Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt põhjustas kostja töötaja 5. veebruaril 2012 Tallinnas liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai kahjustada hageja sõiduauto BMW X5 (sõiduk). Sõiduki vigastuste tõttu ei olnud selle kasutamine teeliikluses enam võimalik kuni sõiduki taastamise ja hagejale üleandmiseni 24. juulil 2012. Sõiduki remonttööde kvaliteet oli halb ja hageja pidi seda korduvalt uuesti parandama. Asjatundja arvamuse järgi oleks sõiduki väärtus olnud septembris 2012 ilma liiklusõnnetuseta 14 200 eurot, liiklusõnnetuse tõttu on sõiduki turuväärtus 10 500 eurot. Seega vähenes sõiduki väärtus liiklusõnnetusega 3700 euro võrra. Hageja ja tema perekond vajasid sõidukit iga päev, mistõttu üüris hageja Osaühingult Farfalle (sõiduki üürileandja) samaväärse sõiduki 5,5 kuuks, tasudes selle eest üüri kokku 7100 eurot. Lisaks kandis hageja enne hagi esitamist ekspertiisi tegemise kulu 120 eurot ning õigusliku analüüsi ja kohtuvälise kahjunõude esitamise õigusabikulu 288 eurot. Seega tekkis hagejale liiklusõnnetuse tõttu varaline kahju 11 208 eurot, sh asendussõiduki üür, sõiduki väärtuse vähenemine, ekspertiisikulu ja õigusabikulu.

hageja omandile on tekitatud kahju kostja töötaja süülise käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050), vastutab kostja hageja ees solidaarselt kahju tekitanud töötajaga (VÕS § 137 lg 1). Tõendatud on, et liiklusõnnetuse põhjustas kostja töötaja, kes alustas liiklusseaduse (LS) § 58 lg 3 nõudeid rikkudes trammiga liikumist foori keelava tulega, sõitis fooridega reguleeritud ristmikule ning ei andnud teed foori lubava tulega ristmikku ületanud hageja sõidukile. Selle tagajärjel sõitis tramm hageja sõidukile otsa ja tekitas viimasele kahjustusi. Kostja ei ole tõendanud, et tema töötaja ei olnud kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1). Seega vastutab kostja hageja sõidukile tekitatud kahju eest (VÕS § 132). Lähtudes eeldusest, et sõiduki väärtus oli oktoobris 2011 selle omandamise ajal 15 000 eurot, ei saanud see septembris 2012 olla 14 200 eurot, vaid 12 750 eurot (15 000 * 0,15 – 15 000). Sõiduki väärtuse määramisel pidi asjatundja võtma arvesse Eesti sõidukite järelturu andmed ega võinud lähtuda Saksamaa järelturu andmetest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65). Lähtudes asjatundja hinnangust sõiduki avariijärgse maksumuse kohta 10 500 eurot, tuleb sõiduki väärtuse vähenemiseks arvestada 2250 eurot (12 750 – 10 500). Hageja ei kasutanud liiklusõnnetuses kahjustatud sõidukit oma majandus- ja kutsetegevuses ega tööks (VÕS § 132 lg 4), kuid see ei välista iseenesest, et kahjustatud sõiduk oli talle vajalik ja kasulik muul põhjusel. Hageja vajas sõidukit seetõttu, et ta on abikalur. Samas tuleb VÕS § 132 lg 4 kohaldamisel arvestada ka summaga, mida hageja säästis enda sõiduki mittekasutamisest, mis on õigusteooria kohaselt 15–20% asendussõiduki renditasust. Järelikult tuleb hageja seda nõuet vähendada 15%, s.o 1065 eurot (7100 * 0,15). Kuna iga kuu 1000 eurot teeniv hageja pidas vajalikuks ja võimalikuks üürida endale kalapüügi harrastamiseks asendussõiduk renditasuga 1250 eurot kuus, põhjustas ta osaliselt endale asendussõiduki rentimisega kahju. Hageja ei olnud teavitanud kostjat asendussõiduki ebatavaliselt kõrgest üürihinnast (VÕS § 139 lg-d 1 ja 2). Kuna hageja asendussõiduki üürimise kahjuhüvitist tuleb vähendada poole võrra, tekkis hagejale asendussõiduki üürimisega kahju 3017 eurot 50 senti ((7100 - 1065) : 2). Rahuldada tuleb ka hageja õigusabi ja eksperdiarvamuse saamiseks tehtud kulude hüvitamise nõue (120 + 288), kuna see on otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 järgi, mitte menetluskulu.

