2-14-667/20 - Pankrotiõigus - Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

lisandub viivis 9 180.00 eurot. Eeltoodud silmas pidades on võlausaldaja seisukohal, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, sest ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. 12.03.2014. a määrusega nimetas kohus XXXOÜ ajutiseks halduriks Mari Männiko. Võlgniku vastus Võlgnik vastuväiteid pankrotiavaldusele ei esitanud, 03.03.2014. a eelistungile ega 14.04.2014. a toimunud kohtuistungile ei ilmunud. Kohtumääruse põhjendused Kohus leiab, et pankrotiavaldus kuulub rahuldamisele ja välja tuleb kuulutada XXXOÜ pankrot. Pankrotihalduriteks nimetab kohus Mari Männiko. PankrS § 1 lg 2 kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kohus leiab, et kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgniku maksejõuetus ei ole ajutine ja põhjendatud on välja kuulutada võlgniku pankrot. PankrS § 31 lg 1 kohus kuulutab pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Võlausaldaja nõude aluseks on Harju Maakohtu 27.09.2013.a määrus (jõustunud 07.10.2013.a) tsiviilasjas 2-1321306, millega on kinnitatud kompromissleping. Kompromisslepinguga kohustus võlgnik tasuma võlausaldajale osamaksetena kokku 135 000.00 eurot. PankrS § 10 lg 2 p 1 kohaselt võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks peab võlausaldaja muu hulgas tuginema vähemalt ühele järgmistest asjaoludest:1) võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. PankrS § 10 lg 5 järgi kui nõude kohta on jõustunud kohtulahend või vahekohtu otsus, ei pea võlausaldaja nõude kohta muid tõendeid esitama. Võlausaldaja esitas 11.12.2013. a võlgnikule pankrotihoiatuse. Võlgnik kohustust ei täitnud. PankrS § 10 lg 4 ja lg 5 kohaselt peab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Kohus leiab, et võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetuse ning tõendanud nõude olemasolu. Võlausaldaja on nõude tõendamiseks esitanud ka Harju Maakohtu 27.09.2013. a määruse tsiviilasjas 2-13-21306. Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgnikul on vara 5,67 euro väärtuses, võlgniku kohustuste mahuks on 144 180 eurot. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tõendatuks, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldaja nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, mistõttu tuleb pidada võlgnikku maksejõuetuks. PankrS § 28 lg 2 kohaselt kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, märgib kohus seda lahendis. Raskeks juhtimisveaks loetakse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuste rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgniku maksejõuetuse tekkimine on seotud võlgniku ja XXXOÜ vahelise tehinguga, kus võlgnik võttis XXX ees kohustuse hankida 20 haagist. 20. aprillil 2011. a väljastas võlgnik XXX haagiste müügihinna tasumise arve summas 220 000 eurot. XXX tasus arve 26. aprillil 2011. a. Võlgnik müügilepingut ei täitnud, mistõttu võlausaldaja taganes lepingust, tasutud müügihinnast tagastas võlgnik võlausaldajale üksnes 85 000 eurot. ÄS § 187 lg 1 järgi juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. VÕS § 104 lg 5 kohaselt tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohtu hinnangul on

võlgniku maksejõuetuse põhjustanud juhatuse liikme raske juhtimisviga, võlgniku juhatuse liige on rikkunud äriseadustiku 187 lg 1 sätestatud kohustusi tahtlikult, kuna on müügilepingu täitmisena tasutud raha jätnud tagastamata ning kahjustanud sellega võlausaldaja huve. Kohtu hinnangul oli võlgnik maksejõuetu seisuga jaanuar 2012. a, mil võlausaldaja taganes müügilepingust ning võlgnikul tekkis kohustus 220 000 tagastada. Võlgnik ei suutnud oma kohustust täita, tagastades saadud rahasummast 85 000 eurot. Juhatuse liige XXXpankrotiavaldust ei esitanud. Vastavalt Äriseadustiku § 180 lg 51 osaühingu juhatus kohustatud viivitamatult esitama kohtule pankrotiavalduse kui osaühing on maksejõuetu. Vastavalt äriseadustiku §-le 176 oli osaühingu tegevuse jätkamine õiguspärane seni, kuni osaühingu omakapital ehk netovara oli vähemalt pool osakapitalist, kuid mitte vähem kui 2 500 eurot. Sellest hetkest alates, mil võlgniku netovara vähenes alla 2 500 euro, oli võlgniku juhatuse liikmel vastavalt äriseadustiku §-le 171 lg 2 p 1 kohustus kutsuda kokku osanike koosolek. Kohtu hinnangul on nimetatud sätte üheks eesmärgiks osaühingu võlausaldajate kaitse olukorras, kus kahjumiga tegevuse jätkamine võõrkapitali ehk sisuliselt võlausaldajate raha arvel võib vähendada võlausaldajate väljavaateid oma nõuete rahuldamisele. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et XXXon rikkunud äriseadustiku § 171 lg 2 ja § 180 lg 51 sätestatud kohustusi. XXXtegevus vastab ka KarS § 3851 sätestatud teo tunnustele. Vastavalt KarS § 3851 seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Pankrotivara moodustamise aluseks saavad PankrS § 109 kohaselt olla tagasivõitmise hagid. Ajutine haldur on tuvastanud, et selged vara tagasinõudmise või tagasivõitmise võimalused puuduvad. Pankrotimenetluses tuleb analüüsida võimalikku ettevõtte üleminekut XXX OÜ-le (reg kood 12368455). PankrS § 86 lg 1 kohaselt kohus võib kohustada võlgnikku kohtus vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. Kohus on seisukohal, et vande andmiseks on kohustatud juhatuse liige XXX . Ajutise halduri aruande kohaselt ei ole võlgnik asunud täitma oma kohustusi pankrotimenetluses ning takistab Pankrs § 85 ja 87 sätestatud kohustuste täitmata jätmisega pankrotimenetluse korrakohast läbiviimist. PankrS § 85 lg 1 ja 89 ning § 90 alusel kohus kohustab XXX andma teavet haldurile võlgniku vara, sealhulgas kohustuste kohta. Võlgniku poolt oma põhilise kohustuse – teabe andmise kohustuse rikkumine on KarS § 385 lg 1 kohaselt karistatav rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Ajutine pankrotihaldur Mari Männiko on esitanud tasunõude 12,47 töötunni eest kokku summas 1 150 eurot. Võlausaldaja ajutise halduri tasunõudele vastu ei vaidle. PankrS § 23 lg 1 kohaselt ajutisel halduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi. PankrS § 23 lg 3 kohaselt on ajutise pankrotihalduri tunnitasu ülemmäär on 96 eurot. Kohus leiab, et arvestades ajutise halduri töö mahtu, keerukust ja kutseoskust on põhjendatud määrata ajutise pankrotihalduri tasuks 1 150 eurot ja tehtud kulutuste eest 65 eurot. Kohus rahuldab ajutise halduri tasu taotluse PankrS § 23 alusel. PankrS § 150 lg 1 ja 2 kohaselt kui pankrotiavaldus rahuldatakse tasutakse ajutise halduri tasu pankrotivarast. Käesoleval hetkel pankrotivara puudub, mistõttu kuuluvad ajutise halduri tasu ja kulutused väljamaksmisele võlausaldaja poolt Rahandusministeeriumi tagatiste kontole tasutud deposiidi arvelt. PankrS § 23 lg 6 järgi kohus võib ajutise halduri tasu ja kulutuste tasumise määrata büroole, mille kaudu ajutine haldur tegutseb.