Eesti Vabariigi nimel Kohus
Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja
Kohtunik
Moonika Tähtväli
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.04.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-6643
Tsiviilasi
XXX hagi XXXvastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
4450 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XXX(XXX, elukoht XXX, e-post XXX) Kostja XXX (XXX, elukoht XXX, e-post XXX)
Kohtuistung
25.03.2014
Istungil osalenud isikud
XXX, XXXja tunnistaja XXX
14.03.2013 viivise 0,5% põhinõudelt päevas kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hagi kohaselt sõlmisid pooled 19.12.2011 laenulepingu, mille alusel laenas hageja kostjale sularahas 1000 eurot, tagastamise tähtajaga 18.12.2012, intressiga 10% kuus ehk kogu laenuperioodi kohta 1200 eurot. Laen anti kostjale üle tunnistaja juuresolekul sularahas lepingu sõlmimise päeval. Hageja nõudele vaatamata ei ole kostja võlga tasunud. Hageja õigus nõuda viivist 0,5% päevas tuleneb laenulepingu punktist 5. Perioodil 19.12.2012 – 13.03.2013 on kostja viivituses olnud 85 päeva ja sissenõutavaks muutunud viivis on 425 eurot. Lisaks nõuab hageja TsMS § 367 järgse viivise väljamõistmist alates 13.03.2013. Kostja eksitab tahtlikult kohut, esitades teadlikult valeväiteid, vältimaks lepinguga võetud kohustusi. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Pooled ei ole sõlminud laenulepingut. Lepingul olev allkiri ei kuulu kostjale. Laenu üleandmine kostjale ei ole tõendatud. Meeldetuletused võla tasumise kohta on asjakohatud, kuna nende saatmine ja kättesaamine on tõendamata, samuti puudub neil esitaja allkiri ning ei nähtu, kuhu või kellele need esitati. Kuna põhinõue on tõendamata, on alusetud ka hageja põhinõudest tulenevad kõrvalnõuded. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiga, kostja vastusega hagile ning menetluses esitatud seisukohtadega, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ning kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Põhivõlast Maakohus tuvastas, et 19.12.2011 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille punkti 1 järgi andis hageja kostjale laenu 1000 eurot ja kostja kohustus selle punkti 3 kohaselt tagastama hiljemalt 18.12.2012. Lepingu punkti 2 järgi väljastati summa sularahas (t.lk 5). Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on kostjale 19.12.2011 laenulepingu alusel andnud sularahas laenu 1000 eurot. Hageja väitel on ta oma lepingust tuleneva kohustuse täitnud ning andnud kostjale laenu. Kostja vastuväitel ei ole laenu üleandmine kostjale tõendatud. Kostja vastuväitel ei ole ta laenulepingu alusel laenu saanud ja seetõttu puudub tal kohustus ka selle tagasimaksmiseks, st. kostja on tuginenud laenulepingu rahatusele. Kohus nõustub kostjaga selles, et võlanõuete (t.lk 6-7) kostjale esitamine ei tõenda kostjale laenu andmist. Samas märgib kohus, et võlateadete kättetoimetamisega seonduv ei oma tähtsust asja lahendamise seisukohast. Nimetatud tõendid saavad tõendada kostjalt võlgnevuse tagasi nõudmist, kuid käesoleval juhul ei ole tõendatud võlanõuete kostjale kättetoimetamine. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-05 tehtud otsuse p-s 13 asunud järgmisele seisukohale: „Laenaja üheks võimaluseks laenulepingu rahatuse tõendamisel on ka asjaolu tõendamine, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale“.
