Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse (tlk 21) kohaselt hageja ja kostja sõlmisid 11.05.2007 tarbijakrediidilepingu nr XXX. Hageja andis kostjale vastavalt lepingule üle 3487,89 eurot. Kostja oli kohustatud maksma hagejale intressi 24,31% krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK AS-i krediidilepingu üldtingimusi S. Kostjal oli kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 05.06.2007, millist kohustust kostja korduvalt rikkus, mistõttu hageja ütles lepingu üles 08.04.2013. Hageja palub kostjalt välja mõista tagastamata krediidisumma 2738,08 eurot, intressi 539,49 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud 51,12 eurot, 14.10.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 346,16 eurot ning alates 15.10.2013 kuni krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 24,31% tagastamata krediidisummalt aastas. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Kostja poolt hagejale 09.05.2007 telefoni teel esitatud laenutaotluses avaldas kostja ise soovi tagastada krediidisumma 120 kuu jooksul, mistõttu lepingus on kokku lepitud, et kostja kohustub tagastama krediidi summas 3487,89 eurot 120 kuu jooksul igakuiste maksetega (tlk 68). Juhul, kui kostja pärast lepingu sõlmimist jõudis järeldusele, et ta soovis saadud krediidi tagastada teistsuguse tagasimakse perioodi jooksul, oleks võinud kostja 7 päeva jooksul esitada hagejale avalduse lepingust taganemiseks või esitada avalduse krediidilepingu muutmiseks krediidi tagasimakse perioodi lühendamise eesmärgil. Kostja nimetatud avaldusi hagejale esitanud ei ole. Lepingu korrektse täitmise korral oleks kostja pidanud hagejale tagastama saadud krediidi 2,43 kordselt, mitte 3,43 kordselt nagu kostja on oma vastuses märkinud. Kostja poolt lepingu alusel tasumisele kuuluva intressi kogusummat mõjutab oluliselt lepingu kestvus. Krediidilepingu lahutamatuks osaks olevas maksegraafikus on üksikasjalikult märgitud, kui suures summas peab kostja hagejale igakuiselt intressi tasuma ja kui suures summas tasub kostja hagejale intressi kokku lepingu korrektse täitmise korral. Kostjal oli igal ajal võimalus krediidilepingust tulenevaid kohustusi refinantseerida, võttes mõnest teises pangast laenu soodsamatel tingimustel või täita lepingust tulenevad kohustused ennetähtaegselt vähendades selliselt krediidi kasutamise jätmise ajale langevat intressi. Kostja nimetatud võimalusi ei kasutanud. Krediidilepingu allkirjastamisega kinnitas kostja, et ta on lepingutingimustest aru saanud ja leping vastab tema tegelikule tahtele lepingu sõlmimise hetkel. Vastupidist ei ole kostja tõendanud. Hageja ei nõustu kostja väitega, et kostja on ise lepingu üles öelnud. VÕS reguleerib üksikasjalikult, millistel juhtudel saab laenusaaja krediidiandjaga sõlmitud laenulepingut üles öelda. VÕS-i regulatsiooni kohaselt puudub laenusaajal õigus üles öelda tähtajalist, fikseeritud intressimääraga laenulepingut, mistõttu ei ole kostja poolt krediidilepingu ülesütlemine 05.02.2013 kehtiv. Hageja saatis kostjale 13.03.2013 teate, milles hoiatas kostjat krediidilepingu ülesütlemisest, kui kostja ei tasu hagejale 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Kostja võlgnetavaid summasid ei tasunud, mistõttu ütles hageja kostjale 08.04.2013 saadetud ülesütlemisavaldusega lepingu üles. Lepingu ülesütlemisel oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Kostja on viidanud tehingu heade kommetega vastuolule, mille osas hageja leiab, et 01.05.2009 jõustunud TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3 ei saa kohaldada krediidilepingu nr XXX tühisuse tuvastamisel, kuna kostja poolt viidatud sätted ei kehtinud nimetatud tehingu tegemisel 11.05.2007. Kostja ei saa tugineda krediidilepingu tühisuse hindamisel tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS-ile ja samaaegselt põhjendada tehingu tühisuse eeldusi praegu kehtiva TsÜS § 86 lg-tes 2 ja 3 märgitud eeldustega. Hageja on seisukohal, et TsÜS §-s 97 sätestatud eeldused ei ole kõne all olevas vaidluses täidetud, mistõttu puudub ka

