Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD

Aktsiaselts xxxxxxxxxxx esitas 24.04.2013. a Pärnu maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse T. L. ja J. L. vastu võlgnevuse nõudes. Võlgniku J. L. suhtes koostas kohus 14.10.2013. a maksekäsu määruse, kuna võlgnik sai makseettepaneku kätte, kuid ei esitanud sellele vastuväidet. Võlgnik T. L. esitas makseettepanekule vastuväite. 14.10.2013. a määrusega anti nõue T. L. vastu üle Tartu Maakohtu Valga kohtumajale menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 28.10.2013. a tegi Tartu Maakohtu Valga kohtumaja määruse, millega andis hagejale 14 päeva, et esitada oma nõue ja põhjendada seda hagiavaldusele ettenähtud vormis. 22.11.2013. a saabus kohtule nõuetekohane hagiavaldus, mis võeti menetlusse 07.01.2014. a määrusega, tsiviilasi nr 2-13-18460. Hageja nõue ja põhjendused /tl 27-35, lisad 36-103/ 04.03.2008. a sõlmisid hageja ja J. L. (liisinguvõtja) liisingulepingu (kasutusrent), mille kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale liisingumakseid vastavalt liisingulepingule ja maksegraafikule. 04.03.2008. a sõlmiti kostjaga liisingulepingust tulenevate nõuete tagamiseks käendusleping. Liisingulepingu esemeks oli sõiduauto Peugeot 407, reg.nr xxxxxx, mille ostuhind ilma käibemaksuta oli 13 535,19 eurot (km-ga 15 971,52 eurot). 04.03.2008. a üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt anti hagejale kuuluv liisinguese üle liisinguvõtja käsutusse. Liisinguvõtja ei täitnud liisingulepingust tulenevaid maksekohustusi tähtaegselt, mistõttu ütles hageja liisingulepingu erakorraliselt üles alates 26.07.2011. a. Hageja poolt liisinguvõtjale 09.01.2011. a väljastatud arve oli viimane liisingumakse arve, mille liisinguvõtja tasus täielikult. Edaspidiselt, sh alates veebruarist 2011.a esitamisele kuuluvaid liisingumaksete arveid ei tasunud liisinguvõtja tähtaegselt. Hageja tõendab seda liisingumaksete arvestuse aruande ja laekumiste aruandega. 06.07.2011. a saatis hageja liisinguvõtjale teate liisingulepingu erakorralise ülesütlemise kohta ning kostjale nõude käendusest tulenevate kohustuste täitmiseks. Hageja teavitas nimetatud teatas liisinguvõtjat, et kui hiljemalt 25.07.2011. a võlgnevust ei tasuta, loeb hageja lepingu erakorraliselt ülesöelduks alates 26.07.2011. a. Liisinguvõtja ei tasunud võlgnevust. Liisinguvõtja on hagejale liisingueseme tagastanud 25.07.2011. a, hageja on liisingueseme võõrandanud hinnaga 5 000 eurot (koos km-ga) 20.01.2012. a toimuval oksjonil. Liisingueseme müügihinnast ei olnud võimalik rahuldada kõiki liisingulepingust tulenevaid hageja nõudeid liisinguvõtja vastu. Hagejal on õigus nõuda kostjalt liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmist ja võlgnevuse tasumist. 14.02.2012. a saatis hageja nii liisinguvõtjale kui käendajale nõuded tasuda liisingulepingust tulenev võlgnevus, mida ei tasutud. Hageja nõuab kostjalt võlgnevust summas 3 942,27 eurot, mis koosneb järgmistest nõuetest: − Hageja nõuab kostjalt rendimaksete tasumist summas 1 503,32 eurot. Liisingulepingu üldtingimuste järgi on liisinguvõtjal kohustus tasuda liisinguandjale kõik lepingu 2(10)

