Kohtulahend

d. Jätta rahuldamata GM hagi 275 euro ja vastavas ulatuses viivise saamiseks. e. Maakohtus kantud poolte menetluskulud jätta 97,55% ulatuses kostja kanda ja 2,45% ulatuses hageja kanda.

Juhul kui asuda seisukohale, et kostja vastutas hagejale põhjustatud varalise kahju eest, siis tuli arvestada, et hageja rentis endale asendussõiduki ebamõistlikult kõrge hinnaga. Hageja kohustus asendussõiduki kasutamise eest tasuma rendileandjale 1250 eurot kuus ja seega 5,5 kuu eest kokku 7100 eurot, mis on pool sõiduki soetusmaksumusest. Renditasu oli kõrge ega ole mõistlik ja põhjendatud. Hageja esitatud rendilepingud olid fabritseeritud, kuna OÜ Farfalle nimel ei ole osundatud sõidukit. Eelnevast tulenevalt osales hageja ise teadlikult endale 7100 euro suuruse kahju tekitamises, millest ta oleks pidanud kostjat vähemalt õigeaegselt teavitama. Jättes kostja õigeaegselt teavitamata taolise kahju tekkimise võimalikkusest ja väidetavast tekkimisest, rikkus hageja talle VÕS § 139 lg-s 2 pandud kahju tõrjumise kohustust, mistõttu oleks ebaõiglane, kui kohus mõistaks välja hageja poolt nõutud hüvitise. Hageja jättis täielikult tõendamata auto vajalikkuse või kasulikkuse oma majandus- või kutsetegevuses või töös, mistõttu puudus VÕS § 132 lg 4 kohaldamiseks vajalik alus. Lisaks ei tõendanud hageja, et tema poolt renditud auto näol oli tegemist samaväärse sõidukiga, võrreldes tema autoga. Hageja kulud advokaadile ei olnud käsitletavad kahjuna, vaid lepingulise esindaja kulu oli menetluskulu, mida sai teiselt poolelt välja nõuda eelkõige TsMS-s sätestatud erisusi arvestades. Kuivõrd kostja põhinõue oli alusetu, siis oli alusetu ka viivitusintressi nõue. Maakohtu otsus

liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Lõike 7 esimese lause kohaselt keegi ei tohi oma tegevusega või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. Asjas uuritud tõenditega on piisavalt tõendatud, et liiklusõnnetuse põhjustas ZS, kes LS § 58 lg 3 nõudeid rikkudes alustas trammiga liikumist foori keelava tulega ja sõitis fooridega reguleeritud ristmikule ning ei andnud teed foori lubava tulega ristmikku ületanud sõidukile BMW, mida juhtis hageja, mille tagajärjel tramm sõitis otsa sõidukile BMW ja tekitas sellele kahjustusi. See asjaolu on tõendatud BTA Insurance Company SE Eesti filiaali otsusega nr C01120230 (I kd, t.lk 8-9), Põhja Prefektuuri väärteoasja nr 2302,12,005658 materjalidega ja 13.07.2012 otsusega (I kd, t.lk 90-109), aga samuti kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate KS, LK, KH ning hageja enda vande all antud ütlustega (I kd, t.lk 196-203). Kostja ei tõendanud, et tema töötaja ei olnud kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1), s.t kostja pole ümber lükanud süü presumptsioonist tulenevat eeldust, et kostja oli kahju tekitamisel vähemalt hooletu. Ainult asjaolu, et kostja töötaja ZS end liiklusõnnetuse tekitamises süüdi ei tunnistanud, seda ei tõenda. ZS hooletus leidis tõendamist eeskätt tunnistaja LK ütlustega, millest nähtus, et sel ajal, kui ristmikul peatunud trammile süttis lubav foorituli, tegeles trammijuht muude asjadega ja alustas trammiga liikumist alles siis, kui trammile oli süttinud fooris liikumist keelav tuli. Selline käitumine oli vastuolus LS § 58 lg 3 nõuetega. Eeltoodust lähtudes vastutas kostja hageja sõidukile tekitatud kahju eest (VÕS § 132). Asjas ei olnud vaidlust, et hagejale korvati liikluskindlustusega liikluskindlustuse seaduse raames lubatud kulud. Kohus nõustus osaliselt kostja vastuväidetega ekspert AL arvamuse usaldusväärsuse suhtes, sealhulgas osas, mis puudutas sõiduki turuväärtuse leidmist seisuga september 2012 summas 14 200 eurot (t.lk 40-64). Samuti oli õigustatud kostja vastuväide, et sõiduki väärtuse määramisel ei oleks tohtinud asjatundja arvesse võtta Saksamaa sõidukite järelturu andmeid (www.mobil.de). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 65 tulenevalt määratakse eseme väärtus kohaliku keskmise müügihinna alusel. Lähtudes eeldusest, et sõiduki väärtus oli omandamisel (oktoober 2011) 15 000 eurot, oli põhjendatud kostja seisukoht, et septembris 2012 ei saanud see olla 14 200 eurot, vaid 12 750 eurot (15000 x 0,15 – 15000). Lähtudes eksperdi hinnangust sõiduki avariijärgse maksumuse kohta 10 500 eurot, võis sõiduki väärtuse vähenemiseks seega arvestada 2250 eurot (12750 – 10500). Kuigi hageja oli tunnistanud, et ta ei kasutanud liiklusõnnetuses kahjustatud sõidukit oma majandus- ja kutsetegevuses ega tööks (VÕS § 132 lg 4), ei välistanud see asjaolu iseenesest, et kahjustatud sõiduk võis olla kannatanule vajalik ja kasulik ka muul põhjusel. Kohus nõustus hagejaga, et ta võis vajada sõidukit seetõttu, et tema puhul oli tegemist abikaluriga. Samas oli põhjendatud kostja vastuväide, et VÕS § 132 lg 4 kohaldamisel tuli arvestada ka summaga, mida hageja säästis oma auto mittekasutamise arvelt, mis oli õigusteooria kohaselt 15-20% asendusauto renditasust. Sellisel juhul tuli hageja vastavat hüvitisenõuet vähendada 15%, s.o 1065 eurot (7100 x 0,15). Samuti oli põhjendatud kostja vastuväide, et olukorras, mil 1000 eurot igakuiselt teeniv hageja pidas vajalikuks ja võimalikuks rentida endale kalapüügi harrastamiseks asendussõidukina BMW X5 maasturi igakuise renditasuga 1250 eurot kuus, oli hageja osaliselt ise põhjustanud endale asendussõiduki rentimisest tekkinud kahju ega olnud kostjat teavitanud asendussõiduki ebatavaliselt kõrgest rendihinnast (VÕS § 139 lg-d 1 ja 2). Hageja selgitused, et BMW X5 rendihinnad üheks kuuks võisid olla samas suurusjärgus, nagu hageja rendilepingute järgi pidi maksma, pole asjakohased, kuna vastavad andmed oli hageja poolt kogutud pärast rendilepingute lõppemist (I kd, t.lk 176-183), samuti polnud hageja

esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks enne või vahetult pärast rendilepingute sõlmimist kostjat teavitanud kavatsusest rentida asendussõidukit rendihinnaga 1250 eurot kuus (kahju ettenähtavuse reegel). Eeltoodust lähtudes oli põhjendatud hageja poolt nõutud kahjuhüvitist asendussõiduki rentimise kahju osas vähendada poole võrra. Eeltoodust lähtudes oli asendussõiduki rentimisest tekkinud kahju 3017 eurot 50 senti ((7100–1065):2). Hageja kulutusi õigusabile ja eksperdiarvamuse saamiseks (120+288) ei tulnud käsitleda menetluskuludena, vaid otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 kohaselt. Eeltoodust lähtudes rahuldas kohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitisena välja 5675 eurot 50 senti (2250 + 3017,50 + 120 + 288) ja vastavas ulatuses viivise (VÕS § 101 lg 1 p 6, § 94 ja § 113 lg 1). Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 163 lg 1 kohaselt 51/100 hageja menetluskuludest jätta kostja kanda (5675,50 : 11208). Hageja apellatsioonkaebus