maakohus oli jätnud hagi rahuldamata ja jaotanud menetluskulud. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi lisaks 5275 euro 50 sendi ulatuses, jättis rahuldamata hagi 275 euro saamiseks ning maakohtus kantud menetluskuludest 97,55% kostja ja 2,45% hageja kanda. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäid kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled apellatsiooniastmes hagejale põhjustatud kahju suuruse üle. Tegemist on lepinguvälise kahju põhjustamisega ja hageja tugines oma nõudes kahju põhjustaja süülisele vastutusele VÕS § 1043 alusel. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja sõiduki väärtuse vähenemise tõttu 2250 eurot, asendusauto üüri 3017 eurot 50 senti ning nõuete esitamise ja kahju suuruse kindlakstegemise kulu 408 eurot. Hageja palus apellatsioonkaebuses mõista kostjalt välja lisaks maakohtu välja mõistetud hüvitisele 5257 eurot 50 senti, sh sõiduki väärtuse vähenemisest tingitud kahju hüvitis 1450 eurot ja asendussõiduki üür 3807 eurot 50 senti. Maakohus ei ole põhjendanud, milliseid tõendeid kogumis hinnates leiti, et asjatundja arvamus ei ole usaldusväärne, ning miks maakohus ei nõustunud asjatundja hinnanguga, et enne liiklusõnnetust oli sõiduki väärtus 15 000 eurot. Sõiduk oli kasutuses olnud kolm kuud ja tõenditest nähtuvalt läbinud hooldus- ja remonttööd. Ekspert on oma seisukohti põhjendanud. Samuti ei tugine tõenditele maakohtu järeldus liiklusõnnetuses osalemata sõiduki turuväärtuse kohta septembris 2012. Maakohus on valesti määranud sõiduki hinnalanguseks 15% ostuhinnast. Ekspert on hinnalanguseks remondi ajal määranud 5% ning arvestanud võimaliku turuväärtuse hindamiseks analoogsete avariivabade sõidukite turuväärtuse ja Saksamaa turu pakkumistega, sest Eestis ei olnud sarnaste sõidukite pakkumisi. Kostja vastuväited on tõendamata. Eksperdi arvamusest lähtudes tuleb avariita sõiduki turuväärtuseks septembris 2012 hinnata 14 200 eurot. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles kohus vähendas hageja üüritasu nõuet. Kostja ei ole tõendanud oma vastuväiteid, mille kohaselt hageja säästis asendussõidukit kasutades iga kuu 187 eurot 50 senti. Maakohus ei ole põhjendanud, milles hageja sääst seisnes. Asjakohased ei ole väited kahju ettenähtavuse kohta. Hageja üüris asendussõiduki üheks kuuks ja pikendas lepingut hiljem kuu kaupa, kuna liiklusõnnetuse asjaolude selgitamine kestis 5,5 kuud. Tõendatud on, et kuivõrd kostja töötaja ei tunnistanud eksimust, võttis menetlus aega, kostja kindlustusandja tegi otsuse 26. juunil 2012 ja sõiduk tagastati hagejale 24. juulil 2012. Maakohtu õiguslik põhjendus deliktilise vastutuse kohaldamisel on arusaadav. Kuigi maakohtu viide VÕS § 2 lg-le 2 ei ole asjakohane, sest poolte vahel tekkis võlasuhe alles kahju õigusvastase tekitamisega, on maakohus õigesti viidanud LS § 14 lg-le 2. Maakohtu tuvastatud kostja käitumise õigusvastasus vastab VÕS § 1045 lg 1 p-des 5 ja 7 sätestatule. Maakohus kohaldas VÕS § 132 lg-t 4 õigesti. Maakohus tuvastas, et hageja vajas sõidukit seetõttu, et ta oli abikalur. Asendusauto üürikulud olid mõistlikud. Maakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui jättis rahuldamata kostja hilinenud taotluse korraldada sõiduki vaatlus ning võttis kohtuistungil vastu hageja tõendid. Kuus päeva enne kohtuistungit esitatud taotluse rahuldamine oleks tinginud menetluse venimise. Kostja ei vaielnud kohtuistungil hageja tõendite esitamisele vastu. Kostja väited üürilepingute fabritseerituse kohta on põhjendamata ja

tõendamata ega ole kooskõlas kostja ülejäänud väidetega. Võimalus, et lepingudokumendid ei kajasta ammendavalt kokkulepete tegelikke tingimusi, ei tähenda, et need on võltsitud. Kostja hilines tõendite esitamisega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

