hageja Credit Plus osaühing (registrikood 12041300, asukoht Tammsaare tee 47, 11316 Tallinn); hageja lepinguline esindaja Priit Pööbo (e-post [email protected]); kostja XXX(isikukood XXX, elukoht XXX).
3.Mõista kostjalt XXX hageja Credit Plus osaühingu kasuks välja võlgnevus 830.85 eurot (kaheksasada kolmkümmend eurot ja 85 senti).
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 84% ulatuses kostja XXX ja 16% ulatuses hageja Credit Plus osaühingu kanda.
2-13-58275
Edasikaebamise kord Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel vastavalt TsMS § 632 lõikele 1 õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Credit Plus osaühing esitas 11.12.2013 Harju Maakohtule hagi XXXvastu võla nõudes, mille kohus võttis menetlusse 09.01.2014 kohtumäärusega. Kohus toimetas menetlusdokumendid kostjale kätte 17.01.2014. Kostja esitas 29.01.2014 vastuse hagile, milles vaidles hageja nõudele vastu. Kostja esitas 05.02.2014 e-kirjaga hageja nõudele aegumise vastuväite. Hageja leidis 28.02.2014 menetlusdokumendis, et hagi ei ole aegunud.
II Hageja nõue
2.Hageja nõue kostjalt põhivõlgnevuse 990.63 euro välja mõistmiseks tuleneb XXXosaühingu ja hageja vahel 25.01.2013 sõlmitud nõude loovutamise lepingust ja kostja ja XXXosaühingu vahel 20.05.2010 sõlmitud müügilepingust nr XXX. XXXosaühingu ja XXXvahel on 20.05.2010 sõlmitud leping pealkirjaga „Müügileping/arve nr XXX” (tl 5), mille alusel on kostja ostnud esialgselt võlausaldajalt toote tähistusega XXX. Toote hinnaks lepiti kokku 17 000 krooni (1 086.50 eurot). Kohustuse täitmise tähtpäeva lepingus eraldi kokku lepitud ei ole, hageja on arvestanud ja juhindunud VÕS § 82 lõikest 2 ning tasumise tähtajaks arvestanud minimaalselt 45 päeva. Hageja on kohtuvälises menetluses andnud 10.04.2013 kostjale kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja 17.04.2013 (tl 8), kuid kostja ei ole siiski kohustusi täitma asunud. Hageja on 03.02.2014 menetlusdokumendis seisukohal, et tõendamist ei ole leidnud, et hageja poole käitumises on esinenud pettuse koosseis. Hageja ja kostja on sõlminud müügilepingu ning kostjale on selgitatud müügiga kaasnev. Samuti on toode kostja valduses. Kostja on lepingust taganemise kaitse minetanud, kuna kostja on lepingust taganemisest teada andnud 09.06.2010, leping sõlmiti 20.05.2010 ja tarbija koduukselepingust taganemise õigus on 14 päeva. Leping on seadusega kooskõlas, kostjal on kohustus hageja ees ning hageja ja kostja vaheline võlasuhe on õiguspärane ja kehtiv. Hageja loeb 28.02.2014 menetlusdokumendi kohaselt nõude sissenõutavaks muutumise alguseks 04.07.2010. Arvestades asjaolu, et hagiavaldus on esitatud 11.12.2013, ei kohaldu käesoleva nõude puhul aegumise kaitse. Vastavalt TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ja TsÜS § 147 lg 3 sätestab, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks.
