Võlaõigus › Võõrandamislepingud

2-13-57998 seoses sellega oli sõidukil rida tõsiseid varjatud defekte. Hageja pöördus 15.02.2005 kirjaliku avaldusega kostja poole sooviga saada tema nõusolekut müügilepingust taganemiseks. Hageja esitas 15.02.2005 sõiduki müüjale avalduse tehingu tühistamiseks ja raha tagastamiseks. Kostja teatas hagejale 14.03.2005, et ei nõustu tehingu tühistamisega. Kuna kostja ei andnud nõusolekut müügi-lepingust taganemiseks, puudus hageja hinnangul õigus pöörduda kohtusse kostja nimel kostja ja XXXvahel 27.01.2005 sõlmitud sõiduki müügilepingust taganemiseks. Vaatamata sellele, et lepinguese ei vastanud müügilepingu tingimustele, täitis hageja oma kohustusi ja tasus makseid vastavalt sõidukindlustuse poliisile ja järelmaksuga müügilepingule. Seega käitus hageja hea usu põhimõttest lähtuvalt, tegi ta kõik endast sõltuva, et kahjulikke tagajärgi ära hoida. 30.07.2005 sõiduk süüdati ja sõiduk hävis tulekahjus. Kuna liisinguese hävis, siis lõpetas hageja liisingumaksete maksmise – liisingusuhted lõppesid liisingueseme hävimisega. 03.11.2005 saatis kostja hagejale teate selle kohta, et seoses lepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete süstemaatilise tasumata jätmisega ütleb liisinguandja lepingu üles. Kostja esitas 10.08.2006 Harju Maakohtule hagi solidaarselt XXXkui põhivõlgniku ja XXXkui käendaja vastu 75 242,21 krooni nõudes, kuna XXXAS ei hüvitanud liisinguandjale sõiduki kogumaksumust seoses sellega, et selle tegelik väärtus oli oluliselt madalam (kindlustusfirma hinnangu kohaselt oli sõiduki tegelik maksumus 45 000 krooni, aga mitte 174 900 krooni (tsiviilasja nr 2-06-21488). Kostja varjas sõiduki puudusi hageja eest. Harju Maakohtu 16.01.2012 otsusega jäeti kostja nõue hageja ja käendaja vastu rahuldamata. Hageja leiab, et liisingulepingust taganemise avalduse saamisel 15.02.2005 oli kostjal võimalus vähendada kahju, andes oma nõusolekut müügilepingust taganemiseks, kuid ta ei teinud seda. Müügilepingust taganemiseks liisinguandja nõusolekul saanuks hageja võtta tarvitusele seadusega ette nähtud õiguskaitsevahendeid oma õiguste kaitsmiseks (sh hagi esitamine müüja vastu) ning tekitatud kahju summa oleks olema vähem. Seega hageja hinnangul on kostja seadusest ja lepingust tulenevat kohustust rikkuva käitumisega hagejale tekitatud materiaalse kahju kas 4 814,25 euro või 4 159,98 eurot suuruses summas. Kohus võttis 18.12.2013 määrusega hagi menetlusse. Kostja esitas 24.01.2014 taotluse aegumise kohaldamiseks TsÜS § 150 lg 1 alusel ja vaheotsuse TsMS § 449 lg 3 alusel tegemiseks. Hageja oma 11.02.2014 seisukohas kostja taotlusega hagi aegumise kohaldamiseks ei nõustu. Kohtumääruse põhjendused Kohus asub seisukohale, et käesolevas asjas tuleb menetlus lõpetada, kuivõrd samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Kohtute Infosüsteemist (KIS) nähtuvalt jättis Harju Maakohus 16.01.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-06-21488 Swedbank Liising AS-i hagi XXXja XXXvastu võla summas 4 808,85 eurot nõudes rahuldamata ja menetluskulud Swedbank Liising AS-i kanda. Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2012 määrusega jäeti Swedbank Liising AS-i apellatsioon-kaebus menetlusse võtmata. Harju Maakohtu 16.01.2012 otsus jõustus Tallinna Ringkonna-kohtu määrusega 27.03.2012. Asjas kogutud tõenditest nähtub ka ühtlasi, et samade poolte vahel peetud vaidluses (s.o menetluses tsiviilasjana nr 2-06-21488) sama sõiduki üle oli Swedbank Liising AS-i nõudeks VÕS § 367 lg 1 alusel 75 242,21 krooni (4 808,85 eurot), et müügilepingust taganemise nõusoleku VÕS § 365 lg 2 alusel andmata jätmisega tekkis XXXkahju, mis seisnes võlakohustuses Swedbank Liising AS-i ees VÕS § 367 lg 1 alusel ehk tsiviilasja nr 2-0621488 haginõudes ning et XXXtegi tsiviilasja nr 2-06-21488 raames toimunud kohtuistungil

2-13-57998 tasaarvestusavalduse VÕS § 365 lg 2 alusel kahjunõude tasaarvestamiseks Swedbank Liising AS-i haginõudega. Kohus luges tsiviilasjas nr 2-06-21488 Swedbank Liising AS-i haginõude lõppenuks tasaarvestusega VÕS § 197 lg 1 kohaselt. Tsiviilasjas nr 2-06-21488 tehtud kohtulahendis on märgitud ka, et kuna Swedbank Liising AS-il puudus nõue XXXvastu, ei ole tal VÕS § 142 lg 1 kohaselt nõuet ka XXXkui käendaja vastu. Kohus märgib, et hageja ei ole kuni oma 11.02.2014 seisukohavõtus kostja 24.01.2014 taotlusele maininud, et tsiviilasja nr 2-06-21488 raames toimunud „kohtuistungil on liisinguvõtja teinud tasaarvestusavalduse“. Kohus leiab, et hageja on nimetatud tasaarvestuse olemusele õigustamatult tähelepanu jätnud pööramata. Kohus selgitab siinkohal, et kui hageja on esitanud kostjale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda otsuse tegemisel arvestama. Juhul, kui hageja esitab tasaarvestusele suunatud avalduse üksnes kohtule, siis saab tasaarvestuse lugeda tehtuks alates hetkest, mil kostja on tasaarvestuse avaldusest teada saanud. Kui hageja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal sõnaselge tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda otsuse tegemisel arvestama, sest tasaarvestamise korral tugineb hageja sellele, et rahalist nõuet tasaarvestatavas summas ei ole enam olemas. Kohus selgitab ka, et oluline ei ole, kas tasaarvestus märgitakse kohtuotsuse resolutsioonis või kohtuotsuse põhjendavas osas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 432 kohaselt kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Seega kuivõrd hageja nõue kostja vastu on tasaarvestusega varasemas kohtumenetluses (2-06-21488) lõppenud (VÕS § 186 p 2), ei saa ta uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. TsMS § 428 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend või Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. TsMS § 431 lg 1 kohaselt lõpetab kohus menetluse määrusega. Eeltoodust lähtuvalt ei ole kohtul ühtlasi põhjust võtta seisukohta kostja taotluse suhtes aegumise kohaldamiseks ja vaheotsuse tegemiseks, kuna enam ei ole nõuet, mille osas aegumist kohaldada. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 168 lg 2 tulenevalt hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja nimetatud prg lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. Kuna kohus lõpetab asjas menetluse, jäävad menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/

2-13-57998

Viktor Brügel kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.