lõpetamise päevani maksmisele kuuluvad summad. Lepingu üleütlemise seisuga (26.07.2011. a) oli võlgnevus kokku 1 533,47 eurot, peale mida on kostja vähendanud 35. perioodi arve võlgnevust. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostjal esitatud rendiarvete eest tasumata 1 503,32 eurot. − Liisinguandja nõuab kostjalt kindlustuse arve tasumist summas 4,55 eurot. Vastavalt liisingulepingu üldiste tingimuste kohaselt kannab kõik liisinguvara kindlustamisega seotud kulutused liisinguvõtja. Tulenevalt liisingulepingust oli liisinguvõtjal valitud 12 kuud kindlustus, mille kohaselt toimub kindlustuse eest tasumine igakuise liisingumakse osana. Liisinguvara kindlustamise eest tasus liisinguandja 28.02.2011. a kindlustusmakse summas 409,08 eurot. Liisingulepingu lõpetamise seisuga oli liisinguvõtjale esitatud kindlustuse eest arveid kokku 170,45 euro ulatuses ning liisinguandja esitas liisinguvõtjale lepingu lõpetamisel perioodi lõpuni tasumiseni kuuluvate kindlustusmaksete osas arve summas 238,63 eurot. Peale lepingu lõpetamist katkestas liisinguandja liisinguvara kindlustuse ning kindlustusandja tagastas hagejale enammakstud summa 234,08 eurot. Seega on hagiavalduse esitamise seisuga kostja võlgnevus hagejale kindlustuse eest 4,55 eurot. − Hageja nõuab kostjalt liisinguvara müügist rahuldamata jäänud müügikahjumi tasumist summas 1 984,20 eurot. Lepingu lõppedes oli liisinguvara jääkmaksumus 6 150,87 eurot. Hageja sai auto müügist 5 000 eurot (koos km-ga), millest peale käibemaksu tasumist jäi liisinguvara jääkmaksumuse tasumiseks 4 166,67 eurot. Müügikahjumi tasumiseks väljastas hageja kostjale 20.01.2012. a arve. − Hageja nõuab kostjalt liisingueseme võõrandamisega seotud müügiteenuse hüvitamist summas 383,47 eurot. Liisingulepingu üldiste tingimuste kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale mistahes kulutused, mis kaasnevad lepingu ülesütlemisega. 31.01.2012. a esitas xxxxxxxx OÜ hagejale müügiteenuse arve, mille kohta väljastas hageja omakorda liisinguvõtjale arve summas 383,47 eurot. − Hageja nõuab kostjalt liisingulepingu lõpetamise teatise tasu summas 7,20 eurot. Liisingulepingu üldtingimuste kohaselt kannab kulutused, mis kaasnevad lepingu ülesütlemisega, liisinguvõtja. Üldtingimuste kohaselt tasub liisinguvõtja liisinguandjale lisaks liisingumaksetele ka teisi tasusid vastavalt lepingule ja hinnakirjale. Tulenevalt xxxxxxxxxxx hinnakirjast on lepingu rikkumise ja ülesütlemise teatise tasu 6 eurot + käibemaks. − Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist summas 59,53 eurot. Liisingulepingu üldiste tingimuste kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma liisinguandjale ükskõik millise liisingulepingust tuleneva maksekohustuse rikkumisel viivist 0,3% tasumata summast päevas. Hageja palub välja mõista kostjalt võlgnevus summas 3 942,27 eurot. Hageja palub menetluskulud (tasutud riigilõiv) jätta kostja kanda. Kostja vastuväited /tl 115-117, lisad 118-120/ Kostja ei tunnista hagi ja keeldub maksmast hagejale liisingulepingust tulenevat võlga summas 3 942,27 eurot. Kostja taotleb, et hagi jäetakse läbi vaatamata ja menetlus kostja vastu lõpetatakse. Kostja leiab, et hageja peab esitama uue hagi ja seda liisinguvõtja vastu. 2008. a alguses tegi kostja hagejale liisingutaotluse sõiduauto ostuks, taotlus rahuldati. Kostja töötas sel ajal Norras, seega ei viibinud tehingu tegemise ajal Eestis. Et tehing lõpuni viia, tegi kostja oma abikaasale J. L. `le notariaalse volikirja lubamaks allkirjastada lepinguid. Kuna abikaasal oli suur soov liisinguese enda valdusesse saada, siis koostöös hageja laenuhalduriga vormistati kostja äraolekul uueks liisinguvõtjaks töötu ja sissetulekut mitteomav J. L. ning liisingu käendajaks sissetulekut omav T. L. .