2-13-58275
III Kostja vastuväited
3.Kostja vaidleb 29.01.2014 vastuses hagile vastu ja ei tunnista hagi nõude aegumise tõttu. Kostja 29.01.2014 menetlusdokumendi kohaselt kostjat ei tutvustatud toodete tagastamise võimaluste, tähtaegadega, järelmaksu tingimuste ega protsentidega. XXXosaühinguga sõlmitud müügileping/arvest jäi kostjale originaal, aga Svea lepingust järelmaksu kohta ainult läbi kopeeri kirjutatud ähmane koopia, millest oli ja on võimatu midagi aru saada. 01.06.2010 ütles kostja telefonikõnes XXXosaühingu esindajatega, et toodet tutvustati põhjalikult ja ei soovi kallist moppi ja et ei saa aru järelmaksu tingimustest. 09.06.2010 saatis kostja XXXosaühingule e-kirja, et soovib tühistada 20.05.2010 sõlmitud lepingud (tl 25). Kostja on telefonitsi ja meilis XXXosaühingul korduvalt toodetele järele tulla (tl 27), sest kostjat oli petetud, vajalikest toimingutest mitte informeeritud, lepingutingimused olid ka muutunud. XXXosaühing aga ei reageerinud ja isegi moppi, mida oli nõus tagasi võtma, ei viinud ära ja ei vormistanud lepingu muudatust. Pettuse teel sõlmitud lepingud on õigustühised ja aegunud. Kostja ei ole omastanud kellegi vara. XXXosaühing ei tulnud kostja elukohta jäetud oma varale lihtsalt raha väljapressimise eesmärgil järele. Kostja taotleb 29.01.2014 menetlusdokumendis ja 05.02.2014 e-kirjas hageja nõude suhtes aegumise kohaldamist. Kostja leiab, et nõue on aegunud ja arve ei ole kehtiv.
IV Kohtu põhjendused
4.Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 444 lg 1 kohaselt kohus võib otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. TsMS § 444 lg 2 kohaselt kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 82 lg 3 kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui
2-13-58275
kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste väited ja tutvunud asjas kogutud tõenditega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
5.Hageja nõue kostjalt põhivõlgnevuse 990.63 euro välja mõistmiseks tuleneb XXXosaühingu ja hageja vahel 25.01.2013 sõlmitud nõude loovutamise lepingust (tl 7) ja kostja ja XXXosaühingu vahel 20.05.2010 sõlmitud müügilepingust nr XXX (tl 5). Kostja on esitanud aegumise vastuväite ja on välja toonud, et XXXosaühingu tooted seisavad kostja kodus juba 3 aastat ja 8 kuud ja ootavad äraviimist. Hageja loeb 28.02.2014 menetlusdokumendi kohaselt nõude sissenõutavaks muutumise alguseks 04.07.2010. Arvestades asjaolu, et hagiavaldus on esitatud 11.12.2013, ei kohaldu käesoleva nõude puhul aegumise kaitse. Vastavalt TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ja TsÜS § 147 lg 3 sätestab, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et: • kostja ja XXXosaühingu vahel on 20.05.2010 sõlmitud müügileping nr XXX; • kostjale jäi 20.05.2010 müügilepingu sõlmimise järgselt lepingu originaal; • kostja ja XXXosaühingu vahel 20.05.2010 sõlmitud järelmaksuleping on tühistatud; • XXXosaühing on nõude 25.01.2013 kehtivalt loovutanud hagejale. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja nõue on aegunud ja kas 20.05.2010 müügileping on kehtiv.
