5 lg-ga 1 lähtub kohus asja lahendamisel hageja nõudest. Ajavahemiku eest alates 01.12.2012 kuni käesoleva otsuse tegemiseni, oleks hagejal õigus nõuda põhinõudelt 57 975,36 eurot viivist järgmiselt: - 01.12.2012-31.12.2012 (31 p) eest 393,91 eurot; - 01.01.2013-14.04.2013 (103 p) eest 1267,91 eurot; - 15.04.2013-30.06.2013 (76 p) eest 1056,26 eurot; - 01.07.2013-31.12.2013 (183 p) eest 2470,70 eurot; - 01.01.2014-29.04.2014 (118 p) eest 1546,27 eurot. Kokku on käesoleva otsuse tegemise hetkeks (29.04.2014) sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks
45.Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb viivist kostjate taotluste alusel vähendada. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg-st 1 tuleneb, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et viivise vähendamiseks annab aluse eeskätt põhinõude niigi suur ulatus kostjate kui füüsiliste isikute jaoks ning kostjate halb majanduslik olukord (nimetatud asjaolude koosmõjus). Kostja II on asja materjalidest nähtuvalt eeldatavalt maksejõuetu isik, kellel on suuri rahalisi kohustusi ka teiste võlausaldajate ees. Harju Maakohtu 23.10.2008 otsusega on kuulutatud välja kostja II pankrot, pankrotimenetlus on 13.03.2009 määrusega lõpetatud seoses menetluse raugemisega pankrotiseaduse § 157 p 2 alusel (vt I kd, tl 5; 34-36). Ka kostjal I puudub kohtu tuvastatu põhjal oluline vara, mille arvelt oleks võimalik kohustusi hageja ees täita. Muu hulgas on kostja I saanud käesolevas menetluses menetlusabi riivilõivu tasumiseks vastuhagi esitamisel (vt II kd, tl 61-63). Isegi hageja põhinõude rahuldamiseks kuluks kostjatel enda sissetulekute arvel kümneid aastaid. Samuti tuleb kohtu hinnangul arvestada seda, et viivituse kohustuste täitmisel on praegusel juhul tinginud laenulepingu sõlmimisele järgnenud üldine majanduslangus (kui objektiivne asjaolu). See on tõenäoliselt tinginud ka viivituse tagatisvara realiseerimisel. Kohus peab eeltoodust lähtuvalt mõistlikuks vähendada hageja nõutavat otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutnud viivist 29 000 euroni (s.o ligikaudu 50% võrra) ning jätta rahuldamata hageja taotlus viivise väljamõistmiseks otsuse tegemisele järgneva perioodi eest.
46.Lähtudes eeltoodust ning juhindudes VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1, mõistab kohus kostjatelt hageja kasuks välja käesoleva otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutnud viivise kogusummas 29 000 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja taotluse viivise väljamõistmiseks otsuse tegemisele järgneva perioodi eest. V.
47.Eeltoodu kokkuvõttes rahuldab kohus põhihagi osaliselt. Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja tagastamata laenusumma 57 975,36 eurot ning intressivõla 4538,21 eurot. Samuti mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 17(19)
2-11-22362 välja tagastamata laenusummalt arvestatud käesoleva otsuse tegemise hetke seisuga sissenõutavaks muutnud viivise 29 000 euro ulatuses. Kohus jätab rahuldamata hageja taotluse viivise väljamõistmiseks kostjatelt käesoleva otsuse tegemisele järgneva perioodi eest. Kostja I vastuhagi jätab kohus rahuldamata.
48.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.
49.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes aluseks hageja 01.04.2013 täpsustuse (mis on esitatud pärast laenu tagatiseks olnud vara võõrandamist täitemenetluses), on hageja esitanud kostjate vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 125 556,08 eurot. Kohus rahuldab need nõuded otsusega sisuliselt 112 220,49 euro, s.o 89 %, ulatuses. Kohus ei arvesta siinkohal VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel toimunud viivise vähendamist, kuna õiguslikult on hageja viivisenõue iseenesest põhjendatud. Ülalmärgitut arvestades jätab kohus põhihagiga seotud menetluskulud 11% hageja kanda ning 89% ulatuses kostjate kanda. TsMS § 165 lg-st 3 tuleneb, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt.
50.Kohus märgib, et ülalosundatud 06.12.2013 määruses (millega kohus lõpetas osaliselt menetluse hageja esitatud intressinõude osas) on kohus pidanud otstarbekaks lähtuda analoogia korras TsMS § 173 lg-st 5 ning jätnud menetluskulude jaotuse märkimata. Seega tuleks kohtul ka nimetatud nõudega seonduvate menetluskulude osas võtta seisukoht käesolevas lahendis. Vastavalt TsMS § 168 lg-le 2 kannab hageja menetluskulud, kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. Kohtu hinnangul eeltoodu praegusel juhul ei mõjuta ülalmärgitud menetluskulude jaotust, kuna nõue, mille osas menetlus 06.12.2013 määrusega lõpetati, on 01.04.2013 hagi täpsustuses märgitud ning kohus on jätnud intressinõude osaliselt rahuldamata ka osas, milles hageja ei ole oma nõuetest loobunud.
51.Vastuhagiga seonduvad menetluskulud jätab kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja I kanda.
52.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
53.Kostja I on ülalviidatud 06.12.2013 määrusega vabastatud vastavalt TsMS § 180 lg 1 ple 1 riigilõivu summas 1300 eurot tasumisest vastuhagi esitamisel. TsMS § 190 lg 3 esimese lause järgi mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Seega tuleks riigilõiv, mille 18(19)
2-11-22362 tasumisest kostja I (kui vastuhagis hageja) oli vabastatud, riigituludesse välja mõista. Kuivõrd kostja I majanduslik olukord ei ole kohtule teadaolevalt senini muutnud, peab kohus siiski põhjendatuks kohaldada TsMS § 190 lg-s 7 sätestatud erandit ning vabastada kostja I menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest kohtunik
19(19)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.