alus lepingute tühistamiseks. Isegi juhul, kui TsÜS §-s 97 sätestatud eeldused oleksid täidetud, on tehingu tühistamise tähtaeg tänaseks möödunud. Hageja ei nõustu kostjaga, et kostja on tasunud hagejale kokku 7215,19 eurot ja sellega kohustused hageja ees täitnud. Võla sissenõudmisega seotud kulu ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Üldtingimuste p-i 10.2 teise lause kohaselt loetakse kirjalikud teated kättesaaduks, kui nad on postiasutusele üle antud väljastamiseks lepingus sätestatud rekvisiitidel ja teate postiasutusele üleandmisest on möödunud 3 päeva. Hageja poolt kirjade üleandmist postiasutusele tõendavad vastavad postikviitungid. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellel vastu (tlk 56). Kostja vastuväidete kohaselt katkestas ta laenulepingu juba 05.02.2013. Lepingu lõpetamise teate, selgitused ja põhjendused lisas kostja hagejale 05.02.2013 saadetud kirjas, mille hageja sai kätte 07.02.2013. Kostja väidetel on ta maksnud hagejale saadud summa tagasi enam kui kahekordselt. Kostjale on ebaselge, kuidas hagejal õnnestus kostjaga sõlmida leping, milles kostjat kohustatakse tagasi maksma laenusumma 3,43 kordselt. Lepingut sõlmides teadis kostja, et leping on sõlmitud viieks aastaks, mitte kümneks, lepingu sisu seletati kostjale lahti hiljem. Kostjale on ebaselge, kas hageja puhul on tegemist pangaga või muu asutusega. Lepingu sõlmimisel arvas kostja, et tegemist on pangaga. Hageja väited, et kostja pole hagejaga püüdnud suhelda ja kostjaga on kontaktisaamine võimatu, on paljasõnalised. Kostja leiab, et põhjendatud ei ole menetluskulu lihtkirja eest 12,5 eurot. Hagejal on suured nõuded kirjade osas, mida kostja pole kätte saanud. Menetluskulude kohta ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, millega oleks nõue 12,5 eurot põhjendatud. Lepingu sõlmimisel kasutati ära kostja finantsalaste teadmiste puudumist ja tehing on kostjaga tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Leping on sõlmitud vastuolus heade kommetega. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud. Hagi tuleb rahuldada osaliselt summa 3655.68 euro ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid 11.05.2007 tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel andis hageja kostjale laenusumma 3487,89 eurot (tlk 28). Poolte vahel on vaidlus laenulepingu lõpetamise üle. Kostja väitel lõpetas ta lepingu poolena ise laenulepingu esitades ülesütlemise avalduse 05.02.2013 (lk 59-60). Hageja väidete kohaselt kostjal ei olnud lepingust, lepingu üldtingimustest ega seadusest tulenevat alust laenulepingut lõpetada, kostja poolt krediidilepingu ülesütlemine 05.02.2013 ei ole seega kehtiv. Hageja saatis kostjale 13.03.2013 teate, milles hoiatas kostjat krediidilepingu ülesütlemisest, kui kostja ei tasu hagejale 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid (tlk 37). Kostja võlgnetavaid summasid ei tasunud, mistõttu ütles hageja kostjale 08.04.2013 saadetud ülesütlemisavaldusega lepingu üles (tlk 38). Kohus nõustub hagejaga, et kostja ei saanud laenulepingut lõpetada selle ühepoolse ülesütlemisega, kuivõrd laenulepingut märgitud alusel lõpetada ei võimalda poolte vahel