6.Aegumise vastuväide
6.1.VÕS § 82 lg 3 kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 82 lg 7 kohaselt kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS § 82 lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-168-10 punktis 13 avaldatud seisukoha kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
2-13-58275
20.05.2010 müügilepingus on kostja ja XXXosaühing märkinud ära Svea järelemaksu (tl 5) ja XXXosaühingu 22.06.2010 e-kirjast (tl 25) nähtub, et XXXosaühing on saatnud XXXosaühingusse järelmaksulepingu tühistamise avalduse. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et 20.05.2010 müügilepingus nr XXX loetletud toodete XXX, mopi komplekti ja aroomide komplekti eest tasumine toimub müüjale XXXosaühing. XXXosaühingu 22.06.2010 e-kirja kohaselt jättis müüja lepingu hinnaks 14 500 krooni (926.72 eurot) ja müüja palus kostjal ühendust võtta, et kokku leppida edasise tasumise osas. Kohus leiab VÕS § 82 lg 3 ja 7 alusel ja 11.12.2013 hagiavalduses toodud hageja avaldusest juhindudes, et tasumise tähtajaks on arvestatud minimaalselt 45 päeva. Kuna kuni 22.06.2010 lähtusid XXXosaühing ja kostja asjaolust, et müügihinna tasumises on kokku lepitud XXXosaühinguga sõlmitud müügi- ja järelmaksulepingus, siis on põhjendatud asuda seisukohale, et 20.05.2010 müügilepingust nr XXX tulenev nõue muutus sissenõutavaks ja kuulus tasumisele XXXosaühingule hiljemalt 45 päeva möödudes 22.06.2010 e-kirja edastamisest. Eeltoodust, VÕS § 82 lg 3 ja 7 sätestatust ja Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-168-10 väljendatud seisukohtadest tulenevalt muutus hagejale loovutatud XXXosaühingu nõue sissenõutavaks seega hiljemalt 06.08.2010.
6.2.Hageja on seisukohal, et nõude aegumise arvestamisel tuleb lähtuda TsÜS § 147 lõikes 3 sätestatust, mille kohaselt kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 147 lg 3 kohaselt kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-95-08 punktis 11 asunud seisukohale, et telefoniteenuse kasutusest tulenevale tasunõudele tuleb kohaldada TsÜS § 147 lõiget 1 ja lg 3 teist lauset. Samas punktis on Riigikohus asunud seisukohale, et järelmaksuga müügilepingust tuleneva müügihinna tasumise nõuded aeguvad TsÜS § 146 lg 1 järgi kolme aastaga ja kuna järelmaksu lepingu korral on tegemist korduva kohustusega, tuleb lähtuda TsÜS § 154 sätestatud aegumise erijuhtude regulatsioonist. Kohus leiab, et TsMS § 147 lõikes 3 sätestatust lähtumiseks tuleb analüüsida nõude aluseks olenevat lepingut ja võimalike nõuete erinevust. Nimelt sätestab TsÜS § 147 lg 1 üldreegli tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaja arvestamisel ja TsÜS § 147 lg 3 on erisus aegumistähtaegade arvestamisel. Kohtu hinnangul on TsMS § 147 lõike 3 funktsiooniks lihtsustada ja parandada võlausaldaja positsiooni. Samuti puudub alus eristada selliste müügihinna tasumise nõuete aegumist, mis muutuvad sissenõutavaks arve esitamisega (TsÜS § 147 lg 3 teine lause), nendest nõuetest, mis muutuvad sissenõutavaks müügilepingus sätestatud tähtajal või seaduse alusel mõistliku aja jooksul. Müügilepingust tulenev ostuhinna tasumise nõue (VÕS § 213) muutub üldjuhul sissenõutavaks lepingu sõlmimisega ning käesoleva lahendi punktis 6.1. toodud põhjenduste kohaselt hiljemalt 06.08.2010. Kohus leiab, et ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-95-08 punktis 11 toodud põhjendustest nähtub, et üldjuhul kuulub tasu maksmisel kohaldamisele TsÜS § 147 lg 3. Eeltoodust tulenevalt on käesoleval juhul 20.05.2010 müügilepingu alusel esitatud nõude puhul tegemist tasu nõudega TsÜS § 147 lg 3 mõistes, kuivõrd müügihind on poolte vahel kokku lepitud tasu müügieseme(te) võõrandamise eest.
2-13-58275
Kohus leiab, et 20.05.2010 müügilepingust tuleneva nõude aegumine algas TsÜS § 147 lg 3 alusel 01.01.2011 kell 00.00 ja nõude aegumise tähtaeg oleks saabunud TsÜS § 146 lg 1 alusel 31.12.2013 kell 24.00. Kuna hageja esitas tsiviilasjas nr 2-13-58275 nõude 11.12.2013, seega enne aegumistähtaja saabumist, tuleb kostja aegumise vastuväide jätta rahuldamata ja aegumine kohaldamata.