3(10)

Hageja väljavõtetest nähtub, et liisingumaksed läksid maha J. L. arvelduskontolt. Kuna J. L. mingit sissetulekut ei omanud, siis tegi kostja enda arvelduskontolt ülekandeid J. L. kontole. Seega maksis igakuiseid liisingumakseid tegelikult kostja kuni kooselu lõppemiseni. Ka esimese sissemaksu 28 489 krooni tegi kostja. Kooselu lõppedes soovis kostja autot koos liisinguga üle võtta, kuid J. L. keeldus sellest. Tekkinud olukorra on oma pahatahtliku ja süüdimatu käitumisega põhjustanud J. L. . J. L. tõttu on kostja kandnud suurt rahalist kahju ja kaotanud võimaluse ise liisinguese välja osta. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et liisingulepingust tulenev võlg ja kõik kohtukulud tuleb jätta liisinguvõtja J. L. kanda. Kostja leiab, et tekkinud olukorral lasub osaline süüa ka hagejal endal, kui vahetati liisinguvõtja ja liisingukäendaja. Hageja poolt kohtule esitatud dokumentidest ei kajastu, et hageja oleks pakkunud kostjale võimalust ise liisinguese välja osta. Menetluse käik 05.03.2014. a saatis kohus pooltele kirja, kus selgitas asja lahendamist kirjalikus menetluses ilma seda kohtuistungil arutamata. Kohus andis pooltele tähtaja (19.03.2014. a), mille jooksul esitada veel avaldusi ja dokumente, eelkõige täiendavaid tõendeid /tl 123/. 24.03.2014. a edastas kohus hagejale kostja vastuse ja selle lisa ning andis hagejale täiendava tähtaja (01.04.2014. a) võimalike avalduste ja dokumentide esitamiseks /tl 131/. Kostja täiendav seisukoht /tl 128-129/. Kostja selgitab täiendavalt, et maksekäsu kiirmenetluse käigus taotles xxxxxxxxxxx AS mõista välja võlg J. L. `lt ja T. L. `lt solidaarselt. Kostja keeldus maksmast nõutud summat. Kostjale on arusaamatu, miks võlga maksekäsu kiirmenetluses nõuti välja solidaarselt, aga kohtusse on hagi esitatud vaid kostja vastu. Kostja teatab, et tema ja J. L. abielu lõppes üle nelja aasta tagasi. Kostja leiab, et ära tuleks kuulata nii laenusaaja kui laenukäendaja, samuti tuleks protsessi kaasata laenuhaldur, kes kostja välismaal viibimise ajal vahetas laenusaaja ja käendaja, kuigi liisingutaotleja oli esialgselt kostja. Sellega võttis hageja endale teadlikult riski, kuna liisinguvõtjaks sai töötu isik. Hageja lõplik seisukoht /tl 132-134, lisad 135-150/ Hageja ei nõustu kostja väidetega. J. L. ja T. L. liisingutaotluse kohaselt on tegemist perekonnale väljastatud liisinguga. Kuna liisingule kaasliisingusaajaid ei märgita, vormistatakse üks isik liisinguvõtjaks ja teine käendajaks, olemuselt on tegemist siiski kaastaotlejatega ning solidaarkohustusega. Seega vaadati J. L. ja T. L. sissetulekuid ühiselt ning kostja väide, et J. L. oli töötu, ei ole asjakohane. Laekumiste analüüsi kohaselt oli J. L. sissetulek eelneval perioodil 1 548 eurot kuus, millele lisandusid kostja poolt tehtud ülekanded. Perekonna puhul ei ole oluline, kumb liikmest on kirjas liisinguvõtjana. Liisingutaotlusele on märgitud „Kuna J. L. on odavam liikluskindlustus, sellepärast liising J. L. nimel“. Janal notariaalne volitus, mille alusel on õigus ka T. L. eest lep. allkirjastada“. Sellest nähtub, et liisingu- ja käendusleping sai sõlmitud selliselt põhjusel, et nii oli klientidele soodsam. Hageja selgitab, et pole vahet, kes liisingusaajatest makseid teeb. Samas ülekannete selgitus „makse“ ja „kingitus“ ei viita liisingulepingu maksete tasumisele, vaid tavapärastele perekonnasisestele ülekannetele. Kostja väide, et J. L. on pahatahtliku ja süüdimatu käitumisega põhjustanud tekkinud olukorra, ei ole liisinguandjaga seotud, vaid on liisinguvõtjate omavaheline suhe. Liisinguandja lähtub sõlmitud lepingutest ning nendest tulenevalt on hagejal õigus nõuda võlgnevuse tasumist nii J. L. `lt kui ka kostjalt. Kostjal on võimalus temale põhjustatud kahju nõuda seaduses sätestatud korra J. L. `lt välja. Hageja ei ole eksinud liisingu väljastamisel 4(10)