VÕS § 1056 lg-st 3 tulenevalt on tegemist materiaalõiguslikult erinevate, kuid menetluslikus mõttes samasse hagiesemesse kuuluvate konkureerivate nõuetega. Nii süülise vastutuse kui ka riskivastutuse korral võib kohus kahjuhüvitist poole taotlusel VÕS §-de 139 ja 140 alusel piirata (vt ka 3-2-1-7-13, p-d 25 ja 27–33; Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 16). Hageja põhjendas oma nõuet sellega, et kostja on süüdi hagejale õigusvastaselt kahju tekitamises. Kohtud kontrollisid ja rahuldasidki hagi deliktilise vastutuse üldalusel. Kohtud on õigesti leidnud, et kostja töötaja rikkus mh LS § 58 lg 3 nõudeid ning kahju tekitamine hagejale on õigusvastane VÕS § 1045 p-de 5 ja 7 alusel. Kolleegium lisab, et LS § 58 lg 3 eesmärk on kaitsta kannatanut ka VÕS § 132 lg-s 4 kirjeldatud kahju eest. Kuigi kohtud ei kontrollinud hageja nõuet riskivastutuse alusel, ei oma see praeguses asjas tähtsust, sest kostja vaidlustab kassatsioonkaebuses väljamõistetud hüvitise arvestuse, mis on sarnane ka riskivastutuse korral.

Kohtud järeldasid iseenesest õigesti, et VÕS § 132 lg 4 esimene lause ei välista kahjustatud sõiduki vajalikkust või kasulikkust muul põhjusel kui majandus- või kutsetegevus või töö. Samas ei nähtu kohtute põhjendustest, miks oli kahjustatud sõiduk hagejale vajalik või kasulik. Ainuüksi sellest, et hageja võis vajada sõidukit, kuna ta on abikalur, kellele on omistatud rannakalur II kutsekvalifikatsioon ning mitmel aastal väljastatud kalapüügiluba, ei järeldu, et kahjustatud sõiduk oli hagejale vajalik või kasulik VÕS § 132 lg 4 esimese lause tähenduses. Kohtud ei ole tuvastanud, kas sõiduk oli hagejale vajalik või kasulik. Kolleegium rõhutab, et VÕS § 132 lg 4 esimese lause kohaldamise eelduseks on see, et asi oli isikule vajalik või kasulik (vt ka Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 14). Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et VÕS § 132 lg 4 esimene lause ei hõlma üldjuhul isiku soovi kasutada kahjustatud asja oma harrastustega tegelemiseks. Selle sätte tähenduses peab kahjustatud asi olema isikule tarviklik või tulus majandus- või kutsetegevuse või tööga võrreldaval põhjusel. Vaidluse uuel lahendamisel peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha, kas kahjustatud sõiduk oli hagejale vajalik või kasulik.

soodustasid kahju tekkimist. Seda kohaldatakse VÕS § 139 lg 2 järgi mh ka juhul, kui kahjustatud isik jättis juhtimata kahju tekitaja tähelepanu ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule. Kolleegium on varem avaldanud seisukohta, et VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ei hinnata seda, kas kannatanu oli hooletu või mitte, st et kahjuhüvitist saab nimetatud sätte alusel vähendada ka siis, kui kannatanu polnud süüdi kahju tekkimises (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3805, p 16). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ka praegu. VÕS § 140 lg 1 esimene lause annab kohtule õiguse kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Kuna kostja on taotlenud kahjuhüvitise vähendamist, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võtma selge seisukoha, kas kostja esitatud asjaolud annavad aluse VÕS § 139 lg 2 või § 140 lg 1 alusel kahjuhüvitist vähendada.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.