sõlmitud laenuleping, selle üldtingimused (tlk 34-36) ega seadus. Laenulepingu punktist 6 tulenevalt on laenulepingu ülesütlemiseõigus krediidiandjal ehk hagejal. Kostjal oli õigus lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 90 kohaselt esitada avaldus lepingu tühistamiseks või VÕS § 409 järgi krediidilepingust taganemiseks. Kostja selle kohta tõendeid esitanud ei ole, et kostja oleks esitanud hagejale avalduse lepingu tühistamiseks või lepingust taganemiseks. Poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu üldtingimuste p 5.1 ja 5.1.1 kohaselt on krediidiandjal õigus leping erakorraliselt üles öelda ja nõuda kogu võla ning punktis 6.3 nimetatud leppetrahvi kohest tasumist juhul, kui krediidisaaja on lepingust tuleneva maksekohustuse täitmisega viivitanud kokku vähemalt kolmkümmend päeva või tarbijast krediidisaaja on osamaksetena tagastatava krediidi puhul täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega, ja krediidiandja on andnud krediidisaajale edutult vähemalt kahe nädala pikkuse täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos hoiatusega, et ta ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla kohest tasumist. Hageja saatis kostjale 13.03.2013 teate, milles hoiatas kostjat krediidilepingu ülesütlemisest, kui kostja ei tasu hagejale 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid (tlk 37). Kostja võlgnetavaid summasid ei tasunud, mistõttu ütles hageja kostjale 08.04.2013 saadetud ülesütlemisavaldusega lepingu üles (tlk 38). Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et poolte vahel sõlmitud laenuleping lõpetati hageja poolt lepingu ülesütlemisega 08.04.2013. Poolte vahel on vaidlus kostja poolt hagejale võlgnetava summa suurus osas. Hagiavaldusest tulenevalt on esitatud nõue kostjalt välja mõista tagastamata krediidisumma 2738,08 eurot, intressi 539,49 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud 51,12 eurot, 14.10.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 346,16 eurot ning alates 15.10.2013 kuni krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 24,31% tagastamata krediidisummalt aastas. Kostja väitel on ta maksnud hagejale saadud laenusumma tagasi enam kui kahekordselt, millega kostja loeb oma kohustused hageja ees täidetuks. Kostja sai lepingu sisust teadlikuks alles hiljem, tema arvates oli leping sõlmitud viieks aastaks ning kostja arvas lepingu sõlmimisel, et hageja puhul on tegemist pangaga. Mistõttu on ta seisukohal, et leping on tehtud ebasoodsatel tingimustel, omab liigkasuvõtmistunnuseid ja on vastuolus heade kommetega. Kostja leiab, et hageja menetluskulu 12,5 eurot lihtkirja eest ei ole põhjendatud. Kohus ei pea kostja seisukohti põhjendatuks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 195 lg 5 järgi peavad lepingupooled lepingu ülesütlemise korral tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Tagastamisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 189–191 sätestatut. Tarbijakrediidilepingu üldtingimuste p 5.3 kohaselt on lepingu ülesütlemise korral krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, tasumata intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel on krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Seega oli kostja kohustatud hagejale tasuma vastavalt lepingule hageja poolt lepingu ülesütlemise korral tagastamata krediidisumma, tasumata intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Kostja ei saa lugeda oma kohustusi hageja ees täidetuks üksnes asjaolul, et kostja leiab, et on maksnud hagejale laenu tagasi enam kui kahekordselt ning seega on kostja kohustused hageja ees täidetud. Kohustuste täitmisel tuleb lähtuda seadusest ja poolte vahel sõlmitud lepingust. Kostja on isiklikult allkirjastanud hagejaga sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr XXX (tlk 28), maksegraafiku kolmel lehel (tlk 29- 31) ja lepingu üldtingimused (tlk 32-33). Kostja väited, et kostja ei olnud teadlik lepingu sisust ja arvas, et leping on sõlmitud viieks aastaks, on alusetud. Kostja huvides on tutvuda enne lepingu allkirjastamist lepinguga. Kostja väitel oli ta sõlminud eelnevalt mitmeid laenulepingud, seega ei ole põhjendatud väited, et