Jana ja T. L. `le, kuna tegemist oli perele liisingu andmisega ning T. L. oli notariaalse volikirjaga andnud J. L. `le õiguse tema eest ja nimel lepinguid sõlmida. Tõene ei ole kostja väide, et hageja ei ole kostjale pakkunud võimalust ise liisinguese välja osta. Hageja on esitanud liisinguvõtjatele saadetud teatised liisingueseme müüki suunamise hinna ja müügikoha kohta. Teatistes on selgelt öeldud „Palume AS-ga xxxxxxxxxxx koheselt ühendust võtta, kui Teil või Teie poolt leitud ostjal on soov ülalmainitud sõiduk omandada vähemalt ülaltoodud või sellest kõrgema hinnaga“. J. L. osas on liisingulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks teinud Pärnu Maakohus 14.10.2013. a maksekäsu ning see nõue on antud 04.11.2013. a kohtutäiturile sundtäitmise läbiviimiseks. Seega ei ole võimalik ning põhjendatud J. L. kaasamine käesolevasse hagimenetlusse. Täitemenetluse käigus on laekunud kokku vaid 43,79 eurot, mistõttu on ebatõenäoline, et hageja saab sellel viisil oma nõude niipea rahuldatud. Asjaolu, et J. L. ja T. L. on solidaarvõlgnikud, et tähenda, et hageja peaks tingimata esitama hagiavalduse samaaegselt mõlema solidaarvõlgniku vastu korraga. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et kostja vastuväited on põhjendamata ning hageja jääb oma esitatud hagiavalduse juurde.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hageja nõue on põhjendatud ning hagi tuleb rahuldada.

5(10)

− olukorra on põhjustanud hageja ise, kuna vormistas liisinguvõtjaks ilma sissetulekuta J. L. ; − kostja tasus reaalselt liisingumakseid; − J. L. on käitunud pahatahtlikult kostja suhtes; − kostjale ei pakutud võimalust liisinguese ise välja osta.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on kohtuasjas nr 3-2-1-33-09 20. aprillil 2009.a tehtud otsuses p-s 11 leidnud, et käenduslepingu kohaselt võtab käendaja kohustatu rahalisi kohustusi kui enda kohustusi (VÕS § 142 lg 1). Seega oli hagejal õigus valida, kas esitada nõue ainult J. L. vastu või ainult kostja vastu või mõlema vastu korraga. Kohus selgitab, et hageja on maksekäsu kiirmenetluses esitanud nõude korraga nii J. L. kui kostja vastu. Maksekäsu kiirmenetluses ei ole J. L. vastuväidet esitanud ning tema suhtes on tehtud maksekäsk /tl 21-23/. Kostja esitas maksekäsu kiirmenetluses vastuväite ja tema suhtes anti nõue edasi Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses /tl 2/. Seega on J. L. suhtes samas nõudes juba olemas jõustunud kohtulahend. Seetõttu ei ole sama nõudega J. L. vastu uuesti kohtusse pöördumine vajalik ega võimalik. TsMS § 371 lg 1 p 4 järgi kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti jõustunud lahend kohtueelses menetluses, mis on tehtud vaidluse samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel. VÕS § 145 lg 1 ja lg 2 alusel vastutab kostja solidaarselt J. L. `ga viimase vastu esitatud nõude eest. Lähtudes VÕS § 65 lg-st 1 kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega on hagejal õigus kostja vastu nõue esitada, hoolimata sellest, et J. L. osas on olemas kohtulahend, millega on nõue rahuldatud. 