7.20.05.2010 müügilepingu kehtivus
7.1.Kostja 29.01.2014 menetlusdokumendi kohaselt kostjat ei tutvustatud toodete tagastamise võimaluste, tähtaegadega, järelmaksu tingimuste ega protsentidega. XXXosaühinguga sõlmitud müügileping/arvest jäi kostjale originaal, aga Svea lepingust järelmaksu kohta ainult läbi kopeeri kirjutatud ähmane koopia, millest oli ja on võimatu midagi aru saada. 01.06.2010 ütles kostja telefonikõnes XXXosaühingu esindajatega, et toodet tutvustati põhjalikult ja ei soovi kallist moppi ja et ei saa aru järelmaksu tingimustest. 09.06.2010 saatis kostja XXXosaühingule e-kirja, et soovib tühistada 20.05.2010 sõlmitud lepingud (tl 25). Kostja on telefonitsi ja meilis XXXosaühingul korduvalt toodetele järele tulla (tl 27), sest kostjat oli petetud, vajalikest toimingutest mitte informeeritud, lepingutingimused olid ka muutunud. XXXosaühing aga ei reageerinud ja isegi moppi, mida oli nõus tagasi võtma, ei viinud ära ja ei vormistanud lepingu muudatust. Pettuse teel sõlmitud lepingud on õigustühised ja aegunud. Kostja ei ole omastanud kellegi vara. XXXosaühing ei tulnud kostja elukohta jäetud oma varale lihtsalt raha väljapressimise eesmärgil järele. Hageja on 03.02.2014 menetlusdokumendis seisukohal, et tõendamist ei ole leidnud, et hageja poole käitumises on esinenud pettuse koosseis. Hageja ja kostja on sõlminud müügilepingu ning kostjale on selgitatud müügiga kaasnev. Samuti on toode kostja valduses. Kostja on lepingust taganemise kaitse minetanud, kuna kostja on lepingust taganemisest teada andnud 09.06.2010, leping sõlmiti 20.05.2010 ja tarbija koduukselepingust taganemise õigus on 14 päeva. Leping on seadusega kooskõlas, kostjal on kohustus hageja ees ning hageja ja kostja vaheline võlasuhe on õiguspärane ja kehtiv. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolude üle, et 20.05.2010 on sõlmitud müügileping nr XXX, lepingu originaal jäi lepingu sõlmimise järgselt kostjale ja kostjale on üle antud müügilepingus loetletud kaubad. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas leping on kehtiv ja kas kostja on lepingust taganenud.
7.2.20.05.2010 müügilepingu kohaselt ostis kostja tooted XXX, mopi komplekt ja aroomide komplekt (4 tk). Lepingu kogumaksumus oli 17 000 Eesti krooni (1 086.50 eurot), millest 1 500 krooni (95.87 eurot) oli tasutud lepingu sõlmimisel sularahas. XXXosaühingu 22.06.2010 e-kirja kohaselt (tl 25) on müüja nõustunud kostja poolt 04.06.2010 telefoni vahendusel tehtud toote mopi komplekti müügilepingust taganemiseks, kuna kostja tõi välja, et soovib toodet tagastada ja ei olnud kursis järelmaksuga kaasnevate lisakuludega. XXXosaühingu 22.06.2010 e-kirja kohaselt jääb lepingu summaks 14 500 Eesti krooni (926.72 eurot). Kohus leiab, et algselt oli lepingu summaks 1 086.50 eurot (tl 5) ja pärast mopi komplekti ostmisest taganemist oli lepingu summaks 926.72 eurot (tl 25). Eeltoodust tulenevalt oli mopi komplekti müügihind (1 086.50 – 926.72) 159.78 eurot. Toodete XXX ja aroomide komplekti (4 tk) müügihinnaks oli 926.72 eurot, millest sularahas oli tasutud 95.87 eurot (tl 5), kokku tuli kuulus kostja poolt toodete eest tasumisele (926.72 – 95.87) 830.85 eurot. Eeltoodust tulenevalt
2-13-58275
kohus leiab, et XXXosaühingul sai pärast 22.06.2010 olla kostja vastu müügihinna tasumise nõue kuni 830.85 euro ulatuses.