Kostja ei vastuta hageja sõidukile tekitatud kahju eest. Hageja ei ole suutnud usaldusväärselt tõendada, milline oli tema sõiduki seisukord enne avariid ja kindlaks tegemata oli sõiduki avariijärgne seisukord. Selgusetu oli, millist normi ZS väidetavalt rikkus ja milline oli selle normi kaitse-eesmärk. Selleks, et kahju kannataja saaks VÕS § 132 lg 4 järgi nõuda samaväärse asja kasutamise kulusid, peaks olema tegemist asjaga, mis on kahjustatud isikule vajalik või kasulik reeglina tema majandus- või kutsetegevuses või tööks. Mõistlikuks VÕS 128 lg-t 3 arvestades ei saa pidada niivõrd suuri kulusid ainult selleks, et kalal käia. Kuna maakohus oli seisukohal, et eksperdi arvamus oli osaliselt ebausaldusväärne, ei võinud maakohus sellele tõendile tugineda. Maakohus jättis põhjendamata, millest lähtuvalt oli sõiduki väärtus omandamisel 15 000 eurot. Maakohus jättis võtmata seisukoha sõiduki avariieelse seisukorra kohta. Kohus kohtles pooli ebavõrdselt ja rikkus TsMS § 330 lg-eid 1 ja 2 ning § 7, võttes vastu hageja poolt hilinenult esitatud taotluse sõidukite rendihindu tõendavate dokumente esitamiseks ja jättes vastu võtmata kostja poolt tähtaegselt esitatud taotluse sõiduki ülevaatamiseks. Maakohus jättis andmata hinnangu kostja väitele, et hageja esitatud rendileping võis olla fabritseeritud, ja väidet kinnitavatele tõenditele. Maakohus oleks pidanud kohaldama VÕS § 139 lg-id 1 ja 2 ning määrama kindlaks renditasu mõistliku suuruse. Poolte seisukohad

Hageja ei vaidlustanud rendimaksete 275 eurot väljamõistmata jätmist maakohtu poolt. Ringkonnakohus ei käsita hageja apellatsioonkaebuses ja 21.01.2014 täpsustuses tehtud viidet nõude vähendamisele kui nõude vähendamist TsMS § 206 lg 1 ja § 376 lg 4 p 2 mõistes, vaid kui apellatsioonkaebuse ulatuse märkimist TsMS § 633 lg 2 p 2 mõistes. Hageja apellatsioonkaebuse ja 21.01.2014 täpsustuse kohaselt on hageja vaidlustanud maakohtu otsuse osaliselt 5257 euro 50 sendi väljamõistmata jätmise ulatuses ja taotleb täiendavalt selle summa väljamõistmist. Hageja ei ole vaidlustanud otsust põhinõudest 275 euro väljamõistmata jätmist. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas menetluses on hageja oma nõuet tõendanud ning kostja vastuväited jäid menetluses paljasõnalisteks ja tõendamata. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. Hageja esitas ekspertarvamuse sõiduki turuväärtuse tõendamiseks enne liiklusõnnetuse toimumist, pärast liiklusõnnetusest saadud vigastuse taastamist ning ilma liiklusõnnetuses osalemiseta (I kd, lk 40-64). Maakohtu otsuses toodud järeldused ei ole kooskõlas esitatud tõenditega. Maakohus ei ole põhjendanud, milliseid tõendeid kogumis hinnates ta tuvastas eksperdi arvamuse ebausaldusväärsuse ja miks ta ei nõustunud eksperdi arvamuses toodud sõiduki väärtusega enne liiklusõnnetust 15 000 eurot. Sõiduk oli kasutuses olnud 3 kuud ja hageja esitatud tõenditest nähtuvalt läbinud hooldus- ja remonttööd. Kostja vastuväited ja maakohtu järeldus ekspertarvamuse ebausaldusväärsuse kohta ei ole põhjendatud. Ekspert on oma seisukohti põhjendanud. Samuti ei tugine tõenditele maakohtu järeldus liiklusõnnetuses osalemata sõiduki turuväärtuse kohta septembris 2012. Nõustuda tuleb hagejaga, et maakohus on ebaõigesti arvestanud sõiduki hinnalangust ostuhinnast 15%. Ekspert on hinnalanguseks remondiperioodil arvestanud 5% ja võimaliku turuväärtuse hindamiseks on ekspert hinnanud analoogsete avariivabade sõidukite turuväärtust ja Saksamaa turu pakkumisi, sest Eestis analoogsete sõidukite pakkumised puudusid. Kostja vastuväited olid paljasõnalised. Ringkonnakohus leiab, et ekspertarvamusest lähtudes tuleb 2012 septembris hinnata avariideta sõiduki turuväärtuseks 14 200 eurot. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada samuti osas, milles kohus vähendas hageja renditasu nõuet. Hageja esitas rendikulude nõude 7100 eurot, millest maakohus jättis välja mõistmata 3017 eurot 50 senti. Hageja vaidlustas renditasu väljamõistmata jätmise osaliselt ja palus kokku selles osas välja mõista 6825 eurot. Kostja ei ole oma vastuväiteid, mille kohaselt hageja säästis asendusautot kasutades igakuiselt 187 eurot 50 senti, tõendanud. Samuti ei ole maakohus otsuses põhjendanud, milles hageja sääst seisnes. Asjakohased ei ole väited kahju ettenähtavuse kohta. Nõustuda tuleb hageja selgitusega, et ta rentis endale sõiduki üheks kuuks ja pikendas hiljem korduvalt lepingut kuude kaupa, kuivõrd liiklusõnnetuse asjaolude selgitamine kestis 5,5 kuud. Tõendatud on, et kuivõrd kostja töötaja ei tunnistanud eksimust, võttis menetlus enam aega ja kostja kindlustusandja tegi otsuse 26.06.2012 ja sõiduk tagastati hagejale 24.07.2012. Maakohtu õiguslik põhjendus deliktilise vastutuse kohaldamisel on arusaadav. Kuigi maakohtu viide VÕS § 2 lg-le 2 ei ole asjakohane, sest poolte vahel ei olnud enne avarii toimumist üksnes liikluses osalemisest sündmuskohal tulenevat võlasuhet, vaid võlasuhe tekkis kahju õigusvastase tekitamisega, on maakohus õigesti viidanud LS § 14 lg-le 2. Maakohtu poolt tuvastatud kostja käitumise õigusvastasus vastab VÕS § 1045 lg 1 p-des 5 ja 7 sätestatule.