lepingu sõlmimisel kasutati ära kostja finantsalaste teadmiste puudumist. Juhul, kui ta leidis, et leping on tema kui laenuvõtja jaoks ebasoodsate tingimustega, oli tal õigus valida kohane õiguskaitseviis ja vastavalt lepingu punktile 4.1 õigus lepingust taganeda 7 päeva jooksul alates selle sõlmimisest. Poolte vahel on vaidlus selle üle, millise summa on kostja hagejale juba tasunud. Kostja väitel on ta hagejale tasunud 7215,19 eurot, mille kohta kostja tõendeid esitanud ei ole. Hageja väitel on kostja hagejale tasunud laenulepingu alusel kokku 7021,08 eurot, millest 749,81 eurot on tasutud põhisumma katteks, 5717,17 eurot intressi katteks, 549,54 eurot võla sissenõudmisega seotud kulude katteks ja 4,56 eurot viivise katteks. Hageja on esitanud kohtule tõendina krediidilepingu raames toimunud laekumiste tabeli (tlk 105-106). Kuivõrd kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostja oleks hagejale tasunud rohkem kui 7021,08 eurot, ei ole kostja väide 7215,19 euro tasumise osas tõendatud ning lugeda tuleb, et kostja on hagejale tasunud 7021,08 eurot. TsMS § 199 lg p 5 kohaselt on pooltel võrdne õigus tõendeid esitada. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Vastavalt VÕS § 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi on hagejal õigus nõuda kohustuse rikkumise korral kohustuse täitmist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandusvõi kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Tarbijakrediidilepingus on pooled kokku leppinud intressi määraks 24,31% aastas (tlk 28). Kostjal oli kohustus teostada hagejale poolte vahel sõlmitud laenulepingust tulenevaid laenu põhiosa ja intressi makseid vastavalt maksegraafikule (tlk 29-31). Hageja väitel ei ole kostja tasunud laenu tagasimakseid alates 05.02.2013, kostja vastupidist tõendanud ei ole. Kostja ei ole põhinõudele ja intressiarvestusele vastuväiteid esitanud. Seega on põhjendatud ja hageja poolt tõendatud, et kostja on jätnud hagejale tasumata tarbijakrediidilepingust nr XXX tuleneva krediidisumma 2738,08 eurot ja intressi 539,49 eurot. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viivist (tlk 40) alates lepingu ülesütlemisest 08.04.2013 kuni hagi esitamisele eelneva päevani 14.10.2013 (189 päeva) lepinguga kokkulepitud intressimääras 24,31% aastas, kokku summas 346,16 eurot. Kuivõrd tagastamata krediidisumma tagastamise nõue muutus kogu laenusumma ulatuses sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega 08.04.2013, on hageja õigustatud arvestama viivist alates 08.04.2013. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostja ei ole vastuväiteid viivisele esitanud. Põhjendatud on kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis hagiavalduse esitamise seisuga summas 346,16 eurot ja alates 15.10.2013 viivis määraga 24,31% tagastamata krediidisummalt kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Hageja on palunud lepingu üldtingimuste p-de 7.5 ja 6.3 alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud 51,12 eurot, mille kostja on jätnud tasumata hageja poolt kostjale 13.03.2013 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuse ja 08.04.2013 saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest. Hageja märgib, et hinnakirjas kokkulepitud tasu ei sisalda ainult

postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Kostja leiab, et hageja menetluskulu 12,5 eurot lihtkirja eest ei ole põhjendatud, hageja on esitanud nõuded kirjade osas, mida kostja pole näinud, kirjades sisalduv on vastuolus seadustega ja kirjad on õigustühised, mistõttu kostja ei ole kohustatud hageja poolt saadetud kirjade eest hagejale tasuma. VÕS § 113 lg 5 kohaselt kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 7.5 on krediidisaaja kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud mõistlikud kulud, sh kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale, käendajale ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumise tõttu saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Hagiavalduse kohaselt ja hagiavaldusele lisatud lisadest nähtuvalt on hageja saatnud kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse 13.03.2013 (tlk 37) ja avalduse lepingu ülesütlemiseks 08.04.2013 (tlk 38). Vastavalt hageja hinnakirjale (tlk 39) on esimene meeldetuletuskiri 100 eesti krooni (6,39 eurot) ja teade lepingu ülesütlemisest 400 eesti krooni (25,56 eurot). Üldtingimuste p-i 10.2 kohaselt loetakse posti teel edastatud teated kättesaaduks, kui nad on postiasutusele üle antud väljastamiseks lepingus sätestatud rekvisiitidel ja teate postiasutusele üleandmisest on möödunud kolm päeva. Vastavalt üldtingimuste p-le 10.1 kohustub krediidisaaja krediidiandjat viivitamatult informeerima kõigest, mis võib takistada lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist, sealhulgas asjaoludest, mis võivad põhjustada rahaliste kohustuste õigeaegse mittetäitmise või kavatsusest rahalisi kohustusi õigeaegselt mitte täita. Informatsioonivahetus toimub lepingus sätestatud rekvisiitidel. Krediidisaaja kohustub krediidiandjat viivitamatult informeerima rekvisiitide muutumisest. Eelnimetatud kohustuste mittetäitmine võtab krediidisaajalt õiguse tugineda nendele asjaoludele vaidlustes krediidiandjaga. Hageja poolt kirjade üleandmist postiasutusele tõendavad vastavad postikviitungid (tlk 77-79). Lähtuvalt eeltoodust ja hageja hinnakirjast nähtuvat arvestades on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulu 31,95 eurot. Kostja on esitanud vastuväitena, et leping on sõlmitud vastuolus heade kommetega, lepingu sõlmimisel kasutati ära kostja finantsalaste teadmiste puudumist ja tehing on kostjaga tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Vastavalt lepingu sõlmimise ajal, s.o. 11.05.2007 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Kostja on leidnud, et hageja on sõlminud lepingu temaga heade kommetega vastuolus, kuivõrd leping on tehtud ebasoodsatel tingimustel, omab liigkasuvõtmistunnuseid ja lepingu sõlmimisel kasutati ära kostja finantsalaste teadmiste puudumist. Vastavalt lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 tehingu teinud füüsiline isik võib tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Kohtu hinnangul ei ole kostja põhistanud ja tõendanud, et lepingu sõlmimisel esinesid TsÜS §-s 97 sätestatud asjaolud, mistõttu ei saa lugeda, et leping oli kostjaga sõlmitud heade kommetega vastuolus. Kostja väitel oli ta sõlminud ka eelnevalt mitmeid laenulepingud, seega ei ole põhjendatud kostja väited, et lepingu sõlmimisel kasutati ära kostja kogenematust. Muid TsÜS § 97 alla käivaid asjaolusid lepingu vastuolu osas heade kommetega kostja välja toonud ei ole. Lähtuvalt eeltoodust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele tarbijakrediidilepingust nr XXX tulenevalt 3655,68 eurot, millest 2738,08 eurot on tagastamata krediidisumma, 539,49 eurot on intress, 31,95 eurot on võla sissenõudmisega seotud kulud ja 346,16 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ning viivised 24,31% tagastamata krediidisummalt aastas alates 15.10.2013.a. kuni krediidisumma täieliku tasumiseni.

Menetluskulude jaotus Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata vaid 19.95 euro osas, ei mõjuta see arvestades rahuldamata jätmise põhjuseid menetluskulu jaotust. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.