7.3.Müügilepingu üldtingimuste punkti 7.1. kohaselt (tl 6) on ostjal õigus põhjust avaldamata lepingust taganeda neljateistkümne päeva jooksul selle sõlmimisest, esitades müüjale kas taganemisavalduse või tagastades toote aadressile Vabaduse pst 13 Tallinn. Kohus leiab, et kostja õigus 20.05.2010 müügilepingust taganeda võib tuleneda lepingust või seadusest. Lepingust tulenevalt oli kostjal taganemise õigus 14 päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest ehk hiljemalt 03.06.2010. Kostja on mopi komplekti osas taganemise avalduse esitanud telefonitsi ja XXXosaühing on vastava toote osas ka taganemist aktsepteerinud. Kostja on esitanud avalduse müügilepingus nimetatud toodete XXX ja aroomide komplekti osas lepingu lõpetamiseks alles 09.06.2010 (tl 25), mille ajaks oli möödunud lepingust tulenev taganemisõigus. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja ei esitanud lepingust taganemise avaldust lepingu punktis 7.1. sätestatud 14 päeva jooksul, mistõttu saaks lepingust taganemine toodete XXX ja aroomide komplekti (4 tk) osas olla lubatav vaid seaduses sätestatud alustel.
7.4.VÕS § 116 kohaselt lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). TsÜS § 94 lg 1 kohaselt pettus on isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. TsÜS § 94 lg 3 kohaselt tehingu teinud isik võib pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada. Kostja ei ole 29.01.2014 ja 05.02.2014 menetlusdokumentidest nähtuvalt välja toonud ühtegi XXXosaühingu poolset olulist müügilepingu rikkumist VÕS § 116 mõistes ja vaidlus puudub selles osas, et müügilepingu tingimused ja müügilepingu hind (tl 6) olid kostjale kättesaadavad lepingu sõlmimise hetkel. Kohtu hinnangul ei ole XXXosaühing eksitanud kostjat toodete maksumuse ja lepingu kohaselt tasumisele kuuluva müügihinna osas. Kuivõrd XXXosaühinguga sõlmitud järelemaksuleping on XXXosaühingu poolt tühistatud tulenevalt kostja 09.06.2010 e-kirjast (tl 25), siis ei ole asjakohased kostja vastuväited järelemaksutingimustega seotud pettuse osas. Nimelt kui kostja väidetel oleks järelmaksulepingu alusel läinud toote hind ligi poole kallimaks, siis igal juhul oli 20.05.2010 müügilepinguga kostja võtnud kohustuse tasuda toodete eest vähemalt 17 000 Eesti krooni (1 086.50 eurot). Kostja vastuväited on seotud järelemaksutingimuste ebaselgusega (järelmaksulepinguga seotud vastuväited), mitte müügihinna ebaselgusega (müügilepinguga seotud vastuväited). Järelmaksutingimuste ebaselgus või nende osas eksitusse viimine oleks aluseks järelmaksulepingu tühistamiseks, mitte müügilepingu tühistamiseks. Müügilepingus kajastatud toodete hind ei suurenenud müügilepingu sõlmimise järgselt ja kostjal ei ole kohustust täita oma lepingust tulenevalt kohustust müüja ees suuremas summas kui 20.05.2010 müügilepingus sätestatud. Kostja poolt tasumisele kuuluv summa on käesoleva lahendi punktis
7.2.toodud põhjenduste kohaselt isegi vähenenud 159.78 euro (mopi komplekti osas lepingust taganemise) võrra. Kohus leiab, et käesolevas menetluses ei ole esitatud elulisi asjaolusid või põhjendusi, mis annaksid alust arvata, et müüja XXXosaühing on 20.05.2010 lepingut oluliselt rikkunud või leping on kehtivalt tühistatud pettuse tõttu TsÜS § 94 lg 3 alusel.