Kostja palus maakohtu otsuse hagi rahuldatud osas tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Maakohus on VÕS § 132 lg-t 4 õigesti kohaldanud. Maakohus tuvastas, et hageja vajas sõidukit seetõttu, et ta oli abikalur. Asendusauto rentimise kulud olid mõistlikud. Kohus ei rikkunud menetlusnorme sellega, et jättis kostja 13.09.2013 taotluse sõiduki vaatluse korraldamiseks rahuldamata kui hilinenud taotluse. TsMS § 329 lg 1 esimese lause kohaselt peavad menetlusosalised menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. TsMS § 331 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline §-s 329 sätestatut rikkudes esitab taotluse, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kuus päeva enne 20.09.2013 kohtuistungit esitatud taotluse rahuldamine oleks tinginud menetluse venimise. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda seisukohale, et maakohtu poolt hageja tõendite vastuvõtmisega 20.09.2013 kohtuistungil oleks rikutud kostja võimalust hageja esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Kohtuistungi protokollist (I kd, lk 196–197) nähtuvalt ei vaielnud kostja kohtuistungil hageja tõendite esitamisele vastu. Kostja väited rendilepingute fabritseerituse kohta olid põhjendama ja paljasõnalised ning ei olnud kooskõlas ülejäänud kostja poolt esitatuga. Väidetav võimalus, et lepingudokumendid ei kajasta ammendavalt kokkulepete tegelikke tingimusi, ei tähenda, et lepingudokumendid oleksid võltsitud. Kostja 13.09.2013 tõendid olid esitatud hilinenult. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks eeltoodud ulatuses ei ole alust. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamisel tuleb jaotada ümber menetluskulud. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohtu otsus on menetluskulude osas põhjendamata, mistõttu maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-t 1. Kuivõrd TsMS § 173 lg-test 1, 2 ja 4 tulenevalt märgib kohus kohtuotsuses, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle, ei ole menetluskulude ümberjaotamise puhul tegemist kostja apellatsioonkaebuse rahuldamisega TsMS tähenduses. Ringkonnakohus leiab, et poolte menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Arvestades, et hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja kostja kaebus jääb sisuliselt rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Kostja kaebuse rahuldamine menetluskulude jaotust puudutavas osas ei toonud kaasa maakohtu otsuse muutmist hagi rahuldavas osas. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Kaupo Paal

Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 27.10.2014 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.