Kohus loeb hageja arvelduskonto väljavõttega tõendatuks asjaolu, et hagejal oli piisavalt rahalisi vahendeid, et vajadusel kostjale laenu anda (t.lk 151-156). Hageja kinnitas ka 25.03.2014 kohtuistungil, et tal on kolm äriühingut ja ta saab nendest äriühingutest dividenditulu (protokoll t.lk 174). Kostja ei ole kohtule tõendanud, et ta laenu ei vajanud. Hageja selgitas, et kostja vajas laenu seoses elukoha vahetusega (protokoll t.lk 170). Lisaks kinnitab maakohtu hinnangul laenu saamist laenulepingu punktis 2 toodu, mille kohaselt toimub laenu üleandmine laenusaajale sularahas 19.12.2011, s.o laenulepingu sõlmimisega samal päeval. Samuti kinnitavad laenu üleandmist kostjale hageja vande all antud selgitused (protokoll t.lk 170-171) ja tunnistaja XXX ütlused (protokoll t.lk 173) 25.04.2014 kohtuistungil. Kostja andis 25.03.2014 kohtuistungil ütlusi (protokoll t.lk 171-172) selle kohta, et ta sõlmis laenulepingu hagejapoolse ähvarduse mõjul. Kostja selgitas, et ta töötas hageja juures ja oli 2011. aastal pikalt haiguslehel. Tööandja kahtlustas, et kostja ei viitsi tööl käia ja tuli välja mõttega, et võiks sõlmida laenulepingu ning kui kostja ei käi korralikult tööl, annab ta paberi kohtusse. Vastasel juhul pidid nad kostja vallandama. Kohtule ei ole kostja selgitused laenulepingu väidetava ähvarduse mõjul sõlmimise kohta usutavad. Ka ei osanud kostja kohtule selgitada, miks ta jättis peale töölt lahkumist hageja kätte kehtiva laenulepingu. Kostja selgitused olid ka vastuolulised, kuivõrd ta väitis, et sõlmis laenulepingu peale haiguslehe juhtumit, samas väitis, et kui ta töölt lahkus, said nad tööandjaga hästi läbi. Maakohus leiab, et kostja ei ole ähvarduse toimumist usutavalt põhistanud ega seda millegagi ka tõendanud. Kostja selgitused on olnud menetluse kestel vastuolulised. Esmalt väitis kostja (t.lk 45) ei ole laenulepingut allkirjastanud ning taotles käekirjaekspertiisi läbiviimist (t.lk 52). Ekspertiisiakti (t.lk 126) kohaselt on XXX ja XXX vahel 19.12.2011 sõlmitud laenulepingul allkiri laenusaaja XXX nimelt ning kuupäev „19. detsember 2011“ kirjutatud XXX poolt. Peale ekspertiisiakti tulemuse teadasaamist asus kostja 25.04.2014 kohtuistungil väitma, et sõlmis laenulepingu selleks, et ta ei kaotaks töökohta hageja juures. Kostja vastuväited vastuolulised ja eluliselt ebausutavad. Seetõttu on kostja 25.04.2014 istungil vande all antud ütluste usaldusväärsus kaheldav. Kohus leiab, et tõendeid kogumis hinnates saab lugeda tõendatuks asjaolu, et hageja on kostjale laenu andnud summas 1000 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hagejal on VÕS § 82 lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus laenu tasumiseks on muutunud sissenõutavaks. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 punktiga 1 ja § 108 lõikega 1 võib hageja nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Kostja on keeldunud laenu tasumisest ja rikkunud seega raha tagasimaksmise kohustust. Seega tuleb hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 1000 eurot. Intress Hageja taotleb kostjalt intressina 1200 euro väljamõistmist.
VÕS §-s 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vaidlus puudub selles, et hageja ei ole laenu andnud oma majandus- või kutsetegevuse raames. Samas on pooled laenulepingu punktis 4 leppinud kokku laenult intressi tasumises. Kostja kui intressi maksmiseks kohustatud isik ei nõudnud kohtult selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega tuleb rahuldada hageja taotlus ja kostjalt välja mõista intress 1200 eurot. Viivis Hageja arvestusel on tal õigus nõuda viivist laenulepingu punkti 6 järgi 0,5% põhivõlalt päevas. Hageja arvestusel moodustab viivisenõue perioodi 19.12.2012 – 13.03.2013 (85 päeva) eest 425 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on 19.12.2011 laenulepingu punktis 6 leppinud kokku viivise määras 0,5% päevas. Kohus leiab, et kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega ja hagejal on õigus seetõttu kostjalt nõuda viivist. Kostja ei ole hageja viivisearvestusele vastu vaielnud ega taotlenud selle vähendamist. Eelneva tõttu tuleb kostjalt perioodi 19.12.2012 – 13.03.2013 eest välja mõista viivis 425 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kooskõlas eelnevaga mõistab kohus kostjalt hagejale välja alates 14.03.2013 viivise 0,5% põhinõudelt päevas kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 575 eurot (1000 eurot põhinõude summa – 425 eurot juba sissenõutavaks muutunud ja väljamõistetud viivis). Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 lause 1 kohaselt, menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.