2.3.Kostja on esitanud vastuväite selles, et olukorra on põhjustanud hageja ise, kuna vormistas liisinguvõtjaks ilma sissetulekuta J. L. . Samuti märgib kostja, et tema tasus liisingumakseid J. L. arveldusarvele. Kohtule on esitatud kostja ja J. L. liisingutaotlus /tl 135-137/, mille kohaselt olid kaastaotlejateks J. L. ja T. L. . Taotluse lõppu on lisatud: „Kuna J. L. on odavam liikluskindlustus, sellepärast liising J. L. nimel. J. notariaalne volitus, mille alusel on õigus ka T. L. eest lep. allkirjastada.“ Eeltoodust järeldab kohus, et liisingulepingu vormistamine hageja ja J. L. vahel ei olnud mitte hageja initsiatiiv, vaid J. L. ning kostja on ise majanduslikel kaalutlustel, lähtudes soodsamast liikluskindlustusest, vastavat soovi avaldanud. Samuti nähtub kohtule esitatud tõenditest, et kostja on 09.01.2008.a teinud J. L. `le notariaalse volikirja nr 174/2008 /tl 146-147/. Volikirja alusel on J. L. allkirjastanud kostja eest käenduslepingu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg 1 kohaselt tehingu võib teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. TsÜS § 117 lg 2 sätestab, et esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus). Seega, vormistades J. L. `le notariaalse volikirja, andis kostja sellega volitatule õiguse ja võimaluse teha tema nimel ükskõik milliseid volikirjaga lubatud tehinguid ning kostja pidi aduma võimalike tehingute tagajärgi. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kohtuasjas nr 3-2-1-136-12 27.11.2012.a otsuses leidnud, et professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Antud tsiviilasjas kogutud tõenditest nähtub, et liisingutaotluses on märgitud J. L. igakuiseks sissetulekuks netos 1 300 krooni. Kostja kui kaastaotleja sissetulekuks on märgitud 15 333 krooni /tl 135-137/. Enne liisingutaotluse rahuldamist on hageja teinud kaastaotlejate sissetulekute analüüsi, mille järgi oli liisinguvõtja eelneva kuue kuu keskmine sissetulek üle 1 500 krooni ning käendaja sissetulek oli keskmiselt üle 17 000 krooni kuus /tl 138/. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hageja on vajaliku krediidivõimekuse analüüsi läbi viinud ning seetõttu ei ole hageja käitunud ebaõigesti, sõlmides liisingulepingu J. L. `ga kostja käendusel. 7(10)

Arvestamata ei saa jätta ka seda, et J. L. ja kostja olid liisingu taotlemise ajal abielus. Kostja sissetulekud olid küll suuremad kui J. L. `l, kuid hageja oli õigustatud arvestama kostja ja J. L. sissetulekud kokku kui ühised rahalised vahendid perekonna hüveks. Seetõttu ei oma tähtsust ka asjaolu, kumb abikaasadest reaalselt liisingumakseid tasus. Samal põhjusel jätab kohus tähelepanuta kostja poolt esitatud tõendi – kontoväljavõtte J. L. `le tehtud ülekannete kohta /tl 118-120/. Kostja ja J. L. olid abikaasad, kes taotlesid koos liisingulepingu sõlmimist ning tulenevalt käenduslepingust vastutab kostja solidaarselt J. L. `ga liisingulepingust tulenevate nõuete täitmise eest. 2.4.Kostja on esitanud vastuväite ka selles, et J. L. on käitunud pahauskselt, saades ise liisinguvõtjaks, kuid jättes maksed tasumata, samuti liisingueseme kostjale üle andmata. Kohus selgitab, et VÕS § 142 lg 4 alusel ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. Käesoleval juhul on olemas kehtiv käendusleping hageja ja kostja vahel ning see, milline on põhivõlgniku ja käendaja läbisaamine, ei oma vaidluse lahendamisel mingit tähendust. VÕS § 152 lg 1 kohaselt põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Tulenevalt VÕS § 69 lg-st 1 ja lg-st 2 peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti ning solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Seega, lähtudes VÕS § 69 lg-st 1 ja lg-st 2 ning § 152 lg-st 1, saab kostja nõude täitmisel alati esitada nõude omakorda põhivõlgniku vastu. 