7.5.VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 91 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse võib täita sularahas. Rahalise
2-13-58275
kohustuse võib täita ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses. 20.05.2010 müügilepingu üldtingimuste punkti 3.1. kohaselt ostja kohustub tasuma müüjale toote ostuhinna vastavalt lepingu tingimustele. Punkti 3.2. kohaselt eraldi arvet tasumise kohta ei väljastata. Ostja tasub toote ostuhinna lepingus toodud müüja arveldusarvele või lepingu sõlmimisel sularahas. Kohus leiab, et müügihinna tasumine esmane viis on üldtingimuste punkti 3.2. kohaselt müüja arveldusarvele või sularahas. Järelemaksu abil müügihinna tasumine on üldtingimustest kõrvale kalduv ja eraldiseisev kokkulepe, mida ei saa kehtivaks pidada alates järelemaksulepingust taganemisest. Samas ei too järelemaksu lepingust taganemine kaasa müügilepingust tuleneva müügihinna tasumise kohustuse kehtetuks muutumist, kuivõrd järelemaksu leping puudutas vaid kohustuse täitmise viisi, mitte kohustuse olemasolu kui sellist. Müügilepingust tulenevalt müügihinna tasumise kohustust ei muuda kohtu hinnangul see, kas müügihind tuli tasuda järelemaksu lepingu sõlmimisega või otse müüjale, sest müügihinna tasumise kohustust ei mõjutaks VÕS § 91 lg 1 kohaselt ka üldjuhul müügihinna tasumise viis, näiteks kas müügihind tasuda sularahas või maksekorraldusega panga vahendusel. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et puuduvad asjaolud, millest nähtuks müüjapoolne oluline lepingurikkumine ja kostja õigus VÕS § 116 alusel lepingust taganemiseks. 20.05.2010 müügileping nr XXX on kehtiv ja kostja poolt kuulub VÕS § 108 lg 1 alusel tasumisele müügihind käesoleva lahendi punktis 7.2. toodud ulatuses ehk summas 830.85 eurot.
7.6.VÕS § 189 lg 1 kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kohus peab vajalikuks tuua kostjale täiendavalt välja, et 20.05.2010 lepingu üldtingimuste punktis 7 on sätestatud selgelt lepingulised taganemisõiguse teostamise tingimused. Üldtingimuste punkti 7.1. kohaselt oli lepingust taganemine võimalik 14 kalendripäeva jooksul kas taganemisavalduse esitamisega või toote tagastamisega. Kohus leiab, et XXXosaühingul puudus seaduses või lepingust tulenev kohustus toodetele järele tulla, kuna lepingust ei olnud kehtivalt taganetud käesoleva otsuse punktides 7.3. ja 7.4. toodud põhjendustel. Kostja elukoht on Tallinnas, samuti oli toodete tagastamise asukohaks lepingus määratud Tallinn (Vabaduse pst 13), mistõttu kohtu hinnangul puudusid ka mõistlikud takistused kostja poolt ise toodete tagastamiseks müügilepingus ette nähtud asukohas. Kuivõrd XXXtäitis enda 20.05.2010 müügilepingust tulenevad kohustused ja andis toodete valduse kostjale üle, on kostjal olemas ja täitmisele kuuluv kehtiv kohustus müügihinna tasumiseks.
8.Muud poolte poolt esitatud väited ei ole asjakohased.
Menetluskulud
9.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.
2-13-58275
TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna hageja nõue summas 990.63 eurot kuulus osaliselt rahuldamisele summas 830.85 eurot, tuleb jätta menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ehk 84% ulatuses kostja kanda ja 16% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.