2.5.Kostja on esitanud vastuväite ka selles, et hageja ei ole pakkunud temale võimalust pärast võlgnevuse tekkimist liisinguese ise välja osta. Kostja vastuväide on ümberlükatud teiste asjas kogutud tõenditega. Kohtule on esitatud 05.08.2011.a, 04.10.2011.a, 19.12.2011.a ja 09.01.2012.a teatised liisingueseme müüki suunamise hinna ja müügikoha kohta /tl 66, 71, 75, 79/, millest nähtub, et kostjat on teavitatud liisingulepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest ning liisingueseme müügihinnast. Samuti on igas teates kostjal palutud koheselt hagejaga ühendust võtta, kui kostjal või kostja poolt leitud ostjal on soov sõiduk omandada. 2.6.Liisingulepingu alusel oli J. L. `l kohustus tasuda igakuiselt liisingumakseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Alates 2011. veebruarist J. L. liisingumakseid enam hageja poolt väljastatud arvete alusel ei tasunud /liisingumaksete arvestuse aruanne tl 47-52; arved tl 53-58; liisingulepingu laekumiste aruanne tl 59-60/. VÕS § 76 lg 1 ja lg 3 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustus loetakse täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Seega, jättes liisingumaksed tasumata, rikkus J. L. oma lepingulist kohustust. VÕS § 101 lg 1 p-de 1, 3, 4 ja 6 ja lg 2 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, taganeda lepingust või öelda leping üles ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 114 lg 1 ja lg 4 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlgnik teatab, et ta kohustust ei täida või kui ta ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust kohaselt täitnud, võib võlausaldaja pärast teate saamist või tähtaja möödumist kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sh nõuda kohustuse täitmise asemele kahju hüvitamist või taganeda lepingust või öelda leping üles. 8(10)

VÕS § 196 lg 1 ja 2 sätestavad, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel. Hageja teavitas 06.07.2011.a kirjadega liisinguvõtjat ja käendajat tekkinud võlgnevusest ning lepingu ülesütlemise võimalusest /tl 61-62/. Kooskõlas VÕS § 114 lg 1 ja lg 4 andis hageja samades kirjades täiendava tähtaja 25.07.2011.a võlgnevuse tasumiseks, kuid liisinguvõtja ja käendaja võlgnevust siiski ei tasunud. Seetõttu ütles hageja VÕS § 196 lg 1 ja 2 alusel õigustatult liisingulepingu üles 26.07.2011.a. VÕS § 186 p 6 järgi võlasuhe lõpeb lepingu ülesütlemisega. VÕS § 196 lg 4 järgi üleantu tagastamisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §des 189–191 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 järgi lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 363 lg 3 kohaselt liisinguvõtja on kohustatud lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale käesoleva paragrahvi punktis 2 nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust. Vaidlust ei ole selles, et liisinguese anti hagejale üle ning hageja seejärel võõrandas selle hinnaga 5 000 eurot /üleandmise-vastuvõtmise akt tl 63; müügihinna kujunemist tõendavad dokumendid tl 6480; internetioksjoni protokoll tl 81; müügileping tl 82-84/. 2.7.VÕS § 367 lg 1 ja lg 2 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS 367 lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja nõuab liisinguvara müügist rahuldamata jäänud müügikahjumi tasumist summas 1 984,20 eurot, s.o ulatuses milles liisinguesemele hageja poolt tehtud kulud ei saanud tasutud rendimaksete ja liisingueseme müügitulemi arvelt. Liisingulepingu lõppedes oli liisinguvara jääkmaksumus 6 150,87 eurot /väljavõte liisingulepingu graafikust tl 89/. Hageja sai liisingueseme müügist 5 000 eurot /müügileping tl 82-84/, millest pärast käibemaksu tasumist jäi liisinguvara jääkmaksumuse tasumiseks 4 166,67 eurot. Seega on müügikahjumiks 1984,20 eurot, mille tasumiseks on 20.12.2012.a kostjale väljastatud arve /tl 93/. Liisingulepingu üldtingimuste /tl 42-45/ p 11.2 kohaselt on liisinguvõtjal kohustus tasuda liisinguandjale kõik lepingu lõpetamise päevani maksmisele kuuluvad summad. Hagiavalduse esitamise seisuga oli liisingulepingust tulenevate rendimaksete võlgnevus kokku summas 1 503,32 eurot, millise summa kujunemine on tõendatud kohtule esitatud liisingumaksete arvestuse aruandega /tl 47-52/, arvetega /tl 53-58/, liisingulepingu laekumiste aruandega /tl 59-60/ ning kostja omaksvõtuga. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste p-le 9.1 kannab kõik liisinguvara kindlustamisega seotud kulutused liisinguvõtja. Hageja nõuab kindlustuse arve tasumist summas 4,55 eurot. Hageja nõue kindlustuse arve tasumiseks on tõendatud AS xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx arvega /tl 87-88/, väljavõttega liisingulepingu graafikust /tl 89/, 9(10)

kindlustuse arvega /tl 90/, AS xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx kreeditarvega /tl 91-92/ ja kostja omaksvõtuga. Liisingulepingu üldtingimuste p 11.5 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale mistahes kulutused, mis kaasnevad lepingu ülesütlemisega. Hageja nõuab liisingulepingu üldtingimuste p 11.5 alusel liisingueseme võõrandamisega seotud müügiteenuse hüvitamist summas 383,47 eurot ja liisingulepingu lõpetamise teatise tasu summas 7,20 eurot. Hageja nõue on tõendatud müügiteenuse arvega /tl 94/, liisinguvõtjale väljastatud arvetega /tl 95-96/, xxxxxxxxxxx hinnakirjaga /tl 97-98/ ja kostja omaksvõtuga. Liisingulepingu üldtingimuste p 6.9 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma liisinguandjale ükskõik millise liisingulepingust tuleneva maksekohustuse rikkumisel viivist 0,3 % tasumata summast päevas. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg-st 1 tuleneb, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul tuleneb kõrgem viivisemäär liisingulepingu üldtingimustest, mille p 6.9 kohaselt kuulub kohaldamisele viivisemäär 0,3 % tasumata summast päevas. Hageja nõuab viivise tasumist summas 59,53 eurot /viivisearvestus tl 99100/. Hageja on pärast liisingulepingu ülesütlemist ning liisingueseme tagastamist andnud oma 14.02.2012.a nõudekirjadega liisinguvõtjale ja käendajale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 13.03.2012.a /tl 85-86/. Vaidlust ei ole selles, et liisinguvõtja ega käendaja (kostja) ei ole nõutud summasid tasunud. VÕS § 145 lg 2 alusel vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Arvestades, et kostja ei ole temale antud tähtajaks (13.03.2012.a) kohustust täitnud, on hageja õigustatult pöördunud kohtu poole võlgnevuse väljamõistmiseks. VÕS 149 lg 1 järgi võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, v.a need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja ei ole hageja nõude kujunemisele ega nõude suurusele esitanud ühtegi vastuväidet. Eeltoodu alusel kohus leiab, et hageja nõue rendimaksete võlgnevuse 1 503,32 euro, kindlustuse arve 4,55 euro, müügikahjumi 1 982,20 euro, müügiteenuse 383,47 euro, ülesütlemise teatise tasu 7,20 euro ja viivise 59,53 euro, kokku 3 942,27 euro väljamõistmiseks on põhjendatud. Kohus on seisukohal, et hagiavaldus tuleb rahuldada ning 3 942,27 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hageja hagi, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Marian Priks kohtunik

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.